Читать книгу Vaikuse vangis - Diane Chamberlain - Страница 5

Idataevas oli lähenevast koidikust lilla, kui Laura haiglast koju jõudis. Ray keetis kohvi, seljas sinine froteehommikmantel, värvilaik valges puhtas köögis. Ta tuli naise juurde, kui see uksest sisse astus, käed välja sirutatud, ja Laura sai aru, et mees ei olnud hästi maganud. Silme all olid tumedad rõngad ja habemetüügas oli valge. Viivuks tabas Laurat hirm ka teda kaotada. Mees on kuuekümne ühe aastane, kakskümmend üks aastat temast vanem, ja viimased aastad on talle rängalt mõjunud. Kui Laura surus pea mehe õlale, polnud ta kindel, kas nuttis isa või abikaasa pärast.

„Ta suri umbes tund aega tagasi,“ lausus ta eemale tõmbudes. Ta pühkis taskurätiga silmi, võttis siis kohvikruusi, mille mees talle ulatas, ja istus laua taha.

„Mul on hea meel, et sa olid temaga,“ sõnas mees.

„See viis rööpast välja.“ Ta hoidis külmetavaid käsi kruusi ümber. „Ma arvasin, et istun lihtsalt temaga, kuni ta... kaob. Aga tema oli ärevil. Lausa suures ärevuses. Ta palus mul hoolitseda mingi naise eest, keda ta pole mulle varem kunagi maininud, ja ta sundis mind lubama, et teen seda. Jäi niisugune mulje, et ta ei saanud enne surra, kui ma tõotasin tolle naise eest hoolt kanda.“

Ray kortsutas kulme. „Kes see naine on? Ja mida su isa hoolitsemise all silmas pidas?“

Laura võttis teksataskust paberilehekese ja silus selle laual sirgeks. „Sarah Tolley,“ sõnas ta. „Ta elab Meadow Wood Village’is. Tead ju, seal on hooldekodu.“

Ray pöördus kõrvale, et valada endale veel kohvi. Ta vaikis ja Laura mõtles, et ka tema püüab mõistatada, mis peitub isa palves. Mehe keha nägi hommikumantlis jäme ja vormitu välja. Liiga raske. Nii suurt raskust kanda ei ole tervislik. Laura soovis, et mees enda eest paremini hoolitseks.

„Ja sa ei tea, mis teda tal Carliga seob?“ küsis mees viimaks, endiselt seljaga naise poole seistes.

„Pole aimugi. Isa ütles, et naine on väga hea sõber. Ja tähtis. Ma ei mäleta täpselt ta sõnu. Ta suutis vaevu rääkida.“ Vestlus isaga tundus nüüd ebamäärane, otsekui oleks ta seda unes näinud. „Ta ütles või vähemalt vihjas, et naisel pole kedagi, kes tema eest hoolitseks. Pole perekonda.“

„Kallis.“ Ray istus vana tammepuust laua taha ja pani käe naise käele. „Minu arvates oli see sureva mehe segane jutt,“ sõnas ta. „Sa ju tead, et tal olid viimasel nädalal aeg-ajalt mälulüngad. Rohud...“

„Ma tean, aga ta tundus selles asjas täiesti selge olevat. Sa oleksid pidanud teda nägema, Ray. See oli talle nii tähtis. Ja kust ta oleks selle nime saanud?“

Ta tõmbas käe mehe käest ja puudutas paberilehte. „Ta pidi isale midagi tähendama. Võib-olla oli isal teine elu, millest me midagi ei teadnud. Ma helistan hiljem Meadow Wood Village’isse, et uurida, kas see naine tegelikult ka seal elab.“

Rayl oli selline ilme, mis tal Capitol Hillis poliitikuid mõjutades alati näole ilmus. Laura nägi ta näol kaalutletud kannatlikkust, kokkupigistatud huuli, ja teadis, et mees valib hoolega sõnu.

„Ilmselt ei ole parim aeg seda arutada,“ ütles Ray, hääl rahulik, käsi taas naise käel, „sest sa oled arusaadavalt endast väljas ja Carli pärast emotsionaalne. Aga ma tõesti tahan, et sa mõtled sellele, et ta juhtis sinu elu, kui ta oli elus, ja nüüd püüab ta seda kontrollida hauastki.“

Laura teadis, millest mees rääkis. Mõnikord oli tundunud, et isa armastus oli seotud Laura saavutustega, ja ükskõik mida Laura saavutas, ikka ei olnud see piisav. Kuid Ray oli liiga karm, isegi julm, vihjates, et isa surmaeelne soov oli tema viimane manipuleeriv tegu.

Laura kummardus abikaasa poole, tundes silmis pisaraid. „See on viimane asi, mida mu isa minult üldse kunagi palub,“ ütles ta. „Ma lubasin talle, et täidan ta soovi, Ray, ja ma teen seda. Ma ei tea, kes see...“ ta vaatas paberile, „... Sarah Tolley talle oli, aga mitte mingil juhul ei saa ma talle selga pöörata.“

„Kurat võtaks!“ Ray lajatas kruusi kõva paugatusega lauale, nii et Laura võpatas ja kohv loksus valgele taldrikualusele. Mees tõusis. „Hakkad jälle pihta. Viskud pea ees tundmatusse vette. Kas sul veel vähe tegemisi on? Kas kunagi ei piisa Emmast ja minust, et sa rahule jääksid?“

Mehe vihapurskest jahmudes ei leidnud Laura sõnu. Ta vaatas üksisilmi meest, kui too jätkas oma tiraadi.

„Miks sul peab alati olema miljon projekti korraga käsil?“ päris mees. „Kas sa oled viimasel ajal mõelnud oma elule? Äsja jõudsid tagasi kuuajaliselt uurimisretkelt Brasiiliasse, kord nädalas sõidad sa Baltimore’i, et Hopkinsi ülikoolis loenguid pidada, Smithsonianis on sul tööd üle pea ja möödunud nädalal sa ütlesid mulle, et kavatsed järgmisel suvel tagasi Brasiiliasse minna. Mis sai su lubadusest meile, ah?“ Ta toetus lauale, käed rusikasse tõmbunud. Sõrmenukid valged.

Laura puudutas ta kätt, segaduses mehe äkilisest dramaatilisest meelemuutusest. „Aga sa ütlesid, et ma võin...“

„Sina ütlesid, et me saame veeta järgmise suve järvemajas, kolmekesi,“ katkestas mees. „Nagu üks tavaline perekond, mitte see, kus naine ja ema tirib last igale poole kaasa, ajab komeete taga ja reisib maailmas ringi, pidades kõnesid ja võttes vastu autasusid ja jumal teab mis jama veel, samal ajal kui ta abikaasa istub kodus ja saab üksteise järel kirju eitavate vastustega.“ Ray tõusis ja pühkis käeseljaga üle lõua. Valged habemetüükad tulid teravalt ta punasel näol esile. Laura surus rusika suule, rabatud mehe ebaharilikust raevust. Ray polnud kunagi varem temaga sellisel toonil rääkinud, polnud kunagi tema karjääri pärast kurtnud. Tal ei olnud aimugi, et mehe rahulolematus on nii tugev.

„Emme?“

Laura pöördus ja nägi köögilävel Emmat. Lapse kaunid, peaaegu mustad juuksed olid puha sassis, sinised silmad padjajälgedega põskede kohal pärani. Narmendav vana kaisujänku, millega ta oli aastaid maganud, oli tal süles, selle koht Emma südames kindel, hoolimata kahest uuest pehmest mänguasjast, mis Emma oli jõuluks saanud. Seistes seal oma punases flanellpidžaamas, nägi ta välja tilluke ja habras.

Laura tõusis. „Tere hommikust, kullake,“ sõnas ta. „Kas me äratasime su üles?“

„Kas midagi on pahasti?“ Emma pilk liikus Lauralt Rayle ja tagasi. „Mine tagasi voodisse, nupsuke,“ ütles Ray, viha oli kadunud ta häälest, ent mitte näoilmest.

„Pahasti pole midagi,“ vastas Laura. „Me issiga arutasime valjusti. Me ei tahtnud sind üles ajada.“ Ta räägib Emmale papa lahkumisest hiljem. Ta ei suuda praegu sellest rääkida.

Emma pilk püsis Rayl, kes oli pöördunud ja loputas kraani all oma kruusi.

„Miks te üleval olete, kui väljas on veel pime?“ küsis Emma.

„Tule.“ Käsi lapse õlal, ärgitas Laura teda liikuma. „Sul on õigus. On liiga vara, et üleval olla. Viime su uuesti voodisse. Võib-olla me kõik peaksime tunniks või paariks voodisse minema.“

Emma hoidis trepist üles minnes Laural käest kinni, komistades unisena astmetel. Laura pani lapse voodisse, linadest õhkus veel soojust.

„Kas issi on minu peale pahane?“ küsis Emma.

„Sinu peale? Muidugi mitte.“ Laura silus tütre siidpehmeid juukseid

Emma võis vahel Rayle närvidele käia ja mõnikord mees kaebas, et laps segab teda, kui ta töötab oma raamatu kallal. Vahetevahel ta isegi karjus lapse peale. „Ta ei ole sinu peale pahane,“ kinnitas Laura tütrele. „Ta on praegu lihtsalt endast väljas. Me võime sellest hiljem veel rääkida, kui sa tahad, siis kui on päriselt aeg üles tõusta.“

„Hüva,“ sõnas Emma silmi sulgedes.

Laura kummardus ja suudles teda, tõmmates teki tütre lõua alla. Ta tõusis ja sattus silmitsi riiulitäie Barbie-nukkudega Emma voodi kohal. Isegi pimedas oli näha, et Emma oli painutanud nukud väändunud asenditesse, tõenäoliselt teeseldes, et nad on võimlejad. See tõi naeratuse Laura näole. Esimese üle hulga aja.

Ta vajas veidi aega iseendale, enne kui läks tagasi kööki oma vihase mehe juurde. Ta läks magamistuppa, võttis teksataskust katkise keti ja avas ehtekarbi tualettlaual. Karbis oli ainult mõni paar kõrvarõngaid ja käevõrusid. Ehted ei huvitanud teda. Need ei sobinud ta elustiiliga. Brasiiliasse pageva ja mööda maailma rännates kõnesid pidava elustiiliga. Ta krimpsutas valuliselt nägu, Ray sõnades peituv vaenulikkus tegi talle ikka veel haiget. Kust see küll pärines? Kas mees oli seda vimma kogu aeg endas kandnud?

Ta silmitses ketti oma peos. Oli harukordne näha seda valla päästetuna, sest ta kandis seda kogu aeg. Isa oli selle esimest korda talle kaela pannud, kui ta oli kaheksa-aastane. Isa sõnul oli see kuulunud ta emale, kelle järgi Laura oli oma nime saanud. Ripats oli suur kullast amulett, milles Laura nägi alati naist, kes kannab laia äärega kübarat, ehkki erinevad inimesed nägid keeruka kujundusega kuldripatsis erinevaid asju. Hoides ketti palja kaela vastas, silmitses Laura ennast peeglist ja ta pilk langes kohe hallidele juuksejuurtele. Ta polnud arugi saanud, et need on nii silmatorkavad. Hõbe kulges korrapäraste joontena kummalgi pool juukselahku. Ta läks varakult halliks ja oli juba enne kolmekümnendat eluaastat peitnud seda oma loomuliku kuldpruuni juuksevärviga. Juuksed olid tal ikka veel pikad, üle õlgade. Need olid väga head juuksed, paksud ja tugevad, tema ainus järeleandmine edevusele ja isegi selles ta oli tagasihoidlik. Temas oli piisavalt edevust, et juukseid värvida, aga mitte nii palju, et kohe juuksuri juurde tormata, kui juuksejuured nähtavale tulid. Või nina puuderdada, kui see läikima hakkas, või enne kõnepulti astumist huuli värvida. Ta oli oma loomulikus olekus veetlev naine ja see oli hea, kuna meigipeegli asemel valis ta pigem teleskoobi.

Ta peaks minema alla Ray juurde, kuid istus hoopis voodile. Kogu selle aja, mis ta on Rayd tundnud, on mees olnud depressiooni ja süngete mõtete küüsis, aga mehes äsja nähtud raevukus oli uus. Tagasilükkamised mõjusid talle halvasti. Ray, pensionil sotsioloogiaprofessor ja kõige osavõtlikum inimene, keda Laura tundis, oli palju aastaid töötanud raamatu kallal koduta inimestest.

Ta oli sellele teemale pühendanud suurema osa elust ja ta teinud seda armastusega. Raamat oli südantlõhestav, häiriv ja ilusasti kirjutatud. Aasta tagasi hakkas ta käsikirja kirjastajatele saatma. Sellest saati oli hunnik tagasilükkamiskirju ta kabinetis kirjutuslaual üha kasvanud.

Ray polnud kunagi kritiseerinud Laurat selle pärast, et ta oli pidanud karjääri oma abielust ja lapsest tähtsamaks. Tõsi, tal on liiga palju asju korraga käsil. Aga tavaliselt võttis ta Emma endaga reisile kaasa ja ta oli arvanud, et Rayle meeldis olla üksi, keskenduda oma raamatule. Võib-olla talle oligi see meeldinud – varem. Kuid paar kuud tagasi oli Laura avastanud oma karjääri kümnenda komeedi, kui uuris taevast maal nende järvemajas. Kui välja arvata viies, mis oli olnud ilus pika lopsaka sabaga komeet, olid teised tema avastatud komeedid väikesed ja pakkusid huvi põhiliselt teistele astronoomidele, kuid see kümnes tõotas olla tähelepanuväärne. Ehkki see on praegu vaid hägune täpike heas teleskoobis ja palja silmaga ei ole seda veel poolteist aastat näha, külvati ta kohe üle autasudega, loengukutsetega, meedia tähelepanuga ja pakkumistega rahastada tema teadustööd ükskõik mis teemal.

Vahepeal kogus Ray tagasilükkamisi. Laura kartis, et tema edu oli nuga mehe südames.

Ta kuulis, kui Ray tuli oma aeglasel, mõõdetud kõnnakul trepist üles. Hetke pärast oli ta toas ja istus Laura kõrvale, käsivars naise õlul.

„Mul on nii kahju,“ ütles ta. „Anna mulle andeks, Laura.“

„Ei,“ vastas naine. „Sina anna mulle andeks. Sul on õigus. Olen viimasel ajal liiga palju oma asjadega tegelnud. Ma ei ole sinule ja Emmale piisavalt aega pühendanud.“

„Ei-ei,“ protestis Ray. „Ma ei mõelnud seda nii. Ma lihtsalt...“

„Ma arvan, et sa siiski mõtlesid, Ray. Sa olid vihane ja sa näitasid lõpuks välja, mida sa tegelikult tundsid. Ma ei lähe suvel Brasiiliasse.“

„Oh, Laurie, ma tõesti ei tahtnud, et sa muudad sellisel moel oma...“

„Ma ei taha minna,“ kinnitas Laura ja ta mõtles seda tõsiselt. Ray oli aastaid enda vajadusi tema pärast alla surunud. Nüüd on tema kord. „Ma võtan pärast järgmist semestrit puhkuse. Me läheme kolmekesi järvemajja ja lihtsalt puhkame terve suve. Kas sobib?“

Ray kõhkles. „Ja sa ei lähe selle naise juurde seal hooldekodus?“ küsis ta viimaks.

„Seal ei lähe kaua,“ vastas Laura. „Ma pean ta lihtsalt üle vaatama. Teen kindlaks, kas tal on seal hea olla, nagu isa palus.“

Mehe käsi langes ta õlgadelt. „Palun ära tee seda.“ Tema tumedais silmades oli anuv pilk.

„Ray, ma ei lase sellel meie elu häirida,“ sõnas Laura. Mehe ahastus tundus Laura kavatsusega võrreldes üle paisutatud. „Ma tean, et isa oli minuga nõudlik, aga ta oli ka mu inspiratsioon ja suurim poolehoidja ja nüüd ei ole teda enam.“ Ta hääl murdus. „Ma ei saa teda alt vedada. Ma ei saa talle lubada midagi nii lihtsat ja siis seda mitte täita. Sa ju saad sellest aru?“

Mees ohkas ja tõusis. „Ma lähen alla oma kabinetti,“ sõnas ta ja Laura mõistis, et jutuajamine on lõppenud.

Ta vaatas, kuidas mees kõmpis vaikselt oma froteetuhvlites toast välja, ja mõtles, kas talle mitte järgneda, kuid väsimus võttis võimust. Parem on natuke oodata. Võib-olla hiljem on nad mõlemad mõistlikumad.

Ta riietus vaikselt lahti ja läks voodisse. Linad olid külmad, see oli seda sorti jahedus, millest ei saa jagu isegi suured tekikuhilad, ja ta tundis end üksildasena. Tema isa on läinud. Tal pole muud perekonda peale Emma ja Ray. Ja hetkel tundus, et see Ray, keda ta tundis ja armastas, on samuti tema jaoks kadunud.