Читать книгу Vaikuse vangis - Diane Chamberlain - Страница 6

Emma istus oma toas põrandal, süvenenud uude troopiliste kalade puslesse, mis oli kingitus tema teismeliselt lapsehoidjalt Shelleylt. Laura kükitas ta kõrvale. Jõuludest oli möödas kaks nädalat, ent Laura nägi praegu esimest korda, et Emma paneb seda puslet kokku. Tal läheb veel aega, et vanaisa surmast üle saada.

„Ma lähen veidikeseks välja,“ ütles Laura, torgates juuksesalgu Emma kõrva taha. „Issi on all oma kabinetis.“ Oli hea, et Emmal on puslega tegemist. Ta ei tülita Rayd.

Emma tõstis pusletüki üles. „Ma tean, mis see on,“ kiitles ta. „Kas sina tead, emme?“

„Kalasoomused?“ küsis Laura, justkui ta poleks päris kindel.

„Õige! Ja see läheb siia!“ Emma pani soomuse pildil oma kohale. „Kas sa lähed tööle?“ küsis ta, võttes kätte järgmise pusletüki.

„Ei. Kõigepealt viin oma katkise kaelaketi parandusse. Siis külastan kedagi.“ Ta tõusis püsti. „Ma ei jää kauaks.“

„See on silm,“ teatas Emma. „Ma ei jõua ära oodata, kui kõik on valmis. Kas me võime selle kinni kleepida ja seinale riputada, nagu me selle teisega tegime?“

„Muidugi, kui sa tahad. Aga siis sa ei saa sellega enam mängida.“

„Sellest pole midagi.“ Ta tõstis pea ja vaatas Laurale otsa. Tema silmad olid sama värvi nagu ta kahvatusinine sviiter. „Emme?“ küsis ta.

„Kullake, ma pean tõesti minema.“

„Ma tean, aga kas sa tahad vaadata koos minuga ühte raamatut?“

„Täna õhtul. Enne magamaminekut.“ Ta kummardus ja suudles Emmat pealaele. „Varsti näeme.“

„Hüva,“ lausus Emma ja pööras taas tähelepanu puslele.

Ta oli iseseisev laps, palju iseseisvam kui teised viieaastased, keda Laura oli kohanud. Inimesed olid üllatunud, nähes teda vanaisa matusel, kuid Laura oli Emmat hästi ette valmistanud selleks, mida ta näeb ja kuuleb, ja ta oli kindel, et oli teinud Emmat kaasa võttes õige otsuse. Paistis, et Emma oli pärast matusetalitust lõpuks aru saanud, et vanaisa on jäädavalt surnud. Tütar ei nutnud matusetalituse ajal, kuid pani oma väikese käsivarre emale ümber, lohutades Laurat iga kord, kui ema pisaraisse puhkes.

Allkorrusele minnes leidis Laura Ray tema kabinetist, käsikiri laual ees, kuid mehe pilk oli pööratud aknasse. Laura pani käed mehe õlgadele, halliruuduline flanellsärk oli ta pihkude all soe.

„Ma ei jää kauaks,“ sõnas ta. Ta vaatas ka ise aknast välja, püüdes aru saada, mis köitis mehe pilku, kuid nägi ainult üle tänava asuvat majarida. Kõik olid täpselt samasugused nagu maja, kus nemad elasid, kõigi viilkatused olid kaetud õhukese lumekihiga.

„Palun ära mine,“ ütles Ray endiselt aknast välja vaadates ja Laura sai aru, et mees on süngete mõtete küüsi langemas. Ta oli tundnud Rayd kümme aastat ja peaaegu kuus neist temaga abielus olnud. Selle aja jooksul oli mees käinud seitsme psühhiaatri juures ja võtnud lugematul arvul antidepressante, aga mitte miski ei suutnud raskemeelsust kauaks eemal hoida.

Selle kahe nädala jooksul, mis oli möödas Laura isa surmast, oli Ray korduvalt oma vihapurske pärast vabandust palunud, kinnitades Laurale, et ta ei ole naise karjääri tõttu endast väljas. Sellegipoolest kajasid tollel hommikul öeldud sõnad Laura kõrvus ja ta ei uskunud Ray vabanduse siirust. Vihahoos oli too rääkinud tõtt. Soovides austada mehe tundeid, oli Laura püüdnud isa palvet kõrvale heita ja oli sellega ka üsna edukalt hakkama saanud, kuni ta sai kõne isa advokaadilt.

„Kes see Tolley-nimeline naine on?“ oli advokaat Lauralt küsinud. Ta ütles Laurale, et isa oli viis aastat tagasi tasunud sissemakse Sarah Tolley eest, et too saaks Meadow Wood Village’isse kolida. Vähe sellest, et ta jätkas igakuise üüri tasumist, ta oli jätnud suure summa raha Sarah Tolley jaoks usaldusfondi, et pärast tema surma naise eest hoolitsetaks.

„Mul pole õrna aimugi,“ oli Laura talle öelnud. Kuid isa korraldused ei jätnud talle kahtlustki, et Sarah Tolley oli mingil moel isa elus tähtsat rolli mänginud. Ta pidi temaga kohtuma. Kui ta rääkis Rayle oma plaanist, muutus mees tusaseks.

„Ma lähen,“ teatas Laura nüüd, kummardus ja surus põse Ray oimule. „Olen tunni aja pärast tagasi. Ma luban sulle, et ei jää kauemaks. Emma on üdini süvenenud oma kalapuslesse, nii et sa peaksid saama segamatult tööd teha.“

Mees ei lausunud sõnagi ja Laura langetas käed ta õlgadelt. Ray ei toeta teda selles loos. Isegi kõige süngemas meeleolus olles ei kohelnud ta Laurat nii külmalt. Justnagu sümboliseeriks Laura tahtmine täita isa viimane soov Ray silmis naise tähelepanematust mehe suhtes. Laura mõtles, kas on ikka hea Emmat täna mehega jätta.

„Ma olen tagasi enne, kui sa arugi saad, et ma olen ära käinud,“ ütles ta ja pöördus minekule, enne kui Rayl tekib uus võimalus teda ümber veenda.

Ta jättis katkise keti parandusse ja sõitis hooldekodusse linna teises otsas.

Meadow Wood Village oli armas koht, suur kolmekorruseline hoone, mis nägi välja vanaaegne ja kodune, vaatamata sellele, et oli suhteliselt hiljuti ehitatud ja päris avar. Maja välisviimistlus oli kahvatusinine, aknaluugid valged. Terve esikülg oli üksainus suur veranda. Selline koht võtab hirmu vananemise ees, mõtles Laura eesukse juurde kõndides.

Hoone oli soe ja kutsuv nii seest kui väljast ja lõhnas kaneeli ning vanilli järele. Vaipkatted ja pehme mööbel olid mahedates kahvatulillades ja meresinistes värvides. Laura peatus vastuvõtulaua ees, kus administraator tõstis pilgu dokumendikuhjalt.

„Ma otsin üht teie elanikku,“ sõnas Laura. „Sarah Tolleyt.“

„Ma kutsun tema hooldaja.“ Naine viipas fuajee poole. „Võtke istet.“

Laura istus tugitooli servale ja paari minuti pärast tuli fuajeesse noor tüse naine pikas lillelises jakis.

„Te tulite Sarah’ juurde?“ küsis naine. Ta paistis tõsiselt üllatunud.

„Jah,“ vastas Laura. „Minu nimi on Laura Brandon. Tegelikult ma ei tunne teda... ei tunne Sarah’t,“ lausus ta. „Ta oli mu isa sõber ja isa suri hiljuti. Tema paluski mul Sarah’t külastada.“

Naine võttis Laura lähedal istet. Temas oli kõik ümmargune: ta keha, ta nägu, ta traatraamidega prillid, ta nöbinina.

„Mina olen Carolyn, olen Sarah’ hooldaja,“ sõnas naine, „ja ma pean ütlema, et olen pisut üllatunud. Sarah’l ei käi mitte kunagi mitte keegi külas.“

„Mu isa kindlasti käis,“ sõnas Laura. „Carl Brandon. Ta oli meeter kaheksakümmend pikk, väga sale, üle kaheksakümne ja ...“

Carolyn katkestas ta jutu pearaputusega. „Mitte keegi ei ole tal kunagi külas käinud. Mina ju tean.“

„See ei ole lihtsalt loogiline.“ Laura nägi hooldaja prilliklaasidelt omaenda hämmeldunud nägu. „Rääkige mulle temast,“ palus ta. „Kui vana ta on?“

„Seitsmekümne viie aastane. Ja tal on algstaadiumis Alzheimer. Kas te teadsite seda?“

Laura vajus tugitoolis sügavamale. „Ei. Ma ei tea temast mitte midagi.“

„Ta on füüsiliselt suurepärases vormis,“ alustas Carolyn. „Ta käib meie basseinis kerget trenni tegemas. Ja Alzheimer on siiani vaevu märgatav.“ Ta kummardus toolil ettepoole. „Meil on siin Meadow Woodis kolm elamisala,“ selgitas ta. „Korterid neile, kes saavad iseseisvalt hakkama, korterid abistajat vajavatele ja siis on eraldi tiib nendele patsientidele, kes vajavad hooldust ööpäev läbi. Veel möödunud nädalal elas Sarah iseseisvalt, kuid me pidime ta üle viima abistajaga korterisse, et tal oleks rohkem järelevalvet. Teate küll, ilma pliidita, ilma lukuta uks. Paar korda eksis ta jalutama minnes ära, seetõttu leidsime, et on aeg ta ümber kolida. Me ei saa teda enam üksi välja lasta.“

Laura noogutas. Millesse ta ennast küll on mässinud?

Carolyn kummardus veelgi kaugemale ettepoole. „Kas teate, mis oleks suurepärane?“ küsis ta. „Kui te saaksite teda mõnikord välja jalutama viia. Kui ilm on soe, muidugi. Sarah’le meeldiks see väga.“

Laura kujutles Rayd kabinetis vahutamas pettumusest, et Laura on Meadow Woodi läinud. „Ma ei tea,“ sõnas ta. „Ma ei ole temaga isegi kohtunud.“

„Teine asi, mis te tema aitamiseks saaksite teha,“ jätkas Carolyn, otsekui Laura polekski rääkinud, „on teda lihtsalt kuulata. Laske tal rääkida oma vanu mälestusi. Praegu on tema esmased sümptomid segadus ja lähimälu kaotus. Ent mis puutub minevikku, siis selles osas on ta mõistus terav ja ta armastab rääkida. Aga nagu ma juba ütlesin, pole kedagi, kes teda kuulaks, välja arvatud mina, ja mul on ka teised patsiendid, kelle eest hoolt kanda.“

„Ma tegelikult tahtsin ainult...“

„Kuigi ta on alati valmis bingot mängima ja talle väga meeldib filmiõhtu,“ tormas Carolyn edasi, „veedab ta liiga palju aega oma korteris telerit vaadates. See ei peaks nii olema. Mõnele patsiendile sobib see väga. See on neile piisav virgutus. Kuid Sarah’-sugused vajavad rohkem.“

„Noh...“ Laura tõstis käe, et naise jutuvoolu peatada, „... nagu ma ütlesin, ma pole temaga kunagi kohtunud. Ja mul on endal perekond ja töö. Ma tahtsin ainult teada saada, kuidas mu isa teda tundis. Ongi kõik.“ Ent see ei olnud see, mida isa oli temalt palunud, ja Laura teadis seda hästi.

„Hea küll,“ Carolyn tõusis ilmselgesti pettunult. „Tulge siis kaasa.“

Laura järgnes hooldajale mööda pikka koridori, mida ääristasid kahvatusinised uksed, igaüks erinevalt kaunistatud. Mõnele oli teibitud foto. Ühel rippus koputi küljes mängukaru. Teisel paar balletikingi.

Carolyn peatus ukse juures, millel oli paberist välja lõigatud must filmiprojektor.

„See on Sarah’ korter,“ tähendas ta. „Ta armastab vanu filme. Me paneme pilte või ükskõik mis asju ustele, et nad teaksid, milline uks on nende oma. Aga Sarah’ga ei ole lood veel nii hullud,“ lisas ta kiiresti ja helistas kella.

Kulus minut, enne kui ukse avas vanaldane naine, kes naeratas Carolyni nähes soojalt.

„Tule sisse, kullake,“ kutsus ta.

Laura järgnes hooldajale väiksesse elutuppa, mis oli sisustatud meeldiva tänapäevase mööbliga. Nupukestega, kaerapudrukarva pehmed polsterdused ja tammepuust lauad.

„Sarah, see on Laura Brandon,“ sõnas Carolyn. „Ta tuli sulle külla.“

„Kui armas!“ Sarah naeratas Laurale. Ta oli pikk, võib-olla isegi viis sentimeetrit pikem kui Laura meeter seitsekümmend. Tema hõbedased juuksed olid kenasti soengusse seatud ja temas oli näha kerge, kuid eksimatu sarnasus Eleanor Rooseveltiga. Ta oli laitmatult riides: beež seelik, sukad, beežid kingad. Ainuke asi, mis reetis, et ta ei ole täielikult selge mõistusega, oli valesti nööbitud beeži-valgetriibuline pluus. Seeliku vöökohal oli väike avaus. Mingil põhjusel just see vääratus muidu nii väärika naise olekus tekitas klombi Laura kurku.

Carolyn heitis pilgu oma kellale. „Ma jätan teid teineteisega tutvuma,“ sõnas ta. „Nautige külastust.“

Kui Carolyn oli läinud, juhatas Sarah Laura diivani juurde. „Palun istuge, kullake,“ lausus ta.

„Aitäh!“

„Kas soovite kohvi? Või limonaadi? Ma arvan, et mul on külmikus midagi.“ Ta suundus väikese kööginurga poole, kuid Laura peatas ta.

„Ei, pole vaja, aitäh,“ ütles ta. Ta langetas pilgu kohmetult sülle. „Ma tahaksin selgitada, miks ma siin olen.“

Sarah istus diivani teise otsa ja vaatas teda tähelepanelikult, käed süles koos.

„Ma arvan, et te tundsite mu isa,“ sõnas Laura. „Ta nimi on Carl Brandon.“

Sarah’ näoilme ei muutunud.

„Ta suri paar nädalat tagasi ja ta palus mul... teid külastada. Ta tahtis olla kindel, et teil läheb hästi.“

Sarah’ näole ilmus segadusevirve. „See oli temast väga kena,“ ütles ta. „Aga ma ei mäleta, kes ta on. Ma ei mäleta asju enam väga hästi,“ vabandas ta. „Kuidas, te ütlesite, ta nimi oli?“

„Carl Brandon.“

„Ja kuidas ma teda tunnen?“

Laura naeratas. „Ma ei tea. Lootsin, et teie oskate seda mulle öelda. Ta ei öelnud mulle. Arvasin, et te ehk olite vanad sõbrad. Tema maksab teie korteri eest. Ja loomulikult maksab edasi,“ lisas ta kiiresti, tahtmata naisele muret tekitada. „Ta asutas teie heaks oma testamendiga usaldusfondi.“

„Oi!“ lausus Sarah. „Mina arvasin, et minu sotsiaalkindlustus maksab selle eest.“ Ta surus sõrmed meelekohale. „Ma hakkan tõepoolest aru kaotama. Ma ei suuda teda meenutada. Mis te ütlesite, kuidas ma teda tunnen?“

„Ma ei tea, proua Tolley. Ta sündis 1918. aastal New Yorgis. Kasvas üles Brooklynis. Ma arvan, et ta kolis sinna umbes kaheteistaastaselt ja elas seal kuni kahekümnendateni. Kas te olete kunagi New Yorgis elanud?“

„New Jerseys,“ ütles Sarah. „Ma kasvasin Bayonne’is.“

„Noh, võib-olla te ei kohtunud New Yorgis, aga kuidas oleks Philadelphiaga? Ta kolis sinna, kui oli umbes kahekümne nelja aastane, ja töötas füüsikuna firmas Allen Technologies. Ta oli kirglik astronoom – kõik, kes teda tundsid, teadsid seda. Ta abiellus mu emaga neljakümneaastaselt. Mu ema suri, kui ma olin laps, ja isa ei abiellunud uuesti. Ma ei tea, kas ta üldse kohtus kellegagi või ei. Aga võib-olla tundis ta teid just sellel ajal? Kas on võimalik, et te käisite temaga mingil ajal?“

„Ei, ma ei tea, kuidas ma teda tundsin, kuid olen kindel, et nii see ei olnud. Kogu oma elu jooksul käisin ma kohtamas ainult ühe mehega.“ Sarah’ pilk kaldus fotole ühel diivanilaual. See oli vana seepiafoto kenast noormehest.

„Kas see on mees, kellega te... käisite kohtamas?“ küsis Laura.

Sarah noogutas. „Joe Tolley. Ta oli mu abikaasa. Mu elu armastus.“

Laura tunnetas midagi Sarah’ hääles. Fotos oli peidus pikk lugu ja tal ei olnud aega sellesse süveneda.

„Nii et te ei käinud siis mu isaga kohtamas,“ nentis ta. „Võib-olla te töötasite koos?“

„Ma olin meditsiiniõde,“ vastas Sarah. „Ja ma pole kunagi Philadelphias elanud. Ma elasin enamiku oma elust Marylandis ja Virginias.“

„No nii, see on proovikivi.“ Laura naeratas, püüdes mitte näidata oma pettumust. „Kui te olite meditsiiniõde, kas ta võis olla teie patsient? Ta oli enne surma kaua haige. Tal oli vähk ja ta veetis palju aega haiglates.“ Ta taipas, kui rumal oli mõelda, et Sarah, kes oli üle seitsmekümne, võis olla ta isa meditsiiniõde. „See ilmselt ei ole loogiline,“ sõnas ta.

„Ma kasvasin Bayonne’is,“ ütles Sarah taas ja Laura sai aru, et nüüd ta näeb tegutsemas Alzheimerit.

„Jah,“ sõnas ta.

„Ma olin meditsiiniõde lõbusõidulaevadel.“ Sarah tõusis ja ulatas Laurale teise raamitud foto. Vast viiekümnene Sarah seisis palmi all ja selja taga kauguses kõrgus ristluslaev.

„See oli St. Thomases,“ teatas Sarah. „Või ehk St. Lucias. Aga minu lemmik oli Alaska.“

„Oi, milline tore töö,“ tähendas Laura. „Te saite maailma näha.“

„Teleris on mõnikord saade Alaskast.“

Sarah võttis diivanilaualt telekava ja hakkas seda lehitsema ja Laura muutus rahutuks. Ta mõtles, kuidas Ray kodus süngelt kabinetiaknast välja vahib ja Emma oma toas puslet kokku paneb. Kella vaadates taipas ta, et oli kodust eemal olnud juba rohkem kui tunni.

Ta tõusis. „Ma pean minema, proua Tolley,“ lausus ta.

Sarah vaatas talle üllatunult otsa. „Oh, kas tõesti peate?“

„Mul on kahju, et me ei suutnud lahendada mõistatust, kuidas te mu isa tundsite.“

„Kas te ütlesite, et ta oli arst?“

„Ei. Füüsik. Ja asjaarmastajast astronoom.“

Tundus, et Sarah ei saanud päriselt aru, millest Laura rääkis, kuid ta noogutas. „Noh, tulge mulle jälle külla, kullake,“ ütles ta ukse poole suundudes.

Laura vaid naeratas, soovimata anda lubadust. Nii nagu enne külaskäiku, ei olnud tal nüüdki õrna aimu, miks isa tahtis, et ta võtaks vastutuse Sarah Tolley eest enda kanda.