Читать книгу Kaunis katastroof - Джейми Макгвайр - Страница 2

Punane rätik

Kõik selles ruumis lausa kriiskas, et mina ei kuulu siia. Trepid olid varisemisohtlikud, lärmakad külastajad seisid õlg õla kõrval ja õhk oli segu higist, verest ja hallitusest. Numbreid ja nimesid karjuvad hääled segunesid, käed vehkisid, vahetades raha ning edastades lärmi foonil sõnumeid. Pressisin end oma parimal sõbral tihedalt kannul püsides läbi rahvamassi.

„Hoia raha rahakotis, Abby!” hüüdis America. Isegi hämaruses oli ta lai naeratus särav.

„Olge minu juures! Kui peale hakkab, läheb asi veelgi hullemaks!” karjus Shepley üle lärmi. America haaras tal käest ja siis minu omast ning Shepley tüüris meid läbi inimmere.

Suitsust õhku lõhestas valjuhääldi mökitamine. Ehmatasin selle valju hääle peale, nii et lausa hüppasin, ja püüdsin leida, kust see tuleb. Puidust toolil seisis mees, ühes käes patakas sularaha, teises suu ette tõstetud valjuhääldi.

„Tere tulemast veresauna! Kui otsite majanduse esimese astme loenguid… olete kuradima vales kohas, sõbrakesed! Kui otsite Ringi, siis olete Mekasse jõudnud! Mina olen Adam. Mina kehtestan reeglid ja ütlen, kui võitlus algab. Panuste panemine lõpeb hetkel, kui vastased on põrandal. Võitlejaid puudutada on keelatud, samuti neid abistada, panuseid ei tohi vahetada ja ringi sisse ei tohi tulla. Kui neid reegleid rikute, pekstakse teid vaeseomaks ja visatakse siit välja ning jääte oma rahast ilma! Ja, daamid, see käib ka teie kohta! Nii et, kutid, ärge üldse üritagegi süsteemi pea peale keeramiseks oma litasid kasutada!”

Shepley vangutas pead. „Kurat võtaks, Adam!” karjus ta üle lärmi. Oli näha, et sõbra sõnavalik ei istunud talle.

Mu süda peksis rinnus. Tundsin end roosas kašmiirkampsunis ja pärlkõrvarõngastega nagu kooliõpetaja Normandia rannal. Olin lubanud Americale, et elan üle kõik, mis meid ees ootab, aga mul oli kange tahtmine haarata mõlema käega ta peenikesest käsivarrest. America ei seaks mind ohtu, aga viibides keldriruumis koos umbes viiekümne juua täis tudengiga, kelle ainus eesmärk oli näha veresauna ja raha, polnud ma eriti kindel, et meil õnnestub siit terve nahaga pääseda.

Pärast seda, kui America kohtus esmakursuslaste infoõhtul Shepleyga, käis ta temaga sageli kaasas Easterni ülikooli erinevates keldrites peetavaid salajasi käsivõitlusi vaatamas. Iga võitlus leidis aset erinevas kohas ja seda hoiti kuni viimase hetkeni salajas – asukohast anti teada alles tund aega enne võitluse algust.

Kuna mina liikusin ringi mõneti taltsamates ringkondades, olin Easterni põrandaalusest maailmast teada saades üllatunud, aga Shepley teadis sellest juba enne ülikooli astumist. Shepley toakaaslane Travis, kes oli ühtlasi tema nõbu, osales esimeses käsivõitluses seitsme kuu eest. Esmakursuslasena oli Travis Adami väitel kõige ohtlikum võistleja, keda tema oli kolme aasta eest asutatud Ringi ajaloos näinud. Nüüd teisele kursusele jõudnud Travis oli aga ületamatu. Võidusummadest piisas, et Travis ja Shepley said ära maksta korteriüüri.

Adam tõstis valjuhääldi taas suule, mille peale karjumine ja karglemine eskaleerus meeletuseni.

„Täna on meil uus pretendent! Easterni staarmaadleja Marek Young!”

Sellele järgnes kisa ning Mareki sisenedes tõmbus rahvas kahte lehte nagu Punane meri. Moodustus ringikujuline vaba ala, märatsev rahvas vilistas ja mõnitas pretendenti. Mark hüppas karmil ja keskendunud ilmel üles-alla, liigutas kaela edasi ja tagasi. Lärm vaibus tuimaks möirgeks ning mina katsin kõrvad, kui ruumi teises otsas pahvatas suurtest kõlaritest muusika.

„Meie järgmine võitleja ei vaja tutvustamist, aga kuna ta ehmatab mu pasale, tutvustan teda ikkagi! Värisege oma saabastes, kutid, ning, daamid, laske püksid maha! Travis „Hull Koer” Maddox!”

Kui Travis ruumi teises otsas uksele ilmus, paisus kisa kõrvulukustavaks. Särgita Travis sisenes rahulikul ja kõigutamata sammul. Ta lonkis ringi keskele näoga, nagu läheks tööle. Rusikas kätt Mareki nukkide vastu toksates liikusid ta tätoveeringutega naha all lihased. Travis sosistas Marekile midagi kõrva, mille peale võitleja nägi vaeva, et karmi ilmet säilitada. Nad seisid vastastikku ja vaatasid teineteisele otse silma. Mareki näol oli ilme, nagu kavatseks ta Travise maha lüüa; Travisele oleks see aga nagu nalja teinud.

Nad taganesid paar sammu. Adam puhus pasunat. Marek võttis sisse kaitseasendi ja Travis ründas. Tõusin kikivarvule ja õõtsusin ühele ja teisele küljele, et paremini näha. Nihkusin röökiva rahvasumma vahelt ettepoole. Mu külgedesse lõid küünarnukid ja mind rammisid õlad, loopides mind pallina edasi-tagasi. Võitlejate pead ilmusid nähtavale, nii et ma trügisin ikka veel edasi.

Kui ma lõpuks ette välja jõudsin, haaras Marek oma jämedate kätega Travisest kinni ja üritas teda maha paisata. Kui aga Marek seda tehes kummardus, rammis Travis talle põlvega näkku. Veel enne, kui Marek jõudis löögist toibuda, virutas Travis rusikatega korduvalt talle verisesse näkku.

Mu käsivarde surus viis sõrme ning ma hüppasin ehmunult tahapoole.

„Mida kuradit sa oma aruga teed, Abby?” küsis Shepley.

„Ma ei näe sealt tagant!” karjusin mina.

Keerasin end ümber just hetkel, kui Marek hoobi andis. Travis keeras ringi ja hetkeks tundus mulle, et ta on taas ühest löögist kõrvale põiganud, aga tema tegi täisringi ja virutas küünarnukiga keset Mareki nina. Mulle pritsis verd näkku ja kampsunile. Marek langes mütsatusega betoonpõrandale ja hetkeks valitses ruumis haudvaikus.

Adam viskas punase rätiku Mareki lõdvale kehale ning rahvas läks hulluks. Taas käis käest kätte raha; näoilmed olid kas rahulolevad või pettunud.

Mind trügiti eemale. America hüüdis mind kuskilt tagantpoolt, aga mina olin lummatud punasest rajast, mis ulatus mu rinnast pihani.

Minu ette astus paar musti toekaid saapaid, mis viisid mu pilgu põrandale. Mu silmad liikusid ülespoole: verepritsmetega teksad, tahutud kõhulihased, higimärg tätoveeringutega paljas ülakeha ning lõpuks soe pruun silmapaar. Mind tõugati selja tagant ja Travis haaras mul käsivarrest, enne kui ma jõudsin kukkuda.

„Kuulge! Jätke ta rahule!” ütles Travis kurjalt, tõugates eemale kõik, kes mu lähedusse tulid. Ta karm nägu sulandus mu kampsunit nähes naeratuseks ja siis tupsutas ta mu nägu käterätiga. „Palun selle eest vabandust, tuvike.”

Adam patsutas Travise kukalt. „Kuule, Hull Koer! Su raha ootab sind.”

Travise pilk püsis minul. „Kuradima kahju, et kampsun hukas on. See sobib sulle.” Järgmisel hetkel oli ta juba fännidest ümbritsetud ning kadus tuldud teed.

„Mida sa oma arust teed, sa igavene idioot?” karjus America mul käest haarates.

„Ma tulin siia ju käsivõitlust vaatama või kuidas?” küsisin mina naeratades.

„Sa ei tohiks üldse siin ollagi,” noomis mind Shepley.

„America samuti mitte,” märkisin ma.

„Tema ei ürita ringi karata!” Shepley kibrutas kulme. „Lähme minema.”

America pühkis naeratades mu nägu. „Oled sina ikka üks igavene nuhtlus. Aga kuidas ma küll sind armastan!” Ta haaras mul kaelast ja me läksime koos trepist üles öösse.

America järgnes mulle ühikasse ning muigas põlglikult mu toakaaslase Kara suunas. Mina kiskusin verise kampsuni seljast ja viskasin mustapesukorvi.

„Jäle. Kus te küll käisite?” küsis Kara oma voodilt.

Vaatasin America poole, kes kehitas õlgu. „Nina jooksis verd. Kas sa siis polegi veel Abby kuulsaid ninaverejookse näinud?”

Kara kohendas prille ja raputas pead.

„Oh, küll näed.” America tegi mulle silma ning sulges enda järel ukse. Vähem kui minut hiljem helises mu telefon. Nagu tal tavaks, saatis America mulle sõnumi kõigest paar sekundit pärast seda, kui olime hüvasti jätnud.

j22n ööseks Shepi juurde n2eme homme v6itluskuninganna

Kiikasin Kara poole, kes vaatas mind niisuguse näoga, nagu võiks mu ninast iga hetk verd jooksma hakata.

„Ta tegi nalja,” ütlesin ma.

Kara noogutas ükskõikselt ning heitis pilgu voodil laiali laotatud raamatutele.

„Lähen vist duši alla,” ütlesin käterätti ja dušikotti haarates.

„Annan sellest ajakirjandusele teada,” vastas tema ükskõikselt, pea langetatud.

Järgmisel päeval tulid Shepley ja America koos minuga lõunat sööma. Mul oli olnud plaan istuda üksi, aga sedamööda, kuidas tudengid kohvikusse saabusid, täitusid toolid minu kõrval kas Shepley üliõpilasühingu või jalgpallimeeskonna liikmetega. Mõni neist oli olnud eelmisel õhtul käsivõitlust vaatamas, aga keegi ei maininud seal nähtut.

„Shep!” hüüdis üks mööduja.

Shepley noogutas ja meie Americaga nägime pead keerates, et Travis võttis laua otsas istet. Talle järgnes kaks meelast Sigma Kappa särkides pleegitatud juustega tüdrukut. Üks neist istus Travisele sülle, teine Travise kõrvale ning silitas ta särki.

„Ma hakkan kohe oksele,” pomises America.

Travise süles istuv blondiin pöördus America poole. „Ma kuulsin seda, sa igavene narts.”

America haaras kukli ja viskas selle laua otsa. Kukkel oleks peaaegu tüdrukut näkku tabanud. Enne kui tüdruk jõudis veel midagi öelda, lasi Travis sääred sirgu, nii et tüdruk kukkus põrandale.

„Aih!” kriiskas tüdruk Travise poole vaadates.

„America on mu sõber. Otsi endale mõni teine süli, Lex.”

„Travis!” vingus tüdruk end jalule ajades.

Travis suunas tähelepanu taldrikule, ignoreerides tüdrukut. Too vaatas õe poole, turtsatas vihast ning nad lahkusid käsikäes.

Travis tegi Americale silma ning pistis järgmise suutäie suhu ilmega, nagu poleks üldse midagi juhtunud. Alles siis märkasin ta kulmu kohal väikest haava. Ta vahetas Shepleyga pilgu ning alustas vestlust enda vastas istuva jalkakutiga.

Kuigi rahvast oli jäänud lõunasöögilauas vähemaks, jäime meie America ja Shepleyga nädalavahetuseplaane arutama. Travis tõusis püsti, et lahkuda, kuid seisatas meiepoolses lauaotsas.

„Mis on?” küsis Shepley valjult, käsi kõrva juures.

Üritasin teda ignoreerida nii kaua kui võimalik, aga kui ma pilgu tõstsin, vahtis Travis mulle otsa.

„Sa ju tunned teda, Trav. America parim sõbranna? Ta oli siin ühel õhtul koos meiega,” ütles Shepley.

Travis naeratas mulle. Võib arvata, et see oli ta kõige võluvam ilme. Siilisoengus pruunide juuste ja tätoveeritud käsivartega Travisest hoovas seksi ja mässumeelsust ning mina pööritasin silmi tema katse peale mind võluda.

„Kuule Mare, mis ajast peale on sul parim sõbranna?” küsis Travis.

„Keskkooli eelviimasest klassist peale,” vastas America minu suunas naeratades, huuled kokku surutud. „Kas sa siis ei mäleta, Travis? Sa rikkusid ta kampsuni ära.”

Travis naeratas. „Mina rikun palju kampsuneid ära.”

„Jäle,” pomisesin mina.

Travis keeras vaba tooli minu kõrvale ja võttis istet, toetades käsivarred tooli seljatoele. „Nii et sina oled siis tuvike?”

„Ei,” nähvasin ma, „mul on nimi.”

Tundus, et viis, kuidas ma teda vaatasin, tegi talle nalja, mind aga ajas see veelgi rohkem vihale.

„Noh? Mis see on?” küsis tema.

Võtsin teda ignoreerides taldrikult viimase õunaviilu.

„Sellisel juhul siis Tuvike,” ütles tema õlgu kehitades.

Kiikasin America suunas ja pöördusin Travise poole. „Ma üritan süüa.”

Travisele hakkas huvi pakkuma väljakutse, mida ma endast kujutasin. „Minu nimi on Travis. Travis Maddox.”

Pööritasin silmi. „Ma tean, kes sa oled.”

„Tead või?” küsis Travis viga saanud kulmu kergitades.

„Jäta lollused. Kui viiskümmend juua täis meest su nime karjub, on seda võimatu mitte tähele panna.”

Travis ajas end pisut rohkem sirgu. „Seda tuleb sageli ette.” Pööritasin jälle silmi ning Travis muheles. „Tõmblevad või?”

„Mida?”

„Tõmblevad. Su silmad võnguvad.” Kui ma talle vihase pilgu saatsin, puhkes ta uuesti naerma. „Aga on vast imelised silmad,” ütles ta, kummardudes mulle lähemale, nii et oli mu näost vaid paari tolli kaugusel. „Mis värvi need õieti ongi? Hallid?”

Vahtisin taldrikut, nii et mu pikad karamellikarva juuksed moodustasid meie vahele kardina. Mulle ei meeldinud tunne, mis mind valdas, kui ta oli mulle nii lähedal. Ma ei tahtnud olla samasugune nagu kümned Easterni tüdrukud, kes tema juuresolekul punastasid. Ma ei tahtnud üldse, et tal minule selline mõju on.

„Ära isegi mõtle selle peale, Travis. Abby on mulle õe eest,” hoiatas America.

„Kullake,” ütles Shepley, „sa ütlesid talle „ei“ ja nüüd ei jäta ta mingi hinna eest järele.”

„Sa pole tema tüüp,” puikles America.

Travis tegi näo, nagu oleks solvunud. „Mina olen kõigi tüüp!”

Kiikasin naeratades tema poole.

„Oo! Naeratus! Ma polegi üks igavene vana tõbras,” ütles ta silma tehes. „Oli väga meeldiv sinuga kohtuda, Tuvike.” Ta tegi ringi ümber laua ja kummardus America kõrva juurde.

Shepley viskas nõbu friikartuliga. „Ei aja keelt minu tüdruku kõrva!”

„Suhted. Ma loon suhteid!” Travis taganes, käed süütult tõstetud.

Talle järgnes paar itsitavat tüdrukut, kes tõmbasid ta tähelepanu püüdmiseks sõrmedega läbi juuste. Travis avas neile ukse ning tüdrukud peaaegu et kilkasid rõõmust.

America puhkes naerma. „Oh sa poiss, Abby! Nüüd oled sa supi sees.”

„Mis ta ütles?” küsisin mina kõhklevalt.

„Ta tahab, et sa tooksid Abby korterisse, on nii?” küsis Shepley. America noogutas, mille peale Shepley vangutas pead. „Sa oled tark tüdruk, Abby, nii et ma ütlen sulle kohe, et kui sa peaksid selle sitapea orki langema ja siis mingi hetkel tema peale vihastad, ei tohi sa seda minu ja America peale välja valada. On selge?”

Mina naeratasin. „Ma ei lange orki, Shep. Kas ma näen välja nagu üks neist Barbie-kaksikutest?”

„Ta ei lange orki,” kinnitas America ta käsivart puudutades.

„See pole sugugi mu esimene rodeo, Mare. On sul üldse aimu, kui palju kordi ta on mul kõik persse keeranud sellega, et magab korra parima sõbrannaga? Ühtäkki on minuga käimine huvide konflikt, sellepärast et see tähendab vaenlasega vennastumist! Ma räägin sulle, Abby!” Ta vaatas mulle otsa. „Ära tule Marele ütlema, et tema ei tohi minu juurde tulla või minuga käia sellepärast, et sina langesid Travise pasa ohvriks. Nii et sind on hoiatatud.”

„Selleks pole küll vajadust, aga see on arvesse võetud,” ütlesin mina. Üritasin Shepleyt naeratusega veenda, aga tema pessimismi põhjustas aastatepikkune kogemus Travise ettevõtmistes kõrvetada saada.

Koos Shepleyga lahkuv America lehvitas mulle, kui ma suundusin järgmisse loengusse. Kissitasin eredas päikeses silmi, haarasin seljakotirihmadest. Eastern oli just see, mida ma olin lootnud: siin olid rühmad väiksemad ja näod võõrad. Minu jaoks oli see uus algus; lõpuks ometi avanes mul võimalus minna kuskile nii, et mind ei saatnud nende sosinad, kes teadsid – või arvasid end teadvat – midagi mu minevikust. Olin sama eristamatu nagu kõik teised loengusse minevad suuresilmsed ülipüüdlikud esmakursuslased; ei mingit vahtimist, ei mingeid kuulujutte, ei kaastunnet ega hukkamõistu. Üksnes illusioon sellest, mida ma tahtsin neil näha lasta: kašmiirkampsuneid kandev asjalik Abby Abernathy.

Panin seljakoti põrandale ja vajusin toolile ning kummardusin kotist arvutit võtma. Kui ma selle lauale tõstsin, istus Travis mu kõrvale pingile.

„Tore. Konspekteerid ka minu eest,” ütles tema. Ta näris pastakat ja naeratas – kahtlemata oma kõige võluvamat naeratust.

Saatsin talle pahase pilgu. „Sa ju isegi ei osale selles loengus.”

„Kuidas ei osale! Tavaliselt istun ma seal,” ütles ta ülemise pingirivi suunas osutades. Märkasin mind vahtiva väikese tüdrukuteseltskonna keskel tühja pinki.

„Mina ei kavatse sinu eest konspekteerida,” ütlesin ma arvutit sisse lülitades.

Travis kummardus mulle nii lähedale, et tundsin põsel ta hingeõhku. „Anna andeks… kas ma solvasin sind kuidagi?”

Ohkasin ja raputasin pead.

„Mis sul siis viga on?”

„Ma ei kavatse sinuga magada. Võiksid juba alla anda,” vastasin mina vaikselt.

Üle ta näo levis naeratus. „Ma pole palunud sul minuga magada.” Ta pööras pilgu mõtlikult lakke. „Või olen?”

„Mina pole Barbie-kaksik ega mõni su fännidest,” ütlesin ma taga istuvate tüdrukute poole pilku heites. „Sinu tätoveeringud ega su poisilik sarm ega su tehtud ükskõiksus ei avalda mulle vähimatki muljet, nii et võid oma tembud lõpetada, okei?”

„Okei, Tuvike.” Ta suhtus mu ebaviisakusse lausa marruajava tuimusega. „Tule õige koos Americaga täna meile.” Irvitasin ta kutse peale, aga tema kummardus mulle lähemale. „Ma ei ürita sind saagiks võtta. Tahan lihtsalt niisama aega veeta.”

„Saagiks võtta? Kuidas sul küll õnnestub niisugust kõnepruuki kasutades kedagi voodisse saada?”

Travis puhkes pead vangutades naerma. „Tule lihtsalt niisama. Ma isegi ei flirdi sinuga. Ausõna.”

„Mõtlen selle peale.”

Professor Chaney astus sisse ja Travis suunas tähelepanu õppejõule. Ta näol püsis naeratusevirve, mis tõi esile põselohu. Mida rohkem ta naeratas, seda rohkem oli minul tahtmine teda vihata, aga samas tegi just see tema vihkamise võimatuks.

„Kes oskab öelda, millisel presidendil oli kõõrdsilmne ja väga inetu abikaasa?” küsis Chaney.

„Pane see kindlasti kirja,” sosistas Travis. „Mul on vaja seda töövestlusel teada.”

„Kuss,” ütlesin mina iga viimset kui Chaney sõna arvutisse toksides.

Travis naaldus naerusuiselt toolile. Loengu ajal ta kas haigutas või toetus mu käele, et ekraanile pilku heita. Üritasin kõigest väest teda ignoreerida, aga tema lähedus ja ta käsivarte lihased tegid selle raskeks. Loengu lõpuni näppis ta musta nahast randmepaela.

Läksin kiirel sammul uksele ja koridori mööda edasi. Just siis, kui olin päris kindel, et olen turvalises kauguses, oli Travis Maddox mu kõrval.

„Kas oled selle üle mõelnud?” küsis ta päikeseprille ette pannes.

Meie ette astus väikest kasvu suuresilmne ja lootusrikas brünett. „Tere, Travis!” ütles ta juukseid näppides poollaulval toonil.

Seisatasin tüdruku mesimagusa tooni peale kohkudes ning läksin ta ümbert ringi. Olin teda tüdrukute ühikas Morgan Hallis varemgi näinud, aga siis rääkis ta normaalse häälega. Siis oli ta hääl täiskasvanulikum ja ma ei saanud aru, miks küll peaks Travis tema titehäält kütkestavaks pidama. Ta lobises veel midagi oktaav tavalisest kõrgemal toonil, kuni Travis oli jälle minu kõrval.

Travis süütas taskust välgumihklit võttes sigareti ja puhus välja paksu suitsujoa. „Kuhu ma jäingi? Õige jah… sa pidid mõtlema.”

Tegin grimassi. „Millest sa räägid?”

„Kas oled meiletuleku üle mõelnud?”

„Kui ma jään nõusse, kas siis lõpetad mu jälitamise?”

Travis kaalus mu ultimaatumit ning noogutas siis. „Jah.”

„Sellisel juhul tulen.”

„Millal?”

Ohkasin. „Täna. Tulen täna.”

Travis jäi naeratades seisma. „Armas. Näeme, Tuvike!” hüüdis ta mulle järele.

Ümber nurga keerates nägin Americat ja Finchi meie ühika ees. Meie kolm sattusime esmakursuslaste infoõhtul ühte lauda ja mul oli kohe selge, et Finch on meie hästi õlitatud masinas teretulnud kolmas ratas. Ta polnud liiga pikk, aga oma saja kuuekümne kolme sentimeetriga siiski märksa pikem kui mina. Ümmargused silmad toonitasid ta piklikku nägu ja blondeeritud juuksed olid tavaliselt laubal teravikku töödeldud.

„Travis Maddox? Jessas, Abby, mis ajast peale sina tundmatus kohas vette hüppad?” küsis Finch taunival pilgul.

America tõmbas nätsu pikaks niidiks. „Talle hundipassi andes teed asja üksnes hullemaks. Ta pole sellega harjunud.”

„Mis ma siis sinu arust peaksin tegema? Temaga magama või?”

America kehitas õlgu. „See säästaks aega.”

„Ma ütlesin talle, et astun täna sealt läbi.”

Finch ja America vahetasid pilgu.

„Mida? Ta lubas mulle, et kui ma jään nõusse, siis lõpetab ta mu kiusamise. Sina lähed ju täna sinna, eks?”

„Noh, jah,” ütles America. „Nii et sa tuled siis ikka tõesti?”

Naeratasin neile ning läksin neist mööda ühikasse, mõeldes ise, kas Travis peab sõna ja lõpetab minuga flirtimise. Tema mõtteid polnud raske ära arvata: tema nägi minus kas väljakutset või siis olin ma tema silmis niivõrd turvaliselt mittekütkestav, et minuga võis sõber olla. Ma ei osanudki öelda, kumb variant mind rohkem häiris.

Neli tundi hiljem koputas America mu ühikauksele, et viia mind Shepley ja Travise juurde. Kui ma koridori astusin, ei hoidnud ta keelt hammaste taga.

„Öäk, Abby! Sa näed välja nagu kodutu!”

„Väga hea,” ütlesin mina, muiates oma välimuse üle. Olin meigi maha pesnud ja pannud läätsede asemel ette suured neljakandilised musta raamiga prillid. Selga olin pannud vana näraka T-särgi ja jalga dressipüksid ning ma lohistasin plätudes jalgu järele. Mulle oli paari tunni eest pähe turgatanud mõte, et mõlemal juhul on kõige parem plaan näha välja võimalikult ebameeldiv. Ideaalolukorras tunneks Travis kohe vastikust ja jätaks oma jabura pealekäimise. Kui ta otsib sõpra, siis lootsin olla liiga inetu, et ta tahaks end minu seltsis näidata.

America keris autoakna alla ja sülitas nätsu välja. „Sind näeb kohe läbi. Sa oleks ju võinud veel ka koerasitas püherdada, siis oleks su kostüüm täiuslik.”

„Ma ei püüa kellelegi muljet avaldada,” ütlesin mina.

„Seda on näha jah.”

Keerasime Shepley kortermaja parklasse ja ma läksin America järel trepist üles. Shepley avas ukse ja puhkes mind nähes naerma. „Mis sinuga juhtus?”

„Ta üritab mitte muljet avaldada,” vastas America.

America järgnes Shepleyle tema tuppa. Uks pandi kinni ja mina seisin keset tuba üksi, tundes end täiesti vales kohas. Istusin ukse juurde tugitooli ja lükkasin plätud jalast.

Poiste korter oli esteetiliselt märksa meeldivam kui tüüpiline poissmeeste elamine. Seintel olid – nagu võiski arvata – plakatid poolpaljaste naistega ja näpatud tänavasildid, aga muidu oli korter puhas ja mööbel uus ning siin polnud läppunud õlle ja mustade riiete haisu.

„Oli ka aeg kohale jõuda,” ütles Travis diivanile vajudes.

Lükkasin naeratades prillid ninal kõrgemale, oodates, et ta mu väljanägemise peale tagasi põrkaks. „Americal oli vaja essee ära lõpetada.”

„Kui juba esseedest rääkida, siis kas oled ajaloo omaga alustanud?”

Ta ei teinud mu sassis juukseid nähes teist nägugi ja mina kortsutasin tema reaktsiooni peale kulmu. „Aga sa ise?”

„Mina sain selle täna valmis.”

„Selle tähtaeg on ju alles järgmisel kolmapäeval,” vastasin ma üllatunult.

„Viskasin selle lihtsalt valmis. Kui raske siis saab üks kahe lehekülje pikkune essee Grantist olla?”

„Mina olen vist seda tüüpi, kes lükkab asju edasi,” ütlesin õlgu kehitades. „Võib arvata, et jõuan selleni alles nädalavahetusel.”

„Noh, anna siis teada, kui sul abi vaja on.”

Ootasin, et ta puhkeks naerma või annaks kuidagi märku, et viskab nalja, aga ta ilme oli siiras. Kergitasin kulmu. „Sa aitad mul esseed kirjutada?”

„Mul on ajaloos A,” ütles tema mu kahtlemise peale pisut pahandades.

„Temal on A kõigis ainetes. Ta on üks kuradima vastik geenius. Ma ei talu teda,” ütles Shepley, kes Americal käest kinni hoides elutuppa tuli.

Vaatasin Travist kahtleval pilgul, mille peale ta kulme kergitas. „Mis on? Kas sa arvad, et kutt, kelle keha on täis tätoveeringuid ning kes teenib endale kolkimisega elatist, ei võigi häid hindeid saada või? Ega ma sellepärast koolis käi, et mul midagi targemat teha pole.”

„Miks sa siis üldse võitlemas käima pead? Miks sa ei üritanud stipendiumi saada?” küsisin mina.

„Üritasingi. Ja pool õppemaksust saingi. Aga lisaks sellele on vaja osta raamatuid ja katta elamiskulud ja kuidagimoodi tuleb ju see teine pool kokku saada. Ma räägin tõsiselt. Kui vajad abi, siis pruugib sul üksnes küsida.”

„Mul pole sinu abi vaja. Ma saan essee kirjutamisega ise hakkama.” Tahtsin teema sinnapaika jätta. Ja oleksingi pidanud seda tegema, aga see uus külg temas küttis mu uudishimu. „Kas sa siis millegi muuga ei võiks elatist teenida? Millegagi, mis poleks nii – ma ei tea – sadistlik?”

Travis kehitas õlgu. „See on lihtne rahateenimisviis. Ostukeskuses töötamisega nii palju ei teeniks.”

„Minu arust pole see sugugi lihtne, kui sind näkku lüüakse.”

„Mida? Kas sa oled mu pärast mures?” küsis ta silma tehes. Tegin grimassi, mille peale tema itsitas. „Seda ei tule just sageli ette. Kui lüüakse, põikan mina eest ära. See pole ju nii raske.”

Turtsatasin. „Sa räägid seda nii, nagu oleks see uudis.”

„Kui mina obaduse annan, siis üritatakse samaga vastata. Niimoodi kaklust ei võida.”

Pööritasin silmi. „Mis sa siis nüüd oma arust oled? Karate-Kid? Kus sa kaklema õppisid?”

Shepley ja America vaatasid teineteisele otsa ja langetasid pilgu. Sain aru, et olin ämbrisse astunud.

Kuid tundus, et Travist see ei häirinud. „Mu isal oli alkoholiprobleem ja ta oli äkilise loomuga, lisaks sellele oli mul neli tülinorijaist vanemat venda.”

„Ah soo.” Mu kõrvad tulitasid.

„Pole vaja piinlikkust tunda. Paps lõpetas joomise ja vendadest said mehed.”

„Ma ei tunnegi piinlikkust.” Püüdsin lahtitulnud salke taltsutada, kuid otsustasin siis juuksed kohmetut vaikust eirates lahti teha ja uuesti kinni siduda.

„Mulle meeldib see su püüe loomulik olla. Tüdrukute juures, kes siia tulevad, näeb seda harva.”

„Mind sunniti siia tulema. Mulle ei tulnud pähe sulle muljet avaldada,” ütlesin mina. Olin ärritunud, et mu plaan oli nurjunud.

Travis naeratas poisikeselikult, mina aga kruttisin viha üles lootuses, et see varjab mu närvilisust. Mul polnud aimugi, kuidas enamik tüdrukuid end tema seltsis tunneb, aga ma olin näinud, kuidas nad käituvad. Olin eeldanud pigem segadust ja tülgastust kui sõgedat armumist ning mida rohkem Travis üritas mind naeratama saada, seda rohkem ma tasakaalust välja läksin.

„Sa juba lummadki mind. Tavaliselt ei pea ma anuma, et tüdrukud siia tuleksid.”

„Selles ma ei kahtlegi,” ütlesin mina pahuralt nina kirtsutades.

Travis oli lausa kohutavalt enesekindel. Lisaks sellele, et ta oli oma kütkestavusest häbitult teadlik, oli ta nii harjunud sellega, et naised viskuvad ta jalge ette, et tema silmis oli minu jahedus midagi uut ja värskendavat, nii et ta ei võtnud seda solvanguna. Tuleb strateegiat muuta.

America suunas puldi telekale ja lülitas selle sisse. „Täna tuleb üks hea film. Kas keegi teist tahab näha, kus Baby Jane on?”

Travis tõusis püsti. „Pidin just minema õhtust sööma. Tahad ka süüa, Tuvike?”

„Olen juba söönud,” vastasin õlgu kehitades.

„Ei ole,” ütles America, enne kui oma veast aru sai. „Oh… ee… õige jah. Unustasin ära, et sa ostsid… pitsa? Enne kui me ära tulime.”

Tegin ta armetu katse peale vääratust parandada grimassi ning ootasin Travise reaktsiooni.

Travis läks üle toa ja avas ukse. „Tule. Sa tahad kindlasti süüa.”

„Kuhu sa lähed?”

„Kuhu tahad. Võime minna näiteks pitsat sööma.”

Heitsin pilgu oma riietele. „Ma pole ju riides.”

Travis mõõtis mind hetke ja siis levis ta näole naeratus. „Sul pole midagi viga. Lähme. Ma olen nälga kõngemas.”

Tõusin püsti ja viipasin Americale, möödusin Travisest ja läksin trepist alla. Jäin parklas seisma ja vahtisin õudustundega, kuidas Travis istus musta mootorratta sadulasse.

„Ma…” Jäin paljaid varbaid konksu tõmmates vait.

Travis saatis minu suunas kärsitu pilgu. „Tule juba. Ma sõidan aeglaselt.”

„Mis see on?” küsisin mina, lugedes liiga hilja bensiinipaagile kirjutatut.

„Harley Night Rod. Mu elu armastus, nii et ära seda sadulasse istudes kriimusta.”

„Mul on plätud jalas.”

Travis vahtis mulle otsa niisuguse näoga, nagu ma oleks rääkinud mingis võõrkeeles. „Minul on saapad jalas.”

Ta pani päikeseprillid ette ning käivitas möirgega masina. Ronisin sadulasse ja kobasin selja tagant käepidet otsida, aga käsi libises nahkistmelt tagatule plastist kattele.

Travis haaras mu randmed ja mässis need enda ümber. „Sul pole kinni hoida millestki muust kui minust. Vaata, et kõvasti kinni hoiad,” ütles ta ratast jalgadega tahapoole lükates. Ta keeras randmeliigutusega tänavale ja me panime raketina lendu. Lahtised juuksesalgud peksid vastu nägu ja ma varjusin Travise selja taha, mõistes, et kui vaatan üle ta õla, on mu prilliklaasid satikaid täis.

Restorani ette keerates andis ta korra jõurates gaasi, ja korra veel, enne kui võttis hoo maha ja peatus. Ronisin kähku maha, et tunda jalge all kindlat betooni.

„Sa oled ju täiesti hull!”

Travis itsitas, toetades ratta enne selle seljast maha astumist toele. „Ma ei ületanud kiirust.”

„Sellisel juhul jah, kui oleksime olnud Autobahnil!” ütlesin mina krunni lahti päästes ning sõrmedega juukseid kammides.

Travis vaatas, kuidas ma tõmbasin juuksed näolt, läks siis uksele ja hoidis seda mulle lahti. „Tuvike, ma ei laseks sinuga midagi juhtuda.”

Tormasin temast mööda restorani, tundes, et mu pea ja jalad pole päris sünkroonis. Üle leivapuru täis punase vaiba Travise järel minnes lõi mulle ninna rasva ja maitserohelise lõhn. Travis valis nurgalaua, mis oli eemal üksikutest tudengigruppidest ja peredest, ning tellis kaks õlut. Vaatasin saalis ringi, kuidas lapsevanemad lärmakaid lapsi sööma keelitasid, ning püüdsin vältida Easterni tudengite uudishimulikke pilke.

„Selge, Travis,” ütles ettekandja joogitellimust kirja pannes. Tagasi kööki minnes näis ta olevat Travise sealviibimisest pilves.

Toppisin tuulesasitud juuksed kõrva taha ja tundsin ühtäkki oma välimuse pärast piinlikkust. „Kas sa käid siin sageli?” küsisin sapiselt.

Travis toetas küünarnukid lauale ja vaatas pruunide silmadega mulle otsa. „Mis värk sinuga siis on? Kas sa ei talu mehi üldiselt või ei talu sa lihtsalt mind?”

„Vist lihtsalt sind,” torisesin mina.

Travis naeris. Minu meeleolu tegi talle nalja. „Ma ei saa sinust sotti. Sa oled esimene tüdruk, kes on minu peale tige enne seksi. Sa ei lähe minuga rääkides erutusest ogaraks ja sa ei ürita mu tähelepanu võita.”

„See pole mingi nüke. Sa lihtsalt ei meeldi mulle.”

„Sa ei oleks siin, kui ma sulle ei meeldiks.”

Mu pahur ilme andis tahtmatult järele ja ma ohkasin. „Ma pole öelnud, et sa oled paha inimene. Aga mulle lihtsalt ei meeldi olla juba ette langetatud otsus pelgalt sellepärast, et mul on vagiina.” Vahtisin soolatopsi, kuni kuulsin Travise suunast summutatud heli.

Ta silmad läksid suureks ning ta lausa vappus naerust. „Pagana pihta! Sa lausa tapad mu! Selge värk. Meist peavad saama sõbrad. Eitavat vastust ei võta ma kuuldagi.”

„Mul pole midagi selle vastu, et sinuga sõber olla, aga see ei tähenda, et sa pead üritama iga viie sekundi järel mu pükstesse pääseda.”

„Sa ei maga minuga. Sain sellest aru.”

Üritasin naeratada, aga see ei õnnestunud.

Ta silmad lõid särama. „Annan ausõna. Ma isegi ei mõtle su pükste peale… kui sa just ise ei taha, et ma seda teen.”

Toetasin küünarnukid lauale. „Ja seda juba ei juhtu, nii et me võime sõbrad olla.”

Ta kummardus vallatu naeratusega mulle lähemale. „Ära iial ütle ei iial.”

„Nii et mis värk siis sinuga on?” küsisin mina. „Kas sa oled olnud kogu aeg Travis „Hull Koer” Maddox või on see nii ülikooli tulekust saadik?” Tegin ta hüüdnime öeldes sõrmedega jutumärgid ning see oli esimene kord, mil ta enesekindlus lõi vankuma. Ta näis tundvat piinlikkust.

„Ei. Adam hakkas mind pärast esimest võitlust niimoodi kutsuma.”

Travise lühikesed vastused hakkasid mind häirima. „Kogu lugu? Kas sa ei kavatsegi mulle endast midagi rohkem rääkida?”

„Mis sa kuulda tahad?”

„Nagu ikka. Kust sa pärit oled, kelleks sa tahad saada… selliseid asju.”

„Ma olen siitkandist pärit, olen kogu elu siin elanud, ja ma õpin kriminaalõigust.”

Ta harutas noa ja kahvli ohates salvrätist välja ning sättis taldriku kõrvale. Ta vaatas üle õla, lõug pinges. Easterni jalkameeskond, kes oli vallutanud kaks lauda, puhkes naerma, ning Travist näis nende naeru ajend häirivat.

„Nalja teed,” ütlesin mina hämmeldunult.

„Ei tee. Ma olen siit pärit,” vastas ta, mõtted mujal.

„Mina pidasin silmas sinu eriala. Sa pole sugugi kriminaalõiguse tüüpi.”

Ta kulmud tõmbusid kokku ning ühtäkki keskendus ta meie jutuajamisele. „Miks?”

Heitsin pilgu ta käsivart katvatele tätoveeringutele. „Ütleme siis nii, et sa näed välja rohkem kriminaali kui õiguse moodi.”

„Ma pole seadusega pahuksis… reeglina. Paps kasvatas meid väga karmi käega.”

„Kus su ema on?”

„Ema suri, kui ma väike olin,” ütles ta ükskõikselt.

„Ma… tunnen kaasa,” ütlesin mina pead vangutades. Travise vastus rabas mind jalust.

Tema lõi kaastundele käega. „Mina teda ei mäleta. Vennad mäletavad, aga mina olin siis kõigest kolmene.”

„Neli venda? Kuidas sul küll õnnestus neil vahet teha?” aasisin mina.

„Sellega, kes kui kõvasti lõi – reeglina lõi kõige vanem kõige kõvemini ja nii edasi. Thomas; kaksikud Taylor ja Tyler, ning Trenton. Taylori ja Tyga ei tohtinud kunagi üksi jääda. Suure osa sellest, mida ma ringis käiku lasen, omandasin just neilt. Trenton oli kõige väiksem, aga kiire. Tema on ainus, kel õnnestub mulle nüüd veel pihta saada.”

Vangutasin pead, mõeldes, kuidas majas jookseb ringi viis Travist. „Kas neil kõigil on tätoveeringud?”

„Peaaegu. Välja arvatud Thomasel. Tema on Californias juhtival kohal.”

„Ja isa? Kus tema on?”

„Siinkandis,” vastas Travis. Ta lõug liikus: jalkakutid käisid talle üha enam pinda.

„Mille üle nad naeravad?” küsisin mina lärmaka laua suunas osutades. Travis raputas pead. Oli selge, et ta ei tahtnud sellest rääkida. Panin käed rinnal risti ja nihelesin. Ma olin närvis: millest nad küll räägivad, mis Travist niimoodi ärritab? „Räägi.”

„Nad naeravad selle üle, et ma pidin su esmalt sööma tooma. See pole reeglina minu… stiil.”

„Esmalt?” Kui see mulle kohale jõudis – ja seda oli mu näost näha –, kirtsutas Travis nina. Avasin suu enne, kui mõtlesin, mida ütlen. „Ja mina kartsin, et nemad naeravad selle üle, et sind nähakse koos niisuguse kaltsakaga. Nemad aga arvavad, et mina lähen sinuga voodisse,” torisesin mina.

„Miks ma ei peaks tahtma end sinuga koos näidata?”

„Millest me rääkisimegi?” küsisin, püüdes mitte pöörata tähelepanu lõõmama löönud näole.

„Sinust. Mida sina õpid?” küsis tema.

„Oh, ma… Praegu võtan üldharidust. Ma pole veel päriselt otsustanud, aga tundub, et valin raamatupidamise.”

„Aga sina ei ole siitkandist. Sa oled kuskilt kaugemalt.”

„Wichitast. America samuti.”

„Kuidas sa Kansasest siia sattusid?”

Näppisin õllepudelisilti. „Meil oli vaja eemale pääseda.”

„Millest?”

„Minu vanematest.”

„Oh. Aga America? Kas ka temal on vanematega probleemid?”

„Ei. Mark ja Pam on väga toredad. Nad olid mulle sisuliselt vanemate eest. America tuli põhimõtteliselt minuga kaasa; ta ei tahtnud, et ma tulen siia üksi.”

Travis noogutas. „Aga miks Eastern?”

„Millest see ülekuulamine?” küsisin mina. Seltskondlik vestlus oli läinud liiga isiklikuks ja ma tundsin ärevust.

Jalgpallikutid tõusid toolide kolinal lauast. Ukse poole minnes viskasid nad veel viimase nalja. Kuid nende samm muutus kiiremaks, kui Travis püsti tõusis. Need, kes olid tagapool, nügisid eespool minejaid, et pääseda restoranist välja, enne kui Travis neile järele jõuab. Travis võttis viha ja ärritust maha surudes uuesti istet.

Kergitasin kulmu.

„Et miks sa siis Easterni valisid?” kordas ta küsimust.

„Seda on raske seletada,” vastasin mina õlgu kehitades. „Küllap see tundus õige.”

Ta naeratas menüüd avades. „Saan täpselt aru, mida sa silmas pead.”