Читать книгу Kaunis katastroof - Джейми Макгвайр - Страница 3

Siga

Meie lemmiklõunasöögilaud täitus tuttavate nägudega.America istus ühel pool mind, Finch teisel pool ja ülejäänud kohtadel Shepley ja tema Sigma Tau vennad. Kohvikus valitseva lärmi tõttu oli raske kuulda ja ka kliimaseade jupsis jälle. Õhk oli praetud toidu- ja higilõhnast paks, aga kuidagimoodi näisid kõik tavalisest energilisemad.

„Sau, Brazil,” ütles Shepley minu vastas istuvat meest tervitades. Mehe oliivikarva nahk ja šokolaadisilmad moodustasid silmadele tõmmatud Easterni valge jalgpallimütsiga terava kontrasti.

„Tundsin laupäeval pärast mängu sinust puudust, Shep. Võtsin sinu auks õlle või kuus,” vastas Brazil laia valgehambulise naeratusega.

„Suur tänu. Viisin Mare õhtust sööma,” ütles Shepley, kummardudes America pikki blonde juukseid suudlema.

Brazil keeras pead ning nägi enda taga seismas Travist. Siis vaatas ta üllatunud pilgul minule otsa. „Oh, kas see on üks sinu tüdrukutest?”

„Kindlasti mitte,” ütlesin mina pead raputades.

Brazil vaatas Travise poole, kes vahtis talle ootusrikkalt otsa. Brazil kehitas õlgu, võttis kandiku ja läks laua otsa.

Travis naeratas mulle, võttes istet. „Kuidas läheb, Tuvike?”

„Mis see on?” küsisin mina, pilk ta kandikule naelutatud. Salapärane söök ta kandikul nägi välja nagu vahakuju.

Travis võttis naerdes lonksu vett. „Kohvikudaamid ajavad mulle hirmu nahka. Ma ei kavatse nende kokkamisoskust kritiseerida.”

Ka teised uurisid ta kandikut. Travise käitumine õhutas uudishimu ning ma hoidsin naeratust tagasi mõtte juures, et nende teada olen mina ainus tüdruk, kelle seltsis Travis on tahtnud istuda.

„Hm… pärast lõunat on bioloogia töö,” ägas America.

„Kas sa õppisid ka?” küsisin mina.

„Kus sa sellega. Mina veensin terve öö oma poissi, et sina ei kavatse Travisega magada.”

Meie laua otsas istuvad jalkakutid katkestasid vastiku naeru, et tähelepanelikumalt kuulata, mille peale ka teised kõrva kikitasid. Saatsin Americale kurja pilgu, aga tema ei lasknud end sellest häirida, vaid nügis õlaga Shepleyt.

„Pagana pihta, Shep. Kuidas sa meist nii halvasti arvad?” küsis Travis, visates nõole ketšupipaki. Shepley ei vastanud, aga mina naeratasin Travisele tänulikult, et ta teemat muutis.

America masseeris Shepley selga. „Ära tema pärast muretse. Tal võtab lihtsalt pisut aega, enne kui ta hakkab uskuma, et Abby suudab su võludele vastu panna.”

„Ma pole üritanud teda võluda,” turtsatas Travis, just nagu oleks solvunud. „Abby on mu sõber.”

Vaatasin Shepley poole. „Ma ju ütlesin sulle. Sul pole vaja muretseda.”

Shepley tõstis lõpuks pilgu ja vaatas mulle otsa ning nähes mu siirast pilku, lõid ta silmad pisut särama.

„Kas sina õppisid?” küsis Travis.

Kortsutasin kulme. „Bioloogia puhul ei aita mind mingi vägi. Ma lihtsalt ei saa sellest aru.”

Travis tõusis püsti. „Tule.”

„Mida?”

„Toome su konspektid. Aitan sul õppida.”

„Travis…”

„Aja end püsti. Sa saad selle testi eest maksimumpunktid.”

Sikutasin möödudes America pikka kollast patsi. „Näeme loengus, Mare.”

America naeratas. „Hoian sulle kohta. Mulle kulub ära kõikvõimalik abi.”

Travis järgnes mulle minu tuppa. Mina võtsin juhendi, tema avas raamatu. Ta esitas mulle armutult küsimusi ning selgitas asju, millest ma aru polnud saanud. Tema selgituste tõttu ei olnud mõisted mulle enam segased, vaid täiesti lihtsad ja loogilised.

„… ja somaatilised rakud paljunevad mitootiliselt. Need on need faasid. Kõlavad natuke nagu naisterahva nimi. Prometa Anatela.”

Puhkesin naerma. „Prometa Anatela?”

„Profaas, metafaas, anafaas, telofaas.”

„Prometa Anatela,” kordasin noogutades.

Ta lajatas mulle paberitega pähe. „See on sul nüüd selge. Sul on kogu materjal eestpoolt tahapoole ja vastupidi peas.”

Ohkasin. „Noh… eks ole näha.”

„Saadan su loengusse. Ja kontrollin veel tee peal su teadmisi.”

Keerasin ukse lukku. „Ega sa mu peale vihasta, kui ma läbi põrun?”

„Sa ei põru läbi, Tuvike. Aga järgmisel korral peame varem pihta hakkama,” ütles ta koos minuga loodusteaduste hoone poole astudes.

„Kuidas sa kavatsed mind õpetada, oma kodutööd ära teha, õppida ja võitlusteks treenida?”

Travis muheles. „Võitlusteks ma ei treeni. Adam helistab mulle, ütleb, kus võitlus on, ja mina lähen kohale.”

Vangutasin kahtlevalt pead. Tema aga hoidis paberilehte nina all, et mulle esimene küsimus esitada. Olime kohale jõudes küsimustele teise ringi peale teinud.

„Näita neile!” ütles ta naeratades, andis mulle konspektid tagasi ning naaldus uksepiidale.

„Tere, Trav!”

Pöördudes nägin, et üks vibalik noormees naeratab auditooriumi sisenedes Travisele.

„Tere, Parker,” vastas Travis.

Parkeri silm lõi mind uurides särama ning ta naeratas. „Tere, Abby!”

„Tere,” vastasin mina, üllatunud, et ta teadis mu nime. Olin teda loengutes näinud, aga me polnud kohtunud.

Parker läks oma koha poole, visates pinginaabritega nalja. „Kes see on?” küsisin mina.

Travis kehitas õlgu, aga ta silmad olid pinges. „Parker Hayes. Üks mu Sig Tau vendadest.”

„Kas sa kuulud ühingusse?” küsisin mina kahtlevalt.

„Sigma Tau – samuti nagu Shep. Arvasin, et sa tead,” ütles tema minust mööda Parkeri poole vaadates.

„Noh… sa ei tundu… üliõpilasühingu tüüpi,” ütlesin mina ta tätoveeringuid kiigates.

Travis pöördus naerdes minu poole. „Mu isa on selle vilistlane ja vennad kuuluvad samuti Sig Tausse. Perekondlik värk.”

„Ja nemad eeldasid, et sina astud siis ka samasse ühingusse?” küsisin mina skeptiliselt.

„Mitte just päris. Nad on lihtsalt lahedad kutid,” ütles tema mu konspektiga vehkides. „Mine nüüd sisse.”

„Tänan abi eest,” ütlesin mina teda küünarnukiga müksates. America möödus minust ja ma läksin tema järel oma kohale.

„Kuidas läks?” küsis America.

Kehitasin õlgu. „Ta on hea õpetaja.”

„Kõigest õpetaja?”

„Ja ka hea sõber.”

America näis olevat pettunud ning ma itsitasin ta pettunud ilme peale.

America oli ikka unistanud, et käime sõpradega, ja toakaaslased-nõod oli tema unistuste täitumine. Tema tahtis koos minuga Easternisse tulles, et me elaksime koos, aga mina panin sellele mõttele veto peale, lootes pisut tiibu sirutada. Kui America oli mossitamise lõpetanud, keskendus ta sellele, et leida mõni Shepley sõber, kellele mind tutvustada.

Travise eluterve huvi minu vastu oli tema ideed ületanud.

Tegin testi nagu nalja ära ja istusin hoone trepil Americat oodates. Kui ta löödult minu kõrvale vajus, ootasin, et ta avaks suu.

„See oli lihtsalt kohutav!” karjatas ta.

„Sa oleksid pidanud koos meiega õppima. Travis tegi kõik nii hästi selgeks.”

America toetas pea ägades mu õlale. „Sinust polnud mingit abi. Sa oleksid võinud mind ju natukenegi aidata.” Võtsin tal kaelast kinni ja kõndisin koos temaga meie ühikasse.

Järgmise nädala jooksul aitas Travis mul kirjutada ajaloo tööd ja õpetas mulle bioloogiat. Uurisime koos professor Campbelli kabineti kõrval hinnetetabelit. Minu nimi oli ülevalt kolmandal kohal.

„Kursuse kolmas tulemus! Lahe!” ütles Travis mind kallistades. Ta silmad särasid elevusest ja uhkusest ning mina taganesin end vallanud kohmetuses sammukese.

„Tänan, Trav. Ilma sinuta poleks see mul õnnestunud,” ütlesin ta T-särki sikutades.

Ta viskas mu üle õla ning sammus läbi meie taha kogunenud summa. „Tehke teed! Minge eest! Tehke selle vaese tüdruku kohutavalt moondunud ja meeletult suurele ajule ruumi! Ta on ju kuradima geenius!”

Itsitasin kursusekaaslaste naervaid ja uudistavaid nägusid nähes.

Päevade möödudes tõrjusime visasid kuulujutte meie suhtest. Travise reputatsioon aitas kuulujutte summutada. Teiste teada polnud ta olnud ühegi tüdrukuga koos kauem kui ühe öö, nii et mida rohkem meid koos nähti, seda rohkem hakati aru saama, et meil on tõesti platooniline suhe. Kuid meie suhte kohta esitatud küsimustele vaatamata ei vähenenud tähelepanu, mida Travisele osutasid teised tüdrukud.

Ta istus ajaloo loengus endiselt minu kõrval ja sõi koos minuga lõunat. Peagi sain aru, et olin tema suhtes eksinud, ning tabasin end isegi teda kaitsmas nende ees, kes ei tundnud Travist nii hästi kui mina.

Travis pani kohvikus minu ette apelsinimahlapurgi.

„Sa poleks pruukinud seda teha. Pidin just minema ise endale tooma,” ütlesin mina jopet seljast võttes.

„Noh, nüüd pole sul vaja seda teha,” ütles tema naeratades, nii et ta vasakus põses oli näha lohukest.

Brazil turtsatas. „Kas ta on sinust oma teenija teinud? Mis järgmiseks? Teed talle palmilehega tuult, endal vaid Speedod jalas?”

Travis saatis talle tulivihase pilgu, mina aga kiirustasin teda kaitsma. „Sina ei täidaks ju Speedosid ära, Brazil, nii et pane suu kinni.”

„Rahu, Abby! Viskasin nalja!” ütles Brazil käsi tõstes.

„Lihtsalt… ära räägi temast niimoodi,” ütlesin ma pahaselt.

Travise nägu väljendas segu üllatusest ja tänulikkusest. „Nüüd olen ma kõike näinud. Mind on kaitsnud üks tüdruk,” ütles ta püsti tõustes. Enne oma kandikuga lahkumist saatis ta Brazilile veel ühe hoiatava pilgu ning läks siis õue, kus maja ees tehti suitsu.

Üritasin teda mitte vaadata, kui ta seal teistega naeris ja rääkis. Kõik väljas olevad tüdrukud võistlesid, et saaks tema kõrval seista, kuigi nad tegid seda väga peenelt, ning America müksas mind roietesse, kui märkas, et mu tähelepanu on mujal.

„Mis sa vahid, Abby?”

„Ei midagi. Mitte midagi.”

America toetas lõua käele ja vangutas pead. „Nende käitumine on siililegi selge. No vaata seda punapead. Ta on tõmmanud käega läbi juuste sama palju kordi kui pilgutanud silmi. Ei tea, kas Travis sellest ära ei väsi?”

Shepley noogutas. „Väsib. Kõik peavad teda täielikuks sitapeaks, aga kui vaid teataks, kui kannatlik ta on iga tüdrukuga, kes arvab, et tal õnnestub Travist taltsutada… Ta ei saa sammugi astuda, ilma et teda tülitataks. Uskuge mind, tema on palju viisakam, kui oleksin mina tema olukorraks.”

„Oh, just nagu sinule see ei meeldiks,” ütles America teda põsele suudeldes.

Travis lõpetas just kohviku ees sigaretti, kui ma temast möödusin. „Oota, Tuvike. Tulen koos sinuga.”

„Sul pole vaja mind igasse loengusse saata. Ma saan ka ise hakkama.”

Travis pilk langes pikkade mustade juuste ja lühikese seelikuga tüdrukule, kes talle möödudes naeratas. Travis saatis teda pilguga ning noogutas sigaretti maha visates tüdruku suunas.

„Leian su pärast üles, Tuvike.”

„Jajah,” ütlesin mina silmi pööritades, kui nägin, kuidas Travis tüdruku kõrval sörgib.

Travise koht oli loengu ajal tühi ja mina olin ärritunud, et tema paneb pausi tüdruku pärast, keda ta ei tunne. Professor Chaney lasi meid varem minema ja ma läksin üle muru, kuna mulle meenus, et pidin kell kolm Finchiga kokku saama, et anda talle Sherri Cassidy muusikaseminari konspekt. Kellale pilku heites kiirendasin sammu.

„Abby?”

Parker jooksis üle muru, et minuga koos sammuda. „Me pole vist ametlikult kohtunud,” ütles tema kätt andes. „Parker Hayes.”

Surusin ta kätt ja naeratasin. „Abby Abernathy.”

„Seisin sinu taga, kui sa bioloogia tulemused teada said. Palju õnne!” naeratas ta vastu ja pistis käed taskusse.

„Tänan. Travis aitas – vastasel juhul oleksin olnud nimekirja lõpus.”

„Oh, kas te olete…?”

„Sõbrad.”

Parker noogutas naeratades. „Kas ta rääkis sulle, et sel nädalavahetusel on ühingu pidu?”

„Meie räägime peamiselt bioloogiast ja söögist.”

Parker puhkes naerma. „Nii Travise moodi.”

Morgan Halli uksel uuris Parker suurte roheliste silmadega mu nägu. „Tule ka. See peaks olema päris tore.”

„Räägin Americaga. Meil pole vist mingeid plaane.”

„Kas te olete nagu pakett?”

„Me sõlmisime suvel kokkleppe: me ei lähe ühelegi peole üksi.”

„Tark tegu.” Parker noogutas heakskiitvalt.

„America kohtus tutvustaval üritusel Shepleyga, nii et mul pole olnud vaja tal eriti palju kaasas käia. See oleks esimene kord, kus mul oleks vaja küsida, nii et loodetavasti tuleb ta hea meelega.” Kuigi sisimas olin ma häiritud. Lisaks sellele, et ma ajasin jama, olin väljendanud üsnagi selgelt, et mind ei kutsuta pidudele.

„Tore. Näeme siis peol,” ütles Parker. Oma kandilise lõua ja loomulikult päevitunud nahaga kinkis ta mulle täiusliku Banana Republici modelli naeratuse ning sammus edasi.

Vaatasin talle järele: ta oli pikka kasvu, ta habe oli aetud, ta kandis triigitud peenetriibulist särki ja teksaseid. Ta tumeblondid laines juuksed lehvisid sammudes.

Hammustasin huulde – tema kutse mõjus meelitavalt.

„Tema on rohkem sinu stiil,” lausus mu kõrval seisev Finch.

„Päris lahe, kas pole?” küsisin mina, näol naeratus.

„On jah. Talle omasel kõrgema klassi moel, misjonäripoosi mõttes.”

„Finch!” karjatasin mina talle õlale laksu andes.

„Kas tõid Sherri konspekti?”

„Tõin,” ütlesin mina kotist konspekti võttes. Finch süütas sigareti ja lappas seda huulte vahel hoides konspekti.

„Kuradima hea!” ütles ta lehti lapates. Ta pistis konspekti taskusse ja tõmbas mahvi. „Hea, et Morgani boilerid tuksis on. Sulle kulub pärast selle pikakasvulise tuliseid pilke külm dušš ära.”

„Kas meil ühikas pole siis sooja vett?” küsisin mina õnnetult.

„Nii räägitakse,” vastas Finch seljakotti õlale visates. „Lähen nüüd algebrasse. Ütle Marele, et ta mind sel nädalavahetusel ei unustaks.”

„Ütlen,” torisesin mina meie ühika vanade kiviseinte poole pahurat pilku heites. Kõmpisin oma tuppa, astusin uksest sisse ja lasin seljakoti maha kukkuda.

„Sooja vett ei ole,” torises Kara oma lauapoole tagant.

„Kuulsin jah.”

Mu telefon tegi piiksu. America oli saatnud sõnumi, milles kirus boilereid. Mõni hetk hiljem koputati uksele.

America astus sisse ja potsatas minu voodile, käed rinnal risti. „No kas kujutad ette! Kui palju me toa eest maksame ja nüüd pole isegi sooja vett!”

Kara ohkas. „Ära vingu. Mine oma peika juurde. Sa elad ju niikuinii enamasti seal.”

America kiikas Kara poole. „Hea mõte! Vahel tuleb see päris kasuks, et sa oled niisugune nõid.”

Kara pilk püsis America torkest häirimatuna arvutiekraanil.

America võttis telefoni ja toksis uskumatu kiiruse ja täpsusega sisse sõnumi. Telefon surises, mille peale ta saatis mulle rahuloleva naeratuse. „Kuni boilerid ära parandatakse, elame Shepi ja Travise juures.”

„Mida? Mina küll mitte!” hüüatasin mina.

„Sina ka! Mis mõttega sa elad siin ja pead kannatama külma vett, kui Travisel ja Shepil on kaks vannituba.”

„Mind pole ju kutsutud.”

„Mina kutsun sind. Shep ütles juba, et võid tulla. Sa võid magada diivanil… kui Travis seda ei kasuta.”

„Aga kui kasutab?”

America kehitas õlgu. „Siis võid magada Travise voodis.”

„No ei!”

America pööritas silmi. „Ära mängi titat. Te olete ju sõbrad. Kui Travis pole siiani midagi üritanud, ei ürita ta tõenäoliselt ka edaspidi.”

Panin oma seni lahti olnud suu America sõnade peale kinni. Travis oli juba mitu nädalat kõik õhtud minuga veetnud. Olin olnud nii ametis kõigi veenmisega, et me oleme pelgalt sõbrad, et mulle polnud pähegi turgatanud, et Travis võibki olla huvitatud üksnes sõprusest. Ei oskagi öelda miks, aga olin selle peale solvunud.

Kara vaatas meid hämmeldunud pilgul. „Travis Maddox pole üritanud sinuga magada?”

„Me oleme sõbrad!” kinnitasin mina kaitsval toonil.

„Saan aru, aga kas ta pole isegi üritanud? Ta on ju kõigiga maganud.”

„Välja arvatud meiega,” ütles America Karat mõõtes. „Ja sinuga.”

Kara kehitas õlgu. „Noh, mina pole temaga kohtunud. Olen lihtsalt jutte kuulnud.”

„Just nimelt,” nähvasin mina, „sa isegi ei tunne teda.”

Kara pöördus uuesti monitori poole, just nagu meid polekski seal.

Ohkasin. „Olgu. Pakin asjad kokku.”

„Ja vaata, et pakid neid paari päeva jagu. Kes teab, kui kaua boilerite parandamine võib aega võtta,” ütles kaugelt liiga elevil America.

Mind valdas hirm, just nagu oleksin salamisi vaenlase territooriumile minemas. „Hm… okei.”

Elevustest hüplev America kallistas mind. „See on lahe!”

Pool tundi hiljem tassisime asjad America Hondasse ja võtsime suuna poiste korterile. America lobises kogu tee. Maja ette oma tavalisele parkimiskohale keerates andis ta signaali. Shepley sörkis trepist alla, tõstis pagasiruumist välja meie mõlema kohvrid ja tuli meie järel trepist üles.

„Uks on lahti,” ütles ta ähkides.

America avas ukse ja hoidis seda pärani. Shepley pani kohvrid ohates maha. „Pagana pihta. Sinu kohver on kümme kilo raskem kui Abby oma.”

Meie Americaga kangestusime, kui vannitoast väljus pluusinööpe sulgev naisterahvas.

„Tere!” ütles tüdruk üllatunult. Ta mõõtis kõigepealt meid silmadega, kus meik oli laiali, kuid siis peatus ta pilk kohvritel. Tundsin temas ära pikakoivalise brüneti, kellele Travis oli kohviku juurest järgnenud.

America saatis Shepleyle kurja pilgu.

Shepley tõstis käed. „Tema on Travisega!”

Nurga tagant ilmus välja üksnes bokserites Travis ja haigutas. Ta heitis pilgu oma külalisele ja patsutas ta tagumikku. „Mu kaaslased jõudsid kohale. Hakka sina nüüd astuma!”

Tüdruk võttis tal naeratades ümbert kinni, suudles teda kaelale. „Jätan sulle oma numbri.”

„Ee… ära sellepärast muretse,” ütles Travis nagu muuseas.

„Mida?” küsis tüdruk talle silma vaadates.

„Lihtsalt uskumatu!” kurtis America tüdrukule otsa vaadates. „Ja sina oled üllatunud? Me räägime ju Kepi-Travis Maddoxist, kes on just sellepärast kuulus. Aga tüdrukud on iga kord üllatunud!” ütles ta Shepley poole pöördudes. Shepley võttis tal ümbert kinni ja andis märku, et ta maha rahuneks.

Tüdruk uuris kissis silmi Travist, haaras siis käekoti ja tormas ust pauguga kinni lüües minema.

Travis läks kööki ja avas külmiku näoga, nagu poleks midagi juhtunud.

America läks pead vangutades minema. Shepley järgnes talle, keha kohvri raskuse all viltu.

Mina vajusin ohates tugitooli ja mõtlesin, kas olin peast segi, kui nõustusin siia tulema. Ma polnud taibanud, et Shepley korter on nagu läbikäiguhoov, kus pidevalt saalivad ajudeta bimbod.

Hommikusöögisaare taga seisev Travis ristas naeratades rinnal käed. „Mis lahti, Tuvike? Raske päev?”

„Ei, ma olen lihtsalt vihane.”

„Minu peale?” Travis naeratas. Mulle oleks pidanud olema selge, et see jutuajamine ei tulnud talle üllatusena. Aga ma ei saanud pidama.

„Sinu peale jah. Kuidas sa võid inimesi niimoodi ära kasutada ja nii alatult kohelda?”

„Mis mõttes? Tema pakkus mulle oma telefoninumbrit, mina keeldusin.”

Mu suu vajus lahti. Ei mingeid süümepiinu! „Sa seksid temaga, aga ei võta tema telefoninumbrit?”

Travis toetas küünarnukid lauale. „Miks ma peaksin tema numbri võtma, kui ma ei kavatse talle helistada?”

„Miks sa pidid temaga magama, kui ei kavatse talle helistada?”

„Mina ei luba mitte kellelegi mitte midagi. Ta ei nõudnud suhet, enne kui mu diivanil jalad harki ajas.”

Vahtisin vastikustundega diivanit. „Ta on ju kellegi tütar. Mis siis, kui kunagi kohtleb keegi ka sinu tütart samamoodi?”

„Ütleme nii, et minu tütrel peaks olema nii palju aru peas, et ta ei aja pükse maha iga idioodi ees, keda alles esimest korda näeb.”

Panin käed rinnal risti. Ma olin vihane, et tema jutus oli iva. „Nii et lisaks sellele, et sa tunnistad end idioodiks, ütled sa veel seda, et kuna tema magas sinuga, siis oli ta seda väärt, et ta visati välja nagu hulkuv kass?”

„Mina ütlen seda, et olin temaga aus. Ta on täiskasvanud inimene ja oli ise nõus… kui tahad tõde teada, siis oli ta isegi pisut liiga innukas. Aga sina käitud nii, nagu ma oleksin saanud hakkama mingi kuriteoga.”

„Minu arust polnud sinu kavatsused talle sugugi selged.”

„Naised õigustavad reeglina oma tegusid sellega, mis neil parasjagu pähe tuleb. Tema ei öelnud minule, et eeldab suhet, mina jälle ei öelnud, et lihtsalt seksi. Mis vahet siin on?”

„Sa oled siga.”

Travis kehitas õlgu. „Mind on ka hullemate nimedega sõimatud.”

Vahtisin diivanit. Padjad olid hiljutisest kasutamisest viltu ja üksteise otsas. Ma ei tahtnud mõeldagi, kui palju tüdrukuid on end selle peal Travisele andnud. Ja see diivan oli kareda kattega.

„Tundub, et ma magan tugitoolis,” torisesin mina.

„Miks?”

Saatsin talle vihase pilgu. Ta segaduses ilme ajas mu marru. „Mina ei kavatse sellel asjal magada! Jumal teab, mille sees ma seal oleksin!”

Travis võttis mu kohvri. „Sa ei maga diivanil ega tugitoolis. Sina magad minu voodis.”

„Ja võib arvata, et see pole sugugi puhtam kui diivan.”

„Minu voodis pole maganud mitte keegi peale minu.”

Pööritasin silmi. „Ära aja jama!”

„Jutt jumala tõsi. Ma ei lase kedagi oma voodisse.”

„Miks siis mind sinu voodisse lastakse?”

Ta suunurk kerkis vallatult. „Kas sa kavatsed täna öösel minuga seksida?”

„Ei!”

„Vaat sellepärast. Nüüd aga lõpeta torisemine, aja end püsti, mine käi sooja duši all ja siis õpime bioloogiat.”

Vahtisin talle hetke maruvihasena otsa, kuid tegin siis vastumeelselt nii, nagu ta ütles. Olin kaugelt liiga kaua duši all, lastes veel kogu ärrituse maha pesta. Juustesse šampooni masseerides ohkasin mõtte juures, kui imeline on olla üle pika aja vannitoas, kus ei käi poole korruse rahvas. Pole vaja plätusid ega tualett-tarvete kotti. Saab lihtsalt sooja vee all auru sees mõnuleda.

Võpatasin ukse avanemise peale. „Mare?”

„Ei, mina olen,” ütles Travis.

Katsin automaatselt need kehaosad, mida ei tahtnud talle näidata. „Mida sina siin teed? Kao siit!”

„Sa unustasid käteräti ja ma tõin sulle riideid ja su hambaharja ja mingi imeliku näokreemi, mis ma su kotist leidsin.”

„Kas sa käisid minu asjade kallal?” karjatasin mina. Travis ei vastanud. Kuulsin, kuidas kraan keerati lahti ja kuidas ta pesi hambaid.

Piilusin kardina tagant välja, varjates sellega oma keha. „Kao siit, Travis.”

Ta tõstis pilgu. Ta huuled olid pastased. „Ma ei saa ju hambaid pesemata voodisse minna.”

„Kui sa peaksid sellele kardinale lähemale tulema, siis torkan sul silmad välja, kui sa magad.”

„Ma ei piilu, Tuvike,” kinnitas ta naerdes.

Ootasin vee all, hoides endal kätega kõvasti ümbert kinni. Travis sülitas, kuristas, sülitas uuesti ja siis pandi uks kinni. Loputasin seebi pealt maha ja kuivatasin nii kähku kui võimalik, panin T-särgi selga ja püksid jalga, prillid ette ja tõmbasin kammiga läbi juuste. Mulle jäi silma öökreem, mille Travis oli mulle toonud, ning mu suu tõmbus tahtmatult naerule. Kui Travis tahtis, võis ta olla tähelepanelik ja peaaegu kena.

Travis avas uuesti ukse. „Tule, Tuvike! Kaua ma sind ootan.”

Viskasin teda kammiga, aga tema põikas kõrvale, sulges ukse ning läks endamisi naerdes oma tuppa. Pesin hambad ja läksin Travise toa poole, möödudes teel Shepley toast.

„Head ööd, Abby!” hüüdis America pimedusest.

„Head ööd, Mare.”

Kõhklesin, enne kui koputasin paar korda vaikselt Travise uksele.

„Tule sisse. Sa ei pea koputama.”

Travis tõmbas ukse lahti, mina astusin sisse ja nägin, et ta must raudvitstest voodi on toa teises otsas akna all. Seinad olid lagedad – kui mitte arvestada voodi kohale kinnitatud sombreerot. Olin poolenisti oodanud, et ta toa seinad on kaetud poolpaljaste naiste piltidega, aga siin polnud isegi õllereklaami. Travise voodi oli must; vaip hall; kõik muu toas oli valge. Tundus, nagu ta oleks äsja sisse kolinud.

„Lahe pidžaama,” märkis Travis, märgates mu sinise-kollaseruudulisi lühikesi pükse ja halli Easterni T-särki. Ta patsutas voodil istudes enda kõrvale padjale. „Tule nüüd. Ega ma sind hammusta.”

„Mina sind ei karda,” kinnitasin, minnes voodi juurde ja visates bioloogiaõpiku tema kõrvale. „Kas sul pastakas on?”

Ta osutas peaga öökapile. „Ülemises sahtlis.”

Tõmbasin sahtli lahti: leidsin sealt kolm pastakat, pliiatsi, tuubi libestit ja läbipaistvast klaasist kausi, mis oli kuhjaga täis eri sorti kondoome. Haarasin vastikustundega pastaka ja lükkasin sahtli kinni.

„Mis on?” küsis tema mu raamatus lehekülge keerates.

„Kas sa oled mõnes tervisekliinikus reidil käinud?”

„Ei. Miks sa seda küsid?”

Tõmbasin pastakal korgi pealt. Mul ei õnnestunud vastikustunnet varjata. „Kondoomid terveks eluks.”

„Parem karta kui kahetseda.”

Pööritasin silmi. Travis keeras lehekülgi irooniliselt muiates. Ta luges mulle küsimused ette, seletas need lahti ja märkis olulised kohad ära. Ta selgitas kannatlikult kõike, millest ma aru ei saanud.

Tund aega hiljem võtsin prillid eest ja hõõrusin silmi. „Ma olen omadega läbi. Ma ei suuda enam ühtki makromolekuli meelde jätta.”

Travis sulges naeratades raamatu. „Olgu.”

Olin segaduses – ma ei teadnud täpselt, kuidas meil magamine on korraldatud. Travis lahkus toast, pomises midagi üle läve Shepley pimedasse tuppa ning keeras siis duši voolama. Mina tõmbasin teki voodilt, pugesin teki alla ja tõmbasin selle lõuani, kuulates, kuidas vesi torudes vingub.

Kümne minuti pärast keeras Travis vee kinni ja põrand kriuksus ta jalge all. Ta astus tuppa, käterätt puusade ümber. Ta rinnal olid tätoveeringud, tugevaid õlgu katsid mustad indiaani kunsti kujutised. Paremal käsivarrel ulatusid mustad jooned ja sümbolid õlast randmeni, vasakul peatusid need küünarnuki juures ning käsivarre siseküljel oli vaid üks joonis. Keerasin selja, kui ta läks kummuti ette, langetas käteräti ja tõmbas bokserid jalga.