Читать книгу Suverüütel - Джим Батчер - Страница 7

Toetusin kinnisilmi vastu ust ja püüdsin mõelda. Mul oli hirm. Mitte selline pooleldi meeldiv adrenaliinilaenguga, vaid vaikne. Analüüsitulemuste ootamise hirm. See on niisugune ratsionaalne hirm, mis tirib lamamistooli su mõttemaastiku eesserva ja võtab joogikülmiku ka kaasa.

Ma töötasin kurjade haldjate kuninganna heaks – või igatahes Tumeda Koja haldjate Talvekuninganna heaks. Tumeda Koja haldjad polnud kuni viimseni õelad ja kurjad, nagu ka Heleda Koja omad, suvehaldjad polnud otsast lõpuni lahked ja targad. Nad olid väga selle aastaaja moodi, millelt olid nime saanud – külmad, kaunid, halastamatud ja täiesti hoolimatud. Ainult narr käiks vabatahtlikult nendega läbi.

Mitte et Mab oleks mulle erilist valikut jätnud, aga tehniliselt võttes oli valikuvõimalus siiski olnud. Oleksin võinud kindlalt keelduda ja võtta vastu, mis iganes tulemas oli.

Närisin huuli. Arvestades seda, millega ma tegelen, polnud ma vajalikuks pidanud hea pensioniplaani jahtimisele eriti aega kulutada. Võlurid võivad elada kaua-kaua, aga enamik neist, kes elavad, kipuvad olema niisugused, kes püsivad kodus oma kabinetis. Polnud palju neid, kes oleksid heitnud kinda nii paljudele, kui mina olin.

Olin olnud paar korda nutikas ja paar korda oli mul vedanud ja siiani olin peale jäänud – aga varem või hiljem pidid täringud maosilmi näitama. Niisama lihtne see oligi ja ma teadsin seda.

Hirm. Võib-olla sellepärast olingi Mabi kaubaga nõusse jäänud. Susani elu oli kohutaval kombel rikutud ja see oli minu süü. Tahtsin teda aidata, enne kui võideldes langen.

Aga tasane hääl kuklas ütles mulle, et pean end hirmus õilsaks inimese kohta, kes lõi põnnama, kui kuri karjas. See vaikne hääl ütles mulle, et tegelen enda välja vabandamisega. Mingi osa minust, mis eriti ei usalda ja veel vähemasse usub, sosistas, et olin lihtsalt kartnud öelda „ei” olendile, kes tõenäoliselt oleks suutnud panna mind surma ihkama, kui talle ära oleksin öelnud.

Igatpidi oli küsimuste jaoks liiga hilja. Olin kokkuleppe sõlminud, tulgu mis tuleb. Kui ma ei tahtnud, et asi halvasti lõpeks, oli parem mõtlema hakata, kuidas sellest välja vingerdada ilma haldjapoliitikasse uppumata. Olin kuradi kindel, et Ronald Reueli juhtumit vastu võttes ma seda ei tee. Mab poleks seda pakkunud, kui poleks arvanud, et see mässib mu hullemini sisse, kui ma juba olen. Ta võis ju olla mu metafüüsiliselt käsivarrelukku võtnud, aga see ei tähendanud, et pean iga kord hüppama, kui ta „konn” ütleb. Võisin midagi muud välja mõelda. Ja pealegi oli mul muidki probleeme.

Õhtuse Nõukogu koosolekuni polnud palju aega, niisiis korjasin asjad kokku ja seadsin end minekuvalmis. Seisatasin uksel selle näriva tundega, mis mul tekib, kui olen midagi unustanud. Pilk langes tasumata arvete virnale ja mulle meenus.

Raha. Ma olin tulnud siia juhtumit saama. Et raha teenida. Oma arvete maksmiseks. Nüüd olin kaelast saadik jamas ja pea ees tundmatusse sööstmas, aga ma polnud saanud käsiraha ega teeninud punast pennigi.

Vandusin omaette ja tõmbasin ukse enda järel kinni.