Читать книгу Spioonide pärand - Джон Ле Карре - Страница 4

Alljärgnev on tõepärane tunnistus, niipalju kui ma seda edasi anda suudan, minu rollist Briti peibutusoperatsioonis koodnimega Windfall, mis oli 1950. aastate lõpus ja 1960. aastate alguses suunatud Ida-Saksa salateenistuse (Stasi) vastu ning lõppes parima Briti agendi surmaga, kellega ma iial koos olen töötanud, ja ühe süütu naisterahva surmaga, kelle eest ta andis oma elu.

Professionaalne salaluureohvitser ei ole inimlike tunnete suhtes immuunsem kui ülejäänud inimesed. Tema jaoks on oluline see, millise piirini suudab ta neid tundeid alla suruda, seda nii reaalajas kui – nagu minu puhul – viiekümne aasta pärast. Veel mõne kuu eest, kui ma lebasin öösel sängis üksildases Bretagne’i talumajas, mis on mu kodu, ning kuulasin veiste ammumist ja kanade nääklemist, tõrjusin ma resoluutselt eemale süüdistavad hääled, mis aeg-ajalt üritasid mu und häirida. Ma olin liiga noor, protesteerisin ma, liiga süütu, liiga naiivne, liiga lapsemeelne. Kui vajate patuoinaid, ütlesin ma häältele, siis minge luureoperatsioonide suurmeistrite George Smiley ja tema ülema Kontrolli manu. See oli nende peenekoeline tüssamiskunst, väitsin ma, nende riuklik, õpetatud intellekt, mitte minu oma, mis sünnitasid nii Windfalli triumfid kui ängistused. Ja alles nüüd, kui salateenistus, kellele ma olen pühendanud oma elu parimad aastad, mult aruannet nõuab, tunnen ma vanaduse ja hämmelduse sunnil vajadust kirja panna, maksku mis maksab, nii selle halva kui ka hea, mis kaasnes minu osavõtuga nimetatud operatsioonist.

Kõigepealt see, kuidas mind salateenistusse värvati – „Tsirkusesse”, nagu meiesugused noortürklased^[1.] seda noil väidetavalt kauneil päevil kutsusime, kui me paiknesime, ei, mitte seal groteskses kantsis Thamesi ääres, vaid eputavas viktoriaanlikus telliskivikolakas Cambridge Circusi kaarel – see jääb sama salapäraseks kui mu sünni asjaolud ja seda enam, et need kaks on lahutamatult seotud.

Mu isa, kellega ma iial teadlikult tutvunud ei ole, oli mu ema jutu järgi ühe Kesk-Inglismaalt pärit jõuka inglise-prantsuse perekonna raiskuläinud võsu, hirmus pillaja, kellel olid talitsematud ihad, kiiresti kahanev pärandus ja päästev Prantsusmaa-armastus. 1930. aasta suvel oli ta Bretagne’i põhjarannikul Saint-Malo linnas tervisvetel, käis kasiinodes, maison close’des^[2.] ja mängis üldse laia lehte. Mu ema, kes oli ühe põlise Bretagne’i talupere ainus laps ja tollal kahekümneaastane, juhtus samuti linnas olema, sest teda oli kutsutud jõuka karjakaupmehe tütre pulma pruutneitsiks. Vähemalt nii ta väitis. Kuid ta on paraku ainuallikas ja kui faktid teda parimas valguses ei näidanud, ei suutnud ta jätta neid veidi ilustamata, nii et mind ei üllataks üldsegi, kui selguks, et ta tuli linna vähem õilsatel eesmärkidel.

Edasi läks ema jutt nii, et nad olid ühe teise pruutneitsiga pärast paari klaasi šampanjat pulmapeolt jalga lasknud ja läinud, pruutneitsikleidid ikka veel seljas, patseerima rahvarohkele promenaadile, kus parajasti kindla eesmärgiga patseeris ka mu isa. Minu ema oli ilus ja tuulepäine, sõbranna mitte nii väga. Järgnes tormiline romaan. Ema tõrkus mõistetavalt ütlemast, kui kiiresti see kulges. Kiiruga korraldati järgmised pulmad. Ja mina olin resultaat. Selgus, et mu isa ei olnud loomuldasa abielumees ja oskas isegi abielu algaastail olla rohkem ära kui kodus.

Ent nüüd võtab lugu heroilise pöörde. Sõda, nagu me teame, muudab kõik ja minu isa muutis see ainsa hetkega. Vaevalt oli sõda kuulutatud, kui ta juba prõmmis Briti sõjaministeeriumi uksele ja astus vabatahtlikult teenistusse – ükskõik, kelle alluvusse. Ema jutu järgi oli tema ülesandeks päästa ainuisikuliselt Prantsusmaa. Kas see tähendas ühtlasi põgenemist perekondlike kammitsate eest – see oletus oli nii ketserlik, et mul ei lubatud seda iial ema juuresolekul väljendada. Britid olid äsja moodustanud erioperatsioonide üksuse ja Winston Churchill isiklikult oli andnud sellele ülesande „Euroopa leekidesse uputada”. Bretagne’i edelaranniku linnad olid Saksa allveelaevade pesad ja endine Prantsuse laevastikubaas Lorient neist suurim. Isa hüppas viis korda langevarjuga Bretagne’i tasandiku kohal alla, liitus esimese vastupanugrupiga, mis tal leida õnnestus, andis oma panuse vägivalda ja suri kohutavat surma Rennes’i vanglas gestaapo käe läbi, jättes endast maha mälestuse isetust pühendumusest, mida ükski poeg järele ei suuda teha. Tema teine pärandus oli ekslik usk Briti erakoolide süsteemi, mis hoolimata sellest, et ta oli ise erakoolis haledalt läbi põrunud, määras mulle samasuguse saatuse.

Mu elu esimesed aastad möödusid paradiisis. Ema tegi süüa ja lobises, vanaisa oli range, kuid hea, ning talu oli heal järjel. Kodus räägiti bretooni keelt. Meie külas oli katoliiklik algkool ja ilus noor nunn, kes oli töötanud pool aastat Huddersfieldis lapsehoidjana, andis mulle algteadmised inglise keelest ja riikliku määruse kohaselt ka prantsuse keelest. Koolivaheaegadel jooksin paljajalu ringi talu ümbruses põldudel ja kaljudel, lõikasin ema pannkookide jaoks tatart, hoolitsesin vana Fadette’i nimelise emise eest ning mängisin teiste külalastega ohtlikke mänge.

Ma ei mõelnud tulevikule, kuni see mu ellu sisse sõitis.

Doveris võttis üks paks Murphy-nimeline naine, kadunud isa nõbu, mind ema käest ära ja viis enda juurde Ealingisse. Ma olin kaheksane. Vaguniaknast nägin esmakordselt õhutõrjeõhupalle. Õhtusöögi ajal ütles härra Murphy, et see kõik on mõne kuu pärast läbi, mille peale proua Murphy vastas et ei ole, kusjuures nad mõlemad rääkisid minu pärast aeglaselt ja sõnu korrates. Järgmisel päeval viis proua Murphy mind Selfridge’i kaubamajja ja ostis mulle koolivormi, säilitades hoolikalt kviitungid. Ja veel päev hiljem seisis ta Paddingtoni jaama perroonil ja nuttis, mina aga lehvitasin talle oma uue koolimütsiga jumalagajätuks.

Pean selgitama, miks isa mind nii väga inglaseks tahtis teha.

Käis sõda. Koolid pidid leppima sellega, mis neile anti. Ma ei olnud enam Pierre, vaid Peter. Klassikaaslased pilkasid mu viletsat inglise keelt, äravaevatud õpetajad mu bretooni aktsendiga prantsuse keelt. Meie väikese bretooni küla Les Deux Eglises, nagu mulle peaaegu möödaminnes öeldi, olid hõivanud sakslased. Mu ema kirjad tulid, kui üldse, pruunides ümbrikes, Briti templite ja Londoni markidega. Alles aastaid hiljem oskasin kujutleda, kes olid need vaprad inimesed, kelle käest kirjad pidid läbi käima. Koolivaheajad olid suured poistelaagrite ja asendusvanemate segadikud. Lihtrahva eelkoolidest said kivihallid erakoolid, kuid õppekava oli ikka seesama – seesama margariin, needsamad epistlid patriotismist ja impeeriumist, seesama puhutine vägivald, hoolimatu julmus ja vaigistamatu, sihitu suguiha. Ühel kevadõhtul 1944. aastal, pisut enne Normandia dessanti, kutsus direktor mu oma kabinetti ja ütles, et mu isa on surnud sõdurisurma ja et ma peaksin tema üle uhke olema. Julgeolekukaalutlustel mulle rohkem seletusi ei jagatud.

Olin kuusteist, kui ma pärast üht eriti tüütut suvist õppeveerandit pooltäiskasvanud inglise veidrikuna rahuaegsesse Bretagne’i tagasi pöördusin. Vanaisa oli surnud. Mu ema sängi jagas uus elukaaslane, härra Emile. Mulle härra Emile ei meeldinud. Pool Fadette’i oli antud sakslastele ja teine pool vastupanuliikumisele. Püüdes põgeneda lapsepõlvevastuolude eest ja ühtlasi pojaliku kohusetunde õhutusel peitsin ennast rongile, sõitsin Marseilles’sse, valetasin end aasta vanemaks ja püüdsin astuda Prantsuse võõrleegioni. Mu donkihotlik seiklus lõppes, kui leegion – tulles ebaharilikul kombel vastu mu ema palvetele, mis tuginesid asjaolule, et ma ei olnud mitte välismaalane, vaid prantslane – mind teenistusest vabastas ja tagasi vangistusse saatis, seekord Londoni äärelinna Shoreditchi, kus mu isa väidetav kasuvend Markus kaubandusfirmat pidas, Nõukogude Liidust – mida ta alati Venemaaks nimetas – kallihinnalisi karusnahku ja vaipu importis ning mind kaupmeheks lubas õpetada.

Onu Markus on minu elu teine lahendamata saladus. Ma ei tea tänini, kas tema tööpakkumist inspireerisid kuidagi mu hilisemad ülemused. Kui küsisin, kuidas mu isa suri, raputas ta pahakspanevalt pead – mitte mu isa üle, vaid minu juhmi küsimuse peale. Mõnikord mõtlen, kas tõesti on võimalik sündida salajasena – nii nagu inimesed sünnivad kas rikkana, pikana või musikaalsena. Markus ei olnud ei õel ega kitsi ega ebasõbralik. Ta lihtsalt oli otsast lõpuni salajane. Ta oli keskeurooplane ja ta nimi oli Collins, ning ma ei saanudki teada, mis oli ta nimi enne seda. Ta kõneles väga kiiret aktsendiga inglise keelt, aga ma ei saanud kunagi teada, mis oli tema emakeel. Mind nimetas ta Pierre’iks. Tal oli sõbratar nimega Dolly, kes pidas Wappingis kübarapoodi ja võttis ta iga reede pärastlõunal laohoone eest peale. Kuid ma ei teadnud, kus nad oma nädalavahetused veetsid ja kas nad olid abielus omavahel või kellegi teisega. Dolly elus oli keegi Bernie, aga ma ei saanudki teada, kas Bernie on tema mees, poeg või vend, sest Dolly oli samuti otsast lõpuni salajane.

Ja ma ei tea isegi tagantjärele, kas Collinsi Trans-Siberian Fur & Fine Carpet Company oli tõeline kaubanduskompanii või kõigest luureandmete kogumiseks rajatud varifirma. Hiljem püüdsin järele uurida, aga põrkasin nagu vastu seina. Panin tähele, et alati kui onu Markus valmistus mõnd messi külastama, oli see siis Kiievis, Permis või Irkutskis, värises ta kõvasti ja kui ta tagasi jõudis, jõi ta kõvasti. Ja et messile mineku eel astus alati läbi keegi Jacki-nimeline viisaka jutuga inglane, võlus sekretäripreilisid, pistis pea sorteerimisruumi uksest sisse ja hõikas „hei, Peter, kuidas käsi käib?” – mitte kunagi Pierre – ning viis siis Markuse kusagile head lõunat sööma. Ja pärast lõunasööki tuli Markus tagasi kontorisse ja lukustas end kabinetti.

Jack nimetas end sooblinahkade vahendajaks, aga ma teadsin, et tegelikult vahendab ta luureandmeid, sest kui Markus teatas, et arst ei luba tal enam messidel käia, pakkus Jack välja, et siis võiksin mina temaga lõunat sööma tulla, viis mu Pall Mallile Traveller’s Clubi ja hakkas minult küsima, kas ma oleksin eelistanud jääda leegioni, kas mul on mõne tüdrukuga ka tõsine suhe, miks ma oma erakoolist jalga lasin, ehkki olin seal esipoksija, ja kas ma ei ole kunagi mõelnud teha midagi oma kodumaa heaks, pidades silmas Inglismaad, sest kui mul peaks olema tunne, et jäin sünniaasta tõttu sõtta hiljaks, siis nüüd on võimalus see tasa teha. Ta meenutas mu isa vaid korra, see oli lõunalauas ja nii muuseas, et võinuksin arvata, nagu oleks see võinud tal sama hästi ka ununeda:

„Aa, ja mis puutub sinu lugupeetud kadunud isasse. Rangelt omavahel ja mina pole midagi öelnud. Nõus?”

„Jah.”

„Ta oli tõesti väga vapper sell ja tegi oma kodumaa heaks neetult palju. Mõlema kodumaa heaks. Piisab sellest?”

„Kui sa nii ütled.”

„Võtame ta mälestuseks.”

Võtame, nõustusin ma, ja me tühjendasime vaikselt klaasi.

Elegantses maamajas Hampshires andsid Jack, tema kolleeg Sandy ja asjalik Emily-nimeline tütarlaps, kellesse ma viivitamatult armusin, mulle kiirkursuse, kuidas tühjendada peidikut Kiievi kesklinnas – tegelikult oli see lahtine kivikamakas vana suitsukioski seinas –, mille koopia oli neil ehitatud triiphoonesse. Ja kuidas märgata ohutussignaali, mis tähendas, et võin peidiku tühjendada – sel juhul oli torupiirde külge seotud roheline narmendav pael. Ja kuidas pärast seda märku anda, et olen peidiku tühjendanud – visates bussipeatuse kõrval seisvasse prügikasti tühja Vene sigaretipaki.

„Ja võib-olla, Peter, on sul Vene viisat taotledes parem kasutada oma Prantsuse passi ja mitte Briti oma,” soovitas ta lahkelt ja tuletas mulle meelde, et onu Markusel oli sõsarkompanii Pariisis. „Ja Emily on muuseas keelatud vili,” lisas ta puhuks, kui peaksin arvama teisiti, mida ma tõepoolest tegin.

*

Ja see oli mu esimene trett, mu kõige esimene ülesanne asutuse heaks, mida ma hiljem õppisin tundma Tsirkuse nime all, ja minu esimene ettekujutus endast kui salajasest sõdalasest oma kadunud isa jälgedes. Ma ei suuda enam praegu kokku arvata kõiki trette, mis ma järgnevatel aastatel tegin, oma pool tosinat küll, Leningradi, Gdanskisse ja Sofiasse, seejärel Leipzigi ja Dresdenisse, kusjuures ühelgi käigul ei juhtunud minu teada mitte midagi, kui jätta kõrvale enese üleskruvimine enne sõitu ja mahakruvimine pärast.

Pikkadel nädalavahetustel ühes teises maamajas, kus samuti oli ilus aed, lisasin oma repertuaari uusi trikke, nagu näiteks vastuluuramine ja rahvasummas võõra inimese riivamine, et üle anda salajane saadetis. Kuskil nende veidruste keskel toimus South Audley Streetil asuvas turvamajas tagasihoidlik tseremoonia ja mul lubati enda valdusse võtta isa kaks medalit vapruse eest, üks Prantsuse, teine Inglise oma, koos vastavate selgitustega. Miks alles nüüd? võinuks ma küsida. Kuid selleks ajaks olin ma juba õppinud mitte küsima.

Ent alles siis, kui ma hakkasin käima Ida-Saksamaal, tuli mu ellu too töntsakas ja pidevalt muretsev prillipapa George Smiley, ja see juhtus ühel pühapäevasel pärastlõunal Lääne-Sussexis, kus mind ei usutlenud enam mitte Jack, vaid sitke tšehhi päritolu ja umbes minu vanune kutt nimega Jim, kelle perekonnanimi, kui see tal lõpuks olemas olla tohtis, osutus Prideaux’ks. Mainin teda, sest temagi etendas mu karjääris hiljem olulist rolli.

Smiley ei öelnud mu küsitlemise ajal suurt midagi, lihtsalt istus, kuulas ja vaatas mulle aeg-ajalt läbi oma paksuraamiliste prillide otsa nagu öökull. Aga kui küsitlus oli läbi, kutsus ta mind väikesele jalutuskäigule piirituna tunduvasse aeda, mis läks üle pargiks. Me rääkisime, istusime pingil, kõndisime, istusime jälle ja muudkui rääkisime. Mu kallis ema – oli ta elus, oli temaga kõik hästi? Aitäh, George, temaga on kõik korras. Veidi totu, aga kõbus. Siis isa – kas ma hoidsin tema medalid alles? Vastasin, et ema hõõrus neid iga pühapäev läikima, mis vastas tõele. Seda ma ei öelnud, et mõnikord riputas ta need mulle külge ja nuttis. Kuid erinevalt Jimist ei pärinud George kunagi mu tüdrukute kohta. Ilmselt ta arvas, et mida rohkem neid on, seda ohutum.

Ja kui ma seda vestlust praegu meenutan, pean tahtmatult mõtlema, et ta pakkus ennast tahtlikult või tahtmatult mulle isa asendajaks, kelleks ta hiljem saigi. Ent võib-olla oli see tunne peidus minus, mitte temas. Tõsiasjaks jääb, et kui ta lõpuks otsustava küsimuse esitas, oli mul tunne, nagu oleksin koju jõudnud, ehkki mu kodu oli teisel pool La Manche’i Bretagne’is.

„Vaata, me siin mõtlesime,” alustas ta äraoleval häälel, „et ega sa ei ole mõelnud meiega natuke põhjalikumalt liituda? Inimesed, kes on tegutsenud meie heaks, kuulumata meie hulka, ei pruugi alati siseringi sobida. Kuid sinu puhul me usume, et sa võiksid sobida. Kõrget palka me ei maksa ja karjäärid kipuvad katkema. Aga me ise arvame, et see on tähtis töö, kui sa vaid tulemusest hoolid ja väga vahendeid ei vali.”

1 St noored uuendajad-mässajad. [ ↵ ]

2 Lõbumajades (pr k) [ ↵ ]