Читать книгу Spioonide pärand - Джон Ле Карре - Страница 5

Minu talu Les Deux Eglises’is koosneb ühest 19. sajandi kompaktsest, sirge tagaseinaga, raudkivist manoir’ist,^[1.] mis millegagi silma ei paista, ühest lagunenud laudast, mille viilul on kivist rist, unustatud sõdade kaitseehitiste riismeist, iidsest kiviraketega kaevust – praegu kasutamata, kuid varemalt rekvireeris selle vastupanuliikumine, et peita relvi natslike okupantide eest –, sama iidsest väliahjust, hüljatud siidripressist ja viiekümnest hektarist keskmisest karjamaast, mis alaneb kaljudeks ning mererannaks. Koht on olnud meie perekonna valduses neli põlve. Mina olen viies. See ei ole ei peen ega tulus valdus. Kui ma elutoa aknast välja vaatan, jääb paremat kätt 19. sajandi kiriku kühmuline torn ja vasakut kätt üksildane rookatusega valge kabel. Nende vahel asetseb vastava nimega küla.^[2.] Nagu kogu Bretagne’is, nii ka Les Deux Eglises’is me oleme kas katoliiklased või ei ole midagi. Mina ei ole midagi.

Et jõuda minu tallu Lorienti linnast, tuleb esmalt sõita umbes pool tundi mööda lõunaranniku maanteed, mida talvel ääristavad raagus paplid, ja mööduda Hitleri Atlandi Valli lääneotsa betoonklompidest – neid pole võimalik ära viia ja nad on kiirelt omandamas mingi nüüdis-Stonehenge’i mainet. Nii kolmekümne kilomeetri pärast tuleb hakata vasakult otsima uhkeldavalt Odüsseiaks nimetatud pitsarestorani ja varsti pärast seda paremalt haisvat lammutuskoda, kus ebaõnnestunult Honoréks^[3.] ristitud joodikust üksiklane, kellest mu ema mind alati eemale käskis hoida ja keda ümberkaudu õelaks härjapõlvlaseks peetakse, äritseb vanakraami, kasutatud autokummide ja sõnnikuga. Kui jõuate mõlkis sildini kirjaga Delassus, mis on mu ema neiupõlvenimi, tuleb pöörata auklikule teele, suuremate aukude puhul järsult pidurdades – või kui te olete postiljon härra Denis, siis nende vahel täiskiirusel osavalt laveerides – mida ta täpselt tegigi tol varasügisesel päikesepaistelisel hommikul, põhjustades nördimust õuel siblivates kanades ja kõrki ükskõiksust Amoreuse’is, minu armastatud iiri setteris, kes oli liialt hõivatud oma viimase pesakonna lakkumisega, et mingile tühisele inimlikule sekeldamisele tähelepanu pöörata.

Mis minusse puutub, siis niipea, kui härra Denis – alias le Gènéral, mis tuli tema pikast kasvust ja väidetavast sarnasusest president de Gaulle’iga – oli ennast oma kollasest furgoonautost välja kerinud ja hakkas eestrepi poole tulema, nägin ma ainsa pilguga, et kiri, mida ta oma kondiste sõrmede vahel hoiab, on Tsirkusest.

*

Esiotsa ma ei muretsenud, asi oli pigem veidi naljakas. Briti salateenistuse juures on asju, mis ei muutu. Üks neist on maniakaalne mure selle pärast, milliseid kirjatarbeid kasutada postiteenistuse kaudu liikuva korrespondentsi puhul. Mitte liiga ametlik ega formaalne, mis torkaks silma. Ümbrik ei tohi läbi paista, järelikult soovitavalt jooneline. Puhas valge on liiga hästi nähtav – järelikult mingit tooni, aga mitte midagi romantilist. Tuhmsinine, hallikas – mõlemad sobivad. Seesinane oli hall.

Järgmine küsimus: kas me kirjutame aadressi masinal või käsitsi? Vastuse leidmiseks mõtle nagu alati järele, mida vajab tegutsev agent, kuid antud juhul mina – Peter Guillam, endine liige, vanaduspuhkusel ja selle eest tänulik. Elanud kaua Prantsusmaal maapiirkonnas. Veteranide koosviibimistel ei käi. Fikseeritud lähisuhe puudub. Saab täispensioni ja seetõttu haavatav. Järeldus: üksildases bretooni väikekülas, kus välismaalased on haruldased, võib masinkirjas, poolametliku välimusega ja Inglise margiga hall ümbrik põhjustada kohalikke kulmukergitusi, järelikult parem kirjutada käsitsi. Nüüd raskem küsimus. Peakontor, või kuidas tahes Tsirkus ennast tänapäeval nimetab, ei suuda märkimata jätta turvataset, isegi kui see on kõigest Era­ viisiline. Võib-olla lisada rõhutuseks Isiklik? Eraviisiline, isiklik, üle anda adressaadile? Liiga kange. Jääme Eraviisilise juurde. Või veel parem, nagu antud juhul, Personaalne.

Artillery Buildings 1

London, SE14

Hea Guillam!

Me ei ole kohtunud, kuid lubage mul ennast tutvustada. Olen teie kunagise firma ärijuht, kes tegeleb nii praeguste kui endiste tehingutega. Küsimus, milles te, nagu nähtub, aastate eest olulist rolli mängisite, on ootamatult taas aktualiseerunud ja mul ei jää muud võimalust kui paluda teil olla Londonis kättesaadav niipea kui see teil võimalik on, et aidata meil ette valmistada vastukäiku.

Mul on volitused pakkuda teile reisikulude hüvitamist (turistiklass) ja Londonis päevaraha 130 naela päevas senikaua, kuni teie kohalviibimine on vajalik.

Kuna näib, et meil ei ole Teie telefoninumbrit, palume lahkesti vajadusel kontakteeruda Taniaga ülemisel numbril vastuvõtja kulul või kui kasutate elektronposti, siis alumisel aadressil. Soovimata Teile ebamugavusi valmistada, pean siiski rõhutama, et asi on mõnevõrra pakiline. Lubage mul lõpetuseks juhtida Teie tähelepanu paragrahvile 14 Teie lahkumislepingus.

Siiralt Teie

A. Butterfield

(TÜ JN)

PS Olge nii kena ja võtke kindlasti kaasa pass, mida on vaja näidata vastuvõtulauas. A.B.

„TÜ JN” tähendas teenistusülema juriidilist nõustajat. „Paragrahv 14” aga elukestvat kohustust teenistusse ilmuda, kui Tsirkusel peaks seda vaja olema. „Lubage mul juhtida tähelepanu” tähendas aga tuleta meelde, kes sulle pensioni maksab. Ja elektronposti mul pole. Ning miks ta oma kirja ei dateeri – saladuskate? Catherine on oma üheksa-aastase tütre Isabelle’iga viljapuuaias, mängib kahe noore tigeda kitsega, kelle me oleme hiljuti endale kaela võtnud. Ta on õbluke naisterahvas laia bretooni näo ja rahulike pruunide silmadega, mis sind ilmet muutmata uurivad. Kui Catherine käed laiali ajab, hüppavad kitsed talle sülle ja väike Isabelle, kes oskab omal viisil lõbutseda, plaksutab käsi ning keerutab end kannal endamisi rõõmustades ringi. Kuid Catherine, ehkki üsna tugev, peab olema ettevaatlik ja püüdma kitsi ükshaaval, sest kui ta laseb neil hüpata korraga, siis paiskavad nad ta pikali. Isabelle ei tee minust välja. Silmside talle ei meeldi.

Nende selja taga põllul küürutab suiline, kurt Yves kapsaid koristada. Parema käega lõikab ta juurika läbi, vasakuga viskab kapsapea vankrisse, kuid selg jääb kogu aeg ühtviisi küüru. Vana hall hobune Artemis, veel üks Catherine’i lemmikuist, silmitseb teda. Paari aasta eest võtsime enda juurde jaanalinnu, kes oli naabertalust plehku pannud. Kui Catherine sellest naabrile teatas, ütles too, et jätke endale, ta on liiga vana. Jaanalind suri rahulikult ja me korraldasime talle väärikad matused.

„Miski mure, Pierre?” küsib Catherine.

„Kahjuks pean paariks päevaks ära sõitma,” kostan ma.

„Pariisi?” Catherine’ile ei meeldi, kui ma Pariisis käin.

„Londonisse.” Ja kuna ma isegi erus ei suuda jätta suitsukatet tegemata: „Keegi on surnud.”

„Keegi, keda sa armastad?”

„Enam mitte” – kindlusega, mis üllatab mind ennastki.

„Siis pole suurem õnnetus. Lähed kohe?”

„Homme. Lähen Rennes’ist varahommikuse lennukiga.”

Oli aeg, kus Tsirkus pidanuks vaid vilistama ja ma oleksin kohe Rennes’i lennukile tormanud. Aga mitte enam nüüd.

*

Et mõista vastumeelsust, mis mind tabas, kui ma järgmisel pärastlõunal kell neli oma taksoarve ära maksin ja mööda salateenistuse rabavalt uhkeldava uue peakorteri betoonist kaldteed üles minema hakkasin, selleks peab olema kasvanud spiooniseisusesse vanas Tsirkuses. Selleks peab olema mina mu spioonielu hiilgeajal, naasmas laipväsinult mõnest impeeriumi – kõige tõenäolisemalt Nõukogude impeeriumi või selle satelliidi – Issandast hüljatud kolkast. Selleks peab tulema otsejoones Londoni lennujaamast bussiga, seejärel metrooga Cambridge Circuseni. Produktsioonimeeskond ootab, et sind küsitleda. Sa ronid üles viiest räpasest astmest ja jõuad Victoria-aegse jõletise, mida me kutsume vahelduvalt kas PK-ks, Kontoriks või Tsirkuseks, välisukseni. Ja oledki kodus.

Unusta kõik tülid, mis sul on olnud produktsiooni või varustuse või adminniga. Need on kõigest baasi ja eesliini vahelised perekonnatülid. Uksehoidja oma kubrikus ütleb sulle tere hommikust, lisab vandeseltslaslikult: „Tere tulemast tagasi, härra Guillam”, ja küsib, kas sa tahaksid oma kohvri ette näidata. Ja sina vastad, et aituma, Mac või Bill või kes seal juhtub parajasti valves olema, ja näitad lahkelt ette oma passi. Naeratad ja ise ka ei tea, miks. Sinu ees seisab kolm vana logu lifti, mis on sulle siiatulekust saadik närvidele käinud – ainult et kaks neist on parajasti üleval ja kolmas on Kontrolli enda oma, nii et unusta ära. Ja nagunii kaotadki sa end parema meelega selles koridoride ja umbsoppide labürindis, mis kõigi oma ussitanud treppide, mõlkis vahtkustutite, kumerpeeglite ja läppunud pläruhaisu, Nescafé ja deodorandihõnguga kehastab füüsiliselt seda maailma, milles sa oled otsustanud elada.

Ja nüüd see monstrum. See Teretulemast Spioonimaailma Thamesi Kallaste Pääl.

Mornide dressides meeste ja naiste valvsa pilgu all esitlen end kuulikindla klaasiga kaitstud vastuvõtulauas ja vaatan, kuidas liikuv metallsahtel mu Briti passi alla neelab. Nägu klaasi taga kuulub naisterahvale. Elektrooniline hääl ja absurdsed rõhud kuuluvad „keskmisele mehele”:

„Palume kõik võtmed, mobiiltelefonid, sularaha, käekellad, kirjatarbed ja teised metallesemed, mis teil võivad kaasas olla, asetada kasti teie vasakul käel, hoidke alles valge lipik kasti tuvastamiseks, seejärel liikuge vastavalt korrale kingi käes hoides läbi ukse, millel on kiri Külalistele.”

Mu pass tuleb tagasi. Liigun korra kohaselt edasi, rõõmsameelne umbes neljateistkümneaastane tüdruk otsib mu mingi pingpongireketiga läbi ja seejärel kiiritatakse mind püstises klaaskirstus. Kui olen kingad tagasi jalga pannud ja paelad kinni sidunud – mis tundub kuidagi palju alandavam kui nende äravõtmine –, eskordib eelnimetatud rõõmsameelne tüdruk mind markeeringuta lifti juurde, küsides, kas mul oli ka kena päev. Ei olnud. Ega olnud ka kena öö, kui ta teada tahab, aga ta ei taha. Tänu A. Butterfieldi kirjale magasin halvemini kui seda viimase kümne aasta jooksul juhtunud on, aga ei saa talle ka seda öelda. Ma olen õueloom, või olin. Minu loomulik tegevuskeskkond oli spioneerimine lageda taeva all. Nüüd, nii-öelda küpses eas, avastan ma, et paduootamatult saabunud familiaarne kiri, mis nõuab mu viivitamatut Londonisse ilmumist, paiskab mu hinge öisele rännakule.

Oleme jõudnud tunde järgi ülemisele korrusele, aga miski ei osuta sellele. Tolles maailmas, kus mina kunagi elasin, asusid suurimad saladused alati kõige ülemisel korrusel. Minu nooruslikul saatjal on kaelas punt paelu elektrooniliste kaartidega. Ta avab märgistuseta ukse, ma astun sisse ja ta suleb ukse mu järel. Katsun käepidet. Uks ei avane. Olen elu jooksul nii mõnigi kord luku taga istunud, aga ikka vastaspoole kambris. Aknaid ei ole, on vaid lapsikud joonistused lilledest ja majadest. A. Butterfieldi järeltulijate töö? Või mu varasemate saatusekaaslaste graffiti?

Ja kuhu kõik hääled kadusid? Mida rohkem ma kuulan, seda hullemaks vaikus läheb. Ei mingit masinakirjutajate lõbusat jutuvada, ei ühtki helisevat telefoni, mida keegi vastu ei võta, ei ühtegi päevinäinud kaustakäru, mis piimamehe autoloksuna kriiksudes mööda laudpõrandaga koridore müriseks, ei ühtegi vihast mehehäält, mis kärataks lõpeta see kuradi vilistamine! Kuskil Cambridge Circuse ja kaldapealse vahel on midagi kaduma läinud ja see pole ainult kaustakärude kriiksumine.

Nõjatan taguotsa terasest ja nahast toolile. Lehitsen mingit määrdunud Private Eye’d ja küsin endalt, kes meist on kaotanud huumorimeele. Tõusen, katsun uuesti ust ja istun teisele toolile. Nüüdseks olen veendunud, et A. Butterfield teostab parajasti minu kehakeele süvauuringut. Noh, kui teostab, siis õnn kaasa, sest selleks ajaks, kui uks lahti lüüakse ja lühikese soenguga, range kostüümiga, üle neljakümnene vilgas naisterahvas sisse lendab ning steriilse klassitunnusteta aktsendiga ütleb: „Oeh. Hei, Peter, suurepärane. Mina olen Laura. Tuleksid nüüd sisse?” – selleks ajaks olen ma kiirelt läbi elanud iga möödalasu ja läbikukkumise, millesse olen olnud segatud enam kui poole sajandi pikkuse sanktsioneeritud tüssamistegevuse käigus.

Me marsime üle tühja koridori ja siseneme valgesse, udupuhtasse, pakettakendega kabinetti. Rõõsajumeline, prillidega, särgiväel, traksidega ja ebamäärases vanuses inglise erakoolipoiss hüppab laua tagant välja ja haarab mu käe.

„Peter! Jessas! Küll sa näed reibas välja! Ja poole noorem! Kuidas sõit läks? Kohvi? Teed? Ausalt ei soovi? No küll on hea, et sa tulid. Sellest on suur abi. Lauraga kohtusid? Muidugi kohtusid. Nii kahju, et pidime laskma sul seal oodata. Kõrgemalt poolt helistati. Aga kõik kombes. Toeta ennast maha.”

Kõigele sellele lisanduvad veel usalduslikud, hingelähedust sugereerivad pilgupaitused ja ta juhatab mind püstise seljatoega tugitooli juurde, mis on mõeldud otsekui sõnakuulmatule lapsele kahetsemiseks ja pikemaks istumiseks. Siis istutab ta iseennast uuesti teisele poole lauda, mis on täis vanu, maailma kõigi riikide lipuvärvidega märgistatud Tsirkuse-aegseid kaustu. Toetab siis oma särgivarrukais küünarnukid nende vahele, kuhu minu pilk ei ulatu, ja paneb lõua vaheliti sõrmedele.

„Muide muuseas, mina olen Bunny,”^[4.] teatab ta. „Kuradi nõme nimi, aga see käib mul lapsest saati kannul ja ma ei saa temast lahti. Ilmselt ka põhjus, miks ma üldse siia jõudsin, kui järele mõelda. Inimene ei saa ju kuskil Ülemkohtus tähtsalt ringi patseerida, kui talle pidevalt järele joostakse ja kisatakse „Bunny! Bunny!”, eks ole?”

Kas see on tema tavakohane lobajutt? Kas keskmine keskealine salateenistuse jurist räägibki tänapäeval nii? Kord mahlakalt, kord vanapäraselt? Olen uuemas inglise keeles võhik, kuid otsustades Laura näoilme järgi, kes ta kõrval istet võtab, siis jah, nii räägitaksegi. Istudes tundub Laura üsna metsik, valmis kõrri kargama. Parema käe keskmises sõrmes pitsatsõrmus. Issi oma? Või kodeeritud signaal seksuaalse orientatsiooni kohta? Olen Inglismaalt liiga kaua ära olnud.

Kerge sisutu vestlus, mida veab Bunny. Tema lapsed, mõlemad on tüdrukud, jumaldavad Bretagne’i. Laura on käinud Normandias, kuid mitte Bretagne’is. Ta ei ütle, kellega.

„Aga sa oled ju seal sündinud!” teatab Bunny järsku täiesti ootamatult. „Me peaksime sind Pierre’iks kutsuma!”

Peter sobib ka, vastan mina.

„Niisiis, Peter, meil on siin tegelikult üks õiguslik puder­ kapsaatika, mis vajab ära klaarimist,” teatab Bunny aeglasemalt ja valjemalt, olles märganud minu valgete lokkide vahelt välja piiluvaid uusi kuuldeaparaate. „Mitte veel kriis, kuid kriitiline olukord ja kardetavasti ebastabiilne. Ning meil on kangesti sinu abi tarvis.”

Millele ma vastan, et tulen rõõmuga võimalust mööda igati vastu, Bunnyke, ja on meeldiv mõelda, et inimene saab veel nii paljude aastate järel kasulik olla.

„On selge, et mina olen siin Teenistuse eest väljas. See on minu töö,” jätkab Bunny, nagu poleks ta mind kuulnud. „Ja sina oled siin nagu eraisik, tõsi, kunagine liige, ammu ja kindlasti ka õnnelikult pensionil, aga mida ma ei saa garanteerida on see, et sinu huvid ja meie huvid igas punktis kokku langevad.” Silmad pilukile. Tardunud irve. „Nii et mis ma öelda tahan, Peter, on see: hoolimata sellest, et me sinust sügavalt lugu peame kõigi nende suurepäraste asjade eest, mis sa Teenistuse heaks oled iidsetel aegadel teinud, on see siin ikkagi Teenistus. Ja sina oled sina, ja mina olen tappev advokaat. Kuidas Catherine elab?”

„Tänan, hästi. Miks sa küsid?”

Sest mina pole teda nimetanud. Et mind närvi ajada. Mulle selgeks teha, et siidikindad on ära võetud. Ja kuidas Teenistus kõike teab ja näeb.

„Me siin arutasime, kas tuleks ta lisada sinu lähedaste inimeste küllalt pikka nimekirja,” selgitab Bunny. „Teenistuse eeskirjad ja nii edasi.”

„Catherine on mu rentnik. Ta on eelmiste rentnike tütar ja pojatütar. Mina otsustasin seal majas elada ja nõnda palju kui see teisse puutub, võin ma öelda, et pole temaga maganud ega kavatse ka. Kas sellest piisab?”

„Kuhjaga, suur tänu.”

Minu esimene sujuvalt esitatud vale. Nüüd kiirelt tiibmanööver: „Kõlab nii, nagu läheks mul siin advokaati tarvis,” tähendan ma.

„Vara veel, ja sa ei saaks seda endale lubada. Tänapäevaste hindade juures küll mitte. Sa oled meil kirjas kord abielumehena, kord vallalisena. On mõlemad õiged?”

„On küll.”

„Kusjuures üheainsa aastanumbri sees. Muljetavaldav.”

„Tänan.”

Kas ta naljatab? Või provotseerib? Kahtlustan viimast.

„Nooruserumalus?” uurib Bunny endisel viisakal toonil.

„Arusaamatus,” vastan ma. „On veel küsimusi?”

Kuid Bunny ei anna nii kergesti alla ja tahab, et ma seda teaksin. „Selles mõttes, et – laps? Kelle oma see on? Isa?” – Ikka selsamal magusal häälel.

Teesklen järelemõtlemist. „Tead, mulle tundub, et ma pole ta käest kunagi küsinud,” vastan lõpuks. Ja kuni ta seda seedib: „Kui me siin juba arutame, et kes kellele mida teeb, siis võibolla sa ütleksid, mida Laura siin teeb?”

„Tema on ajalugu, Peter,” vastab Bunny hellasti.

Ajalugu ilmetu näo ja lühikese juustega naise kujul, kellel on pruunid silmad ja puudub jumestus. Ja keegi ei naerata enam – peale minu.

„Ja mis meie süüdistuskokkuvõte siis ütleb, Bunny?” pärin ma, rõõmustades, et hakkame asja juurde jõudma. „Kas ma panin kuninglikud sadamatehased põlema?”

„Oh, mis jutt, millisest süüdistuskokkuvõttest sa räägid, Peter!” protesteerib Bunny sama rõõmsalt. „Asjad tuleb ära klaarida, muud midagi. Luba ma esitan sulle enne kõike muud ühe küsimuse. Kas tohib?” Jälle see pilgupaitus. „Operatsioon Windfall. Kuidas see käivitati, kes seda juhtis, kuskohas see nii kiiva kiskus ja milline oli sinu osa selles?”

Kas siis, kui sa mõistad, et sinu kõige halvemad eelaimused on täitunud, läheb süda kergemaks? Minu puhul mitte.

„Windfall, ütlesid sa, Bunny?”

„Windfall.” Kõvemini, juhuks kui see pole mu kurtidesse kõrvadesse jõudnud.

Võta tempo maha. Meenuta, et sa oled vana. Mälu ei ole enam su tugevaim külg. Võta endale aega.

„Mis see Windfall õieti oli, Bunny? Anna mingi vihje. Mis ajast umbes on jutt?”

„Laias laastus kuuekümnendate algus. Kui täna öelda.”

„Operatsioon, ütled?”

„Salaoperatsioon. Nimega Windfall.”

„Kelle vastu sihitud?”

Katmata küljelt sekkub Laura: „NLiidu/satelliidi. Sihitud Ida-Saksa salaluure vastu. Tuntud Stasi nime all.” – mulle vastu tulles karjudes.

Stasi? Stasi? Üks hetk, palun. Ah jaa, Stasi.

„Mis eesmärgiga, Laura?” pärin ma, olles lõpuks taibanud.

„Sooritada pettemanööver, vaenlane valejälgedele juhtida, kaitsta esmatähtsat allikat. Tungida Moskva Keskusse eesmärgiga tuvastada oletatav reetur või reeturid Tsirkuses.” Ta pani sisse otseselt kaebliku käigu: „Ainult et meil on selle kohta täpselt null koma null toimikut. Kõigest peotäis ristviiteid dokumentidele, mis on jäljetult haihtunud. Tundub et kadunud, arvatavasti varastatud.”

„Windfall, Windfall,” kordan pead raputades ja naeratades nagu vanad mehed ikka teevad, isegi kui nad polegi nii vanad, kui mõni arvab. „Anna andeks, Laura. Ei koida nagu miskit.”

„Isegi mitte kauget kuma?” küsib Bunny.

„No mitte vähematki. Täielik pimedus.” – peletades samal ajal mälestusi noorest iseendast, kui ma oma õpipoisitsikli laiade lenkstangide kohale kummardunult, seljas pitsapoisi vorm, kihutan hilisõhtuse erikäsu peale Tsirkusest kuskile x-kohta Londonis.

„Ja juhuks, kui ma seda ei maininud või kui sa seda ei kuulnud,” lausub Bunny kõige kiretumal toonil, „siis lisan, et meie teada hõlmas operatsioon Windfall su sõpra ja kolleegi Alec Leamasi, kellest sa võiksid hädavaevu mäletada, et ta lasti maha Berliini müüri ääres, kui ta parajasti kiirustas appi oma tüdrukule Elizabeth Goldile, kes juba oli sellesama müüri ääres maha lastud. Või oled sellegi unustanud?”

„Muidugi mõista ei ole ma seda unustanud,” nähvan vastu. Ja alles siis, seletuse korras: „Sa küsisid minult Windfalli, mitte Aleci kohta. Ja vastus on ei. Ma ei mäleta seda. Pole kuulnudki. Tuhat vabandust.”

*

Eitus on kõigi ülekuulamiste pöördepunkt. Unusta varem vahetatud viisakused. Niipea, kui sa oled eitanud, muutuvad asjad jäädavalt. Salapolitseiniku tasemel kipub eitus tähendama viivitamatut kättemaksu, mille üheks peapõhjuseks võib pidada asjaolu, et keskmine salapolitseinik on rumalam kui tema ülekuulatav. Seevastu peenekoelisem uurija, nähes ust nina alt mürtsuga kinni tõmmatavat, ei püüa seda otsekohe jalaga sisse lüüa. Ta üritab jõud ümber paigutada ja läheneda eesmärgile teise nurga alt. Ja otsustades Bunny rahuloleva muige järgi, kavatseski ta nüüd midagi sellist teha.

„Nii, Peter,” lausus ta minu selgitustest hoolimata vaegkuuljatele mõeldud häälega. „Kui jätta operatsioon Windfalli teema hetkeks kõrvale, siis kas sa paned väga pahaks, kui me Lauraga esitame sulle mõned taustaküsimused, mis puudutavad laiemat teemat?”

„Mis teema see on?”

„Individuaalne aruandekohustus. Vana probleem – kus lõpeb kuuletumine ülemuse käskudele ja algab vastutus isikliku otsuse põhjal tehtud tegude eest. Jälgid mu mõtet?”

„Raskustega.”

„Operatsioon käib, sina tegutsed. Peakontor on sulle näidanud rohelist tuld, aga kõik ei lähe plaanikohaselt. Valatakse süütut verd. Näib, et kas sina või sinu lähedane kolleeg on volitusi ületanud. Kas sa oled kunagi sellisele olukorrale mõelnud?”

„Ei.”

Ta on kas unustanud oma arvamise, et ma ei kuule, või otsustanud, et siiski kuulen.

„Ja sa ei suuda kujutleda, sina isiklikult ja täiesti abstraktsel tasandil, kuidas selline pingeline olukord võiks tekkida? Meenutades neid arvukaid kitsikushetki, millesse sa oma pika karjääri jooksul kindlasti oled sattunud?”

„Ei. Ei ole. Tuhat vabandust.”

„Mitte ainsamatki hetke, mil sa oleksid tundnud, et nüüd oled sa peakontori seatud piiridest üle läinud ja käivitanud midagi, mida sa peatada ei saa? Asetanud oma tunded, vajadused – isegi himud – ehk kõrgemale kohusetundest? Põhjustades sellega kohutavaid tagajärgi, mida sa võib-olla ei soovinud ega osanud ette näha?”

„No aga see oleks ju pidanud kaasa tooma peakontori noomituse? Või Londonisse tagasikutsumise. Või päris raskel juhul uksenäitamise,” küsin vastu ja kortsutan korralekutsuvalt kulmu.

„Püüa vaadata asju pisut laiemalt, Peter. Ma räägin sellest, et keegi võib olla kannatada saanud. Mõni lihtne inimene väljastpoolt, kes – mõne sinu teo tagajärjel – mingi tuulepäiselt tehtud vea või ütleme et olukorra tõttu, kus liha oli nõder – sattus kaasohvriks? Mõni inimene, kes võib aastaid hiljem, võib-olla terve inimpõlve järel, otsustada, et tal on täitsa rammus kaasus selle Teenistuse kohtusse kaebamiseks? Kas kahju tekitamise eest või kui see ei õnnestu, siis privaatkaebuse esitamiseks tapmise või millegi hullema peale. Kas Teenistuse kui terviku või koguni...” – kulmud kerkivad võltsimestuses – „... teeneka eruliikme vastu. Sa pole iial mõelnud, et selline asi on võimalik?” – see ei kõlagi nii väga advokaadi moodi, pigem arsti moodi, kes püüab pehmendada juba õige halba uudist.

Võida aega. Kratsi oma vana pead. Ikka ei midagi.

„Küllap olin liiga hõivatud vastasele tusa tegemisega,” lausun veterani väsinud naeratusega. „Vaenlane vahib silma, peakontor istub kukil – pole eriti aega filosofeerida.”

„Kusjuures neil on kõige lihtsam alustada parlamentaarse protseduuriga ja sillutada kohtuasjale teed hoiatusavaldusega, aga mitte veel täispangale minna.”

Ikka mõtlen veel, kulla Bunny.

„Ja kui parlamentaarne protseduur on käivitatud, kaasneb sellega ka muidugi parlamendi uurimiskomisjon. Mis kohtule vabad käed annab.” Ta ootab, näeb et see on asjata, ja keerab vinti peale:

„Ja Windfall ei meenuta endiselt midagi? Üle kolme aasta kestnud salaoperatsioon, milles sina mängisid märkimisväärset – mõni ütleks kangelaslikku – rolli? Ja kohe mitte midagi?”

Nii küsib minult ka Laura oma pruunide nunnalikult pilkumatute silmadega, mina aga teesklen taas oma vanainimese mälus sorimist ja – no pärgel küll – ikka ei midagi, aga eks see ikka tuleb neistsinatseist Issanda aastatest – ja ma raputan masendunult oma valget pead.

„Ega see ei olnud mingi väljaõppeülesanne?” küsin tarmukalt.

„Laura just rääkis sulle, mis see oli,” torkab Bunny vastu, mina häälitsen „ahjaa, muidugi rääkisid”, ja teen näo, nagu tunneksin piinlikkust.

*

Oleme Windfalli kõrvale jätnud ja teoretiseerime võimaluste üle, mida tekitaks olukord, kus keegi inimene väljastpoolt Teenistust jahib Teenistuse eelnimetatud endist töötajat esmalt parlamendi kaudu, et ta seejärel kohtu lõugade vahele anda. Kuid süüaluse nime, või millisest endisest töötajast me justnagu räägime, pole me veel välja öelnud. Ütlen meie, sest kui olete iial teinud ülekuulamise rasket tööd ja sattunud seejuures ülekuulatava positsiooni, siis teate, et olukorra keerukus asetab teid koos ülekuulajatega ühele poole lauda ja küsimused, mis tahavad läbisõelumist, teisele poole.

„No võta kasvõi oma isiklik toimik või mis sellest on jäänud, Peter,” kurdab Laura. „Seda pole lihtsalt harvendatud. See on ära fileeritud. Hea küll, see sisaldas tundlikke lisasid, mida loeti üldarhiivi jaoks liiga salajasteks. Selle vastu ei saa vaielda, kuni asi käib sel tasemel. Selleks salajased lisad ongi. Aga kui me läheme kinnisesse arhiivi, siis mis me leiame? Suure valge tühjuse.”

„Kõik persses,” tähendab Bunny selguse mõttes. „Kogu sinu karjäär Teenistuses on toimiku andmeil vaid patakas dokumentide hävitamise akte.”

„Kui sedagi,” lisab Laura, keda see ebajuristilik ropendamine ilmselt põrmugi ei häiri.

„Aga kui olla aus, Laura,” – asub Bunny nüüd etendama hea politseiniku rolli – „siis see võib olla väga vabalt ka selle halva unenäo, Bill Haydoni kätetöö, eks ole.” – Ja mulle: „Aga võib-olla sa oled selle ka unustanud, kes oli Haydon.”

Haydon? Bill Haydon. Jah, meenub: sovettide topeltagent, kes Tsirkuse kõikvõimsa ühendatud juhtivkomisjoni, üldiselt tuntud Juhtme nime all, esimehena oli kolme aastakümne jooksul usinalt oma saladusi Moskva Keskusele reetnud. See on ka mees, kelle nimi lipsab mu peast läbi iga natukese aja tagant, aga ma ei kavatse õhku hüpata ega karjuda: „Jahaa, see värdjas, ma murraksin tal oma kätega kaela” – mida keegi teine, keda tundsin, oligi kodumeeskonna üldiseks rahuloluks temaga juba tegelikult teinud.

Samal ajal arendab Laura vestlust Bunnyga:

„Oh, Bunny, mina selles ei kahtlegi. Et terve kinnine arhiiv on Bill Haydoni käpajälgi täis. Ja Peter siin oli üks esimesi, kes ta välja nuuskis, eks ole, Pete? George Smiley isikliku abina? Uksevalvuri ja usaldatud õpilasena, eks?”

Bunny raputab silmi pööritades pead. „George Smiley. Parim operatsioonijuht, kes meil on olnud. Tsirkuse südametunnistus. Tsirkuse Hamlet, nagu mõni teda nimetas, ehkki võib-olla mitte päris õigustatult. Milline mees. Aga see selleks, ega sa ometi arva, et operatsioon Windfalli asjas,” jätkab ta endiselt Laura poole pöördudes, nagu poleks mind üldse toas, „polnudki see viimati Bill Haydon, kes kinnises arhiivis puhastustööd tegi, vaid mingil põhjusel hoopis George Smiley? Neil hävitamisaktidel on mõnikord üsna veidrad allkirjad. Nimed, mida ei sina ega mina kunagi kuulnud ei ole. Ma ei ütle, et Smiley isiklikult. Ta kasutas abivalmis käsilast, kindel see. Kedagi, kes pimesi tema käske täitis, hoolimata nende õiguspärasusest. Meie George, suurmees nagu ta oli, ei määrinud iial enda käsi.”

„On sul selle kohta mingi arvamus, Pete?” uurib Laura.

Mul on selles asjas tõesti oma arvamus, kusjuures väga kategooriline. Ma vihkan seda Pete’i ja kogu jutt kisub ikka väga kiiva:

„Põrgu päralt, Laura, miks peaks just George Smileyl olema põhjust varastada Tsirkuse toimikuid? Bill Haydon, uskuge mind. Bill oleks varastanud vaeslapse tagant viimse veeringu ja ise irvitanud.”

Väike naerukõhin ja peavangutus märkimaks, et teie, noored inimesed, ikka ei tea, kuidas need asjad olid.

„Oh, ma usun, et George’il oli nende näppamiseks põhjust rohkem kui küllalt,” vastab Bunny Laura eest. „Ta oli külma sõja kümme kõige külmemat aastat salaoperatsioonide ülem. Kakles Juhtmega raevukalt võimupiiride pärast. Kumbki ei kohkunud tagasi, kui oli vaja üle lüüa teise agente või nuuskida teise poole seifides. Mõtles välja kõige mustemad operatsioonid, mille külge Teenistus on kätt pannud. Sai oma südametunnistusest alati jagu, kui kõrgem vajadus nõudis. Mida see kõrgem vajadus nähtavasti päris sageli tegi. Kujutan ausalt öeldes ette, et see teie George lükkas mõne toimiku üsna kergesti kalevi alla.” Ja siis mulle, otse näkku: „Ja ma kujutan ette, et sina aitasid teda ka ilma mingi sisepiinata. Mõni neist naljakatest allkirjadest meenutavad vägagi sinu käekirja. Sa ei pidanud neid isegi varastama. Tuli lihtsalt kellegi teise nime all välja võtta ja kombes. Mis puutub palju taga nutetud Alec Leamasi, kes nii traagiliselt Berliini müüri ääres surma sai – tema