Читать книгу Spioon, kes pääses külma käest - Джон Ле Карре - Страница 4

Ameeriklane ulatas Leamasile uue kruusitäie kohvi ja ütles:

„Minge parem tagasi ja heitke magama. Me helistame teile, kui ta nähtavale ilmub.”

Leamas ei vastanud midagi, ainult vahtis kontrollpunkti aknast tühja tänavat.

„Te ei saa lõputult oodata, härra. Võib-olla ta tuleb hoopis teine kord. Ma võin lasta polizei’l meie Agentuuriga kontakti võtta: kahekümne minutiga olete siin tagasi.”

„Ei,” ütles Leamas, „väljas on juba peaaegu pime.”

„Aga te ei saa lõputult oodata. Kokkulepitud ajast on üheksa tundi üle.”

„Kui tahate minna, siis minge. Teist on palju abi olnud,” lisas Leamas. „Ma teatan Kramerile, et teist on kõvasti abi olnud.”

„Aga kui kaua teie ootate?”

„Nii kaua, kuni ta tuleb.” Leamas läks vaatlusakna juurde ja jäi kahe liikumatu politseiniku vahele seisma. Mõlema binoklid olid idapoolsele kontrollpunktile fokuseeritud.

„Ta ootab pimedat,” pomises Leamas. „Kindla peale ootab.”

„Hommikul kinnitasite, et ta tuleb koos töölistega üle.”

Leamasil kargas hing täis.

„Agendid ei ole lennukid. Nad ei käi sõiduplaani järgi. Ta on paljastatud, ta on jooksus, ta on hirmul. Mundt ajab teda taga, nüüdsama, praegusel silmapilgul. Tal on ainult üks võimalus. Las valib ise ületuleku aja.”

Noorem mees kõhkles, tahtis ära minna, aga ei leidnud õiget momenti.

Putkas helises kell. Mehed jäid ootama, kõrvad korrapealt kikkis. Politseinik ütles saksa keeles:

„Must Opel Rekord, Liitvabariigi number.”

„Ta ei näe selles videvikus nii kaugele, oletab ainult,” sosistas ameeriklane ja lisas samas: „Kuidas Mundt teada sai?”

„Olge tasa,” ütles Leamas akna alt. Üks politseinik lahkus putkast ja läks aeglase sammuga liivakottide taha. Need olid laotud madalaks valliks viis-kuuskümmend sentimeetrit siinpool valget demarkatsioonijoont, mis ristas nagu tenniseväljaku tagaliin sõiduteed. Teine politseinik ootas, kuni kaaslane oli kükitanud liivakottidest kaitstud pikksilma taha, pani siis oma binokli lauale, võttis ukse kõrvalt varnast musta kiivri ning sättis selle hoolikalt pähe. Kõrgel kontrollposti kohal süttisid prožektorid, mis suunasid oma kiirevihud nagu rambivalguse sõiduteele.

Politseinik alustas kommenteerivat monoloogi. Leamas teadis seda peast.

„Auto peatub esimeses kontrollis. Ainult üks sõitja, naisterahvas. Eskorditakse vopo putka juurde dokumentide läbivaatamiseks.” Leamas ja ameeriklane ootasid vaikides.

„Mis ta räägib?” küsis ameeriklane. Leamas ei vastanud. Ta võttis laualt binokli ja jälgis liikumatul pilgul Ida-Saksa piirivalve tegevust.

„Dokumendid läbi vaadatud. Edasi teise kontrolli.”

„Härra Leamas, kas see on teie mees?” käis ameeriklane peale. „Ma peaksin Luure Keskagentuuri helistama.”

„Oodake.”

„Kus see auto nüüd on? Mis seal toimub?”

„Valuutakontroll, toll,” nähvas Leamas.

Leamas jälgis autot. Juhipoolse ukse juures seisid kaks vopot – rahvapolitseinikku –, üks kõneles, teine oli paar sammu kaugemal ning ootas. Kolmas tegi aeglase tiiru ümber auto, seisatas pagasiruumi ukse taga ja läks siis kiire sammuga juhi juurde. Ta tahtis võtit. Avanud pagasiruumi, heitis ta sinna pilgu, sulges ukse, viis võtme juhile tagasi ja läks seejärel mööda sõiduteed umbes kolmkümmend sammu selle idasakslasest tunnimehe juurde, kes seisis ihuüksinda kahe vaenuliku kontrollpunkti vahel sõiduteel, meenutades saabaste ning kottpükstega töntsakat siluetti. Kaks meest kõnelesid midagi omavahel ja tundusid prožektorite sõgestavas valguses kuidagi kohmetud.

Põgusa käeviipega kutsusid nad autot edasi sõitma. Auto jõudis sõidutee keskel seisva kahe tunnimehe juurde ja peatus uuesti. Mehed tegid uue tiiru ümber auto, seisatasid juhiakna all ja pärisid veel midagi. Otsekui vastu tahtmist lubasid nad viimaks autol edasi liikuda ja Läänesektori piiri ületada.

„See on see mees, keda te ootate, härra Leamas?” küsis ameeriklane.

„Jah, selle mehe auto.”

Jaki krae üles tõstnud, astus Leamas uksest oktoobrikuu kõleda tuule kätte. Alles nüüd tuli talle meelde eemal passiv rahvajõuk. Putka nelja seina vahel võis need hämmingus näod unustada. Inimesed vaheldusid, aga ilmed jäid samaks. Nad meenutasid liiklusõnnetuse ohvri ümber kogunenud abituid pealtvaatajaid, kes ei tea, mis õieti juhtus, ei tea, kas surnukeha teele jätta või kõrvale tõsta. Kaarlampide valgel kerkis taeva poole suitsu või tolmu, otsekui hõljunuks valgusvihu servade vahel surilina.

Leamas läks auto juurde ja küsis naiselt:

„Kus ta on?”

„Talle tuldi järele, aga ta sai põgenema. Jalgrattaga. Minust ei oldud nähtavasti teadlik.”

„Kuhu ta läks?”

„Meil oli Brandenburgi lähedal tuba, ühe õllesaali peal. Seal hoidis ta mõningaid asju, raha, pabereid. Arvatavasti peab ta sealt enne läbi minema. Siis tuleb üle.”

„Täna õhtul?”

„Lubas täna õhtul tulla. Teised on kõik kinni võetud – Paul, Viereck, Ländser, Salomon. Ei jõudnud kaugele.”

Leamas silmitses vaikides naist.

„Ländser ka?”

„Eile öösel.”

Leamasi kõrvale jäi seisma politseinik.

„Siit tuleb edasi sõita,” ütles ta. „Ületulek peab kogu aeg vaba olema.”

Leamas vaatas üle õla.

„Käi põrgu,” nähvas ta. Sakslane tõmbus trammi, aga naine ütles:

„Istuge sisse. Sõidame sinna nurga peale.”

Leamas istus naise kõrvale ja auto sõitis aeglaselt mööda teed esimese kõrvaltänavani.

„Ma ei teadnud, et teil on auto,” ütles Leamas.

„See on mu mehe oma,” vastas naine ükskõikse häälega. „Karl ei rääkinud teile arvatavasti, et ma olen abielus?” Leamas vaikis. „Mina ja mu mees, me oleme ühe optikaäri teenistuses. Meid lubatakse äriasjus Läänes käia. Karl andis teile ainult minu neiupõlvenime. Ta ei tahtnud, et mina teie asjaajamisest õige nimega... läbi käin.”

Leamas võttis taskust võtme.

„Kui te soovite kusagil peatuda,” ütles ta. Hääl kõlas ilmetult. „Meil on Albrecht-Dürer-Strassel üks korter, muuseumi kõrval. Number 28A. Sealt leiate kõik, mida vajate. Ma helistan, kui ta tuleb.”

„Ma jään teiega siia.”

„Mina ei jää siia. Sõitke sinna korterisse. Ma helistan. Siin pole mingit mõtet oodata.”

„Aga ta tuleb just siit läbipääsupunktist üle.”

Leamas vaatas naisele üllatunult otsa.

„Ta ütles teile seda?”

„Jah, ta tunneb seal ühte vopot, korteriperemehe poega. Tutvusest võib kasu olla. Sel põhjusel ta siinse marsruudi valis.”

„Ja ta rääkis ka seda teile?”

„Ta usaldab mind. Ta rääkis mulle kõik.”

„Püha taevas!”

Leamas andis naisele võtme ja lonkis ise kontrollpunkti putkasse tagasi – külma käest ära. Kui ta uksest sisse astus, sosistasid politseinikud midagi omavahel; suurem pööras demonstratiivselt selja.

„Palun vabandage,” ütles Leamas. „Palun vabandust, ebaviisakate sõnade pärast.” Ta tegi kulunud portfelli lahti, ja käega paberite vahel kobanud, leidis otsitava – pooliku viskipudeli. Noogutusega võttis vanem mees pudeli vastu, valas igasse kruusi tubli sortsu viskit ja peale musta kohvi.

„Kuhu ameeriklane läks?” küsis Leamas.

„Kes?”

„See Luure Keskagentuuri poiss. Kes minuga siin enne oli.”

„Tudule,” vastas vanem politseinik ja kõik naersid.

Leamas pani kruusi lauale ja ütles:

„Mis tingimustel on teil lubatud avada tulekatet mehele, kes üle tuleb? Mehele, keda taga aetakse?

„Me tohime anda katteks tuld ainult sel juhul, kui vopod tulistavad meie sektorisse.”

„See tähendab, teie ei saa enne tulistada, kui mees on üle piiri?”

„Meil ei ole lubatud anda tulekatet, härra...” ütles vanem politseinik.

„Thomas,” vastas Leamas. „Thomas on mu nimi.” Nad surusid kätt ja mõlemad politseinikud ütlesid kätt surudes oma nime.

„Meil ei ole lubatud anda tulekatet. See on tõsi mis tõsi. Meid hoiatati, et kui siin tulistama hakkame, võib sõjaks minna.”

„See on jama jutt,” ütles noorem politseinik, viskist uljust juurde saanud. „Kui liitlased ei oleks sõrgu vastu ajanud, poleks seda müüri siin enam olemas.”

„Ega meiepoolset Berliini,” pomises vanem mees.

„Mul tuleb täna öösel üks mees üle,” ütles Leamas korraga.

„Siit? Meie punktist?”

„Ta on palju väärt. Me peame ta kätte saama. Mundti mehed otsivad juba teda.”

„Neid kohti leiab veel, kust saab üle ronida,” ütles noorem politseinik.

„Ta ei ole ronija tüüp. Ta blufib kontrollist läbi. Tal on paberid, kui need paberid ikka veel kehtivad. Ta tuleb jalgrattaga.”

Kontrollpunktis põles üksainuke rohelise kupliga laualamp, aga ruum oli prožektorite kumast valge, täis tehislikku kuupaistet. Pimedus oli saabunud ja koos pimedusega ka vaikus. Nad kõnelesid, nagu kardaksid pealtkuulamist. Leamas läks akna juurde ning jäi ootama, nägi enda ees sõiduteejuppi ja kahele poole kaugenevat müüri, räbuplokkidest ja okastraadist räpast võikust, mida valgustasid kollase valgusega odavad laternad ja mis meenutas koonduslaagri dekoratsiooni. Nii idas kui läänes laius müüri ees Berliini taastamata vöönd, kahedimensioonseks kahanenud varemete poolmaailm, sõjakangrute tallermaa.

Neetud naine, mõtles Leamas, ja see tobe Karl, kes oli naise pärast valetanud. Sellega valetanud, et ei rääkinud kogu tõtt, nagu valetavad agendid kõikjal maailmas. Sa õpeta neid petma, oma jälgi peitma, ja nad petavad sind täpselt samuti. Karl oli seda naist talle ainult üks kord näidanud, möödunud aastal pärast õhtusööki Schürzenstrassel. Nad olid Karli käest väärtuslikku infot saanud ja Kontroll oli tahtnud temaga kohtuda. Kontroll ilmus alati platsi, kui asi hästi susises. Nad olid kolmekesi õhtust söönud – Leamas, Kontroll ja Karl. Karlile meeldisid säärased asjad. Karl saabus, klinitud ja klanitud nagu pühapäevakooli minev poiss, võttis mütsi aupaklikult peast ja tõmbas pikalt kraapsu. Kontroll raputas viis minutit Karli kätt ja muudkui korrutas: „Ma tahan, et te mõistaksite, Karl, kui rahul me teiega oleme, tänulikud ja rahul.”

Leamas oli kõrvalt vaadanud ja endamisi mõelnud: See läheb meil järgmine aasta mitu ilusat lisasajalist maksma. Kui õhtusöök sai viimaks söödud, surus Kontroll veel viis minutit mõlema mehe kätt, noogutas kogu aeg paljutähendavalt pead, andes mõista, et tal on minemisega kiire, sest ees ootavad uued eluga riskimised, ja ronis seejärel autosse, mida juhtis isiklik sohver. Karl oli naerma pahvatanud ja ka Leamas oli temaga koos naernud ja sedaviisi Kontrolli üle naeru pugistades olid nad kahekesi šampanja lõpetanud. Hiljem olid nad „Alter Fassi” läinud – ettepanek oli Karlilt tulnud – ja seal ootas neid Elvira, neljakümneaastane blondiin, tipp-topp vormis naisterahvas.

„See on minu kõige paremini hoitud saladus,” oli Karl öelnud ja Leamasil kiskus kõht krampi. Hiljem olid nad tülli läinud.

„Kui palju see naine teab? Kes ta on? Kus sa temaga tuttavaks said?” Karl tõmbus turri ja keeldus vastamast. Ja sealt see allakäik alguse sai. Leamas katsus rutiini muuta, kohtumispaiku ja paroolsõnu vahetada, aga Karlile need ettevaatusabinõud ei meeldinud. Ta teadis põhjust ja tõrkus.

„Kui sa teda ei usalda, on igatahes juba liiga hilja,” oli ta vastanud ja Leamas oli mõistaandmist kuulda võtnud ning jutu lõpetanud. Aga edaspidi oli ta palju ettevaatlikum, rääkis Karlile palju vähem, kasutas rohkem spionaažitehnika hookuspookusi. Ja seal see naine nüüd oli, isikliku autoga kohale saabunud, ning teadis kõike, kogu võrku, turvamaja, kõike. Ja Leamas andis endale tõotuse – ja mitte esimest korda elus – mitte kunagi mitte ühtegi agenti usaldada.

Ta läks telefoni juurde ja valis oma korteri numbri. Frau Martha vastas.

„Meil on Dürerstrassel külalised,” ütles Leamas, „üks mees ja üks naine.”

„Abielus?” küsis Martha.

„Sinnapoole,” vastas Leamas ja kuulis Martha hirmuäratavat naeru. Kui ta toru hargile pani, pöördus üks politseinik tema poole.

„Herr Thomas! Kiiresti!” Leamas astus vaatlusakna juurde.

„Üks mees, Herr Thomas,” sosistas noorem politseinik, „jalgrattaga.” Leamas võttis binokli.

Sealt tuli Karl, kogu oli isegi selle maa pealt äratuntav, ja lükkas käekõrval jalgratast, seljas vana Wehrmachti vihmakeep. Nii et läheb õnneks, mõtles Leamas, peab minema, ta on dokumentide kontrollist juba läbi, ainult veel valuutakontroll ja toll. Leamas jälgis Karli, kes pani jalgratta teetõkke vastu seisma ja lonkis ükskõikse sammuga tolliputkasse. Ära üle paku, manitses Leamas meest mõttes. Viimaks ilmus Karl uuesti nähtavale, viipas rõõmsalt tõkkepuu kõrval seisvale mehele ja punasening valgetriibuline poom hakkas aeglaselt kerkima. Ta pääses läbi, juba tulebki nende poole, tal läheb õnneks. Ainult vopo keset sõiduteed, siis valge joon ja ongi korras!

Samal hetkel paistis Karl kuulvat mingisugust häält, tajuvat ohtu. Ta vaatas üle õla tagasi, hakkas metsikult pedaale tallama ja tõmbas enda lenkstangi kohale kühmu. Oli veel ainult sillal seisev üksik tunnimees, kes oli pöördunud ja jälgis lähenevat Karli. Siis aga, täiesti ootamatult lahvatas prožektor ja silmipimestavalt hele kiirtevihk sai Karli kätte ning hoidis teda oma kiiskavas valguses nagu autolaternad jänest. Algas sireeni lainetav huilgamine ja kostis üksikuid haugutud käsklusi. Kaks politseinikku Leamasi ees laskusid ühele põlvele, vahtisid liivakottide vahele jäetud pilust toimuvat ja klõpsatasid vilunud käeliigutusega oma püstolkuulipilduja kiirtulele.

Ida-Saksa tunnimees tulistas kiirustamata, hoolikalt, aga mitte nende poole, vaid oma sektorisse. Esimene kuul paistis Karli ettepoole kiskuvat, teine tagasi tõmbavat. Kummalisel kombel püsis Karl jalgrattal ja liikus aina edasi, möödus koguni tunnimehest, kes teda tulistas ja tulistas. Siis vajus ta nagu kott kokku, veeres sõiduteele ja nad kuulsid selgesti seda metalset raksatust, mida tegi kukkuv jalgratas. Leamasil oli ainult üks palve ja lootus: et Karl oleks surnud.