Читать книгу Spioon, kes pääses külma käest - Джон Ле Карре - Страница 5

Leamas jälgis pilguga Tempelhofi stardirada, mis tema selja taga sügavusse vajus.

Ta ei olnud mees, kes oleks armastanud mõtteid mõlgutada või elu filosoofiliselt lahata. Ta teadis, et talle on kriips peale tõmmatud, et selle tõsiasjaga tuleb tal nüüdsest peale elada, nagu elatakse oma elu vähiga või trellide taga. Ta teadis, et mitte mingite ettevalmistustega ei oleks ta saanud sillata olnud ja oleva vahelist kuristikku. Ta tahtis oma läbikukkumisse suhtuda sellesama küünilise põlguse ning üksiklase vaprusega, millega ta lootis ühel päeval oma surmale vastu minna. Ta oli suuremast osast kolleegidest koguni kauem vastu pidanud, aga nüüd oli lõpp käes. Koer elab niikaua, kuni tal hambad suus; just nimelt hambutuks oli Leamas piltlikult öeldes tehtud, ja tema hambad oli üksteise järel välja tõmmanud Mundt.

Kümne aasta eest oleks ta võinud ka teise tee valida – Londonis Cambridge Circusel asuvas suures nimetus valitsusele kuuluvas hoones oli välja pakkuda ka laua taga istumise töökohti ja Leamas oleks võinud mõne nendest endale võtta ja pidada seda pensionipõlveni või veel kauemgi. Aga ta oli teist teed läinud. Oodata, et Leamas loobuks välitööst ja hakkaks Whitehalli tendentslikele isemeelsustele sulepeast salalahendusi välja imema, olnuks sama mis tahta, et elujõus džoki saadaks totalisaatoriluugi taga oma päevad õhtule. Ta oli Berliini edasi jäänud, väga hästi teades, et Kaader oli ta toimikule pannud krihvi, mis nõudis iga aasta lõpul tema asja ülevaatamist. Kangekaelne, jonnakas, teiste õpetamist põlgav, oli ta omas meeles kindel, et midagi tuleb päevavalgele. Salaluures kehtib üksainus moraaliseadus – tulemus õigustab kõik. Isegi Whitehalli sofistid ripsutasid selle seadusega tiiba, ja Leamasil oli tulemusi. Kuni tuli Mundt.

Hämmastavalt kiiresti oli Leamas taibanud, et Mundt on lõpu algus.

Hans-Dieter Mundt, sündinud Leipzigis, nelikümmend kaks aastat vana. Leamas teadis tema ankeetandmeid peast ja oleks toimiku sisekaanele kleebitud foto järgi – ilmetu karm nägu, heleblondid juuksed – mehe iga kell ära tundnud, teadis üksikasjus seda võimuredelist ülesronimise lugu, mis tegi Mundtist Abteilungi teise mehe ja operatsioonide osakonna tegeliku ülema. Mundti vihkasid isegi tema käealused. Leamas teadis seda tunnistustest, mis oli saadud ülejooksikutelt, aga ka Riemecki käest, kes oli SSÜP Presiidiumi liikmena istunud koos Mundtiga julgeolekukomisjonides ja teda kartnud. Nagu hiljem selgus, põhjusega, sest Mundt oli Riemecki tapnud.

Kuni 1959. aastani oli Mundt Abteilungi üks silmapaistmatu funktsionäär, kes tegutses Londonis Ida-Saksamaa teraseesinduse kattevarjus. Ta oli oma naha päästmiseks mõrvanud kaks kaasagenti ja pagenud ülepeakaela Saksamaale tagasi, kust ei kostnud temast üle aasta kippu ega kõppu. Ootamatult oli ta Leipzigis Abteilungi peakorteris uuesti pinnale kerkinud, siis aga juba varustusosakonna ülemana, kelle kompetentsi kuulus agentide määramine ja varustamine valuuta ning vahenditega eriülesannete sooritamiseks. Sama aasta lõpul toimus Abteilungi piires suuremat sorti võimuvõitlus. Selle tulemusena vähenes drastiliselt nõukogude sideohvitseride arv ning mõju, mitmed veteranid said ideoloogilistel põhjustel sule sappa ja esile kerkis kolm uut meest: Fiedler vastuluureülemana, Jahn varustusülemana kui Mundti järglane ja Mundt – tema sülle potsatas kõige mahlakam ploom –, neljakümne ühe aastane Mundt Abteilungi esimehe asetäitjana operatsioonide alal. Uus luud alustas peagi tööd. Esimene agent, kelle Leamas kaotas, oli üks tüdruk. Ta oli väike lüli laiemas võrgus, teda kasutati kullerina. Ta lasti Lääne-Berliinis ühest kinost väljumisel tänaval maha. Politsei tapjaid ei leidnud ja Leamas oli alguses valmis uskuma, et vahejuhtumil ei olnud tüdruku tööga midagi pistmist. Kuu aega hiljem aga leiti Dresdenis raudtee äärest ühe jaamapakikandja moonutatud laip: mees oli Peter Guillami võrku kuulunud ja sealt vähe aega varem välja arvatud. Leamas teadis, et tegemist ei ole enam kokkusattumusega. Varsti pärast seda arreteeriti ühe teise Leamasi kontrolli alla kuuluva võrgu kaks liiget; mõlemad mõisteti surma. Ja nii see jätkus, halastamatult, vääramatult.

Ja nüüd olid nad ka Karli likvideerinud ja Leamas lahkus Berliinist, nagu ta oli siia tulnud – tal ei olnud ühtegi agenti, kes olnuks krossigi väärt. Mundt oli võitnud.

*

Leamas oli jässakas mees, kellel olid lühikesed terashallid juuksed ja ujuja kehaehitus. Ta oli väga tugev. Jõudu reetsid tema turi ja õlad, tema kael, tema tüüakad käed ning sõrmed.

Riiete juures hindas ta nende puhtpraktilisi omadusi, nagu muide enamiku muude asjade juures, ja isegi prillidel, mida ta aeg-ajalt kandis, olid terasraamid. Suurem osa ülikondi olid tehiskangast ja ühelgi ei olnud vesti. Ta eelistas neid ameerika tegumoega särke, mille kraenurkades on nööbid, ja pehmest nahast kummitallaga kingi.

Tal oli meeldiv lihaseline nägu, kitsaste huultega suu juures jonnakusekurd. Silmad olid pruunid ja väikesed. Mõni pidas teda iirlaseks. Leamasit oli raske paika panna. Kui ta mõnda Londoni klubisse sisse trügiks, saaks šveitser kahtlemata aru, et tegemist pole liikmega, samal ajal aga juhiti ta Berliini ööklubides tavaliselt ikka kõige parema laua äärde. Ta nägi välja mehena, kellest võib tüli tõusta, mehena, kes oskab oma raha lugeda, mehena, kes ei ole päris härrasmees.

Stjuardessile tundus ta igatahes huvitav. Ta oletas, et mees on Põhja-Inglismaalt pärit, kust ta arvatavasti oligi, ja rikas, kes ta ei olnud. Stjuardess pakkus talle viiskümmend aastat, mis läks täkke. Ta oletas, et mees on vanapoiss, mis oli ja ei olnud tõsi. Aastaid tagasi oli tal olnud naine, kellest ta oli lahutatud, ja kusagil olid isegi lapsed, nüüd juba teismelised, kes said oma alimentide raha kätte ühest Citys asuvast vähetuntud erapangast.

„Kui te veel ühte viskit soovite,” ütles stjuardess, „peate tellimisega kiirustama. Kahekümne minuti pärast maandume Londoni lennuväljal.”

„Aitab küll.” Mees ei vaadanud naise poole, ta silmitses aknast paistvaid hallikasrohelisi Kenti karjamaid.

*

Fawley oli tal lennujaamas vastas ja viis autoga linna.

„Kontroll turtsub selle Karli loo pärast kõvasti,” ütles Fawley silmanurgast Leamasit jälgides. Leamas noogutas.

„Kuidas see juhtus?” päris Fawley.

„Lasti lihtsalt maha. Mundt sai ta viimasel minutil kätte.”

„Nii et surnud on?”

„Tahaks loota, nüüd arvatavasti küll. Parim lahendus igatahes. Kõik oleks äärepealt õnneks läinud. Ta hakkas liiga kiirustama, nad ei olnud tegelikult veel milleski kindlad. Abteilung jõudis kontrollpunkti alles pärast seda, kui ta oli juba läbi lastud. Panid sireeni huilgama ja siis üks vopo laskis ta maha – vast kakskümmend sammu piirist. Kui maha prantsatas, siis tõmbles veel paar korda, hiljem oli täiesti liikumatu.”

„Ei vea mõnel mehel.”

„Ei vea,” ütles Leamas.

Leamas ei meeldinud Fawleyle, aga kui Leamas seda mõistis, ei teinud ta teise antipaatiast asja. Fawley oli mees, kes kuulus mitmesse klubisse ja kandis vastava klubi värvides lipsu, mängis sportlaslikku härrasmeest ja tegi paberitööga karjääri. Ta pelgas, et Leamas näeb teda läbi, ja Leamasi silmis oligi ta kehkats.

„Mis osakonnas praegu olete?” küsis Leamas.

„Kaadrites.”

„Istub küll?”

„Paremat ei oskaks tahtagi.”

„Kuhu mind nüüd pannakse? Jää peale?”

„Jäägu see jutt parem Kontrollile.”

„Aga teie teate?”

„Muidugi tean.”

„Mis kuradi pärast ei või te siis mulle öelda?”

„Mis teha, kulla mees,” vastas Fawley ja Leamasil läks korraga silme ees mustaks. Samas käis tal peast läbi mõte, et Fawley tõenäoliselt blufib.

„Noh, öelge mulle siis vähemalt ühte asja. Kas ma pean siin Londonis, kurat võtaks, endale korteri otsima?”

Fawley sügas kõrvalesta.

„Ma ei usu, kulla mees, ei.”

„Ei? Tänu Jumalale sellegi eest.”

Nad parkisid Cambridge Cireuse lähedal minutilugeja ees ja läksid üheskoos vestibüüli.

„Arvatavasti ei ole teil luba? Nii et peame teile, kulla mees, ankeedi täitma.”

„Mis ajast meil siin load on? McCall tunneb mind nagu oma ema.”

„Uus korraldus. Circus kasvab, mis teha!”

Leamas ei öelnud midagi, noogutas McCallile ja läks ilma loata lifti.

*

Kontroll surus ta kätt pikalt ja tundega, nagu arst, kes luid kompab.

„Kindlasti olete kohutavalt väsinud,” ütles ta vabandavalt, „palun võtke istet.” Seesama tõre hääl, pedantne ja hinkuv.

Leamas istus tugitooli, mis seisis oliivrohelise elektrikamina ees. Simsil oli ümmargune veenõu.

„Kas teil kah külm on?” küsis Kontroll, kes hõõrus kamina ees kummargil olles käsi. Musta pintsaku all oli kulunud pruun kampsun. Leamasile meenus Kontrolli naine, Mandy-nimeline tobuke, kes uskus vist siiamaani, et ta mees on mingi asjapulk kivisöekomisjonis. Arvatavasti oli kampsun naise kootud.

„Häda on selles, et elektrikamin kuivatab õhku,” jätkas Kontroll. „Külmast saame võitu, aga hingamise teeb raskeks. Tervisele sama ohtlik.” Ta läks kirjutuslaua juurde ja vajutas ühele nupule. „Üritame saada tassi kohvi,” ütles ta. „Häda on selles, et Ginnie on puhkusel. Mulle anti uus tüdruk. Lugu on hull mis hull.”

Leamasile oli ta jäänud meelde pikema mehena, aga muidu oli kõik sama. Seesama semutsev distantsihoidmine, seesama papalik kõrkus, seesama tõmbetuulekartus, ja kogu aeg nende viisakusreeglite järgimine, mis ei tahtnud Leamasi elukogemustega kuidagi klappida. Seesama viril naeratus, seesama tehtud ujedus, seesama vabandav kinnipidamine käitumisnormidest, mida silmakirjaks üritati naeruvääristada. Seesama banaalsus.

Ta tõi kirjutuslaualt sigaretipaki ja pakkus Leamasile suitsu.

„Te leiate, et need on tunduvalt kallimad,” ütles ta ja Leamas noogutas kohusetundlikult. Torganud sigaretipaki tasku, võttis Kontroll istet. Järgnes vaikus, mille Leamas viimaks katkestas.

„Riemeck on surnud.”

„Jah, on küll,” kuulutas Kontroll, nagu oleks Leamas midagi meeldivat öelnud. „Väga halvasti läks. Äärmiselt... Kas mitte see naine ei olnud sissekukkumise taga – see Elvira?”

„Arvatavasti.” Leamas ei kavatsenud pärida, mida teadis Kontroll Elvirast.

„Ja Mundt lasi ta maha lasta,” lisas Kontroll.

„Jah.”

Kontroll tõusis püsti ja tegi tuhatoosi otsides toas tiiru. Ta leidiski ühe ja asetas selle ebalevalt kahe tugitooli vahele põrandale.

„Mis tunne teil oli? Ma mõtlen, kui Riemeck maha lasti? Te nägite seda pealt, nägite ju?”

Leamas kehitas õlgu.

„Kenakesti häiritud olin,” ütles ta.

Kontroll kallutas pea ühele küljele ja pilutas silmi.

„Kindlasti olite rohkem kui häiritud? Kindlasti olite endast täiesti väljas? See on igatpidi normaalne nähtus.”

„Loomulikult olin. Kes poleks olnud?”

„Kas Riemeck meeldis teile, ma mõtlen inimesena?”

„Arvatavasti küll,” vastas Leamas abitult. „Ma ei leia, et meil oleks erilist mõtet seda analüüsima hakata,” lisas ta.

„Kuidas te veetsite selle õhtu, need selle päeva viimased tunnid, kui Riemeck maha lasti?”

„Kuulge, mis see nüüd tähendab?” küsis Leamas ärritatult. „Kuhu pagan te tüürite?”

„Riemeck oli viimane,” arutles Kontroll, „viimane pikas tapetute reas. Kui mu mälu ei peta, siis algas see selle tüdrukuga, kes lasti Weddingis maha, kohe kino ees. Siis oli see Dresdeni mees ja need Jena arreteerimised. Nagu kümme väikest neegrit. Edasi Paul, Viereck ja Ländser – kõik surnud. Ja viimaks Riemeck.”

Ta naeratas hukkamõistvalt. „Natuke nagu liiga ränka kaoprotsenti on maksta tulnud. Kas teil ei hakka mõõt täis saama?”

„Mis mõttes täis saama?”

„Selles mõttes, et kas teie ei ole väsinud. Tühjaks pigistatud.” Järgnes pikk vaikus.

„Seda peate teie otsustama,” ühmas Leamas viimaks.

„Meie peame elama ilma kaastundeta – seda meilt nõutakse. Loomulikult ei ole see võimalik. Me mängime kogu oma karmuse üksteise peal välja, aga meie ei ole tegelikult niisugused, ma tahan öelda... inimene ei saa kogu aeg väljas külma käes olla, ta peab külma käest ära pääsema... saate aru, mis ma mõtlen?”

Leamas sai. Ta nägi pikka maanteed Rotterdami lähistel, pikka sirget maanteed liivaluidete kõrval ja aeglaselt liikuvat põgenike voori teel, ta nägi väikest lennukit taevarannal ja inimrongi, mis jäi korraga seisma ja vaatas tagasi, ja luidete poolt lähenes madallennul lennuk ja ta nägi kaost, mõttetut põrgut, kui pommid maanteele langesid.

„Ma ei suuda sedaviisi arutada, Kontroll,” ütles Leamas viimaks. „Mis ettepaneku te mulle teete?”

„Minu ettepanek on, et te jääksite veel mõneks ajaks külma kätte.” Leamas ei lausunud musta ega valget ja Kontroll jätkas: „Meie töö eetika, nagu mina aru saan, põhineb ühesel eeldusel. See tähendab: meie ei muutu kunagi agressoriks, ründajaks. Kas see on teie arust aus?”

Leamas noogutas. Ta leppinuks kõigega, mis vältinuks sääraseid targutusi.

„Niisiis me teeme ebameeldivaid asju, aga teeme neid kaitses olles. Minu arust on see igal juhul aus. Teeme ebameeldivaid asju, et tavalised inimesed siin meil ja kogu maailmas võiksid ohtu kartmata öösel voodis magada. Kas see on liiga romantiline? Loomulikult teeme meiegi vahetevahel suuri nurjatusi.” Ta irvitas nagu koolipoiss. „Ja kui me moraalset külge vaagime, kipume ikka võrdlema võrdlematut. Lõppude lõpuks ei saa panna võrdusmärki ühe poole ideaalide ja teise poole meetodite vahele. Või mis teie arvate?”

Leamas tundis pinda jalge alt kadumas. Ta oli varemgi kuulnud ilaajamist enne pussitorget, aga praegune targutamine ületas tavalise piirid.

„Ma tahan öelda, et võrrelda tuleb ikka ja ainult meetodit meetodiga, ideaali ideaaliga. Mulle tundub, et pärast viimast sõda on meie meetodid – meie ja meie vastaspoole meetodid – teineteisele märgatavalt lähenenud. Ma tahan öelda, et meie ei saa vastaspoolest vähem julm olla lihtsalt sellel põhjusel, et meie valitsuse poliitikat juhib hea tahe. Või mis teie arvate?” Ta muheles endamisi. „Sellest ei tuleks mitte kui midagi välja,” lisas Kontroll.

Püha taevas, mõtles Leamas, kelle kuramuse juures ma lõpuks töötan? Ta on nagu külapastor. Kuhu ta tüürib?

„Ja just sellepärast,” jätkas Kontroll, „leian ma, et meil tuleb tõsimeeli katsuda Mundtist lahti saada... Ausalt,” ütles ta pead pöörates ja ärritatud pilguga ust puurides, „kuhu see neetud kohv on jäänud.” Kontroll läks ukse juurde, tõmbas selle lahti ja vahetas mõned fraasid eesruumi nähtamatu tüdrukuga. Kui ta kamina juurde tagasi jõudis, ütles ta: „Ma olen ausalt sellel seisukohal, et meil tuleks temast lahti saada, kui see on mingil moel teostatav.”

„Aga milleks? Meil ei ole Ida-Saksamaale kedagi jäänud, sõna otseses mõttes mitte kedagi. Ise te ju ütlesite: Riemeck oli viimane. Meil ei ole seal kedagi kaitsta.”

Kontroll istus tugitooli ja silmitses mõnda aega oma käsi.

„Asi ei ole hoopiski nii,” ütles ta viimaks. „Aga ma arvan, et mul ei ole vist vajadust teid üksikasjadega vaevata.”

Leamas kehitas õlgu.

„Öelge mulle,” jätkas Kontroll, „kas te olete spiooniametist tüdinud? Andke mulle andeks, kui ma küsimust kordan. Ma tahan öelda, et see on nähtus, millest meie siin väga hästi aru saame. Nagu lennukikonstruktorid... metalli väsimusest – see peaks olema nende termin. Palun öelge, kui te olete.”

Leamasile meenus hommikune lennukisõit koju ja ta pidas paremaks lisaselgitusi oodata.

„Sest kui te olete,” jätkas Kontroll, „tuleb meil leida mõni teine viis Mundti likvideerimiseks. Tegelikult on see, mida ma plaanin, mõnes mõttes pisut ebatavaline.”

Tüdruk tuli kohviga. Ta pani kandiku lauale ja valas mõlemad tassid täis. Kontroll ootas sõnatus vaikuses tüdruku lahkumist toast.

„On ikka tobu küll,” ütles Kontroll rohkem iseendale, „Hämmastav, kuidas ei suudeta enam korralikku sekretäri leida. Et Ginnie pidi just nüüd, praegu puhkusele minema!” Ta liigutas tükk aega trööstitult kohvi.

Meil on tõepoolest vaja Mundti diskrediteerida. Öelge, kuidas teil asjalood viski ja muu säärase kraamiga on? Joote kõvasti?”

Leamas oli arvanud, et ta tunneb Kontrolli küllalt hästi.

„Eks ma natuke ikka joo. Võib-olla rohkemgi kui läbilõike inglane.”

Kontroll noogutas mõistvalt.

„Mis te Mundtist teate?”

„Et tal silm ei pilgu, kui on vaja kedagi ära koristada. Et ta oli möödunud või ülemöödunud aastal siin Londonis Ida-Saksamaa teraseesinduses. Meil oli tõepoolest tollal siin üks nõuandja, Maston nimi.”

„Täpselt nii.”

„Mundt kasutas ühte agenti, kellegi välisministeeriumi ametniku naist. Ja tappis naise ära.”

„Ta üritas ka George Smileyt tappa. Ja loomulikult laskis ta ka selle naise mehe maha. Ta on äärmiselt vastik inimene. Endine Hitlerjunge ja kogu tolleaegne muu värk. Mitte mingil juhul kommunist, keda saaks intellektuaaliks pidada. Külma sõja praktik.”

„Nagu meiegi,” tähendas Leamas möödaminnes. Kontroll ei muianud.

„George Smiley tundis seda asja hästi. Ta ei tööta enam meil, aga ma soovitaksin teil ta üles otsida. Tema huvialaks pidi nüüd olema seitsmeteistkümnenda sajandi Saksamaa. Ta elab Chelseas, Sloane Square’i taga. Bywater Street. Tunnete seda kanti?”

„Jah.”

„Ja ka Guillam tegeles selle asjaga. Ta on praegu Satelliitides Neli, esimesel korrusel. Meil on pärast teie lahkumist siin suuri muudatusi tehtud.”

„Paistab jah.”

„Kulutage päev või ka kaks nende peale. Nad on minu plaaniga kursis. Nädalavahetuse aga, kui teil tahtmist on, võiksite minu pool veeta. Mu naine,” lisas ta rutakalt, „on kahjuks kinni – tema ema vajab hoolitsemist. Nii et oleksime kahekesi, teie ja mina.”

„Suur tänu. Hea meelega tulen.”

„Siis saaksime neid asju rahulikult ja mugavasti arutada. Väga kena teist. Ma usun, et see toob teile priske penni sisse. Kõik, mis neilt saate, võite endale jätta.”

„Suur tänu.”

„See tähendab loomulikult, kui te olete oma otsuses kindel... Ärge unustage metalli väsimust ja muid asju.”

„Kui küsimuses on Mundti kõrvaldamine, löön ma kaasa.”

„Olete ausalt seda meelt?” sondeeris Kontroll viisakalt pinda. Siis aga, mõtliku pilguga Leamasit tunnistanud, tähendas ta:

„Jah, ma usun ausalt, et te olete. Ainult ärge tundke, et te peate nii vastama. Ma tahan öelda, et meie maailmas toimub langemine vihkamise ja armastuse tasandilt väga kiiresti – need mõisted muutuvad meie jaoks niisama olematuks nagu mõned helid koera kõrva jaoks. Lõpuks jääb ainult mingi tülgastustunne ja soov teist inimest enam mitte kunagi kannatama panna. Andke mulle andeks, aga eks tundnud teiegi just seda, kui Karl Riemeck maha lasti? Ei vihkamist Mundti vastu ega armastust Karli vastu, küll aga iiveldamaajavat krampi kõhus, tuima valu, nagu oleks virutatud vastu surnud jalga... Ma kuulsin, et te olite öö otsa linnas ringi jalutanud, Berliini tänavatel lonkinud. Kas vastab tõele?”

„Tõele vastab, et ma käisin jalutamas.”

„Hommikuni välja?”

„Jah.”

„Kuidas Elviraga oli?”

„Jumal ise teab... Sellele Mundtile tõmbaks küll hea meelega köie kaela,” ütles Leamas.

„Hästi... hästi. Muide, kui te peaksite vahepeal mõne vana sõbraga kokku saama, siis minu arust oleks küll targem seda asja mitte puudutada. Teie asemel,” lisas Kontroll viivu pärast, „oleksin ma nende juuresolekul tõre ja solvunud. Las arvavad, et me kohtleme teid ebaõiglaselt. Kui teil on kavatsus jätkata, siis miks mitte kohe alustada, õigus ju?”