Читать книгу Tants lohedega - Джордж Рэймонд Ричард Мартин - Страница 2

Öö oli täis vänget inimlõhna.

Soerd peatus puu all ja nuhutas, hallikaspruun karv varjulaiguline. Männilõhnaline tuulepuhang kandis temani inimlõhna, mille taustal olid nõrgemad lõhnad, mis kõnelesid rebastest ja jänestest, hüljestest ja hirvedest, isegi huntidest. Soerd teadis, et ka need olid inimlõhnad – vanade elutute ja lehkavate loomanahkade hais, mille peaaegu lämmatas suitsu ja vere ja mäda lõhn. Ainult inimene nülgis teistelt loomadelt nahad ja kandis nende karuseid ja karvu.

Soerdid ei karda inimest nagu hundid. Tema sisikonnas kobrutasid vihkamine ja nälg ja ta urises tumedalt, kutsudes oma ühesilmalist venda ja oma väikest kavalat õde. Kui ta läbi metsa edasi sööstis, järgnesid karjakaaslased otse tema kannul. Ka nemad olid seda lõhna haistnud. Joostes nägi ta ka läbi nende silmade ennast nende ees. Hingeaur paiskus soojade ja valgete pahvakutena karja pikkade hallide lõugade vahelt õhku. Jää oli nende käppade vahel klompi külmunud, kõva kui kivi, kuid jaht oli nüüd alanud, saak otse ees. Ihu, mõtles soerd, liha.

Üksik inimene oli nõrguke olend. Suur ja tugev ja heade teravate silmadega, kuid töntsi kuulmisega ja lõhnadele kurt. Hirved ja põdrad ja isegi jänesed olid kiiremad, karud ja kuldid vihasemad võitlejad. Kuid karjas olid inimesed ohtlikud. Kui hundid saagile liginesid, kuulis soerd ühe inimkutsika nuttu, läinud ööl sadanud lume rudinat kohmakate inimkäppade all ja lõginat, mida tegid kõvanahad ja pikad hallid küüned, mida inimesed kandsid.

Mõõgad, sosistas hääl tema sisemuses, odad.

Puudele olid kasvanud jääkihvad, irevil pruunide raagus okste küljes. Ükssilm tormas läbi võsa, nii et lumi tuiskas. Tema kaaslased järgnesid talle. Mäest üles ja siis nõlvast alla, kuni mets nende ees lahku tõmbus ja seal olidki inimesed. Üks neist oli naine. Karusnahka mähitud komps, mida ta vastu rinda surus, oli tema kutsikas. Jäta ta viimaseks, sosistas hääl, ohtlikud on isased. Mehed möirgasid vastastikku nagu inimesed ikka, kuid soerd haistis nende õudu. Ühel neist oli puust kihv, sama pikk kui ta ise. Ta heitis selle, kuid ta käsi värises ja kihv lendas märgist üle.

Siis oli kari neil kallal.

Soerdi ühesilmne vend paiskas kihvaheitja tagurpidi hange ja rebis rapsiva mehe kõri puruks. Tema õde lipsas teise isase taha ja ründas teda selja tagant. Soerdile jäid emane ja ta kutsikas.

Ka naisel oli väike luust tehtud kihv, kuid ta pillas selle käest, kui soerd ta jala lõugade vahele haaras. Kukkudes põimis ta käed oma lõugava kutsika ümber. Karusnaha all oli naine vaid luu ja nahk, kuid tema nisad olid piima täis. Kutsika liha oli kõige maitsvam. Hunt jättis paremad palad oma vennale. Jäätunud lumi korjuste ümber värvus roosaks ja punaseks, kui kari oma kõhtu täitis.

Mitme penikoorma kaugusel, mudast ja õlgedest ühetoalises hurtsikus, millel oli rookatus ja suitsuava ja kõvakstambitud muldpõrand, Varamyr värahtas ja köhis ja limpsis huuli. Tema silmad punetasid, huuled olid pragulised, kurk kuivas ja kõrbes, kuid tema suu oli täis vere ja rasva maitset, ehkki ta tursunud kõht kisendas toidu järele. Lapse liha, mõtles ta ja talle meenus Muhk. Inimliha. Kas ta oli langenud nii madalale, et himustas inimliha? Ta kuulis oma vaimus, kuidas Haggon temaga torises: „Inimesed võivad süüa loomade liha ja loomad inimeste liha, kuid jõle on see inimene, kes sööb inimliha.”

Jõle. See oli olnud Haggoni lemmiksõna. Jõle, jõle, jõle. Inimliha söömine oli jõledus, hundina hundiga paaritumine oli jõledus ja teise inimese keha võtmine oli kõige hullem jõledus üldse. Haggon oli nõder ja pelgas omaenese jõudu. Ta suri halades ja üksinduses, kui ma ta teise elu temast välja rebisin. Varamyr oli ta südame ise ära söönud. Ta õpetas mulle paljugi ja viimane, mis ma tema käest õppisin, oli inimliha maitse.

Kuid seda vaid hundina. Ta ei olnud inimliha kunagi inimhammastega söönud. Oma karjale ei saanud ta seda söömaaega ometi pahaks panna.

Hundid olid sama nälginud nagu ta ise, lahjad ja külmas ja näljas, ja see saak… kaks meest ja sülelapsega naine, kes põgenesid kaotuse eest surma. Nad oleksid niikuinii varsti hukka saanud, kas külma või nälja läbi. See oli parem ja kiirem viis. Halastus.

„Halastus,” ütles ta valjult. Tema kurk oli kare, kuid oli hea kuulda inimhäält, kas või enda oma. Õhku täitis kopituse ja niiskuse lõhn, maa oli külm ja kõva, ja tema lõkkest tuli rohkem suitsu kui soojust. Ta nihkus leekidele nii lähedale kui söandas, vaheldumisi köhides ja lõdisedes, küljel lahti läinud haav tuikamas. Veri oli tema püksipõlvedeni imbunud ja hangunud kõvaks pruuniks korbaks.

Ohakas oli teda hoiatanud, et see võib juhtuda. „Ma õmblesin selle kokku nii, nagu vähegi suutsin,” oli naine öelnud, „aga sa pead puhkama ja laskma sellel paraneda, muidu rebeneb haav uuesti lahti.”

Ohakas oli olnud ta viimane kaaslane – odanaine, kes oli vintske nagu vana juurikas, nägu tüükaline ja tuulest parkunud ja kortsuline. Teised olid ta tee peal hüljanud. Nad jäid ükshaaval maha või rühkisid ette, suundudes oma kodukülade või Piimvee või Karmikandi poole või metsa, üksinduses surema. Varamyr ei teadnud seda ega hoolinud sellest. Ma oleksin pidanud võtma ühe neist, kui mul oli see võimalus. Ühe nendest kaksikutest või selle armilise näoga suure mehe või selle punapäise poisi. Kuid ta oli kartnud seda teha. Mõni teistest oleks võinud aru saada, mis toimub. Siis oleksid nad tema vastu pöördunud ja ta tapnud. Ja Haggoni sõnad olid teda painanud ja nii kadus see võimalus käest.

Pärast lahingut olid nad tuhandete kaupa läbi metsa rühkinud, näljased, hirmul, põgenedes selle veresauna eest, mis oli neid Müüril tabanud. Mõned olid rääkinud oma hüljatud kodudesse naasmisest, teised uue rünnaku korraldamisest väravale, kuid suurem osa oli heitunud ega teadnud üldse, kuhu minna või mida teha. Nad olid pääsenud mustades mantlites vareste ja hallides terasrüüdes rüütlite käest, kuid nüüd varitsesid neid teised armutud vaenlased. Iga päev jäi nende teed tähistama üha rohkem laipu. Mõni suri nälja, mõni külma, mõni haiguse kätte. Mõned tapeti nende poolt, kes olid olnud nende relvavennad, kui nad koos Mance Rayderi, Müüritaguse Kuningaga, lõunasse marssisid.

Mance on langenud, rääkisid ellujäänud isekeskis, hääles meeleheide, Mance on vangi võetud, Mance on surnud. „Harma on surnud ja Mance vangi langenud ja teised panid putku ja hülgasid meid,” oli Ohakas öelnud, kui ta Varamyri haava kinni õmbles. „Tormund, Vesistaja, Kuusmeel, kõik need vaprad sõjamehed. Kus on nad nüüd?”

Ta ei tunne mind ära, mõistis Varamyr siis, ja kuidas ta võikski tunda? Ilma oma loomadeta ei näinud ta suurmehe moodi välja. Ma olin Varamyr Kuusmeel, kes sõi Mance Rayderiga ühes lauas. Ta oli endale võtnud nimeks Varamyr siis, kui ta oli kümneaastane. Nimi, mis passib isandale, nimi, millest võib laulda, uhke ja hirmuäratav nimi. Ometi oli ta vareste eest põgenenud nagu hirmunud jänes. Kohutav isand Varamyr oli araks löönud, kuid ta ei võinud lubada, et odanaine sellest teaks, ja ütles seepärast odanaisele, et tema nimi on Haggon. Hiljem jäi ta mõtlema, miks see nimi kõigi teiste võimalike seast oli ta huultele tõusnud. Ma sõin ära ta südame ja jõin tema verd ja ta kummitab mind ikka veel.

Ühel nende põgenemise päeval kappas metsast välja ratsanik kõhnal valgel hobusel ja karjus, et mingu nad kõik Piimvee äärde ja et Vesistaja kogub sõjamehi, et minna üle Kolpade silla ja Varjutorn ära võtta. Paljud järgnesid talle, suurem osa mitte. Hiljem käis üks morn karusnahkades ja merevaigukarva rüüs sõjamees ühe lõkke juurest teise juurde ja kehutas kõiki ellujäänuid põhja suunduma ja otsima varju thenlaste orus. Varamyrile jäi mõistmatuks, miks ta arvas, et nad on seal kaitstud, kui thenlased ise olid sealt pagenud, kuid sajad järgnesid talle. Veel mitusada läks kaasa metsanõiaga, kes oli näinud nägemust laevastikust, mis tuleb vaba rahvast lõunasse viima. „Me peame minema mere äärde,” hüüdis Ema Mutt ja tema jüngrid asusid teele itta.

Ka Varamyr oleks ehk nendega kaasa läinud, kui tal oleks vaid jõudu jätkunud. Kuid meri oli hall ja külm ja kaugel eemal ja ta teadis, et ei jõua mingil juhul eluga sinna. Ta oli surnud üheksa korda ja nüüd suremas ja sellest pidi saama tema pärissurm. Oravanahast mantel, meenutas ta, ta pussitas mind oravanahast mantli pärast.

Selle omanik oli juba surnud, tema kukal löödud punaseks ködiks, mis oli täis luukilde, kuid tema mantel tundus olevat soe ja paks. Sadas lund ja Varamyr oli oma mantlitest Müüri all ilma jäänud. Tema magamisnahad ja villased alusriided, tema lambanahast saapad ja karusnahaga ääristatud kindad, tema mõdu- ja toiduvarud, juuksesalgud, mida ta võttis naistelt, kellega ta magas, ka kullast käevõrud, mille Mance oli talle kinkinud – kõik need olid kadunud ja sinna jäänud. Ma põlesin ja surin ja pagesin siis, valust ja õudusest pooleldi hullunud. Seda meenutades tundis ta nüüdki häbi, kuid ta polnud ainuke. Ka teised olid pagenud – sajad ja tuhanded. Lahing oli kaotatud. Seal olid rüütlid, võitmatud oma terasrüüdes, ja tapsid kõik, kes võitlema jäid. Pagemine või surm.

Kuid surma eest pageda polnud niisama lihtne. Kui Varamyr metsas tolle surnud naise leidis, põlvitas ta maha, et laibal mantel seljast võtta, ega näinudki toda poissi, kuni too redust välja sööstis, talle pika luust noa külje sisse torkas ja mantli tema sõrmede haardest välja rebis. „Ta ema,” ütles Ohakas Varamyrile pärast, kui poiss oli minema jooksnud. „See oli ta ema mantel ja kui ta nägi, kuidas sa selle röövisid…”

„See naine oli surnud,” kostis Varamyr ja krimpsutas nägu, kui Ohaka luust nõel tema ihusse tungis. „Keegi lõi tal pea sodiks. Mõni vares.”

„Mitte vares. Sarvjalad. Ma nägin seda.” Naise nõel tõmbas haava Varamyri külje sees kinni. „Metsalised ja kes neid nüüd talitseb?” Mitte keegi. Kui Mance on surnud, on vaba rahvas hukule määratud. Thenlased, hiiglased ja Sarvjalad, teravaks viilitud hammastega koopainimesed ja kontidest kaarikutega läänerandlased… ka nemad olid hukule määratud. Ja ka varesed. Need mustades mantlites tõprad ei pruukinud seda veel mõista, kuid ka nemad hukkuvad koos teistega. Vaenlane oli tulekul.

Varamyri kõrvus kajas Haggoni kare hääl. „Sa sured kümmet surma, poiss, ja need kõik teevad valu… aga kui saabub sinu pärissurm, ootab sind uus elu. Räägitakse, et teine elu on lihtsam ja kaunim.”

Varamyr Kuusmeel pidi juba varsti teada saama, kas see on nii. Ta haistis oma pärissurma õhku täitvas kirbes suitsus, tajus seda kuumuses oma sõrmede all, kui ta käe riiete alla pistis ja oma haava katsus. Kuid tema sisemuses, sügaval kontides, oli ka külm. Seekord pidi ta surema külma kätte.

Viimane kord oli ta surnud tule läbi. Ma põlesin. Algul oli ta meeltesegaduses arvanud, et mõni vibumees Müüril oli ta põleva noolega läbi lasknud… kuid tuli oli olnud tema sees ja teda õginud. Ja see valu…

Varamyr oli enne seda surnud üheksa korda. Ta oli ükskord surnud odalöögist, ükskord siis, kui karu talle kihvad kõrri lõi, ja ükskord verejooksu kätte, kui ta surnud kutsikat ilmale tõi. Ta suri oma esimest surma juba kuueaastaselt, kui ta isa kirves talle pähe raksatas. Kuid isegi see polnud nii piinarikas kui tuli tema sisikonnas, mis praksus tema tiibadel ja õgis teda. Kui ta püüdis selle eest ära lennata, õhutas tema kabuhirm leeke ja lisas neile vaid kuumust. Hetk varem oli ta heljunud Müüri kohal, jälgides oma kotkasilmadega all liikuvaid mehi. Siis põletasid leegid ta südame tahmunud söeks ja saatsid tema kisendava hinge tagasi tema enda kehasse ja ta kaotas veidiks ajaks mõistuse. Ainuüksi seda meenutades käis tal värin üle ihu.

Just siis märkas ta, et tema lõke oli kustunud.

Sellest oli alles vaid hall ja must söestunud puurisu, tuhas hõõgumas üksikud söed. See suitseb veel, vaja vaid puid lisada. Valu pärast hambaid krigistades roomas Varamyr haohunniku juurde, mille Ohakas oli valmis toonud, enne kui jahile läks, ja viskas paar raagu tuhaasemele. „Sütti,” kraaksatas ta. „Põle.” Ta puhus sütele ja palvetas sõnatult metsade ja mägede ja nurmede nimetute jumalate poole.

Jumalad ei võtnud teda kuulda. Veidi aja pärast ei tõusnud enam suitsugi. Väikeses onnis hakkas juba külmemaks minema. Varamyril polnud tulekivi, taela ega kuiva hakatist. Ta mõistis, et ise ta tuld enam põlema ei saa. „Ohakas,” hõikas ta kähedal ja valust puretud häälel. „Ohakas!”

Naisel oli terav lõug ja lapik nina ja tema ühel põsel oli sünnimärk, mille küljes kasvasid neli musta karva. See oli inetu ja kalk nägu, kuid Varamyr oleks andnud paljugi, et seda onni uksel näha. Ma oleksin pidanud ta keha endale võtma, enne kui ta ära läks. Kui kaua ta juba ära oli? Kaks päeva? Või kolm? Varamyr polnud kindel. Hütis oli pime ja ta oli vaheldumisi tukkunud ja virgunud, teadmata õieti, kas väljas oli päev või öö. „Oota,” oli naine öelnud. „Ma tulen toiduga tagasi.” Ja Varamyr oligi oodanud nagu narr, nähes unes Haggonit ja Muhku ja kõiki pahategusid, mida ta oli oma pika elu jooksul teinud, kuid möödusid päevad ja ööd ja Ohakas ei tulnud tagasi. Ta ei tulegi tagasi. Varamyr mõistatas, kas ta oli ennast kuidagi reetnud. Kas naine oli lihtsalt teda vaadates tema mõtteid lugenud või oli ta palavikuunes midagi pomisenud?

Jõledus, kuulis ta Haggoni häält. Tundus, nagu oleks too olnud siinsamas onnis. „Ta on vaid üks inetu odanaine,” ütles Varamyr talle. „Mina olen suur mees. Ma olen Varamyr, soerd, teisekskäija, pole õige, et tema jääks ellu ja mina sureksin.” Keegi ei vastanud. Siin polnud kedagi. Ohakas oli läinud. Ta oli ta hüljanud, nii nagu kõik teised.

Ka tema lihane ema oli ta hüljanud. Ta nuttis Muhku taga, aga minu pärast ei nutnud ta kordagi. Tol hommikul, kui tema isa ta voodist välja tiris, et ta Haggoni juurde viia, ei olnud ema tema poole pilkugi heitnud. Ta oli röökinud ja rapsinud, kui teda metsa lohistati, kuni isa talle vastu kõrvu andis ja käskis tal vait jääda. „Sinu koht on omasuguste seas,” ütles isa vaid, kui ta poisi Haggoni jalgade ette heitis.

Ta ei eksinud, mõtles Varamyr lõdisedes. Haggon õpetas mulle paljutki. Ta õpetas mulle, kuidas jahti pidada ja kala püüda, kuidas loomakeret tükeldada ja kala luudest puhastada, kuidas metsas teed leida. Ja ta õpetas mulle soerdikunsti ja meelevahetamise saladusi, kuigi mu anne oli tema omast suurem.

Aastaid hiljem oli ta püüdnud oma vanemad üles otsida, et neile öelda, et nende Tombust oli saanud vägev Varamyr Kuusmeel, kuid mõlemad olid juba surnud ja ära põletatud. Läinud puudesse ja ojadesse, läinud kividesse ja mulda. Saanud põrmuks ja tuhaks. Nii ütles metsanõid tema emale tol päeval, kui Muhk suri. Tomp ei tahtnud saada mullakamakaks. Poiss oli unistanud päevast, mil laulikud ülistavad tema vägitegusid ja kaunid tüdrukud suudlevad teda. Kui ma olen täismees, saab minust Müüritagune Kuningas, oli Tomp endale lubanud. Seda ei juhtunud, kuigi tal ei jäänud sellest palju puudu. Varamyr Kuusmeele nimi oli rahva seas kardetud. Ta sõitis lahingusse kolmeteistkümne jala kõrguse lumekaru seljas, hoidis ikkes kolme hunti ja varjukassi ja istus Mance Rayderi paremal käel. Mance tõigi mu siia. Ma poleks pidanud teda kuulama. Oleksin pidanud oma karu kehasse minema ja ta lõhki rebima.

Enne Mance’i oli Varamyr Kuusmeel olnud omamoodi isand. Ta elas koos oma loomadega omaette samblast ja mudast ja tahutud palkidest ehitatud kojas, mis oli varem kuulunud Haggonile. Kümmekond küla tõid talle austuse märgiks leiba ja soola ja siidrit, andsid talle puuvilju ja juurvilju oma aedadest. Liha hankis ta endale ise. Kui ta mõnda naist tahtis, saatis ta oma varjukassi teda varitsema ja iga neiu, kellele ta silma oli heitnud, tuli kuulekalt tema voodisse. Jah, mõni küll nuttes, aga nad tulid siiski. Varamyr lasi neisse oma seemet, lõikas igaühelt juuksekahlu, mille järgi teda meeles pidada, ja saatis nad tagasi koju. Aeg-ajalt ilmus kohale mõni külasangar, oda käes, et soend hukata ja päästa oma õde või kallim või tütar. Varamyr tappis nad, kuid ei teinud naistele kunagi kurja. Mõni neist jäi temast isegi käima peale. Äbarikud. Väikesed viletsad olendid nagu Tomp ja kõik andest ilma jäetud.

Hirm sundis teda kõikudes jalule tõusma. Küljest kinni hoides, et peatada verejooksu haavast, vaarus Varamyr ukseava juurde ja lükkas kõrvale narmendava naha, mis seda kattis, ning tema pilgule avanes valge sein. Lumi. Polnud ime, et sees oli läinud nii pimedaks ja suitsuseks. Lumesadu oli hüti enda alla matnud.

Kui Varamyr seda lükkas, pudenes veel pehme ja märg lumi laiali. Öö väljas oli valge nagu surm; heledad hõredad pilved lipitsesid hõbedakarva kuu ümber ja tuhat tähte vaatasid seda külmalt pealt. Ta nägi teiste hangedesse mattunud onnide kühmus piirjooni ja nende taga jääturvises paispuu heledat varju. Mäed lõunas ja läänes oli otsatu valge puustusmaa, kus liikus ringi ainult tuisk. „Ohakas,” hõikas Varamyr nõrgalt, ise mõistatades, kui kaugele naine minna võis. „Ohakas. Naine. Kus sa oled?”

Kusagil kaugel ulgus hunt.

Üle Varamyri selja jooksis külmajudin. Ta tundis seda ulgumist sama hästi nagu Tomp oli kord tundnud oma ema häält. Ükssilm. Tema oli Varamyri kolmest hundist kõige vanem, suurem ja südim. Hiilija oli kõhetum, kärmem, noorem, Kavalpea leidlikum, kuid nad mõlemad pelgasid Ükssilma. See vana hunt oli kartmatu, armutu, julm.

Kotka surmapiinades oli Varamyr kaotanud valitsuse oma teiste elukate üle. Tema varjukass oli metsa tormanud, tema lumekaru aga ründas neid, kes olid tema ligiduses, ja kiskus lõhki neli meest, enne kui oda läbi otsa leidis. Kui Varamyr oleks karu haardeulatusse sattunud, oleks ka tema lõhki kistud. Karu vihkas teda, raevutses iga kord, kui Varamyr tema kehasse läks või ta turjale ronis.

Tema hundid aga…

Minu vennad. Minu kari. Paljudel külmadel öödel oli ta maganud oma huntide seltsis, kes surusid oma hatused kehad tema vastu, et teda soojendada. Kui ma suren, pistavad nad mu ihu nahka ja kevadsula saabumist jäävad tervitama ainult minu kondid. See mõte pakkus talle veidrat lohutust. Tema hundid olid ringi hulkudes talle tihti toitu hankinud; tundus igati õige, et nüüd saab tema lõpuks nende roaks. Polnud üldse võimatu, et ta alustab oma teist elu omaenese laiba sooja surnud ihu järades.

Koertega sideme loomine oli kõige kergem – nad elasid inimestega nii tihedalt koos, et olid ise peaaegu nagu inimesed. Koera kehasse minek oli umbes sama nagu tõmbaksid sa jalga vana saapa, mille nahk oli kandmisest pehmeks kulunud. Nii nagu saabas oli loodud jala jaoks, oli koer loodud kaelarihma jaoks – ka sellise, mis jäi inimsilmale nähtamatuks. Huntidega oli raskem. Hundiga võis sõbruneda, hundi võis isegi allutada, kuid keegi ei suutnud hunti päriselt taltsutada. „Hundid ja naised on su paarilised eluks ajaks,” ütles Haggon tihti. „Kui mõne endale võtad, on see abielu. Sellest päevast peale on hunt osa sinust ja sina osa temast. Te mõlemad muutute.”

Jahimehe kinnitust mööda oli targem teised loomad rahule jätta. Kassid olid kerglased ja julmad ja võisid iga hetk sinu vastu pöörduda. Põdrad ja hirved olid saakloomad; nende kehas muutus ka kõige vapram mees pikapeale argpüksiks. Karud, metskuldid, mägrad, nirgid… Haggoni meelest olid need kõlbmatud. „Mõnes nahas ei taha sa üldse olla, poiss. Sulle ei meeldiks, milliseks sa muutud.” Tema sõnul olid linnud kõige hullemad. „Inimesed loodi elama maa peal. Kui sa liiga kauaks pilvedesse jääd, ei taha sa enam kunagi tagasi alla tulla. Ma tean meelevahetajaid, kes käisid kotkasteks, öökullideks, kaarnateks. Ka siis, kui nad on oma kehas, istuvad nad, meel hajali, ja vahivad seda neetud taevasina.”

Kuid mitte kõik meelevahetajad ei arvanud nii. Kord, kui Tomp oli kümneaastane, võttis Haggon ta kaasa omasuguste kokkusaamisele. Soendeid, hundivendi, oli nende seas küll kõige arvukamalt, kuid teised olid poisi meelest iseäralikumad ja paeluvamad. Borroq oli välimuselt nii oma kuldi moodi, et tal puudusid ainult kihvad, Orellil oli tema kotkas, Kibuvitsal tema varjukass (kohe, kui Tomp neid nägi, hakkas ta ka endale oma varjukassi tahtma), Grisellal kits…

Kuid ükski neist polnud sama vägev kui Varamyr Kuusmeel, isegi mitte Haggon, pikk ja morn ja käed kõvad kui kivi. Jahimees suri soigudes, kui Varamyr talt Hallkasuka ära võttis, ta looma seest välja ajas, et see endale saada. Sina jäid teisest elust ilma, vanamees. Tollal nimetas ta ennast Varamyr Kolmmeeleks. Hallkasukast sai neljas, kuigi vana hunt oli põdur ja peaaegu hambutu ja suri varsti pärast Haggonit.

Varamyr võis seestuda igasse looma, keda ta tahtis, nad oma tahtele allutada, muuta nende ihu enda omaks. Olgu see koer või hunt, karu või mäger…

Ohakas, mõtles ta.

Haggon oleks seda nimetanud jõleduseks, kõige rängemaks patuks, kuid Haggon oli surnud, nahka pandud ja ära põletatud. Ka Mance oleks teda neednud, kuid Mance oli tapetud või vangis. Keegi ei saa sellest teada. Minust saab odanaine Ohakas ja Varamyr Kuusmeel on surnud. Ta eeldas, et tema võime hävib koos tema kehaga. Ta jääb küll ilma oma huntidest ja elab ülejäänud elu kondise tüükalise näoga naisena… kuid elab siiski. Kui Ohakas tagasi tuleb. Kui mul jätkub veel jõudu, et ta keha võtta.

Varamyri tabas pööritushoog. Ta leidis ennast põlvili maas, käed sügaval lumehanges. Ta võttis kamalutäie lund ja täitis sellega suu, hõõrus seda habemesse ja pragunenud huultele, vedelikku kurgust alla lastes. Vesi oli nii külm, et ta suutis seda vaevu neelata, ja ta tundis jälle, kui kuum oli ta ihu.

Sulalumi ainult kasvatas tema nälga. Tema kõht nõudis süüa, mitte vett. Lumesadu oli lakanud, kuid tuul hakkas tõusma, täites õhu lumekristallidega ja piitsutades talle näkku, kui ta läbi hangede rühkis, küljehaav avanemas ja sulgumas. Tema hingeaurust sai valge hatune pilv. Kui ta paispuu juurde jõudis, leidis ta ühe mahalangenud oksa, mis oli parajalt pikk, et seda karguna kasutada. Raskelt sellele toetudes taarus ta lähima hüti poole. Ehk olid külaelanikud põgenedes midagi maha unustanud… kotitäie õunu, veidi kuivatatud liha, ükskõik mida, mis tal hinge sees hoiaks, kuni Ohakas tagasi tuleb.

Ta oli peaaegu kohal, kui kark tema raskuse all murdus ja maa kadus ta jalge alt.

Varamyr ei teadnud, kui kaua ta seal ristseliti lamas, tema veri lund punaseks värvimas. Lumi matab mu enda alla. See oleks rahulik surm. Räägitakse, et enne lõppu hakkab sul soe, soe ja siis tuleb uni. Oleks hea jälle sooja tunda, kuigi ta tundis kurbust mõeldes, et ta ei näe kunagi rohelisi maid, neid sooje maid teisel pool Müüri, millest Mance tihti laulis. „Maailm teisel pool Müüri pole meiesuguste jaoks,” ütles Haggon ikka. „Vaba rahvas pelgab teisekskäijaid, aga ka austab meid. Müürist lõuna pool peavad põlvitajad meile jahti ja tõurastavaid meid nagu sigu.”

Sa hoiatasid mind, mõtles Varamyr, aga just sina näitasid ka mulle Idalinnust. Ta ei olnud siis vanem kui kümneaastane. Haggon vahetas kümmekond merevaigukeed ja loomanahku täis kuhjatud kelgu kuue lähkritäie veini, soolatahuka ja vaskkatla vastu. Idalinnus oli parem kauplemiskoht kui Must Kants – sinna tulid laevad, mille laadungiks olid kaubad meretagustelt muinasjutulistelt maadelt. Varesed teadsid Haggonit kui kütti ja Öise Vahtkonna sõpra ja kuulasid meeleldi uudiseid, mida ta pajatas elust teisel pool nende Müüri. Mõni teadis sedagi, et ta oli meelevahetaja, kuid keegi ei teinud sellest juttu. Just seal, Idalinnuses Mere Ääres, hakkaski poiss esimest korda unistama soojast lõunamaast.

Varamyr tundis, kuidas lumehelbed ta laubal sulasid. See pole nii hull kui põlemine. Las ma uinun, et enam mitte ärgata, las ma alustan oma teist elu. Tema hundid olid nüüd lähemal. Ta tajus neid. Ta mõtles, et hülgab varsti selle nõdra ihu, saab nendega üheks, peab öösiti jahti ja ulub kuu poole. Soendist saab päris hunt. Aga milline neist?

Mitte Kavalpea. Haggon oleks seda nimetanud jõleduseks, kuid Varamyr oli sageli tema kehasse läinud, kui Ükssilm teda parajasti kargas. Kuid ta ei tahtnud elada oma uut elu hundilitana, kui tal just polnud ühtegi teist valikut. Hiilija, see noorem isane, oleks ehk paremini sobinud… kuid Ükssilm oli suurem ja sõjakam ja just Ükssilm võttis Kavalpead iga kord, kui emahundil innaaeg kätte jõudis.

„Kõik minevat meelest,” oli Haggon talle öelnud paar nädalat enne oma surma. „Kui inimese ihu sureb, elab ta hing looma sees edasi, kuid tema mälu tuhmub iga päevaga ja loom muutub üha vähem soendiks, üha rohkem hundiks, kuni inimesest ei ole enam midagi alles ja jääb vaid kiskja.”

Varamyr teadis, et see oli tõsi. Kui ta läks varem Orellile kuulunud kotka sisse, tundis ta, kuidas teine meelevahetaja tema sealoleku peale raevutses. Orell oli langenud ülejooksik Jon Snow käe läbi ja tema vihkamine oma tapja vastu oli olnud nii tugev, et ka Varamyr oli hakanud seda soerdipoissi vihkama. Ta oli aru saanud, kes Snow oli, kohe kui nägi toda suurt valget ürghunti vaikselt poisi kõrval kõndimas. Üks teisekskäija tunneb teise kohe ära. Mance oleks pidanud laskma mul selle ürghundi võtta. See oleks kuninga vääriline teine elu. Ta ei kahelnud, et ta oleks seda suutnud. Snow võime oli tugev, kuid nooruk oli õpetamata ja sõdis oma loomuse vastu, kuigi oleks võinud selle üle hoopis uhke olla.

Varamyr nägi, kuidas paispuu punased silmad puutüves alla tema poole vaatasid. Jumalad kaaluvad mind. Tal käis judin üle ihu. Ta oli teinud halbu asju, hirmsaid asju. Ta oli röövinud, tapnud, vägistanud. Ta oli õginud inimliha ja lakkunud surevate meeste verd, mis punase ja kuumana nende lõhkikistud kõridest välja uhkas. Ta oli jälitanud metsas vaenlasi, neid une pealt rünnanud, nende sisikonnad kõhust küüntega välja kiskunud ja üle porise maa laiali pillutanud. Kui maitsev oli nende liha. „Seda tegi see elukas, mitte mina,” sõnas ta kähedal sosinal. „Teie andsite mulle selle võime.”

Jumalad ei vastanud midagi. Tema hele ja hägune hingeaur hõljus õhus. Ta tundis, kuidas ta habemesse tekkis jääkirme. Varamyr Kuusmeel sulges silmad.

Ta nägi tuttavat und hurtsikust mere ääres, kolmest vinguvast koerast, nutvast naisest.

Muhk. Ta nutab Muhu pärast, aga minu pärast ei nutnud ta kordagi.

Tomp oli sündinud kuu enne õiget aega ja ta oli nii sageli haige, et keegi ei uskunud, et ta elama jääb. Ta ema ootas, kuni ta oli juba ligi nelja-aastane, enne kui talle pärisnime andis, ja siis oli juba liiga hilja. Kogu küla oli teda hakanud kutsuma Tombuks – nimega, mille ta õde Meha oli talle andnud siis, kui ta oli veel nende ema kõhus. Meha oli andnud nime ka Muhule, kuid Tombu väikevend oli sündinud õigel ajal – suur ja rõõsk ja terve, kes imes ahnelt ema rinda. Ema tahtis talle anda nende isa nime. Aga Muhk suri. Ta suri siis, kui tema oli kahene ja mina kuuene, kolm päeva enne oma nimepäeva.

„Su pisike on nüüd jumalate juures,” ütles metsanõid tema pisarais emale. „Ta ei tunne enam kunagi valu ega nälga ega nuta kunagi. Jumalad võtsid ta mulla sisse, puude sisse. Jumalad on kõikjal meie ümber, kivides ja ojades, lindudes ja loomades. Sinu Muhk on nende juurde läinud. Tema on nüüd maailm ja kõik, mis seal sees.”

Vanaeide sõnad olid Tompu torganud nagu nuga. Muhk näeb. Ta vaatab mind. Ta teab. Tomp ei saanud tema eest peitu minna, oma ema undrukute varju pugeda või koos koertega ära joosta, et pääseda oma isa raevu eest. Koerad. Tölpsaba, Nuuskija, Lõriseja. Nad olid head koerad. Nad olid mu sõbrad.

Kui isa leidis koerad Muhu laiba ümber nuuskimas, ei võinud ta teada, kes neist oli seda teinud, ja seepärast lõi ta kõik kolm kirvega surnuks. Tema käed värisesid nii hullusti, et tal kulus kaks hoopi Nuuskija elu võtmiseks ja neli hoopi Lõriseja mahalöömiseks. Õhk oli täis vere lõhna ja koerte surmahäälitsusi oli olnud hirmus kuulata, ent Tölpsaba tuli ikkagi, kui isa teda kutsus. Ta oli koertest kõige vanem ja õpitud kuulekus sai tema hirmust võitu. Selleks ajaks, kui Tomp tema kehasse puges, oli juba liiga hilja.

Palun ära tee, isa, püüdis ta öelda, kuid koerad ei oska inimkeeles kõnelda, nii et kuuldavale tuli vaid hale vingatus. Kirves raksatas vanale koerale lagipähe ja poiss hütis kisendas. Nii nad teada saidki. Kaks päeva hiljem lohistas isa ta metsa. Isal oli kirves kaasas, mistõttu Tomp arvas, et ta tahab ka tema hukata, nii nagu ta oli koertega teinud. Isa aga viis ta hoopis Haggonile.

Varamyr virgus äkitselt võpatades, üle kogu keha värisedes. „Tõuse,” kisendas keegi, „tõuse üles, me peame minema. Neid on siin sadu.” Lumi oli katnud Varamyri jäiga valge vaibaga. Kui külm. Kui ta püüdis end liigutada, avastas ta, et tema käsi oli maa külge kinni külmunud. Kui ta selle lahti rebis, tuli osa nahka küljest ära. „Tõuse,” kisendas naine uuesti, „nad tulevad.”

Ohakas oli tema juurde naasnud. Ta hoidis Varamyril õlgadest kinni ja raputas teda ja karjus talle näkku. Varamyr tundis tema hingeõhu lõhna ja tundis selle soojust oma külmast tuimadel põskedel. Kohe, mõtles ta, tee seda kohe, muidu sured.

Ta võttis kogu allesjäänud jõu kokku, sööstis oma kehast välja ja tungis naise sisse.

Ohakas tõmbus küüru ja kisendas.

Jõledus. Kas seda ütles Ohakas või tema ise või Haggon? See jäigi teadmata. Tema endine keha vajus tagasi lumehange, kui Ohaka haare lõdvenes. Odanaine tõmbles ägedalt ja kiljus. Varamyri varjukass oli talle ägedalt vastu pannud ja lumekaru oli veidiks ajaks poolhulluks läinud ja kihvadega puid ja kive ja paljast õhku kähvanud, kuid nüüd oli asi hullem. „Käi välja, käi välja!” kuulis Varamyr omaenda suud hüüdmas. Tema keha vaarus, kukkus ja tõusis taas, tema käed pekslesid, tema jalad jõnksusid mingis pentsikus tantsus sinna-tänna, kui Varamyri ja naise enda hing keha pärast võitlesid. Ta ahmis kopsudesse suutäie jäist õhku ja Varamyr sai silmapilguks nautida selle maitset ja selle noore keha jõudu, enne kui ta hambad kokku laksatasid ja tema suu täitus verega. Ta tõstis käed näo juurde. Varamyr püüdis neid tagasi alla suruda, kuid käed ei kuulanud sõna ja ta küünistas oma silmi. Jõledus, meenus talle, verre ja valusse ja meeletusse mattudes. Kui ta püüdis kisendada, sülitas ta nende ühise keele välja.

Valge maailm lõi pöörlema ja vajus kuhugi. Hetkeks tundus talle, nagu oleks ta paispuu sees ja vaataks punaste tahutud silmadega, kuidas surev mees jõuetult maas tõmbleb ja üks hullunud naine pimeda ja verisena kuupaistel tantsib, nuttes punaseid pisaraid ja katkudes oma riideid. Siis kadusid mõlemad ja ta kerkis, sulas, hing lendlemas mingis külmas tuules. Ta oli lumes ja pilvedes, ta oli varblane, orav, tamm. Jänest jahtiv kassikakk lendas hääletult tema puude vahel; Varamyr oli öökulli sees, jänese sees, puude sees. Sügaval külmunud maa all pimeduses uuristasid vihmaussid pimesi oma käike ja ta oli ka nendes. Ma olen mets ja kõik, mis selle sees, mõtles ta joovastusega. Sada kaarnat tõusid lendu ja kraaksusid tema möödumist tajudes. Suur põder pasundas, ehmatades tema turjale klammerdunud lapsi. Magav ürghunt tõstis pea ja lõrises palja õhu peale. Enne, kui nende südamed jõudsid uue löögi teha, oli ta juba möödas, otsides omasid – Ükssilma, Kavalpead ja Hiilijat, oma karja. Ta kinnitas endale, et tema hundid päästavad ta.

See oli tema viimane mõte inimesena.

Pärissurm saabus äkitselt – teda tabas külmavapus, nagu oleks ta visatud jäätunud järve raudkülma vette. Siis avastas ta, et tormab üle kuuvalge lumevälja, karjakaaslased kohe tema kannul. Pool maailma oli pime. Ükssilm, mõistis ta. Ta haugatas ja Kavalpea ja Hiilija vastasid talle.

Mäeharjale jõudes jäid hundid seisma. Ohakas, meenus talle, ja ta tundis kahetsust – osalt selle üle, mille ta oli kaotanud, ja osalt selle üle, mida ta oli teinud. Maailm nende all oli muutunud jääks. Pakase sõrmed hiilisid aeglaselt mööd paispuid üles ja sirutusid üksteise poole. Tühi küla polnud enam tühi. Lumehangede vahel kõndisid siniste silmadega varjud. Mõned neist kandsid pruuni ja mõned musta ja mõned olid alasti, ihu lumivalgeks muutunud. Mägede vahel vuhises tuul, täis nende lõhnu: surnud ihu, hangunud veri, nahkade kopituse- ja kõdu- ja kusehais. Kavalpea urises ja ajas hambad paljaks, turjakarv turris. Pole inimesed. Pole saak. Mitte need.

Need olendid seal all liikusid, kuid ei elanud. Ükshaaval tõstsid nad pead kolme hundi poole künkal. Viimasena tõstis oma pilgu olend, kes oli olnud Ohakas. Tema villaseid ja karusnahkseid ja parknahast rõivaid kattis härmatiserüü, mis prõksus, kui ta end liigutas, ja sätendas kuupaistel. Tema sõrmeotstes rippusid heleroosad jääpurikad, kümme pikka jäätunud verest nuga. Ja tema tühjades silmakoobastes virvendas helesinine valgus, mis andis tema tahumata joontega näole tontliku ilu, mida see elusana polnud kunagi evinud.

Ta näeb mind.