Читать книгу Tants lohedega - Джордж Рэймонд Ричард Мартин - Страница 3

Ta jõi kogu tee üle kitsa mere.

Laev oli väike, tema kajut veel väiksem, kuid kapten ei lubanud teda üles tekile. Teki õõtsumine jalge all pööras ta sisikonna pahupidi ja vastik toit maitses veel hullemini, kui ta selle välja öökis. Kuid milleks talle soolaliha, kõva juust ja üleni ussitanud leib, kui tal oli veini, millega keha kosutada? See oli punane ja hapu ja väga kange. Mõnikord öökis ta ka veini välja, kuid seda jätkus küllaga.

„Maailm on veini täis,” pomises ta oma pimedas kajutis. Tema isa ei sallinud joomareid silmaotsaski, kuid mis tähtsust sel oli? Tema isa oli surnud. Tyrion oli ta tapnud. Nool kõhtu, mu isand, ja lõpp lool. Oleks ma vaid osanud ammuga paremini ümber käia, oleksin ma kihutanud noole läbi su riista, millega sa mu tegid, sa neetud värdjas.

Alumisel tekil polnud ööl ja päeval vahet. Tyrion mõõtis aega laevapoisi tulekute ja minekute järgi, kes tõi talle toitu, mida ta ei söönud. Poisil olid alati kaasas ka hari ja pang, et kajutit kasida. „Kas see on Dorne’i vein?” küsis Tyrion talt kord, kui ta lähkrilt korgi tõmbas. „See tuletab mulle meelde ühte teatud siugu, keda ma tundsin. Lõbus sell, kuni üks mägi talle peale langes.”

Laevapoiss ei vastanud. Ta oli inetu poiss, kuigi mööndavasti nägusam kui üks teatud kääbus, kellel oli poolik nina ja silmast lõuani jooksev arm. „Olen ma sind kuidagi solvanud?” küsis Tyrion, kui poiss põrandat küüris. „Kas sul kästi minuga mitte rääkida? Või suksutas mõni kääbus su ema?” Ka see jäi vastuseta. „Kuhu me sõidame? Ütle mulle seda.” Jaime oli maininud Vabalinnu, kuid jätnud ütlemata, milline neist. „Kas Braavosesse? Tyroshi? Myri?” Tyrion oleks parema meelega läinud Dorne’i. Myrcella on Tommenist vanem, Dorne’i seaduse järgi kuulub Raudtroon talle. Ma aitan tal võimule tulla, nagu prints Oberyn soovitas.

Kuid Oberyn oli surnud, ser Gregor Clegane’i soomustatud rusikas oli ta pea verepudruks tampinud. Ja kas Doran Martell hakkaks sellist küsitavat plaani ilma Punase Siu takkaõhutamiseta üldse kaaluma? Ta võib mu hoopis ahelatesse panna ja minu armsa õe juurde tagasi saata. Müür tundus ohutum. Vana Karu Mormont ütles, et Öine Vahtkond vajab Tyrioni-suguseid mehi. Aga Mormont võib olla surnud. Nüüd võib ülempealikuks olla Slynt. See lihunikupoeg ei olnud kindlasti unustanud, kes ta Müürile saatis. Kas ma pean tõesti elama kogu ülejäänud elu mõrtsukate ja varaste seltsis, süües soolaliha ja putru? Kuigi tema ülejäänud elu ei pruugi kuigi kaua kesta. Janos Slynt kannaks selle eest hoolt.

Laevapoiss kastis harja märjaks ja jätkas mehiselt küürimist. „Oled sa kunagi Lysi lõbumajades käinud?” päris kääbus. „Kas seal ongi hoorade koht?” Tyrionile ei tahtnud kuidagi meenuda, kuidas on hoor valüüria keeles, ja nii või teisiti oli juba liiga hilja. Poiss viskas harja tagasi pange ja tegi minekut.

Vein on mu aru nüristanud. Tyrion oli õppinud ülemvalüüria keelt juba oma meistri süles istudes, kuigi see, mida räägiti Üheksas Vabalinnas… tjah, see polnud õieti murre, vaid üheksa murret, mis olid muutumas eri keelteks. Tyrion oskas pisut braavose keelt ja purssis myri oma. Tyroshis oleks ta suutnud jumalaid kiruda, meest petiseks nimetada ja kannu õlut tellida – seda tänu ühele sõjasulasele, kellega ta oli kunagi Kaljul kokku puutunud. Dorne’is vähemalt räägitakse ühiskeeles. Nii nagu Dorne’i toidul ja Dorne’i seadusel, oli ka Dorne’i kõnel Rhoyne’i vürtsimekk man, kuid sellest võis aru saada. Dorne, jah, Dorne sobib mulle. Kääbus kobis oma koisse, hoides sellest mõttest kinni nagu laps oma nukust.

Tyrion Lannister ei olnud kunagi kergesti und saanud. Selle laeva pardal tuli see üldse harva, kuigi tal õnnestus aeg-ajalt juua piisavalt palju veini, et mõneks ajaks oimetusse langeda. Vähemalt ei näinud ta und. Ta oli ühe väikese elu kohta küllalt und näinud. Ja millistest tobedustest: armastusest, õiglusest, sõprusest, kuulsusest. Sama hästi võiks unes näha, et sa oled pikk. Tyrion teadis nüüd, et see kõik oli talle kättesaamatu. Kuid ta ei teadnud, kus on hoorade koht.

„Kus on hoora koht,” oli ta isa öelnud. Tema viimased sõnad – ja millised sõnad. Amb põnatas, isand Tywin vajus tagasi istuli ja Tyrion Lannister leidis ennast Varyse kõrval läbi pimeduse taarutamas. Küllap oli ta šahtist tagasi alla roninud, mööda kahtesada kolmekümmet redelipulka sinna, kus raudlohe suus hõõgusid oranžid söed. Ta ei mäletanud sellest midagi. Ainult heli, mida tegi amb, ja tema isa soolte tühjenemise hais. Isegi surres oskas ta minu peale sittuda.

Varys oli juhatanud ta läbi tunnelite, kuid nad ei vahetanud sõnagi, kuni jõudsid välja Kärejõe äärde, kus Tyrion oli saavutanud kuulsa võidu ja kaotanud nina. Alles siis pöördus kääbus eunuhhi poole ja ütles: „Ma tapsin oma isa,” samal toonil nagu tavaliselt öeldakse: „Ma lõin oma varba ära.”

Keelekandjate ülem oli riietunud nagu kerjusvend – seljas koidest puretud pruunist koredast riidest hõlst, mille paslik varjas tema siledaid punnpõski ja ümarat kiilaspead. „Te poleks pidanud sellest redelist üles ronima,” sõnas ta etteheitvalt.

„Kus on hoora koht.” Tyrion oli oma isa hoiatanud, et ta seda sõna ei ütleks. Kui ma poleks noolt lendu lasknud, oleks ta aru saanud, et mu ähvardused olid tühjad. Ta oleks mul ammu käest ära võtnud, nii nagu ta kord Tysha mu embusest ära võttis. Ta hakkas tõusma, kui ma ta tapsin.

„Ma tapsin ka Shae,” tunnistas ta Varysele.

„Te ju teadsite, kes ta oli.”

„Jah. Aga ma ei teadnud, kes mu isa oli.”

Varys itsitas. „Nüüd te siis teate.”

Ma oleksin pidanud ka eunuhhi ära tapma. Veel pisut rohkem verd kätel, mis see loeks? Tyrion ei teadnud, mis oli tema pistoda tagasi hoidnud. Igatahes mitte tänutunne. Varys oli päästnud ta timuka mõõga eest, kuid vaid seetõttu, et Jaime oli teda sundinud. Jaime… ei, Jaimele ei maksa mõelda.

Selle asemel otsis ta välja uue veinilähkri ja lutsis seda, nagu oleks see naise rind. Hapu punavein voolas üle ta lõua alla ja imbus tema määrdunud särgi sisse – tollesama, mida ta oli oma kongis kandnud. Tekk õõtsus ta jalgade all ja kui ta tõusta püüdis, kerkis see külitsi ja virutas ta kõvasti vastu vaheseina. Torm, taipas kääbus, võis siis olen ma rohkem purjus, kui ma arvasin. Ta öökis veini välja ja jäi veidiks ajaks oma oksesse lebama, ise mõistatades, kas laev läheb põhja. Kas see on su kättemaks, isa? Kas Taevane Isa tegi sinust oma Käe? „Selline on isatapja palk,” ütles ta, tuul väljas ulgumas. Tundus ebaõiglane uputada laevapoiss ja kapten ja kõik teised selle eest, mida tema oli teinud, aga kas jumalad olid siis eales õiglased? Ja umbes samal hetkel neelas pimedus ta alla.

Kui ta virgus, tahtis ta pea lõhki minna ja laev käis peadpööritavalt ringi, ehkki kapten kinnitas, et nad olid sadamasse jõudnud. Tyrion käskis tal vait olla ja põtkis jõuetult, kui üks suur kiilaspäine madrus ta kaenlasse võttis ja siplevana trümmi viis, kus teda ootas tühi veinivaat. See oli väike töntsakas vaat ja isegi kääbuse jaoks kitsavõitu. Vastu punniv Tyrion tegi oma püksid märjaks, kuid sellest polnud tuhkagi kasu. Ta suruti vaati, pea ees, põlved vastu kõrvu konksus. Tema ninakönt sügeles kohutavalt, kuid ta käed olid nii kinni kiilutud, et ta ei ulatunud seda kratsima. Minu kasvu mehele paslik kandetool, mõtles kääbus, kui kaas kinni löödi. Ta kuulis hõikeid, kui ta üles tõsteti. Iga põrutuse juures raksatas ta pea vastu vaadi kaant. Maailm käis ringiratast, kui vaat alla veeres ja peatus siis mürtsatusega, mis tekitas temas tahtmise kisendada. Teine vaat prantsatas vastu tema oma ja Tyrion hammustas keelt.

See oli kõige pikem teekond tema elus, kuigi see ei kestnud kindlasti üle poole tunni. Teda tõsteti ja lasti alla, veeretati ja asetati virna, upitati püsti ja pandi külili ja veeretati taas. Ta kuulis läbi vaadilaudade meeste hõikeid ja kord hirnatas läheduses hobune. Tema kidurad jalad hakkasid krampi kiskuma ja tegid varsti sellist valu, et ta unustas lõhkumise oma peas.

See lõppes nii, nagu oli alanudki – veel ühe veeretamisega, mis pani tal pea pööritama, ja jõnksutamisega. Ta kuulis väljas võõraid hääli, mis rääkisid talle tundmatus keeles. Keegi hakkas vaadi kaanele prõmmima ja see praksatas äkitselt lahti. Vaati tulvasid valgus ja jahe õhk. Tyrion ahmis seda kopsudesse ja katsus püsti tõusta, kuid tal õnnestus vaid vaat külili ajada, nii et ta pudenes sealt välja kõvakstambitud muldpõrandale.

Tema kohal seisis kentsakas paks mees, kellel oli kollane kaheharuline habe ja kes hoidis käes puust vasarat ja rauast peitlit. Tema kittel oli nii suur, et oleks kõlvanud turniiritelgiks, kuid selle lõdvalt sõlmitud vöö oli lahti tulnud, paljastades suure valge vatsa ja kaks kopsakat rinda, mis rippusid nagu koredate kollaste karvadega kaetud rasvakotid. Ta meenutas Tyrionile surnud meriveist, mille meri oli kord Casterly Kalju alustesse koobastesse uhtunud.

Paks mees vaatas alla ja naeratas. „Purjus kääbus,” ütles ta Westerose ühiskeeles.

„Roiskuv meriveis.” Tyrioni suu oli verd täis. Ta sülitas selle paksu mehe jalge ette. Nad viibisid pikas hämaras aamvõlvlaega keldris, mille kiviseinu katsid salpeetrilaigud. Ümberringi olid veini- ja õllevaadid – enam kui küllaga joogipoolist, et üks janune kääbus saaks öö muretult mööda saata. Või kogu elu.

„Sa oled jultunud. Mulle meeldib selline kääbus.” Kui paks mees naerma hakkas, võppus ta ihu nii ägedalt, et Tyrion hakkas kartma, et mees võib kukkuda ja ta puruks litsuda. „Oled sa näljane, mu väike sõber? Väsinud?”

„Janune.” Tyrion upitas ennast põlvili. „Ja räpane.”

Paks mees vedas ninaga õhku. „Esiteks vann, just-just. Siis söök ja pehme voodi, eks? Mu teenrid kannavad selle eest hoolt.” Tyrioni võõrustaja pani vasara ja peitli käest. „Mu maja on sinu päralt. Igaüks, kes on mu meretaguse sõbra sõber, on Illyrio Mopatise sõber, jah.”

Ja ühtegi Ämblik Varyse sõpra ei usalda ma karvavõrdki.

Kuid vanni kohta antud lubadusest pidas paks mees kinni. Niipea, kui Tyrion sooja vette laskus ja silmad sulges, vajus ta sügavasse unne. Ta ärkas alasti hanesulgedest madratsiga voodis, mis oli nii pehme, et talle tundus, nagu oleks pilv ta alla neelanud. Tema keel oli otsekui karva kasvanud ja kurk kuivas, kuid tema riist oli kõva kui raudlatt. Ta veeretas ennast voodist välja, leidis ööpoti ja asus mõnust oiates seda täitma.

Tuba oli hämar, kuid luugilaudade vahelt paistsid kollased päikesetriibud. Tyrion raputas riista kuivaks ja taarutas üle mustriliste Myri vaipade, mis olid pehmed nagu kevadine rohi. Ta ronis kohmakalt toolile akna juures ja lükkas luugid lahti, et näha, kuhu Varys ja jumalad olid ta saatnud.

Akna all marmorbasseini ümber seisid vahis kuus kirsipuud, nende sihvakad oksad raagus ja pruunid. Vees seisis alasti poiss, valmis kahevõitluseks, käes Braavose mõõk. Ta oli nõtke ja nägus, mitte vanem kui kuusteist, sirgete heledate juustega, mis langesid talle õlgadele. Ta nägi välja nii elutruu, et kääbus taipas alles mõne hetke pärast, et poiss oli tehtud värvitud marmorist, kuigi tema mõõk helkis nagu ehtne teras.

Teisel pool basseini seisis kaheteistkümne jala kõrgune telliskivimüür, mille harjal olid raudorgid. Selle taga oli linn. Lahe ümber oli tihedalt koondunud kivikatuste meri. Tyrion nägi nelinurkseid telliskividest torne, suurt punast templit, häärberit taamal künkal. Kauguses sillerdas sügaval veel päikesepaiste. Lahel liikusid kaluripaadid, purjed tuules voogamas, ja kääbus nägi ranna ääres kerkimas suuremate laevade maste. Küllap sõidab mõni neist Dorne’i või Idalinnusesse Mere Ääres. Kuid tal polnud sõidu eest millegagi maksta ja sõudjaks polnud ta ammugi loodud. Küll võiksin ma ennast laevapoisiks munsterdada ja tasuda sõidu eest nii, et lasen meeskonnal kogu tee üle kitsa mere mulle taha keerata.

Ta mõistatas, kus ta viibis. Isegi õhk lõhnab siin teistmoodi. Jahe sügistuul kandis endas võõraste vürtside hõngu ja Tyrion kuulis nõrku hüüdeid, mis kandusid taamalt tänavatelt üle müüri. See oli valüüria keele moodi, kuid ta mõistis vaid ühte sõna viiest. See pole Braavos ega Tyrosh, järeldas ta. Need raagus oksad ja jahe õhk ei kõnelenud ka Lysi, Myri ega Volantise poolt.

Kuuldes, et uks tema selja taga avanes, pöördus Tyrion näoga oma paksu võõrustaja poole. „See on ju Pentos?”

„Just-just. Mis muu?”

Pentos. Vähemalt oli sellel see eelis, et see polnud Kuningalinn. „Kus on hoorade koht?” tuli kääbusel tahtmatult üle huulte.

„Hoorasid leiab siin lõbumajadest nagu ka Westeroses. Aga teil ei lähe neid vaja, mu väike sõber. Valige minu ümmardajate seast. Ükski neist ei söanda teile ära öelda.”

„Orjad?” küsis kääbus teravalt.

Paks mees silitas oma kollase õlitatud habeme ühte haru – see liigutus oli Tyrioni meelest erakordselt rõve. „Orjapidamine on Pentoses keelatud nagu näeb ette leping, mille braavoslased meile sajakonna aasta eest peale sundisid. Kuid ikkagi ei ütle nad teile ära.” Illyrio tegi kohmaka poolkummarduse. „Kuid ma pean nüüd oma väikese sõbra ees vabandama. Mul on au olla selle vägeva linna magister ja vürst on meid koosistumisele kutsunud.” Ta naeratas, paljastades suutäie kollaseid puseriti hambaid. „Võite häärberis ja aias vabalt ringi vaadata, aga ärge mingil juhul müüride vahelt väljuge. On parem, kui keegi ei tea, et te siin olite.”

„Olin? Kas ma olen siit kuhugi läinud?”

„Täna õhtul jõuame sellest pikemalt rääkida. Mu väike sõber ja mina sööme ja joome ja teeme suuri plaane, jah?”

„Jah, mu paks sõber,” vastas Tyrion. Ta tahab mind oma kasu teenima panna. Vabalinnade suurkaupmehed mõtlesid ainult oma kasude peale. „Vürtsisõdurid ja juustuisandad,” oli Tyrioni isa nende kohta põlglikult öelnud. Kääbus mõtles, et kui kord peaks koitma päev, mil Illyrio Mopatis leiab, et surnud kääbusest on rohkem kasu kui elavast, topitakse ta õhtuks jälle mõnda veinivaati. Oleks hea, kui ma siit läinud oleksin, enne kui see päev saabub. Ta ei kahelnud, et see saabub – Cersei ei unustanud teda kindlasti ja isegi Jaimes võis tõusta tusk, kui ta isa kõhust noole leidis.

Kerge tuul pani all paistva basseini vee alasti mõõgakandja ümber säbrutama. See tõi Tyrionile meelde, kuidas Tysha nende abielu valekevadel tema juukseid säbrutas, enne seda, kui Tyrion aitas oma isa sõjameestel teda vägistada. Ta oli oma põgenemisteekonna ajal mõelnud nendele sõjameestele ja püüdnud meenutada, kui palju neid oli. Ta oleks pidanud seda mäletama, kuid ei. Tosin? Paarkümmend? Sadakond? Ta ei teadnud seda. Nad kõik olid olnud täismehed, pikad ja tugevad… kuigi kolmeteistkümneaastase kääbuse jaoks olid kõik mehed pikad. Tysha teadis nende arvu. Iga mees oli andnud tüdrukule hõbemündi, nii et tal pruukis pärast need vaid kokku lugeda. Hõbemünt iga mehe ja kuldraha minu eest. Tyrioni isa oli nõudnud, et ka tema maksaks tüdrukule. Lannisterid ei jää kunagi kellelegi võlgu.

„Sinna, kus on hoora koht,” kuulis ta taas isand Tywini sõnu ja amb põnatas uuesti.

Magister oli andnud talle voli häärberis ringi vaadata. Ta leidis lasuriidi ja pärlmutriga pealistatud seedripuust kirstust puhtad rõivad. Neid selga tirides sai ta aru, et need olid õmmeldud poisikese jaoks. Kangas oli üpris kallihinnaline, ehkki kopitanud, kuid sääred oli liiga pikad ja varrukad liiga lühikesed ja kui ta oleks krae kuidagimoodi kinni saanud, oleks ta näost sama mustaks tõmbunud nagu Joffrey. Ka koid olid rõivaid purenud. Vähemalt ei lehka need oksest.

Tyrion alustas oma uurimisretke köögist, kus kaks paksu naist ja köögipoiss teda valvsalt piidlesid, kui ta endale juustu, leiba ja viigimarju võttis. „Tere hommikust teile, kaunid daamid,” sõnas ta kummardades. „Kas teie teate, kus on hoorade koht?” Kui nad ei vastanud, kordas ta oma küsimust ülemvalüüria keeles, kuigi pidi hoora asemel ütlema kurtisaan. Seepeale kehitas noorem ja paksem kokk õlgu.

Tyrion mõistatas, mida nad teeksid, kui ta neil käest kinni võtaks ja oma magamiskambrisse tiriks. Ükski neist ei söanda sulle ära öelda, oli Illyrio väitnud, kuid Tyrion ei uskunud millegipärast, et ta mõtles neid kahte siin. Noorem naistest oli piisavalt vana, et olla talle emaks, ja vanem naine oli tõenäoliselt tolle noorema ema. Mõlemad olid peaaegu sama tüsedad kui Illyrio ja nende tissid olid suuremad kui kääbuse pea. Ma võiksin nende ihusse lämbuda. Surra võis ka hullemal viisil. Näiteks nii, nagu oli surnud tema isa. Ma oleksin pidanud teda sundima, et ta enne hingeheitmist pisut kulda situks. Isand Tywin oli kiitust ja poolehoidu küll kitsilt jaganud, kuid rahaga oli ta alati heldelt ümber käinud. Ninatust kääbusest on veel haletsusväärsem ainult ninatu kääbus, kellel pole kulda.

Tyrion jättis paksud naised oma leivapätside ja padade juurde ning läks otsima keldrit, kus Illyrio oli ta eelmisel õhtul vaadist välja villinud. Seda polnud raske leida. Seal leidus piisavalt veini, et ta oleks saanud sada aastat purjus olla – magus punane Avarmaa vein ja hapu punane Dorne’i vein, merevaikkollane Pentose rüübe, roheline Myri nektar, umbes kuuskümmend vaati Lehissaare kuldset, isegi veinid legendaarsetest idamaadest, Qarthist ja Yi Ti’st ja Varjumaalt Asshaist. Tyrion valis lõpuks vaadi kanget, mis oli pärit isand Runceford Redwyne’i, Lehissaare praeguse valitseja vanaisa isiklikust veinikeldrist. See jättis keelele rambe ja vürtsika maitse ja oli värvilt nii tumelilla, et paistis hämaralt valgustatud keldris peaaegu must. Tyrion valas endale peekritäie ja ühe kannutäie pealekauba ning läks nendega üles aeda, et juua nende kirsipuude all, mida ta oli näinud.

Paraku väljus ta vale ukse kaudu ega leidnudki seda basseini, mida ta oli oma aknast näinud, kuid sellest polnud lugu. Aed häärberi taga oli sama kaunis ja hulga avaram. Tyrion uitas juues seal mõnda aega ringi. Müürid oleksid teinud au igale tõelisele kindlusele ja raudorad, mis ehtisid nende harju, tundusid ilma neid kaunistavate peadeta kuidagi kummaliselt paljad. Tyrion kujutas ette, kuidas tema õe pea seal üleval välja näeks, kullakarva juuksed tõrvaga koos ja kärbsed suminal suhu ja sealt välja lendamas. Jah, ja Jaime peab saama ora tema kõrval, leidis kääbus. Minu venna ja mu õe vahele ei tohi kunagi keegi tulla.

Ta mõtles, et köie ja konksu abil saaks ta sellest müürist ehk üle. Tal olid tugevad käed ja ta ei kaalunud palju. Küllap suudaks ta üle ronida – kui mõni ora teda läbi ei torka. Homme otsin kusagilt köie, otsustas ta.

Ta nägi ringi uidates kolme väravat – vahimajaga peaväravat, kõrvalväravat koeratalli juures ja aiaväravat, mis oli peitunud valkja luuderohu sasimiku taha. See oli ketis, teist kahte valvati. Vahimehed olid tüsedad, nende näod siledad nagu lapse kõht ja nad kõik kandsid peas teravatipulist pronkskiivrit. Tyrion tundis eunuhhid ära esimesest pilgust. Ta teadis seesuguste meeste mainet. Väidetavalt ei kartnud nad midagi ega tundnud valu ja jäid oma isandatele ustavaks kuni surmani. Paarsada sellist kuluks mulle endale marjaks ära, mõtles kääbus. Kahju, et ma ei mõelnud selle peale enne, kui minust sai kerjus.

Ta läks läbi sammaskäigu, möödus terava tipuga võlvi alt ja sattus kivisillutisega hoovi, kus üks naine kaevu ääres riideid pesi. Naine nägi välja temavanune ning tal olid tuhmpunased juuksed ja lai tedretähniline nägu. „Kas sa veini soovid?” küsis Tyrion talt. Naine silmitses teda kõhklevalt. „Mul pole sinu jaoks peekrit, me peame jagama minu oma.” Pesunaine jätkas särkidest vee välja väänamist ja nende kuivama riputamist. Tyrion võttis oma kannuga istet kivipingil. „Ütle mulle, kuivõrd ma võin magister Illyriot usaldada?” Seda nime kuuldes tõstis naine korraks pilgu. „Silmapilgu jagu?” Kääbus itsitas, pani oma kidurad jalad risti ja rüüpas lonksu. „Mulle ei meeldi põrmugi mängida seda osa, mida see juustukaupmees minu jaoks plaanib, aga kuidas ma saan talle ära öelda? Väravaid valvatakse. Ehk toimetaksid mu oma undrukute varjus siit salaja välja? Ma oleksin ülimalt tänulik; kuule, ma võtan su isegi naiseks. Mul on juba kaks naist, miks mitte ka kolm? Ah jaa, aga kus me elama hakkaksime?” Tyrion naeratas naisele nii meeldivalt kui üks pooliku ninaga mees seda vähegi suutis. „Kas ma rääkisin sulle juba, et mu õetütar elab Päikeseodal? Ma võiksin Dorne’is Myrcellaga üsna palju pahandust teha. Ma võiksin oma õetütre ja õepoja teineteisega sõtta ajada, kas see poleks lõbus?” Pesunaine sättis kuivama Illyrio ühe särgi, mis oli nii suur, et oleks purjeks kõlvanud. „Aga sul on õigus, ma peaksin selliseid kurje mõtteid häbenema. Oleks targem, kui ma hoopis Müürile läheksin. Räägitakse, et kui mees Öisesse Vahtkonda astub, kustutatakse kõik tema patud. Ma kardan ainult, et mul ei lastaks sind enda juures hoida, kullake. Vahtkonnas pole naisterahvaid, pole armsaid tedretähnilisi kodukanu, kes öösiti su küljealust soojendaksid, on ainult külmad tuuled, soolatursk ja lahja õlu. Mis sa arvad, mu daam, kas ma tunduksin mustas rüüs pikem?” Tyrion valas oma peekri uuesti täis. „Mis sa siis kostad? Põhi või lõuna? Kas ma peaksin vanu patte lunastama või uusi juurde tegema?”

Pesunaine vaatas viimast korda tema poole, võttis maast oma korvi ja kõndis minema. Tundub, et naised ei jää minu juurde kuigi kauaks pidama, mõtles Tyrion. Veidral moel oli ta kann tühjaks saanud. Peaksin ehk tagasi sinna keldrisse koperdama. Kuid ta pea käis kangest veinist juba ringi ja keldritrepp oli järsk. „Kus on hoorade koht?” küsis ta nööril lehvivalt pesult. Võib-olla oleks pidanud seda küsima pesunaiselt. Ma ei taha vihjata, et sina oled hoor, mu kallis, aga sa tead ehk, kus on nende koht. Kõige targem oleks olnud seda küsida oma isa käest. „Seal, kus on hoora koht,” oli isand Tywin öelnud. Tysha armastas mind. Ta oli popsi tütar, ta armastas mind ja abiellus minuga, ta lootis minu peale.

Tühi kann libises tal käest ja veeres üle õue. Tyrion upitas ennast pingilt püsti ja läks seda ära tooma. Seda tehes märkas ta ühe mõranenud sillutiskivi praost kasvavaid seeni. Need olid valkjad ja täpilised ja kübara alt veripunaste vöötidega. Kääbus napsas ühe maast ja nuusutas seda. Isuäratav, mõtles ta, ja tappev.

Seeni oli kokku seitse. Võib-olla tahtsid Seitse talle midagi öelda. Ta noppis kõik seened ära, kahmas nöörilt ühe kinda, mähkis seened hoolikalt selle sisse ja pistis omale taskusse. See pingutus ajas tal pea pööritama ja pärast seda ronis ta tagasi pingile, tõmbus kerra ja sulges silmad.

Kui ta uuesti virgus, oli ta jälle oma magamiskambris, uppudes taas hanesulgedest madratsisse, ja üks heledapäine tüdruk raputas teda õlast. „Mu isand, teie vann on valmis,” ütles tüdruk. „Magister Illyrio ootab teid tunni pärast lauda.”

Tyrion naaldus peast kätega kinni hoides patjadele. „Kas ma näen und või räägid sa ühiskeelt?”

„Jah, mu isand. Mind osteti selleks, et kuningale rõõmu valmistada.” Tüdruk oli sinisilmne ja heledapäine, noor ja nõtke.

„Seda tegid sa kindlasti. Ma tahan veini.”

Tüdruk valas talle peekritäie. „Magister Illyrio käskis mul teie selga küürida ja teie voodit soojendada. Mu nimi –”

„– ei huvita mind põrmugi. Kas sa tead, kus on hoorade koht?”

Tüdruk punastas. „Hoorad müüvad ennast raha eest.”

„Või kalliskivide või kleitide või losside eest. Aga kus on nende koht?”

Tüdruk ei saanud küsimusest aru. „Kas see on mõistatus, isand? Ma ei ole hea mõistataja. Kas te ütlete mulle vastuse?”

Ei, mõtles kääbus. Ma ise ei salli ka mõistatusi. „Ma ei ütle sulle midagi. Osuta mulle sama teene.” Ainuke asi, mis mind sinu juures huvitab, on sul hargivahes, oleks ta äärepealt öelnud. Need sõnad olid tal juba keelel, kuid ei tulnud miskipärast siiski üle huulte. Ta pole Shae, manitses kääbus ennast, vaid lihtsalt üks väike narr, kes arvab, et ma esitan talle mõistatusi. Tõtt-öelda ei huvitanud isegi tüdruku vitt teda väga. Ma olen vist haige või surnud. „Sa rääkisid midagi vannist. Ärgem sundigem suurt juustukaupmeest ootama.”

Kui ta vanni läks, pesi tüdruk ta jalgu, küüris tema selga ja suges ta juukseid. Pärast seda hõõrus tüdruk tema sääremarjadesse magusalõhnalist salvi valuvaigistuseks ja aitas talle jälle selga poisirõivad – tumepunased kopitanud kaatsad ja kuldkangaga palistatud sinise sametvammuse. „Kas mu isand tahab mind pärast sööki?” küsis ta Tyrioni saapaid kinni nöörides.

„Ei. Mulle aitab naistest.” Hooradest.

Tüdruk leppis selle pettumusega meelsamini kui Tyrionile oleks meeldinud. „Kui isand eelistaks poissi, siis võin ma mõne teid voodisse ootama tuua.”

Isand eelistaks oma naist. Isand eelistaks ühte tüdrukut nimega Tysha. „Ainult siis, kui ta teab, kus on hoorade koht.”

Tüdruk surus huuled kokku. Ta põlastab mind, mõistis Tyrion, aga mitte rohkem, kui ma ise ennast põlastan. Tyrion Lannister teadis vägagi hästi, et ta oli keppinud paljusid naisi, kes teda suisa jälestasid, kuid neil oli vähemalt jätkunud sündsust lembust teeselda. Väike aus jälestus võiks mõjuda värskendavalt nagu hapukas vein pärast liigset magusasöömist.

„Ma vist mõtlesin ümber,” ütles ta tüdrukule. „Oota mind voodis. Alasti, kui tohib paluda, ma olen siis liiga purjus, et sinu riietega jännata. Hoia oma suu kinni ja jalad harali ja siis peaksime omavahel oivaliselt klappima.” Ta kõõritas tüdruku poole, lootes näha kerget hirmu, kuid tüdruku ilme väljendas vaid vastikust. Kääbust ei karda keegi. Ka isand Tywin ei olnud kartnud, kuigi Tyrionil oli amb käes. „Kas sa ohid, kui sind kepitakse?” küsis ta küljesoojendajalt.

„Kui isand seda soovib.”

„Isand sooviks ehk su ära kägistada. Nii talitasin ma oma viimase hooraga. Kas sa arvad, et su isand paneks seda pahaks? Kindlasti mitte. Tal on veel sada sinusugust, minusuguseid aga mitte ühtegi.” Kui ta seekord irvitas, ilmutas tüdruk soovitud hirmu.

Illyrio lösutas polsterdatud diivanil ja vohmis puukausist teravat pipart ja pärlsibulaid. Tema laubal pärlendasid higipiisad, seasilmad kilasid punnpõskede kohal. Kalliskivid lõid tantsu, kui ta käsi liigutas – oonüksid ja opaalid, tiigrisilmad ja turmaliinid, rubiinid, ametüstid, safiirid, smaragdid, gagaadid ja nefriidid, üks must teemant ja üks roheline pärl. Ma saaksin tema sõrmuste eest aastaid elatud, mõtles Tyrion, kuigi ma vajaksin lihakirvest, et neid kätte saada.

„Võtke istet, mu väike sõber.” Illyrio viipas talle kutsuvalt.

Kääbus ronis toolile istuma. See oli tema jaoks liiga suur – polsterdatud troon, mis oli ette nähtud magistri kogukate kannikate äramahutamiseks, jämedate toekate jalgadega, et tema raskust välja kannatada. Tyrion Lannister oli elanud kogu oma elu maailmas, mis oli tema jaoks liiga suur, kuid Illyrio Mopatise häärberis muutus see ebamõõdu tunne lausa groteskseks. Ma olen hiir mammuti koopas, mõtles kääbus, aga sellel mammutil on vähemalt tore kelder. See mõte ajas ta janutama. Ta palus veini.

„Kas tüdruk, kelle ma teile saatsin, valmistas teile mõnu?” küsis Illyrio.

„Kui ma oleksin tüdrukut tahtnud, siis oleksin seda ise küsinud.”

„Kui ta ei osanud meele järele olla…”

„Ta tegi kõik, mida talt nõuti.”

„Tahaks loota. Ta õpetati välja Lysis, kus armastusest tehakse kunst. Kuningas nautis teda väga.”

„Kas te siis ei tea, et mina tapan kuningaid?” Tyrion naeratas õelalt, veinipeekrit suule tõstes. „Ma ei hooli raasukestest kuninga laualt.”

„Kuidas soovite. Söögem nüüd.” Illyrio plaksutas käsi ja teenrid tõttasid kohale.

Nad alustasid krabi- ja munkkalaleemega, lauale toodi ka külm munalaimisupp. Järgnesid vutid meekastmes, lambasadul, veinis hautatud hanemaks, moorputked võiga ja piimapõrsapraad. Seda kõike nähes hakkas Tyrionil süda läikima, kuid ta sundis viisakuse pärast ennast lusikatäie suppi mekkima ja kui ta oli seda teinud, ei saanud ta enam pidama. Siinsed kokad olid küll vanad ja paksud, kuid nad tundsid oma asja. Ta ei olnud kunagi nii hästi söönud, isegi õukonnas mitte.

Vutiluude küljest liha lutsides küsis ta, kuhu Illyrio hommikul kutsuti. Paks mees kehitas õlgu. „Idas on rahutu. Astapor on langenud ja Meereen ka. Giskaarlaste orjalinnad, mis olid vanad juba siis, kui maailm oli veel noor.” Piimapõrsas oli lahti lõigatud. Illyrio võttis tüki krõbedat kamarat, kastis selle ploomikastmesse ja pistis sõrmedega suhu.

„Orjalaevade laht jääb Pentosest kaugele.” Tyrion sorkas ühe hanemaksa oma noa otsa. Keegi pole äraneetum kui omaksetapja, mõtles ta, aga see põrgu siin võiks mulle isegi meeldima hakata.

„Seda küll,” nõustus Illyrio, „aga maailm on üks suur võrk ja pole võimalik selle ühtegi niiti puutuda, ilma et kõik teised värisema ei hakkaks. Veel veini?” Ta pistis suhu ühe piprakauna. „Ei, midagi paremat.” Ta plaksutas käsi.

Selle peale astus sisse teener, kaanega liud käes. Ta asetas selle Tyrioni ette ja Illyrio küünitas käe üle laua ja tõstis kaane pealt. „Seened,” teadustas magister, kui liuast kerkis lõhn. „Küüslauguga maitsestatud ja võiga kastetud. Need pidavat maitsema oivaliselt. Võtke üks, mu sõber. Võtke kaks.”

Tyrion oli juba prisket musta seent suu juurde tõstmas, kuid miski Illyrio hääles sundis ta käe äkitselt paigale. „Pärast teid, mu isand.” Ta lükkas liua oma võõrustaja poole.

„Ei-ei.” Magister Illyrio lükkas seened tagasi. Hetkeks tundus, nagu piiluks juustukaupmehe pondunud kehast välja vallatu poisike. „Maitske teie enne. Ma nõuan. Kokk tegi need nimme teie jaoks.”

„Kas tõesti?” Kääbusele meenus see kokk, tema jahused käed, tumesiniste veresoontega läbipõimunud prisked rinnad. „See oli temast lahke, aga… ei.” Tyrion asetas seene tagasi võijärve, kust ta oli selle võtnud.

„Te olete ülemäära kahtlustav.” Illyrio naeratas läbi oma kollase harkhabeme. Tyrion kahtlustas, et seda õlitati igal hommikul, et see läigiks nagu kuld. „Kas te olete arg? Seda pole ma kuulnud teie kohta räägitavat.”

„Seitsmes kuningriigis peetakse oma külalise õhtulauas mürgitamist rängaks külalislahkuse rikkumiseks.”

„Siin samuti.” Illyrio Mopatis võttis oma veinipeekri. „Aga kui üks külaline tahab ilmselgelt oma elu lõpetada, siis peab tema võõrustaja ju talle vastu tulema, eks?” Ta rüüpas sõõmu. „Magister Ordello mürgitati seentega vähem kui poole aasta eest. Räägitakse, et see polevat kuigi valus. Kerged kõhukrambid, äkiline valu silmakoobastes ja ongi kõik. Parem seen kui mõõk läbi kaela, kas pole nii? Milleks surra, suus mitte või ja küüslaugu, vaid vere maitse?”

Kääbus silmitses liuda enda ees. Küüslaugu ja või lõhn pani tal suu vett jooksma. Ta tundis tahtmist nende seente järele, kuigi teadis, mis need olid. Ta ei olnud nii vapper, et endale külm mõõk ise kõhtu torgata, kuid seent haugata poleks olnud kuigi raske. See tegi talle kirjeldamatut hirmu. „Te eksite minus,” tuli tal üle huulte.

„Kas tõesti? Ma pole kindel. Kui te eelistate veini sisse uppuda, siis öelge ainult ja see saab kärmelt tehtud. Peekrikaupa uputamine raiskab nii aega kui ka veini.”

„Te eksite minus,” kordas Tyrion valjemini. Võikastmes seened läikisid lambivalguses, tumedad ja ahvatlevad. „Ma kinnitan teile, et ma ei soovi surra. Mul on…” Ta vakatas ebakindlalt. Mis mul on? Elu, mida elada? Töö, mida teha? Lapsed, keda kasvatada, maad, mida valitseda, naine, keda armastada?

„Teil pole midagi,” lõpetas magister Illyrio tema eest, „aga seda saab muuta.” Ta noppis või seest ühe seene ja mälus seda tarmukalt. „Kui maitsev.”

„Need seened pole mürgitatud.” Tyrion kihvatas.

„Ei. Miks ma peaksin teile kurja tahtma?” Magister Illyrio sõi veel ühe seene. „Me peame pisut usaldust üles näitama, teie ja mina. Sööge nüüd.” Ta plaksutas uuesti käsi. „Meid ootab töö. Mu väike sõber peab jõudu alles hoidma.”

Teenrid tõid lauale viigimarjadega täidetud haigru, mandlipiimas kupatatud vasikakotletid, heeringad koorekastmes, suhkurdatud sibulad, lehkavad juustud, vaagnad tigude ja piimalihaga ja sulerüüs musta luige. Tyrion keeldus luigest, mis meenutas talle õhtusööki oma õe seltsis. Küll aga maitses ta haigrut ja heeringat ja võttis lisaks paar magusat sibulat. Ja teenrid täitsid ta veinipeekri iga kord, kui ta selle tühjendas.

„Te joote nii väikese mehe kohta kõvasti veini.”

„Omakstetapmine on kaine töö. See ajab mehe jooma.”

Paksu mehe silmad hiilgasid nagu vääriskivid tema sõrmedel. „Westeroses leidub neid, kes ütleksid, et isand Lannisteri tapmine oli vaid hea algus.”

„Parem, kui nad seda mu õe kuuldes ei ütleks, muidu jäävad nad keelest ilma.” Kääbus murdis leivapätsi pooleks. „Ja olge minu perekonnast rääkides sõnadega ettevaatlik, magister. Olgugi ma isatapja, aga ma olen siiski lõvi.”

See paistis juustuisandale ütlemata kombel nalja tegevat. Ta laksas endale vastu lihavat reit ja ütles: „Teie, westeroslased, olete kõik ühesugused. Te õmblete siidist nartsule mõne eluka ja olete korraga kõik lõvid või lohed või kotkad. Ma võin teid viia ehtsa lõvi juurde, mu väike sõber. Vürsti loomaaias on neid terve kari. Kas te tahaksite nendega ühte puuri jagada?”

Tyrion oli sunnitud möönma, et Seitsme Kuningriigi ülikud uhkustasid oma vappidega ülemäära. „Hüva,” andis ta järele. „Lannisterid pole lõvid. Kuid ma olen siiski oma isa poeg ja Jaime ja Cersei tapmine jäägu minu mureks.”

„Kui veider, et te oma kauni õe jutuks võtsite,” sõnas Illyrio tigusid süües. „Kuninganna on lubanud tõsta ülikuks mehe, kes viib talle teie pea, olgu ta kui tahes madalast soost.”

Seda polnud rohkem, kui Tyrion oli eeldanud. „Kui te kavatsete teda oma lubadust täitma panna, siis las ta hargutab teile jalgu ka. See oleks aus kaup – parim osa minust tema parima osa vastu.”

„Ma eelistaksin pigem kulda – sama palju, kui ma kaalun.” Juustukaupmees naeris nii kõvasti, et Tyrion kartis, et ta läheb lõhki. „Miks mitte kogu Casterly Kalju kulda?”

„Selle kulla võite saada,” sõnas kääbus, kes tundis kergendust, et ta ei pidanud uppuma pooleldi seeditud angerjatesse ja piimalihasse, „aga Kalju on minu oma.”

„Just-just.” Magister varjas suu käega ja tõi kuuldavale vägeva röhatuse. „Kas te arvate, et kuningas Stannis annab selle teile? Ta pidavat olema suur seadusteaustaja. Teie vend kannab valget mantlit, nii et te olete Westerose kõigi seaduste järgi aujärjepärija.”

„Stannis võiks Casterly Kalju mulle tõesti anda, kui poleks seda väikest kuningamõrva ja isatappu,” sõnas Tyrion. „Nende eest teeks ta mu peajagu lühemaks ja ma olen juba isegi lühike. Aga miks te arvate, et ma kavatsen isand Stannise poolele asuda?”

„Miks te siis muidu Müürile läheksite?”

„Stannis on Müüril?” Tyrion hõõrus nina. „Seitsme neetud põrgu päralt, mida teeb Stannis Müüril?”

„Lõdiseb, arvan ma. Lõunas Dorne’is on soojem. Ehk oleks ta pidanud hoopis sinna sõitma.”

Tyrionis tärkas kahtlus, et üks teatud tedretähniline pesunaine oskas ühiskeelt palju paremini, kui ta välja näitas. „Mu õetütar Myrcella on juhtumisi Dorne’is. Ja mul on kiusatus ta kuningannaks teha.”

Illyrio naeratas, kui tema teenrid täitsid nende mõlema kausid magusas kastmes mustade kirssidega. „Mida on see vaene laps teile teinud, et te tema surma ihkate?”

„Ka omaksetapja ei pea tingimata kõiki omakseid maha tapma,” kostis Tyrion haavatult. „Ma ütlesin: ta kuningannaks teha. Mitte tappa.”

Juustukaupmees hakkas kirsse vohmima. „Volantises on käibel münt, mille ühel küljel on kroon ja teisel küljel surnupealuu. Aga see on üks ja seesama münt. Myrcella kuningannaks teha tähendab ta tappa. Dorne võib tema poolt relvad tõsta, kuid Dorne’ist üksi jääb väheks. Kui te olete nii arukas nagu meie sõber väidab, siis teate te seda.”

Tyrion silmitses paksu meest värske huviga. Tal on mõlemas suhtes õigus. Myrcella kuningannaks teha tähendab ta tappa. Ja ma tean seda. „Mulle on jäänud vaid tulutud žestid. See žest paneks mu õe vähemalt kibedaid pisaraid valama.”

Magister Illyrio pühkis suu paksu käeseljaga magusast kastmest puhtaks. „Tee Casterly Kalju juurde ei vii läbi Dorne’i, mu väike sõber. Ega ka Müüri alt läbi. Kuid selline tee on olemas, uskuge mind.”

„Ma olen põlualune reetur, kuningamõrtsukas ja isatapja.” See teedejutt ärritas kääbust. Kas see on tema arvates mäng?

„Mida üks kuningas on teinud, võib teine kuningas ära muuta. Meil siin Pentoses on vürst, mu sõber. Ta on peamees tantsu- ja söömapidudel ning liigub linnas ringi vandlist ja kullast tehtud kandetoolis. Tema ees kõnnivad kolm heeroldit, kes kannavad kaubanduse kuldset kaalu, sõja rauast vasarat ja õigusemõistmise hõbedast rooska. Iga uue aasta esimesel päeval peab ta võtma süütuse nurmede neitsilt ja merede neitsilt.” Illyrio nõjatus küünarnukkide najal ettepoole. „Aga kui mõni viljasaak ikaldub või sõda kaotatakse, lõikame me tal kõri läbi, et jumalaid lepitada, ja valime neljakümne suguseltsi seast endale uue vürsti.”

„Ärge siis kunagi tahtke, et ma Pentose vürstiks hakkaksin.”

„Kas teie Seitse Kuningriiki on siis teistsugused? Westeroses pole rahu, pole õigust, pole usku… ja üsna peagi ka toitu. Kui inimesed nälgivad ja on hirmust hullumas, siis igatsevad nad päästjat.”

„Igatsegu pealegi, aga kui neil on võtta vaid Stannis…”

„Mitte Stannis. Ega Myrcella.” Kollane naeratus laienes. „Üks teine. Tugevam kui Tommen, leebem kui Stannis ja suurema õigusega troonile kui see tüdruk Myrcella. Päästja, kes tuleb mere tagant, et siduda veritseva Westerose haavu.”

„Kaunid sõnad.” Tyrioni jätsid need ükskõikseks. „Sõnad on tuul. Kes on see kuramuse päästja?”

„Lohe.” Juustukaupmees nägi ilmet kääbuse näol ja naeris. „Kolmepäine lohe.”