Читать книгу Metro 2034 - Dmitri Gluhhovski - Страница 7

Kolme päeva jooksul, sellest saati, kui luurajad läksid karavani otsima, näis polkovnikule, et kõikjal tema selja taga sosistatakse ning kõikjalt paistsid umbusklikud pilgud. Isegi kõige elavamad vestlused jäid vaikseks, kui ta rääkijatest möödus. Pingelises vaikimises, mis valitses kõikjal, kuhu ta ka ei ilmunud, viirastus talle väljaütlemata nõudmine: anda aru ja õigustada.

Ta tegi lihtsalt oma tööd: kindlustas Sevastopolskaja kaitse perimeetri ohutust. Ta on taktik, mitte strateeg. Kui iga sõdur on arvel, pole polkovnikul lihtsalt õigust neisse hoolimatult suhtuda, saates kahtlasi, kui mitte mõttetuid ülesandeid täitma.

Kolm päeva tagasi oli polkovnik selles siiralt veendunud. Kuid nüüd, kui iga ehmunud, ebasõbralik, kahtlev pilk piitsutas ta selga, lõi tema enesekindlus kõikuma. Kerges varustuses luuregrupil poleks pidanud kuluma ööpäevagi, et läbida kogu tee Hansani ja tagasi – ning seda arvestades võimalikke lahinguid ja sõltumatute pooljaamade piiril ootamist. Tähendab …

Käskinud enda juurde mitte kedagi lasta, sulgus polkovnik oma kambrisse ja laskis nina alla pomisedes juba sajandat korda vaimusilme eest läbi variandid, mis võisid kauplejate ja luurajatega juhtuda.

Inimesi Sevastopolskajas ei kardetud, loomulikult välja arvatud Hansa armee. Jaama halb maine, palju kordi mitme pealtnägija ette valetatud lood sellest, millise hinnaga selle asukad ellujäämise nimel võitlevad, ning mida levitasid kotikaupmehed ja nende jutte kuulata armastavad inimesed, liikusid terves metroos ja tegid oma töö. Mõistes kiiresti, milline kasu on sellisest kuulsusest, võttis jaama juhtkond ise selle kindlustamise käsile. Informaatoritel ja karavanide liikmetel, teekäijatel ja diplomaatidel oli ametlik soovitus valetada, võimalikult hirmuäratavamalt nii Sevastopolskaja kui ka kogu Serpuhhovskaja taga algava liiniosa kohta.

Näha selle suitsukatte taga jaama sarmi ja tõelist tähtsust suutsid vähesed. Kõigest paar korda viimaste aastate jooksul proovisid asjadega mitte kursis olnud bandiidid murda jõuga vahipostidest läbi, kuid Sevastopolskaja suurepäraselt õlitatud sõjamasin lõi vähimategi raskusteta need üksikud salgad pihuks ja põrmuks.

Kuidas ka poleks, luurele saadetud kolmikut oli selgelt instrueeritud mitte astuda ohu korral vastasega lahingusse, vaid tulla võimalikult kiiresti tagasi.

Muidugi oli olemas Nagornaja – mitte nii jäle koht kui Tšertanovskaja, kuid ikkagi ohtlik ja kurjakuulutav. Ning Nahhimovski prospekt, mille ülemised kinni kiilunud hermeetilised uksed ei takistanud täielikult sissetunge maapinnalt. Väljapääse õhku lasta sevastoopollased ei tahtnud: Nahhimovski „tõusu” kasutasid kohalikud stalkerid. Üksi läbi Prospekti, nagu seda jaamas kutsuti, ei julgenud keegi minna, kuid polnud veel juhtunud, et kolm meest ei oleks suutnud end kaitsta seal luusivate elukate vastu.

Varing? Põhjavee läbitungimine? Diversioon? Kuulutamata sõda Hansaga? Nüüd pidi tema, mitte Istomin, andma aru kadunud luurajate naistele, kes tulid polkovniku juurde, et nukralt ja otsivalt, nagu mahajäetud koerad, vaadata talle silma lootuses näha neis lubadust ja lohutust. Ta pidanuks kõike seletama liigseid küsimusi mitte esitavatele, temasse esialgu veel uskuvatele garnisoni sõduritele. Rahustama kõiki õhtuti kogunevaid ärevile aetud inimesi, kes pärast tööd said kokku jaamakella juures, mis näitas karavani lahkumise aega.

Istomin rääkis, et viimastel päevadel on temalt üha sagedamini küsitud, miks jaamas on valgustust vähendatud ning nõutud lampide lülitamist endisele võimsusele. Ent vähendada pinget polnud kellelgi mõttes, valguseallikad põlesid niigi täiel võimsusel. Pimedus ei tihenenud jaamas, vaid inimeste hingedes ning isegi kõige eredamad elavhõbelambid ei suutnud seda hajutada.

Taastada telefoniühendust Serpuhhovskajaga ei õnnestunudki ning selle nädala jooksul, mis oli möödunud karavani lahkumispäevast, kaotas polkovnik nagu paljud teisedki sevastoopollased, väga olulise, metrooasukatele haruldase inimeste läheduses oleku tunde.

Kuni side töötas, kuni karavanid liikusid regulaarselt ning teekonnaks Hansani kulus vähem kui päev, oli igal Sevastopolskaja elanikul vabadus minna või jääda, igaüks teadis, et kõigest viie jaamavahe kaugusel nende jaamast algab tõeline metroo, tsivilisatsioon … Inimkond.

Nii tundsid ilmselt varem end Arktikasse jäetud polaaruurijad, kes teaduslike uurimuste või kõrgete palkade nimel jäid vabatahtlikult pikkadeks kuudeks võitlema külma ja üksindusega. Suure maani oli tuhandeid kilomeetreid, kuid see oli ikkagi kuskil kõrval, kuni töötab raadio ning korra kuus on pea kohal kuulda selle lennuki mootori müra, mis viskas langevarjudega alla kaste lihakonservidega.

Kuid nüüd oli jääpank, millel nende jaam seisis, lahti murdunud ning kandus iga tunniga järjest kaugemale – jäisesse lumetormi, mustale ookeanile, tühjusse ja tundmatusse.

Ootus venis ning polkovniku ähmane mure Serpuhhovskajasse saadetud luurajate saatuse pärast muutus pikkamööda süngeks teadmiseks: ta ei näe neid inimesi enam kunagi. Võtta kaitseperimeetrilt kolm uut võitlejat, et saata nad täpselt samamoodi vastu tundmatule ohule ning täiesti võimalik, et kindlale hukule, leidmatagi seejuures olukorrast väljapääsu, seda ei saanud ta endale lubada. Lasta hermeetilised väravad alla, sulgeda lõunapoolsed tunnelid ja koguda suur löögigrupp, tundus talle ikkagi enneaegsena. Kui vaid kuskil võtaks keegi vastu otsuse tema eest … Otsuse, mil on määratud osutuda valeks.

Perimeetri komandör ohkas, avas ukse ning kutsus vargsi ringi vaadates tunnimehe.

„Paberossi pakud? Kuid see olgu viimane, rohkem ära mulle anna, kui palju ma ka ei palu! Ja ära kellelegi räägi, eks?”