Читать книгу Metro 2034 - Dmitri Gluhhovski - Страница 8

Nadja, aukliku kitsevillast rätiku ja võidunud põllega jässakas jutukas tädike tõi liha ja köögiviljadega kuuma kastruli ning vahimehed elavnesid. Kartuleid ja kurke peeti koos tomatitega siin kõige hõrgumaks delikatessiks: peale Sevastopolskaja võidi köögiviljadega kostitada ehk vaid paaris Ringi või Polise parimas restoranis. Asi polnud üksnes keerulistes vesiaiandusseadmetes, mida oli tarvis allesjäänud köögiviljaseemnetest viljade kasvatamiseks, vaid ka selles, et vähesed võisid metroos kulutada elektrikilovatte, et sõdurimenüüd mitmekesistada.

Isegi juhtkonna lauale sattusid köögiviljad üksnes pidupäevadel, harilikult hellitati nendega vaid lapsi. Istominil tuli üksjagu vaielda kokkadega, et veenda neid lisama ettenähtud lugematule kogusele sealihale keedetud kartulit ning igaühele tomati – võitlusvaimu ülalhoidmiseks.

Plaan töötas: Nadjal tasus vaid naiselikult kohmakalt visata õlalt automaat, tõsta kastrulikaas, kui murekortsud vahtkondlaste nägudel hakkasid kaduma. Sellise õhtusöögi juures polnud tahtmist jätkata surmani ära tüüdanud juttu kadunud karavanist ja tagasitulekuga viivitavast luuregrupist.

„Täna tuleb millegipärast terve päev Komsomolskaja meelde,” ütles oma alumiiniumkausis kartulit pehmeks muljudes metrootöötaja paeltega vatikuues hallipäine vanamees. „Kui saaks sinna, vaadata … Milline mosaiik seal on! Minu arust kõige kaunim jaam Moskvas.”

„Ah jäta, Homeros, küllap sa lihtsalt elasid seal, sellepärast armastadki seda siiani,” vastas aeglaselt habetunud paks läkiläkiga mees. „Aga Novoslobodskaja vitraažid? Ja Majakovskajas – millised õhulised sambad ja laefreskod?”

„Mulle on alati meeldinud Revolutsiooni väljak,” tunnistas häbelikult snaiper, vaikne aastates tõsine mees. „Tean küll, et lollus, kuid kõik need karmid madrused ja lendurid, piirivalvurid koertega … Jumaldasin lapsest saati seda jaama!”

„Miks lollus? Seal on pronksis isegi väga sümpaatseid mehi kujutatud,” toetas teda Nadja kastrulipõhjast jääke kokku kraapides. „Hei, brigadir, vaat et jääd õhtusöögita!”

Eraldi istuv pikk õlakas võitleja tuli kiirustamata lõkke juurde, võttis oma portsu ja naasis endisele kohale – tunnelile lähemale, inimestest kaugemale.

„Kas ta üldse jaamas käib?” küsis paks mees sosinal hämarusse sukelduva laia selja poole viidates.

„Istub siin lõputult juba üle nädala,” vastas sama vaikselt snaiper. „Ööbib magamiskotis. Kuidas tal küll närvid vastu peavad … Kuigi, võib-olla talle lihtsalt meeldib see töö. Kolm päeva tagasi, kui vampiirid oleksid Rinati peaaegu surnuks purenud, käis ta pärast ringi ja litsus neid surnuks. Käsitsi, veerand tundi. Tuleb tagasi – saapad üleni verised, automaat samamoodi … Ise rahul.”

„Mitte inimene, vaid masin …” poetas vibalik kuulipildur.

„Ma kardan tema kõrval isegi magada. Nägid, mis ta näoga on? Ma ei saa talle isegi silma vaadata.”

„Aga mina vastupidi tunnen ainult koos temaga end rahulikult,” kehitas Homeroseks kutsutud vanamees õlgu. „Mis te tema kallal norite? Ta on hea inimene, ainult vigane. Kaunist nägu on jaamades vaja. Aga sinu Novoslobodskaja on muide täielik maitselagedus! Selliseid vitraaže on kaine peaga võimatu vaadata … Leidis kah, vitraažid!”

„Aga kolhoositeemaline mosaiik laes – pole maitselagedus?!”

„Kus sa Komsomolskajas sellist pannood nägid?”

„Kogu see kuradi nõukogude kunst on kas kolhoosielust või kangelaslenduritest!” sattus paks mees hoogu.

„Serjoža, ära puutu lendureid,” hoiatas snaiper.

„Komsomolskaja on rämps ja Novoslobodskaja – pask,” kuuldus kume madal hääl.

Ootamatusest jäid paksul mehel juba valmis sõnad kurku ja ta jäi brigadiri jõllitama. Teised jäid samuti kohe vait, oodates järge: too ei võtnud peaaegu kunagi nende jutuajamistest osa, vastas isegi otsestele küsimustele väga lühidalt või ei vastanud üldse.

Ta istus niigi, pilku tunneliäärelt langetamata, nende poole seljaga.

„Komsolmolskaja võlvid on liiga kõrged, sambad peenikesed, rööbastelt on võimalik tervet platvormi tule all hoida – nagu peopesal, ning ülekäike on ebamugav tõkestada. Ja Novoslobodskajas on kõigis seintes praod, kui palju neid ka kinni ei mätsita. Ühest granaadist piisab, et kogu jaam maha matta. Vitraaže pole seal enam ammu. Läksid puruks. Õrn värk.”

Vastu vaielda ei julgenud keegi. Vaikinud veidi, pillas brigadir:

„Ma lähen jaama. Võtan Homerose kaasa. Vahetus tuleb tunni pärast. Artur jääb vanema eest.”

Snaiper hüppas millegipärast püsti ja noogutas, kuigi brigadir ei saanud seda näha. Vanamees tõusis samuti ja hakkas isegi kartuleid lõpuni söömata sagides enda ümbert kimpse-kompse seljakotti panema. Lõkke äärde astus võitleja juba täielikus rännakuvarustuses, oma alalises kiivris ja mahuka seljakotiga õlgadel.

„Edu.”

Vaadates valgustatud jaamavahes kahele eemaldujale, võimsale brigadirile ja kuivetunud Homerosele järele, hõõrus snaiper külmakartlikult käsi ja tõmbus kössi.

„Kuidagi jahedaks on läinud. Visake sütt juurde, ah?”

Terve tee ei poetanud brigadir peaaegu sõnagi, täpsustas vaid, et kas on tõsi, et Homeros oli varem vedurijuhiabi ning enne seda – harilik raudteevalvur. Vanamees vaatas teda kahtlustavalt, kuid vastu ajama ei hakanud, kuigi Sevastopolskajas rääkis ta kõigile alati, et jõudis teenistuses vedurijuhiks ning oma tööst valvurina eelistas üldse mitte rääkida, pidades seda liiga ebaväärikaks.

Jaamaülema kabinetti astus brigadir koputamata, andes kõrvale astunud tunnimeestele kuivalt au. Laua tagant tõusid talle imestunult vastu Istomin ja polkovnik – sasipäised, väsinud ja kimbatuses. Homeros seisatas jalalt jalale tammudes pelglikult sissepääsu ees.

Brigadir tiris oma kiivri maha ja pani selle otse Istomini paberitele ning tõmbas käega üle paljaks aetud pealae. Lambivalgel oli näha, kui hirmsasti oli tema nägu moonutatud: vasak põsk oli üles küntud, üle selle jooksis tohutu haavajälg, justkui põletusest, silm oli muutunud kitsaks piluks, huulenurka lookles kõrvast alates jäme lillat värvi arm. Kuigi Homeros arvas, et on selle näoga juba harjunud, käis nüüdki, nagu esimest korda teda nähes seest läbi ebameeldiv külmajudin.

„Ma lähen ise Ringile,” tulistas brigadir tervitamata.

Tuppa sigines raske vaikus. Homeros oli varemgi kuulnud, et asendamatu võitlejana olid brigadiril jaama juhtkonnaga erilised suhted. Kuid alles nüüd hakkas ta aru saama, et erinevalt kõigist teistest sevastoopollastest ei allunud vahtkonna brigadir ilmselt üldse juhtkonnale.

Praegugi ta justkui ei oodanud neilt kahelt elatanult, kurnatud mehelt heakskiitu, vaid andis neile käsu, mille nad olid kohustatud täitma. Ja Homeros –, kui mitmendat korda – küsis endalt: mis inimene see on?

Perimeetri komandör vahetas ülemaga pilke, tõmbus vastu vaielda kavatsedes morniks, kuid lõi üksnes lootusetult käega.

„Otsusta ise, Hunter … Sinuga ei saa nagunii vaielda.”