Читать книгу Metro 2033 - Dmitri Gluhhovski - Страница 2

„Kes seal on? Hei, Artjom! Vaata aga vaata!”

Artjom tõusis vastu tahtmist oma kohalt lõkke ääres, vedas automaadi seljalt rinnale ja liikus pimedusse. Valgustatud ruumi kõige kaugemas servas seistes plõksutas ta võimalikult kõvasti ja aukartust äratavalt kaitseriivi ja hüüdis kähedalt:

„Seis! Parool!”

Pimedusest, kus minut tagasi oli kuulda veidrat sahinat ja tuhmi pominat, kostsid kiired tippivad sammud. Keegi taganes tunneli sügavusse, ehmatatuna Artjomi tugevast häälest ja relvaplõksust. Artjom tuli kiiruga lõkke äärde tagasi ja pillas Pjotr Andrejevitšile:

„Ah ei, ei midagi. Ei vastanud, pani plehku.”

„Oh sind, uimakukke! Sai ju sulle öeldud: ei vasta – tulista kohe! Kust sa tead, kes see oli? Võib-olla hiilivad mustad lähemale!”

„Ei… Ma arvan, et need polnud üldse inimesed… Väga imelikud hääled… Ja sammud polnud ka inimese omad. Kas ma ei tunne siis inimese samme ära või? Ja veel: kui need oleks mustad olnud, kas nad oleks siis niimoodi ära jooksnud? Te teate ju isegi, Pjotr Andrejevitš, viimasel ajal tormavad mustad kohe edasi – nad on juba ka vahimehi rünnanud paljaste kätega ning tulevad otse kuulipildujale peale. Aga see lasi kohe jalga… Mingi arg elajas.”

„Hea küll, Artjom! Ära targuta! Sul on instruktsioon, nii et tegutse instruktsiooni järgi, mitte ära arutle. Võib-olla oli see luuraja. Nägi, et meid on siin vähe, ja… ülekaalukate jõududega… Võib-olla tehakse meid siin heast peast vagaseks, noaga üle kõri ja notitakse kogu jaam maha, nagu Poležajeviga oli, ja kõik sellepärast, et sa õigel ajal seda tõbrast maha ei tõmmanud… Vaata sa mul ette! Järgmisel korral sunnin sind neile tunnelis järele jooksma!”

Artjom tõmbus kössi, kujutledes endale ette tunnelit seitsesada meetrit eemal. Hirmus oli isegi mõelda sellest, et sinna oma nägu näidata. Sinna seitsesada meetrit põhja poole ei julgenud mitte keegi minna. Patrullid sõitsid kuni viiesajandani ning valgustanud dresiinilt prožektoriga piiritulpa ja veendunud, et mingi rämps ei ole sellest üle roomanud, tulid kiiruga tagasi. Luurajad, tursked mehed, endised merejalaväelased, ka need jäid pidama kuuesaja kaheksakümnendal meetril, peitsid põlevad sigaretid peopessa ja kangestusid, liibunud öise vaatluse seadmete külge. Seejärel tulid nad aeglaselt, tasakesi tagasi, laskmata tunnelit silmist, taganedes tingimata selg ees.

Vahtkond, kus nad praegu seisid, asus neljasaja viiekümnendal meetril, viiekümne meetri kaugusel piiritulbast. Kuid piiri kontrolliti üks kord päevas ning ülevaatus lõppes juba mitu tundi tagasi. Nüüd oli nende post kõige viimane ning tundide jooksul, mis olid möödunud viimasest kontrollimisest, olid elajad, keda patrull võis alul ehmatada, kindlasti hakanud uuesti lähemale hiilima. Neid tõmbas tule poole, inimestele lähemale…

Artjom istus oma kohale ja küsis:

„Aga mis seal Poležajevis juhtus?”

Ja kuigi ta teadis seda verd tarretama panevat lugu – turuärikad jaamas jutustasid –, tõmbas see teda ikka, nii nagu lapsi tõmbavad vastupandamatult hirmulood peata mutantidest ja lapsi röövivatest vampiiridest.

„Poležajevis? Kas sa pole kuulnud? Imelik lugu oli nendega. Imelik ja hirmus. Algul hakkasid neil luurajad kaduma. Läksid tunnelisse ja tagasi ei tulnud. Neil olid, tõsi küll, rohelised luurajad, mitte sellised nagu meie omad, kuid neil on ju ka väiksem jaam, ja rahvast ei ela seal nii palju… Ei elanud. Nii et jah, neil hakkasid luurajad kaduma minema. Üks rühm läks – ja enam pole. Nad mõtlesid algul, et miski pidas neid kinni – neil teeb tunnel seal veel haake nagu meilgi [Artjomil hakkas nende sõnade juures kõhe], ja vahimehed, rääkimata nendest, kes jaamas olid, ei näinud mitte midagi, valgusta palju tahad. Ei ole ja ei ole neid, juba pool tundi, siis tund ja kaks – ikka ei ole. Tundus, et kuhu neil kaduda – nad läksid ju ainult kilomeetri kaugusele, kaugemale oli keelatud minna, ja ega nad ise ka lollid pole… Lühidalt – neid ei jõutudki ära oodata, saadeti tugevdatud patrull. Need otsisid, otsisid, hüüdsid, hüüdsid – kõik asjata. Ei ole. Luurajad läksid kaduma. Hea veel, et keegi ei näinud, mis nendega juhtus. Halb, et midagi polnud kuulda… Täielik vaikus. Ja mitte mingeid jälgi.”

Artjom hakkas juba kahetsema, et palus Pjotr Andrejevitšil Poležajevist jutustada. Too oli kas paremini informeeritud või mõtles ise midagi juurde, sest ta jutustas selliseid üksikasju, millest turuärikad polnud undki näinud, aga nood armastasid ja oskasid jutte pajatada. Nendest üksikasjadest tuli kananahk ihule ja isegi lõkke ääres istudes läks ebamugavaks ning igasugused, ka kõige ohutumad sahinad tunnelist erutasid nende kujutlusvõimet.

„No nii. Tulistamist kuulda ei olnud ja nood otsustasidki, et luurajad läksid ilmselt nende juurest ära – olid millegipärast rahulolematud ja lasid jalga. Noh, tont nendega. Tahavad kerget elu, tahavad igasuguste jätistega ringi kolada, igasugu anarhistidega, las siis kolavad. Nii oli lihtsam mõelda. Rahulikum. Aga nädala pärast läks veel üks luuregrupp kaduma. Nood ei pidanud üldse jaamast kaugemale kui pool kilomeetrit minema. Ja jälle sama lugu. Ei kippu ega kõppu ja ei mingeid jälgi. Nad vits vette. Nüüd mindi jaamas rahutuks. See on juba korralagedus, kui nädalaga kaks rühma kaob. Sellega peab midagi ette võtma. Meetmed, tähendab, tuleb tarvitusele võtta. Noh, pandi kolmesajandale kordon. Tassiti liivakotte, paigaldati kuulipilduja, prožektor kõigi fortifikatsioonireeglite kohaselt. Saadeti Begovajale kuller – neil oli Begovaja ja 1905. aasta tänavaga konföderatsioon. Varem oli Oktoobri väljak samuti nendega, aga siis juhtus neil seal midagi – keegi ei tea täpselt, vist mingi avarii: elada polnud enam võimalik ja kõik põgenesid sealt laiali… aga no see pole tähtis. Nad saatsid Begovajale kulleri – hoiatama, et midagi imelikku on teoksil, ja abi paluma, kui midagi juhtub. Ei jõudnud esimene kuller veel Begovajalt tagasi, päevagi polnud möödas – nood mõtlesid veel vastust välja –, ja siis tuleb jooksuga teine, üleni vahus ja jutustab, et nende tugevdatud kordonis hukkusid kõik viimseni, tegemata ainsatki lasku. Kõik notiti maha. Ja justkui une pealt oleks tapetud – vaat mis oli hirmus! Aga nad ei saanud ju magama jääda pärast seda hirmu, rääkimata siis juba käskudest ja instruktsioonidest. Siis saadi Begovajal aru, et kui nad midagi ette ei võta, siis hakkab sama jama ka neil peale. Pandi kokku veteranidest löögisalk – saja mehe ümber, kuulipildujad, granaadiheitjad… See võttis muidugi üksjagu aega, nii päeva poolteist, kuid ikkagi saadeti grupp appi. Aga kui see Poležajevisse jõudis, polnud seal enam ühtegi elavat hinge. Ka surnukehasid polnud – ainult veri igal pool. Vaat niimoodi. Ja kurat teab, kes seda tegi. Mina ei usu, et inimesed selleks üldse võimelised oleks.”

„Aga mis Begovajaga sai?” küsis Artjom võõral häälel.

„Midagi ei saanud. Nägid sellist asja ja lasksid tunneli, mis viis Poležajevisse, õhku. Seal, ma kuulsin, on meetrit nelikümmend täis aetud, ilma tehnikata laiali ei kraabi ja ka tehnikaga ilmselt mitte väga… Ja kust sa üldse võtad seda tehnikat? See on oma viisteist aastat pehkinud tehnika ju…”

Pjotr Andrejevitš jäi tulle vaadates vait. Artjom köhatas vaikselt ja sõnas: „Jah… Oleks pidanud muidugi tulistama… Lolli mängisin.”

Lõunast, jaama poolt kuuldus hüüe:

„Hei, teie seal, neljasaja viiekümnendal! Kas teil on kõik korras?”

Pjotr Andrejevitš pani käed ruuporina kokku ja hüüdis vastuseks:

„Tulge lähemale! On asja!”

Jaama poolt tunnelist lähenes neile taskulampidega teed valgustades kolm kuju, nähtavasti vahimehed kolmesajandalt. Lõkkele lähenedes kustutasid nad lambid ja võtsid istet.

„Tervist, Pjotr! Sina siin? Ja mina mõtlesin, keda täna maailma äärele saadeti,” lausus kõige vanem naeratades ning pakist paberossi välja toksates.

„Kuule, Andrjuhha! Mul poiss nägi siin kedagi. Kuid ei jõudnud tulistada… See peitus tunnelisse. Räägib, et inimese moodi ta küll ei olnud.”

„Polnud inimese moodi? Aga kuidas välja nägi?” pöördus Andrei Artjomi poole.

„Ma ei näinud… Ma küsisin ainult parooli ja see sööstis kohe tagasi, põhja poole. Aga sammud polnud inimese omad – kerged ja väga sagedased, nagu oleks tal neli jalga, mitte kaks…”

„Või kolm!” pilgutas Andrei hirmsat nägu tehes silma.

Artjom vakatas, meenutades lugusid kolmejalgsetest inimestest Fili liinilt, kus osa jaamast oli maa peal ja tunnelgi polnud kuigi sügaval, nii et radiatsiooni eest polnud peaaegu mingit kaitset. Sealt roomaski üle terve metroo kolmejalgne, kahepealine ja muu rämps.

Andrei tõmbas paberossi ja ütles omadele:

„Olgu, poisid, kui me siia juba tulime, miks me ei võiks siis siin istuda? Kui nende juurde jälle kolmejalgsed ronivad, siis aitame. Hei, Artjom! Kas teil teekann on?”

Pjotr Andrejevitš tõusis ise püsti, valas kanistrist katkisesse nõgisesse teekannu vett ja riputas selle tule kohale. Mõne minuti pärast hakkas teekann vilistama ning sellest kodusest ja õdusast helist läks Artjomil seest soojemaks ja rahulikumaks. Ta vaatas ümber lõkke istuvaid inimesi: kõik tugevad, siinsest raskest elust karastunud, usaldusväärsed inimesed. Neid sai usaldada, nende peale võis loota. Nende jaamal oli kõige edukama jaama kuulsus kogu liinil – ja kõik tänu sellistele inimestele nagu nemad. Neid sidusid soojad, peaaegu vennalikud suhted.

Artjom oli juba üle kahekümne. Ta tuli ilmale veel seal üleval ning polnud nii kõhn ja kahvatu nagu need, kes olid metroos sündinud ja kes ei julgenud kunagi maapinnale tõusta, kartes lisaks radiatsioonile ka kõrvetavaid, maa-alust elu hävitavaid päikesekiiri. Tõsi, Artjomgi oli teadlikus vanuses vaid korra ülal käinud ja sedagi vaid hetkeks – radiatsioonifoon oli seal selline, et liiga uudishimulikud kõrbesid paari tunniga ära, jõudmata isu täis jalutada, et ülal asuvat kummalist maailma vaadata.

Oma isa ei mäletanud ta üldse. Ema oli tema kõrval kuni viienda eluaastani ning nad elasid Timirjazevis. Neil oli kõik hästi ja elu voolas ühtlaselt ja rahulikult, kuni Timirjazevi jaam langes rottide rünnaku alla.Hiiglaslikud hallid ja märjad rotid tulvasid ükskord ilma igasuguse hoiatuseta ühest pimedast kõrvaltunnelist sisse. See tunnel kulges peamisest põhjapoolsest jaamavahest eemal ja laskus suurtesse sügavustesse, et suubuda keerulistesse sadade koridoride rägastikku, labürintidesse, täis õudu, jäist külma ja tülgastavat lehka. See tunnel läks rottide kuningriiki, kohta, kuhu ei söandaks astuda ka kõige hulljulgem avantürist. Isegi äraeksinud ja maa-alustes kaartides ja teedes mitteorienteeruv rändur oleks selle lävel peatudes tunnetanud tumedat õõvastavat ohtu, mis sealt tuli, ja tagasi põrganud haigutava sissepääsu ees kuristikku nagu katkutõbise linna väravast.

Rotte ei häirinud keegi. Keegi ei laskunud nende valdustesse. Keegi ei julgenud rikkuda nende piire.

Kuid nad tulid ise.

Tol päeval hukkus palju rahvast, kui hiiglaslikud rotid tulid elava vooluna – sellised suured; nii suuri poldud kunagi nähtud ei jaamas ega tunnelites –, ujutasid üle kordonid ja jaama, mattes enda alla selle kaitsjad ja elanikud, summutades oma kehade massiga inimeste surmaeelsed karjed. Õgides ära kõik oma teel, nii elavad ja surnud inimesed kui ka oma tapetud kaaslased – pimesi, halastamatult, juhitud inimmõistusele kättesaamatust jõust, murdsid rotid edasi, üha kaugemale ja kaugemale.

Ellu jäid vaid mõned inimesed. Mitte naised, vanurid ja lapsed – mitte keegi neist, keda tavaliselt päästetakse esimeses järjekorras, vaid viis tugevat meest, kes jõudsid ennetada surmatoovat voolu. Ja nad edestasid seda üksnes sellepärast, et seisid dresiiniga lõunatunnelis valves. Kuuldes jaamast karjeid, sööstis üks neist kontrollima, mis juhtus. Timirjazevi jaam juba hukkus, kui ta seda jaamavahe lõpus nägi. Juba sissepääsu juures mõistis ta esimeste perroonile nõrguvate rotiojade järgi, mis juhtus, ning pööras tagasi, teades, et ei saa enam kuidagi aidata neid, kes hoiavad jaama kaitset, kui järsku haaras keegi tal selja tagant käest kinni. Ta pööras ümber ja hirmust moondunud näoga naine, kes tõmbas teda varrukast, hüüdis, püüdes paljuhäälsest meeleheitekoorist üle karjuda:

„Päästa ta, sõdur! Halasta!”

Ta nägi, et naine küünitab tema poole lapse käekest, väikest ümarat peopesa, ning haaras sellest pihust kinni, mõtlemata, et päästab kellegi elu, vaid sellepärast, et teda nimetati sõduriks ja paluti halastada. Ja tassides enda järel lapsukest ning haaranud ta hiljem kaenlasse, jooksis ta võidu esimeste rottidega, võidu surmaga – edasi, mööda tunnelit sinna, kus ootas dresiin vahtkonna seltsimeestega. Juba kaugelt, viiekümne meetri kauguselt karjus ta neile, et nad käivitaks selle. Dresiin oli neil motoriseeritud, see oli üksainus selline kümne lähima jaama peale, ning ainult seetõttu suutsid nad rotte edestada. Vahimehed kihutasid edasi ja lendasid kiiruse pealt läbi mahajäetud Dimitrovi jaama, kus pesitsesid mõned erakud, jõudes neile pillata: „Jookske! Rotid!”, ent mõistes, et nood ei jõua enam pääseda. Lähenedes Savelovi jaama kordonile, millega neil oli, tänu jumalale, tol hetkel rahuleping, vähendasid nad juba varakult tempot, et neid kordoni lähistel sellisel kiirusel ründajate pähe maha ei lastaks, ning karjusid kõigest jõust vahimeestele: „Rotid! Rotid tulevad!” Nad olid juba valmis üle Savelovi edasi ka pagema, edasi mööda liini, paludes neid edasi lasta, kuni on, kuhu põgeneda; kuni hall laava kogu metrood üle ei ujuta.

Kuid nende õnneks oli Savelovis midagi sellist, mis päästis neid ja jaama, aga võib-olla ka kogu Serpuhhovi-Timirjazevi haru: nad alles lähenesid sellele, ärevusest vahule aetud, karjudes vahimeestele surmast, mida neil õnnestus napilt ennetada, aga nood võtsid juba kiirustades oma postil mingilt aukartust äratavalt agregaadilt katet maha.

See oli leegiheitja, mille kohalikud meistrimehed olid leitud osadest kokku pannud, käsitsi tehtud, kuid uskumatult võimas. Kui rottide eelsalgad paistma hakkasid ning pimedusest kostis ja kasvas tuhandete rotijalgade sahin ja kriiksumine, panid vahimehed leegiheitja tööle ning ei lõpetanud enne, kui kütus otsa sai. Möirgav oranž leek täitis tunneli kümnete meetrite ulatuses ja põletas, põletas rotte vahetpidamatult kümme, viisteist, kakskümmend minutit. Tunnel täitus kõrbenud liha jäleda haisu ja rottide metsiku vingumisega… Aga Savelovi kangelasteks ja tervel liinil kuulsaks saanud vahimeeste selja taga seisis jahtuv dresiin, valmis uueks sööstuks, ning selle peal oli viis Timirjazevi jaamast põgenenud meest, ja veel üks – nende päästetud laps. Poiss. Artjom.

Rotid taganesid. Nende pimeda tahte oli murdnud inimliku sõjageeniuse üks viimaseid leiutisi. Inimesed oskasid alati tappa paremini kui ükskõik milline teine elav olend.

Rotid kadusid äkki ja läksid tagasi hiiglaslikku kuningriiki, mille tõelisi mõõtmeid ei teadnud keegi. Kõik need labürindid, mis asusid mõõtmatus sügavuses, olid nii saladuslikud ning näisid metroo töö jaoks täiesti kasututena, nii et vaatamata autoriteetsete meeste veenvale jutule polnud võimalik uskuda, et selle kõik olid rajanud tavalised metrooehitajad.

Üks nendest autoriteetidest töötas varem, veel tol ajal, elektrirongi masinisti abina. Selliseid inimesi polnud peaaegu üldse alles ning nad olid kõrgelt hinnatud, sest esialgu olid nad peaaegu ainsad, kes ei kaotanud pead ja ei andnud hirmule järele, kui nad sattusid Moskva metroo pimedates tunnelites, selles suurlinna kiviüsas, väljapoole mugavat ja ohutut rongikapslit. Jaamas suhtusid kõik temasse austusega ja õpetasid ka oma lastele sedasama, seepärast ta nähtavasti jäigi Artjomile meelde, terveks eluks: kurnatud kõhn mees, pikaajalisest tööst maa all kängunud, ärakantud ja värvi kaotanud metrootöötaja vormis, mis oli juba ammu oma šiki välimuse kaotanud, kuid mida sai ikka veel kanda sellise uhkusega, millega eruadmiral rõivastub paraadmundrisse. Ja Artjomile, tollal veel poisinolgile, paistis masinisti abi igerikus kujus kirjeldamatu rühikus ja võimsus…

Või veel! Metrootöötajad olid kõigile ülejäänud asukatele nagu pärismaalased-teejuhid teaduslikele ekspeditsioonidele džunglis. Neid usaldati pimesi, nende peale lihtsalt loodeti täielikult, nende teadmistest ja oskustest sõltus ülejäänute ellujäämine. Paljudest neist said jaamade juhid, kui lagunes juhtimissüsteem ja metroo muutus ühtsest tsiviilkaitseobjektist, hiiglaslikust tuumavarjendist paljudeks jaamadeks, mis polnud omavahel ühtse juhtimisega seotud, vajudes kaosesse ja anarhiasse. Jaamad muutusid iseseisvateks ja suveräänseteks, omalaadseteks kääbusriikideks oma ideoloogiate ja režiimide, liidrite ja armeedega. Nad sõdisid üksteisega, ühinesid föderatsioonideks ja konföderatsioonideks, muutudes täna kerkivate impeeriumide metropolideks, et osutuda homme alistatuks ja koloniseerituks eilsete sõprade ja orjade poolt. Nad sõlmisid lühiajalisi liite ühise ohu vastu, et kui see oht möödub, üksteisele uue jõuga kõri kallale karata. Nad purelesid ennastunustavalt kõige pärast: eluruumi ja toidu pärast – valgupärmiistandike, päevavalgust mitte vajavate seente plantatsioonide, kanalate ja seafarmide pärast, kus toideti kahvatuid maa-aluseid sigu ja kiduraid kanapoegi värvitute maa-aluste seentega, ning muidugi vee, see tähendab filtrite pärast. Barbarid, kes ei osanud parandada kasutuskõlbmatuks muutunud filtreerimissüsteeme ja surid radiatsioonist mürgitatud vee tõttu, sööstsid metsiku raevuga tsiviliseeritud elu kantsidele kallale, jaamadele, kus töötasid dünamomasinad ja väikesed isetehtud hüdroelektrijaamad; kus regulaarselt remonditi ja puhastati filtreid; kus valged šampinjonikübarad puurisid hoolitsevate naiskätega kasvatatuna niisket krunti ning sulgudes ruigasid täissöönult sead.

Neid viis edasi lõputule meeleheitlikule rünnakule enesealalhoiuinstinkt ja igavene revolutsiooniline põhimõte – ära võtta ja jagada. Edukate jaamade kaitsjad, kelle endised professionaalsed sõjaväelased olid võitlusvõimelisteks üksusteks koondanud, tõrjusid vandaalide rünnakuid viimase veretilgani, läksid vasturünnakutele, loovutasid ja võtsid lahingutega tagasi iga meetri jaamadevahelisest tunnelist. Jaamad kogusid sõjalist võimsust, et vastata röövretkedele karistusekspeditsioonidega; et suruda oma tsiviliseeritud naabrid elutähtsast ruumist välja, kui rahulikul teel ei õnnestunud kokkuleppeid saavutada, ning lõpuks, et anda vastulöök sellele jälkusele, mis roomas välja kõigist aukudest ja tunnelitest. Kõigile nendele imelikele värdjalikele ja ohtlikele elukatele, kellest igaüks võinuks vabalt viia Darwini meeleheitele oma ilmse mittevastavusega evolutsioonilise arengu seadustele. Ükskõik kui räigelt kõik need elajad inimesele harjumuspärastest loomadest ka ei erinenud, või olid nad nähtamatute hukatuslike kiirte poolt kahjututest linnafauna esindajatest ümber sündinud põrgusigitisteks, või olid nad alati elanud sügavustes, aga nüüd, inimese poolt ülesärritatuna, olid nad ikkagi elu osaks maakeral. Moonutatud, väärastunud, kuid ikkagi osaks. Ja nad allusid sellele samale peamisele impulsile, mis juhib kogu orgaanilist elu sellel planeedil.

Jääda ellu. Jääda ellu iga hinnaga.

Artjom võttis valge emailkruusi, milles loksus nende jaama oma tee. See polnud muidugi mitte mingi tee, vaid tõmmis kuivatatud seentest koos lisanditega, sest tõelisest teest polnud enam suurt midagi järel. Seda hoiti kokku ja joodi üksnes suurte pidude puhul ning ka hind oli sellel kümneid kordi kõrgem kui seenetõmmisel. Aga ikkagi armastati neil jaamas seda oma keedust ning tunti selle üle uhkust, nimetades seda „teeks”. Võõrad, tõsi, sülitasid algul harjumatusest maha, kuid pärast polnud midagi, harjusid ära. Ja tee kuulsus liikus isegi jaama piiride taga ning turuärikad tulid nende juurde. Algul riskides oma nahaga ühekaupa, kuid varsti läks jutt teest lahti üle terve liini, isegi Hansa tundis selle vastu huvi, ning võlunastoika järele tulid VDNHsse lausa suured karavanid. Raha voolas sisse. Aga kus on raha, seal on ka relvad, seal on ka puud ja vitamiinid. Seal on elu. Ja sellest ajast, kui VDNH-s hakati tegema sedasama teed, hakkas jaam tugevnema: siia tulid ümbruskonna jaamadest ja jaamavahedest majanduslikult mõtlevad inimesed, tuli õitseng. VDNH-s tunti suurt uhkust ka oma sigade üle ja räägiti legende sellest, et just siit levisid nad üle metroo: kui päris alguses jõudsid mingid uljaspead Näituse enese poollagunenud „Seakasvatuse” paviljoni juurde ja ajasid loomad jaama.

„Kuule, Artjom! Kuidas Kuivetul läheb?” küsis Andrei, rüübates väikeste ettevaatlike lonksudega teed ja puhudes hoolega selle peale.

„Onu Sašal? Tal on kõik hästi. Ta tuli hiljuti meie omadega retkelt mööda liini. Ekspeditsiooniga. Te ju teate ilmselt.”

Andrei oli aastat viisteist Artjomist vanem. Üldiselt oli ta luuraja ja seisis harva lähemal kui nelisada viiskümmend meetrit vahis, ja siis ka kordoni komandörina. Nüüd pandi ta aga kolmesajandale meetrile, kaitse alla, kuid teda tõmbas ikka alati sügavale ning ta kasutas esimest ettekäänet, esimest valehäiret, et tulla pimedusele lähemale, saladusele lähemale. Ta armastas tunnelit ja tundis seda koos kõigi harudega hästi. Aga jaamas farmerite, töömeeste, kommersantide ja administratsiooni hulgas tundis ta end ebamugavalt – ebavajalikuna või nii. Ta ei suutnud ennast sundida maad tuhnima seente jaoks või, mis veel halvem, jaama farmides põlvini sõnnikus seistes nende seentega rasvaseid sigu täis tuupida. Kaubelda ta ka ei suutnud – ta ei talunud neid turuärikaid juba sünnist saati, kuid ta oli alati sõdur, sõjamees ja uskus kogu hingest, et see on mehele ainus vääriline tegevus. Ta oli uhke selle üle, et tema, Andrei, pole kogu oma elu muud teinud kui kaitsnud nii haisust läbiimbunud farmereid, sekeldavaid turuärikaid, lõpmatult toimekaid administraatoreid kui ka lapsi ja naisi. Naised tulid tema üleoleva, pilkliku jõu, tema täieliku, sajaprotsendilise eneseusu, tema enda ja nende rahulikkuse peale, kes olid koos temaga, sest ta suutis neid alati kaitsta. Naised tõotasid talle armastust, nad lubasid talle õdusust, ent ta hakkas ennast õdusalt tundma alles pärast viiekümnendat meetrit, kui jaama tuled olid käänaku taha kadunud. Aga naised ei tulnud sinna tema järel. Miks?

Ja nüüd, teest sooja saanuna võttis ta peast oma vana musta bareti ja kuivatas käisega aurust märjad vuntsid ära ning hakkas Artjomilt ahnelt uudiste ja kuulduste kohta küsima, mida Artjomi kasuisa – seesama inimene, kes üheksateist aastat tagasi Timirjazevi jaamas Artjomi rottide eest ära viis ja ei suutnud poissi hüljata ning kasvatas ta üles – viimaselt ekspeditsioonilt lõunasse kaasa oli toonud.

„Ja, ma võib-olla teangi midagi, kuid kuulan ka teist korda hea meelega. On sul kahju või?” käis Andrei peale.

Pikalt polnud vaja veenda: Artjomil oli endalgi meeldiv meenutada ja kasuisa lugusid ümber rääkida, sest kõik hakkavad siis ammuli sui kuulama.

„Noh, kus nad käisid, seda te nähtavasti teate…” alustas Artjom.

„Tean, et lõunas. Nad on seal vägevalt salastatud, need teie käijad,” muigas Andrei. „Administratsiooni eriülesanded, saad isegi aru!” pilgutas ta ühele oma mehele silma.

„Ah, polnud selles midagi salajast,” lõi Artjom käega. „Neile oli ekspeditsiooni eesmärgiks pandud olukorra tundmaõppimine, informatsiooni kogumine… Usaldusväärse informatsiooni kogumine. Sellepärast et võõraid turuärikaid, kes meil jaamas keelega lõksutavad, ei saa usaldada – nad võivad olla turuärikad, aga ka provokaatorid, kes levitavad desinformatsiooni.”

„Turuärikaid ei tohi üldse uskuda,” turtsatas Andrei. „Omakasupüüdlikud inimesed on nad. Neid ei või teada: täna müüb ta sinu teed Hansale, aga homme müüb su enda koos naha ja karvadega kellelegi maha. Nad koguvad võib-olla samamoodi meilt informatsiooni. Ma ei usalda ausalt öelda meie omasidki eriti.”

„Noh, meie omasid – asjata arvate nii, Andrei Arkaditš. Meie omad on kõik normaalsed. Ma tunnen peaaegu kõiki neid ise. Inimesed nagu inimesed ikka. Raha armastavad ainult. Tahavad teistest paremini elada, püüavad millegi poole,” püüdis Artjom kohalike turuärikate eest seista.

„Just, just, seda minagi. Armastavad raha. Tahavad teistest paremini elada. Aga kes neid teab, mida nad teevad, kui tunnelisse lähevad? Võid sa mulle kindlalt öelda, et esimeses jaamas kellegi agendid neid endale ei värba? Võid või ei või?”

„Kelle agendid? Kelle agentidele meie turuärikad siis järele andsid?”

„Vaat mis, Artjom! Sa oled veel noor ja ei tea paljutki. Kui vanemaid kuulaksid, elaksid, näe, kauem.”

„Keegi peab seda tööd ju tegema! Kui turuärikaid ei oleks, kükitaksime siin ilma lahingumoonata, berdankadega, põmmutaksime soolaga mustade pihta ja jooksime oma teed,” ei taganenud Artjom.

„Hea küll, hea küll, kus nüüd tuli majandusmees välja… Jahtu maha. Räägi parem, mida Kuivetu seal nägi. Mis naabritel on? Mis Aleksejevi jaamas on? Riia jaamas?”

„Aleksejevis? Mitte midagi uut. Kasvatavad oma seeni. Mis see Aleksejevi jaam ikka on? Niisama, küla… Räägitakse, et…” – Artjom alandas informatsiooni salastatuse pärast häält – „… et tahavad meiega ühineda. Riia jaam pole justkui samuti vastu. Neile pressitakse lõuna poolt peale. Meeleolu on tusane: kõik sosistavad mingist ohust, kõik kardavad midagi, aga mida karta, seda ei tea keegi. Kas liini tollel poolel on mingi impeerium tekkinud või kardetakse Hansat, et äkki tahab laieneda, või veel midagi. Ja kõik need külad hakkavad end meie külje alla suruma. Nii Riia kui ka Aleksejevi jaamad.”

„Aga mida nad konkreetselt tahavad? Mida nad pakuvad?” tundis Andrei huvi.

„Nad paluvad, et me ühineks nendega ühtse kaitsesüsteemiga föderatsiooni; et me kindlustaks mõlemalt poolt piire, seaksime sisse jaamadevahelistes tunnelites pideva valgustuse, organiseeriksime miilitsa, ajaksime kõrvaltunnelid ja koridorid täis, paneks käima transpordidresiinid, paneks maha telefonikaabli ja paneks vabad paigad seente alla… Et majapidamine oleks ühine; et töötaksime koos ja aitaksime üksteist, kui on tarvis.”

„Aga kus nad varem olid? Kus nad varem olid, kui botaanikaaia poolt, Medvedkovist kogu see rämps välja roomas? Kui mustad meid ründasid? Kus nad siis olid?” torises Andrei.

„Andrei, ära sõnu ära!” sekkus Pjotr Andrejevitš. „Praegu pole musti – hea seegi. Meie neid ei võitnud. Neil olid mingid oma siseasjad ja nii nad vaikseks jäidki. Võib-olla koguvad esialgu jõudu. Nii et ega see liit meile halba ei teeks. Seda enam, et naabritega. Neile kasulik ja meile hea.”

„Ja nii tuleb meile vabadus, võrdsus ja vendlus!” ironiseeris Andrei, ise sõrmi kõverdades.

„Teil pole huvitav kuulata, eks ole?” küsis Artjom solvunult.

„Ei, jätka, Artjom, jätka,” ütles Andrei. „Meie Pjotriga vaidleme pärast edasi. See on meil igavene teema.”

„Noh, vaat siis. Ja räägitakse, et meie peamees olevat justkui nõus. Ta ei oma põhimõttelisi vastuväiteid. Ainult detailid on vaja läbi rääkida. Varsti tuleb kongress. Ja siis referendum.”

„Kuidas siis teisiti… Referendum. Rahvas ütleb jah – tähendab jah. Ütleb ei – tähendab, et rahvas mõtles halvasti. Las rahvas mõtleb veel ühe korra,” rääkis Andrei mürgiselt.

„Noh, Artjom, aga mis Riia jaama taga toimub?” küsis Pjotr Andrejevitš talle tähelepanu pööramata.

„Mis meil seal edasi tuleb? Rahu prospekt. Noh, Rahu prospekt on teada. See on meil Hansa piiril. Kasuisa räägib, et Hansal on punastega samamoodi – rahu. Sõda ei meenuta enam keegi,” jutustas Artjom.

Hansaks nimetati Ringliini Jaamade Liitu. Need jaamad asusid teiste ülejäänud harude ja seega ka omavahel tunnelitega ühendatud kaubateede ristumiskohtades, saades peaaegu algusest peale kõikidest metroo otstest tulnud ärimeeste kohtumispaigaks. Nad rikastusid fantastilise kiirusega ja mõistes varsti, et nende rikkus kutsub paljudes esile palju kadedust, otsustasid ühineda. Ametlik nimetus oli liiga ülespuhutud ning rahva suus sai see liit nimeks Hansa. Keegi võrdles neid kunagi tabavalt kaubalinnade liiduga keskaegsel Saksamaal – nimetus oli kõlav ja jäigi külge. Hansa ühendas algul vaid osa jaamu, ühinemine toimus järk-järgult. Oli Ringliini jupp Kiievi jaamast kuni Rahu prospektini, niinimetatud Põhjakaar ning sellega liidu sõlminud Kurski, Taganka ja Oktoobri jaamad. Teine, Lõunakaar, formeerus pärast Paveletski ja Dobrõnini jaamade ühinemist Hansaga. Kuid peamine probleem ja takistus Põhja- ja Lõunakaare taasühinemisele seisnes Sokolniki liinis.

„Asi oli vaat milles…” jutustas Artjomile kasuisa, „Sokolniki liin oli alati eriline. Vaatad kaardile ja pöörad sellele kohe tähelepanu. Esiteks, see on sirge nagu nool. Teiseks, see on kõigil kaartidel erepunane. Ja jaamade nimetused on seal samuti Punane küla, Punane värav, Komsomoli, Lenini-nimeline raamatukogu ja jällegi – Lenini mäed. Ja kas siis nende nimede pärast või mingitel muudel põhjustel tõmbas sellele liinile kõiki neid, kes nostalgitsesid kuulsa sotsialistliku mineviku järele. Seal võeti nõukogude riigi taassünni idee eriti hästi vastu. Algul läks üks jaam ametlikult kommunismi ideaalide ja sotsialistliku valitsemistüübi juurde tagasi, seejärel naaberjaam, siis nakatusid inimesed teiselt poolt tunnelit revolutsioonilise optimismiga, kukutasid oma administratsiooni ja nii see algas. Veteranid, endised komsomolitegelased ja parteifunktsionäärid, vältimatu lumpen-proletariaat – kõik voolasid revolutsioonilistesse jaamadesse.

Loodi komitee, mis vastutas uue revolutsiooni ja kommunistlike ideede levitamise eest terves metroos ja mis oli peaaegu leninliku nimega – Interstantsionaal. See valmistas ette professionaalsete revolutsionääride ja propagandistide salku ja saatis neid üha kaugemale vaenulikku leeri. Põhiliselt saadi vähese verega läbi, kuna nälginud inimesed viljatult Sokolniki liinilt janunesid õigluse taastamise järele, mis ei saanud nende arusaamise põhjal peale võrdsustamise mingit muud vormi võttagi. Ja kogu haru, mis oli süttinud ühest otsast, oli peagi üleni purpurpunasest revolutsioonileegist haaratud. Tänu ime läbi terveks jäänud metroosillale üle Jauza jäi ühendus Sokolniki ja Preobraženski väljaku vahel sujuvaks. Algul tuli lühikest jupikest maapinnal ületada üksnes öösiti ja täiel kiirusel kihutavatel dresiinidel. Pärast püstitati surmamõistetute jõududega sillale müürid ja katus. Jaamadele anti tagasi vanad nõukogudeaegsed nimetused: Tšistõje Prudõ sai jälle Kirovi, Lubjanka aga Dzeržinski ja Ohhotnõi Rjad Marksi prospekti nime. Neutraalsete nimetustega jaamad nimetati üliagaralt ümber ideoloogiliselt millekski palju selgemaks: Sportlik – Kommunistlikuks, Sokolniki – Stalinlikuks ja Preobraženski väljak, millest kõik algas – Revolutsiooni Lipuks. Ja nüüd sai see liin, kunagine Sokolniki, mida rahvas kutsus küll „punaseks” (kunagi oli moskvalastel omavahel kombeks nimetada kõiki liine värvi järgi, millega nad metrookaardil olid tähistatud), täiesti ametlikult Punaseks Liiniks.

Kaugemale asi siiski ei läinud.

Selleks ajaks, kui Punane Liin oli juba lõplikult kuju võtnud ja hakkas teiste harude jaamadele pretensioone esitama, sai kõigi ülejäänute kannatuste karikas täis. Liiga paljud inimesed mäletasid, mis oli nõukogude võim. Liiga paljud nägid agitsalkades, mida Interstantsionaal üle kogu metroo laiali saatis – kasvaja metastaasi, mis ähvardas hävitada kogu organismi. Ja kuidas need Interstantsionaali agitaatorid ja propagandistid ka ei lubanud kogu metroo elektrifitseerimist, väites, et koos nõukogude võimuga toob see kommunismi (vaevalt et see nõnda südametult ekspluateeritav leninlik loosung on kunagi rohkem aktuaalne olnud), ei lasknud väljaspool liini elavad inimesed ennast lubaduste võrku püüda. Interstantsionaali ilukõnelejad püüti kinni ja saadeti tagasi nõukogude riiki.

Ja siis võttis punane juhtkond vastu otsuse, et on aeg otsustavamalt tegutseda: kui ülejäänud osa metroost ei sütti kuidagi lõbusa revolutsioonilise leegiga, tuleb see süüdata. Naaberjaamad, kes olid rahutuks tehtud tugevnevast kommunistlikust propagandast ja õõnestustegevusest, tulid samuti sarnasele järeldusele. Ajalooline kogemus tõestas selgelt, et pole paremat kommunistliku batsilli kandjat kui tääk.

Ja siis kärgatas äike.

Hansa juhitud antikommunistlike jaamade koalitsioon, mille Punane Liin oli pooleks raiunud ja mis tahtis ringi sulgeda, võttis väljakutse vastu. Punased muidugi ei arvestanud organiseeritud vastupanuga ja hindasid oma jõude üle. Kerget võitu, mida nad ootasid, ei olnud isegi kauges tulevikus ette näha.

Pikaks ja veriseks osutunud sõda räsis tublisti niigi väikesearvulist metroo elanikkonda. See käis veidi vähem kui poolteist aastat ja koosnes suuremalt jaolt positsioonisõjast, kuid kohustuslike partisaniretkede ja diversioonidega, ja tunnelite kokkuajamisest, vangide mahalaskmistest, mitmetest metsikutest juhtudest nii ühelt kui ka teiselt poolelt. Oli kõike: väeoperatsioone, sissepiiramisi ja piiramisrõngast väljamurdmisi, omad kangelasteod, väejuhid, kangelased ja reeturid. Kuid selle sõja peamiseks eripäraks oli see, et mitte ükski sõdivatest pooltest ei suutnud nihutada rindejoont mingiski märkimisväärses ulatuses. Teinekord tundus, et ühtedel õnnestus saada ülekaal, hõivata mingi naaberjaam, kuid vastane pingutas, mobiliseeris täiendavad jõud – ja kaalukauss kaldus vastaspoole.

Ent sõda ammendas ressursid. Sõda võttis ära parimad inimesed. Sõda kurnas.

Ja ellujäänud väsisid sellest ära. Revolutsiooniline juhtkond vahetas märkamatult esialgsed ülesanded märksa tagasihoidlikumate vastu. Kui algul oli sõja peaeesmärgiks sotsialistliku võimu ja kommunistlike ideede levitamine kogu metroos, siis nüüd tahtsid punased võtta kontrolli alla kas või selle, mida nad pidasid pühamast pühamaks – Revolutsiooni väljaku jaama. Esiteks selle nimetuse tõttu ja teiseks sellepärast, et see oli kõigist metroojaamadest kõige lähemal Punasele väljakule ja Kremlile, mille tornid olid ikka veel kroonitud rubiintähtedega, kui uskuda väheseid uljaspäid, kes olid sedavõrd ideoloogiliselt vastupidavad, et tungisid ja vaatasid selle üle. No ja muidugi on seal maapinnal Kremli kõrval Punase väljaku keskel mausoleum. Kas seal oli Lenini keha või siis enam mitte, seda ei teadnud mitte keegi ja sel polnudki erilist tähtsust. Pikkade nõukogude võimu aastate jooksul muutus mausoleum millekski enamaks kui lihtsalt hauakambriks ja sai omaette väärtuseks, võimu järjepidevuse sakraalseks sümboliks. Just selle peal tervitasid paraade mineviku suured juhid. Just selle poole püüdlesid kõige enam praegused juhid. Ja räägiti, et just Revolutsiooni väljaku jaamast, selle teenistusruumidest, läksid salakäigud salajastesse laboratooriumidesse mausoleumi juures ja sealt edasi – kirstu enda juurde.

Punastele jäi jaam Sverdlovi väljak, endine Ohhotnõi Rjad, mis kindlustati ja muudeti platsdarmiks, millelt sooritati tormijookse ja rünnakuid Revolutsiooni väljakule.

Revolutsiooniline juhtkond andis õnnistuse mitmele ristiretkele, et vabastada jaam ja hauakamber. Kuid selle kaitsjad mõistsid samuti, millist tähtsust see punastele omab, ja seisid kaitses viimse meheni. Revolutsiooni väljak muutus ligipääsmatuks kindluseks. Kõige julmemad, kõige verisemad lahingud käisid selle jaama lähistel. Kõige enam rahvast langes seal. Nendes võitlustes olid omad aleksandermatrossovid, kes läksid rinnaga kuulipildujate peale, ja kangelased, kes sidusid endale granaadikimbu ümber, et koos vaenlase tulepesaga õhku lennata, ja inimeste vastu kasutati keelatud leegiheitjaid… Kõik asjata. Jaam hõivati päevaks, kuid seda ei jõutud kindlustada ja inimesed hukkusid ning järgmisel päeval, kui koalitsioon asus vastupealetungile, taanduti.

Kõik seesama, ainult vastupidi, toimus Lenini-nimelises raamatukogus. Seal hoidsid kaitset punased ning koalitsioonijõud püüdsid korduvalt neid sealt välja lüüa. Jaamal oli koalitsiooni jaoks tohutu strateegiline tähendus, sest eduka tormijooksu korral oleks see lubanud lüüa Punase Liini kaheks osaks, ning veel sellepärast, et see oleks andnud läbipääsu ühekorraga kolmele muule liinile – kõik need kolm on sellised, millega Punane Liin mitte kusagil mujal ei lõiku. Ainult seal. See tähendab, et see oli nagu mingiks lümfisõlmeks, mis oleks punase katkuga nakatununa avanud sellele ligipääsu eluliselt tähtsatele organitele. Ja selleks, et seda ära hoida, oli tarvis hõivata Lenininimeline raamatukogu, iga hinnaga.

Ent nii nagu olid edutud punaste katsed hõivata Revolutsiooni väljak, polnud edu ka koalitsiooni pingutustel, et neid raamatukogust välja suruda.

Aga rahvas väsis samal ajal üha rohkem ja rohkem ära. Juba algas deserteerimine ning üha sagedasemad olid vennastumise juhud, kui nii ühel kui teisel pool rindejoont viskasid sõdurid relvad käest… Kuid erinevalt Esimesest maailmasõjast ei tulnud see punastele kasuks. Revolutsiooniline õhin kadus tasapisi. Paremad polnud lood ka koalitsioonis: rahulolematud sellega, et neil tuli pidevalt väriseda oma elu pärast, lahkusid inimesed perekonniti keskjaamadest ääremaadele. Hansa tühjenes ja nõrgenes. Sõda lõi valusalt kaubanduse pihta, turuärikad leidsid ringiga kulgevaid teeradu, tähtsad kaubateed tühjenesid ja hääbusid…

Poliitikud, keda sõdurid üha vähem toetasid, pidid kiiresti leidma võimaluse sõda lõpetada, kuni relvi poldud nende vastu veel pööratud. Ja siis kohtusid kõige rangemas salajases õhkkonnas ja sellistel puhkudel kohustuslikus neutraalses jaamas vaenulike poolte liidrid: nõukogude poolelt seltsimees Moskvin ning koalitsiooni poolelt Hansa president Loginov ja Arbati konföderatsiooni juht Kolpakov.

Rahuleping kirjutati kiiresti alla. Pooled vahetasid jaamu. Punane Liin sai täielikult enda valdusse Revolutsiooni väljaku, ent loovutas Arbati konföderatsioonile Lenini-nimelise raamatukogu. Nii ühtedele kui teistele polnud see samm kerge. Konföderatsioon kaotas ühe liikme ja ühes sellega ka valdused kirdeosas. Punane Liin muutus punktiiriks, kuna otse selle keskele tekkis nüüd jaam, mis talle ei allunud ja raius selle pooleks. Vaatamata sellele, et mõlemad pooled garanteerisid teineteisele õiguse vabale transiitläbisõidule mööda endisi territooriume, ei teinud selline situatsioon punaseid sugugi rahulikuks… Kuid see, mida koalitsioon pakkus, oli liiga ahvatlev. Ja Punane Liin ei suutnud sellele vastu panna. Teistest enam võitis rahulepingust muidugi Hansa, mis võis nüüd takistamatult ringi sulgeda, murdes teel õitsengule viimased tõkked. Lepiti kokku status quo säilitamises, agitatsiooni ja õõnestustegevuse keelamises endise vaenlase territooriumil. Kõik jäid rahule. Ja nüüd, kui kahurid ja poliitikud vaikisid, algas propagandistide aeg, kes pidid massidele selgitama, et just nende pool tegi väljapaistvaid diplomaatilisi edusamme ning võitis sisuliselt sõja.

Möödusid aastad sellest mälestusväärsest päevast, kui rahuleping alla kirjutati. Sellest pidasid mõlemad pooled kinni: Hansa nägi Punases Liinis kasulikku majanduspartnerit, too aga loobus oma agressiivsetest kavadest: seltsimees Moskvin, Moskva V. I. Lenini nimelise Metroo Kommunistliku Partei peasekretär, tõestas dialektiliselt kommunismi ülesehitamise võimalikkuse ühel eraldi liinil ja võttis vastu ajaloolise otsuse alustada selle ehitamist. Vana vaen oli unustatud.”

Selle uusima ajaloo õppetunni oli Artjom hästi meelde jätnud, nii nagu ta püüdis kõike, mida kasuisa talle rääkis, meelde jätta.

„Hea, et need tapatalgud lõppesid,” sõnas Pjotr Andrejevitš. „Poolteist aastat tagasi polnud ju Ringile võimalik astuda: igal pool ringvalve, dokumente kontrollitakse sajal korral. Mul olid seal tol ajal omad asjad ajada ja teisiti kui läbi Hansa ei saanud kuidagi minna. Läksin siis läbi Hansa. Ja mind peeti otse Rahu prospektil kinni. Peaaegu oleks seina äärde pandud.”

„Mis sa ajad? Sa pole seda rääkinudki, Pjotr… Kuidas see sul juhtus?” huvitus Andrei.

Artjom vajus veidi longu, nähes, et jutustaja rändlipp on viisakuseta tema käest ära rebitud. Kuid jutt tõotas tulla huvitav ning ta ei hakanud ärrituma.

„No kuidas, kuidas… Väga lihtsalt. Mind peeti punaseks spiooniks. Ma tulen, tähendab, Rahu prospektil tunnelist välja, meie liinil. Aga meie prospekt on samuti Hansa all. Annektsioon nii-öelda. Noh, seal pole veel väga karm – neil on seal laat, kauplemistsoon. Te ju teate, Hansal on igal pool nii: need jaamad, mis asuvad Ringil endal, on justkui nende kodu; Ringi jaamade ülemineku peal radiaalsetele on neil aga piir: toll, passikontroll…”

„Me teame seda kõike, ära pea meile loengut… Jutusta parem, mis sinuga seal juhtus!” katkestas teda Andrei.

„Passikontroll,” kordas Pjotr Andrejevitš printsipiaalselt, kulmu kipra tõmmates. „Radiaaljaamades on neil laadad, turud… Sinna võivad võõrad minna. Aga üle piiri – mitte kuidagi. Ma ronisid Rahu prospektil välja, mul oli pool kilo teed kaasas… Mul oli automaadile padruneid tarvis. Mõtlesin vahetada. Aga neil seal – sõjaseisukord. Lahingumoona ära ei anta. Küsin ühelt turuärikalt, siis teiselt – kõik põiklevad ja lähevad külg ees minust kaugemale. Ainult üks sosistas mulle: „Mis padruneid sulle vaja, tohman… Lase siit jalga, ja kiiremini, sinu peale on ilmselt juba koputatud.” Ütlesin talle aitäh ja liikusin tasapisi tagasi tunnelisse. Ja otse väljapääsu juures peatab mind patrull, jaama poolt kostavad aga viled ja veel üks vahtkond jookseb minu poole. Küsivad dokumente. Ma annan neile oma passi meie jaama templiga. Nad vaatavad seda seal tähelepanelikult ja küsivad: „Aga kus on teie sissepääsuluba?” Mina vastan neile imestunult: „Mis sissepääsuluba?” Selgub, et selleks et jaama pääseda, peab kindlasti sissepääsuloa saama: tunneli väljapääsu juures seisab laud ja seal on neil kantselei. Nad kontrollivad isikuid ja annavad vajadusel sissepääsuloa. Aretasid, rotid, bürokraatia välja…

Kuidas ma sellest mööda läksin, ei tea… Miks need lontrused mind ei peatanud? Selgita nüüd siis patrullile. Seisab see moondamisülikonnas pügatud tümikas ja muudkui räägib: lipsas läbi! Hiilis läbi! Imbus sisse! Ta lappab mu passi edasi ja näeb seal templit Sokolnikist. Ma elasin varem seal, Sokolnikis… Näeb seda templit ja tal valguvad silmad lausa verd täis. Lausa nagu härjal punase rätiku peale. Ta rebib õlalt automaadi ja röögib: käed kukla taha, lurjus! Kohe näha, mis väljaõpe. Haarab mul turjast kinni ja veab niimoodi üle terve jaama ülekäigu läbipääsupunkti vanema juurde. Ja ütleb: oota vaid, saan ülemustelt loa ja panen su, piiluri, kohe seina äärde. Mul hakkas lausa paha. Püüan õigustada, räägin: „Mis piilur ma olen? Ärimees olen! Näe, tõin teed VDNH-st.” Aga tema vastab mulle, et ta topib mulle selle tee lõugade vahele ja tambib veel toruga takka, et rohkem sisse mahuks. Näen, et mul ei tule jutt veenvalt välja ja et kui nüüd ülemused talle loa annavad, viiakse mind kahesajandale meetrile ja tehakse vastavalt sõjaaja seadustele lisaks mõned augud keresse sisse. See kukub küll halvasti välja, mõtlen… Läheneme läbipääsupunktile ja mu tümikas läheb nõu pidama, kuhu tal parem tulistada on. Vaatan tema ülemust, ja lausa kivi langeb südamelt: Paška Fedotov, mu klassikaaslane – me sõbrustasime temaga veel kaua aega pärast kooli, aga hiljem, näe, kaotasime teineteist silmist…”

„Pagan võtaks! Ehmatasid mind juba ära! Mina juba mõtlesin, et kogu lugu – sind tapeti ära,” torkas Andrei parastavalt ja kõik mehed, kes olid neljasaja viiekümnendal meetril lõkke ääres, hakkasid üksmeelselt naerma.

Isegi Pjotr Andrejevitš ise, vaadanud algul pahaselt Andrei poole, ei pidanud pärast vastu ja naeratas. Naer kõmises mööda tunnelit, sünnitades kusagil selle sügavustes moondunud kaja, jubeda tümina, mis ei sarnanenud mitte millelegi… Ja seda kuulatades jäid kõik pikkamööda vakka.

Nüüd hakkasid tunneli sügavustest põhja poolt kuulduma üsna selgelt needsamad kahtlased hääled: sahin ja kerged tippivad sammud.

Andrei oli muidugi esimene, kes seda kuulis. Ta jäi hetkega vait ja andnud teistele märku samuti vaikida, tõstis maast automaadi ja hüppas kohalt. Lükates aeglaselt kaitseriivi maha ja tõmmanud padruni rauda, liikus ta hääletult ennast seina ligi surudes lõkke juurest tunneli sügavusse. Artjom tõusis samuti püsti: huvitav oleks vaadata, kelle ta viimasel korral käest laskis, kuid Andrei pööras ümber ja sisistas ta peale pahaselt.

Pannud automaadipära vastu õlga, peatus ta selles kohas, kus pimedus hakkas maad võtma, heitis silmili maha ja hüüatas:

„Andke valgust!”

Üks tema meestest, kes hoidis alati käepärast võimast akulampi, mille kohalikud meistrid olid vanast autolaternast teinud, lülitas selle sisse ning ere valguskiir lõikus pimedusse. Pimedusest ilmus sekundiks nende vaatevälja ebaselge siluett, midagi üsna väikest, justkui mitte eriti hirmsat, mis tormas ülepeakaela tagasi põhja poole. Artjom ei pidanud vastu ja karjus täiest jõust:

„Tulista ometi! See pääseb minema!”

Kuid Andrei millegipärast ei tulistanud. Pjotr Andrejevitš tõusis automaati valmis hoides samuti püsti ja hüüdis:

„Andrjuhha! Oled sa seal elus?”

Lõkke ääres istujad sosistasid ärevalt, kuuldus kaitseriivide lõginat. Lõpuks tuli Andrei jopet rapsides laterna valguses nähtavale.

„Elus olen, elus!” pigistas ta läbi naeru.

„Mis sa hirnud?” küsis Pjotr Andrejevitš valvsalt.

„Kolm jalga! Ja kaks pead! Mutandid! Mustad tulevad! Notivad kõik maha! Tulista, muidu läheb ära! Nii palju kära! No mis sa ütled, ah!” naeris Andrei edasi.

„Miks sa ei tulistanud? Olgu, minu poiss on noor ja ei jaganud ära. Aga kuidas sina selle maha magasid? Sa pole ju enam poisike. Tead ju, mis Poležajeviga juhtus?” küsis Pjotr Andrejevitš pahaselt, kui Andrei lõkke juurde oli naasnud.

„Olen teie Poležajevist juba kümme korda kuulnud!” lõi Andrei käega. „See oli koer! Isegi kutsikas, mitte koer… Ta tuleb teil juba teist korda tule juurde, soojuse ja valguse kätte. Aga teie oleksite ta peaaegu maha löönud ja nüüd küsite veel minu käest, miks mina temaga ei tseremoonitse? Loomatapjad!”

„Kust ma pidin teadma, et see on koer?” solvus Artjom. „Ta tegi sellist häält… Ja pealegi, räägitakse, et siin nähti nädal tagasi seasuurust rotti, – ta võpatas – „… pool salve lasti tema pihta, aga tema ei pilgutanud silmagi.”

„Usu jah kõiki muinasjutte! Oota, ma toon sulle kohe su roti!” ütles Andrei, viskas automaadi õlale, läks lõkke äärest eemale ja lahustus pimeduses.

Minuti pärast kostis pimedusest tema vaikne vile. Pärast seda lahke ja meelitav hääl:

„No tule siia… Tule siia, väikseke, ära karda!”

Ta veenis kedagi üsna kaua, minutit kümme, muudkui kutsudes ja vilistades, ning lõpuks tuli tema kuju uuesti hämarusest nähtavale. Lõkke äärde jõudnud, naeratas ta võidukalt ja tegi kuue eest lahti. Sealt vajus maa peale kutsikas, värisev, hale, märg, tohutult räpane, arusaamatut värvi pulstunud karva ja mustade silmadega, täis õudust, ning lidusse tõmmatud väikeste kõrvadega. Sattunud maa peale, püüdis ta otsekohe jalga lasta, kuid Andrei kindel käsi haaras tal turjast ja tõi ta tagasi. Koerakese pead silitades võttis Andrei kuue seljast ja pani selle loomale peale.

„Las soojeneb tsipake,” seletas Andrei.

„Ah, jäta, Andrjuhha, ta on kindla peale kirpe täis!” püüdis Pjotr Andrejevitš teda mõistusele tuua. „Võib-olla on tal ussid. Ja üldse, tõmbad mingi nakkuse külge, tood jaama ja…”

„Hea küll, Andreitš! Lõpeta ära. Näe, vaata teda!” Ning Andrei keeras kuuehõlma üles ja demonstreeris vestluskaaslasele kutsika koonukest, mis veel hirmust või külmast värises. „Vaata talle silma, Andreitš. Need silmad ei valeta!”

Pjotr Andrejevitš vaatas skeptiliselt kutsikat. Kuigi tolle silmad olid hirmunud, olid nad kahtlemata ausad. Ja Pjotr Andrejevitš sulas üles.

„No hea küll… Noor loodusesõber… Oota, ma annan talle midagi näsida,” turtsatas ta ja pistis käe seljakotti.

„Otsi-otsi. Võib-olla kasvab temast midagi kasulikku. Saksa lambakoer näiteks,” teatas Andrei ja nihutas kuue kutsikaga tulele lähemale.

„Aga kust see kutsikas siia sai? Sellel suunal ju inimesi pole. Ainult mustad. Kas mustadel on koeri?” küsis soojas tukkuvat kutsikat vaadates üks Andrei meestest, mustade sassis juustega kõhn kurnatud mees, kes oli selle ajani vaikides teisi kuulanud.

„Sul, Kirill, on muidugi õigus,” vastas Andrei tõsiselt. „Mustad ei pea üldse loomi, niipalju kui ma tean.”

„Aga kuidas nad elavad? Mida nad seal söövad?” küsis kumedalt teine mees, kes nende juurde tuli, kraapides küüntega kerge elektripragina saatel oma ajamata habemega lõuga.

See oli pikk, pealtnäha elutark, laiaõlgne ja kiilaks raseeritud peaga rässakas mees. Ta oli riietatud pikka, hästi istuvasse nahkmantlisse, mis oli juba iseenesest tänapäeval haruldus.

„Mida nad söövad? Räägitakse, et igasugu rämpsu söövad. Korjuseid söövad. Rotte söövad. Inimesi söövad. Nad pole eriti valivad, tead,” vastas Andrei vastikusest nägu krimpsutades.

„Kannibalid?” küsis kiilaspea ilma imestuse varjuta hääles ja oli tunda, et tal on tulnud ka inimsöömisega kokku puutuda.

„Kannibalid… Nad pole inimesed. Jälkus. Kurat neid teab, mis nad üldse on. Hea, et neil relvi pole, nii et me lööme nad tagasi. Seni. Pjotr, mäletad, pool aastat tagasi õnnestus üks elusalt vangi võtta?”

„Mäletan,” kostis Pjotr Andrejevitš. „Kaks nädalat istus meil kartseris, meie vett ei joonud, toitu ei puutunud – nii kõngeski.”

„Üle ei kuulatud?” küsis kiilaspea.

„Ta ei mõistnud sõnagi meie keelt. Temaga räägitakse vene keelt, aga tema vaikib. Ta üldse vaikis kogu selle aja. Nagu oleks suu vett täis. Teda peksti – vaikis. Anti süüa – ikka vaikis. Lõrises ainult teinekord. Ja enne surma ulgus veel nii, et kogu jaam ärkas üles.”

„Aga kust see koer siis siia sai?” tuli sassis peaga Kirillil meelde.

„Kurat teda teab, kust ta siia tuli… Võib-olla jooksis nende juurest ära. Võib-olla nad tahtsid ta ära süüa. Siin on kõigest kaks kilomeetrit. Koer võis ju nende juurest ära joosta? Aga võib-olla on ta kellegi oma. Keegi tuli põhja poolt ja sattus mustade otsa. Aga koerake jõudis õigel ajal jalga lasta. Ah, pole tähtis, kust ta siia sai. Vaata ise teda – kas ta on koletise moodi? Mutandi moodi? Niisama, kutsa mis kutsa, mitte midagi erilist. Ja teda tõmbab inimeste poole – on õpetatud, tähendab. Mis ta muidu siin lõkke lähedal kolmandat tundi tolgendab?”

Kirill jäi vait ja mõtles nende argumentide üle. Pjotr Andrejevitš valas kanistrist vett teekannu ja küsis:

„Teed tahab veel keegi? Joome ära, meil on varsti vahetuse aeg.”

„Tee – see on hea. Lase käia,” kiitis Andrei takka ja ka teised elavnesid.

Teekann läks keema. Pjotr Andrejevitš valas soovijatele veel ühe tassi ja palus:

„Seda et… Pole vaja nendest mustadest rääkida. Viimasel korral istusimegi nii, rääkisime neist ja nad roomasidki ligi. Ja poisid rääkisid mulle, et neil juhtus ka samamoodi. See on võib-olla kokkusattumus – ma pole ebausklik –, aga võib-olla ei ole? Võib-olla nad tunnevad? Vahetus on peaaegu läbi, milleks meile see põrguvärk viimasel hetkel?”

„Jajah… Ei tasu jah nähtavasti,” toetas teda Artjom.

„Hea küll, poiss, ära vaju ära! Murrame läbi!” püüdis Andrei Artjomi julgustada, kuid see ei kukkunud kuigi veenvalt välja.

Ühestainsast mõttest mustadele käis isegi üle Andrei keha ebameeldiv värin, kuigi ta püüdis seda mitte välja näidata. Inimesi ta ei kartnud, mitte mingisuguseid, ei bandiite, anarhiste-kõrilõikajaid, ega Punaarmee võitlejaid. Aga igasugused ebainimlikud olendid tekitasid temas tülgastust ning mitte et ta oleks neid kartnud, aga ta ei suutnud neist lihtsalt mõelda rahulikult, nii nagu ta mõtles igasugustest inimestega seotud ohtudest.

Kõik jäid vait. Raske, rõhuv vaikus mähkis lõkke äärde kogunenud mehed endasse. Vaevukuuldavalt praksusid lõkkes jändrikud puud ja kaugelt põhja poolt tunnelist kostis aeg-ajalt tuhmi kumedat urinat, nagu oleks Moskva metroo tundmatu koletise hiiglaslik soolestik. Ja nendest häältest hakkas õudne.