Читать книгу Metro 2033 - Dmitri Gluhhovski - Страница 3

Artjomile ronis jälle igasugust pahna pähe. Mustad… Need inimeseloomad ilmusid tema valvekorra ajal välja ainult korra, kuid ta ehmus tookord kõvasti, ja kuidas saabki selle peale mitte ehmuda…

Vaat istud valves. Soojendad ennast lõkke ääres. Ja siis kuuled äkki: tunnelist, kusagilt sügavusest kostab korrapärast tuhmi kopsimist – algul kaugelt ja vaikselt, siis järjest lähemalt ja kõvemini… Ja äkki lõikab kõrva kohutav hauatagune ulgumine, juba päris lähedal… Algab tohuvabohu! Kõik kargavad üles, liivakotid, kastid, millel istuti, visatakse kiiruga tõkkeks, et oleks, kuhu taha peituda, ja vanem kisab täiest jõust, häälepaelu säästmata: „Häire!”

Jaamast kiirustab appi reserv, kolmesajandal meetril võetakse kuulipildujalt kate maha; siin aga, kus tuleb pealöök enda peale võtta, viskuvad inimesed maha kottide taha, sihivad automaadid tunnelisuu poole, sihivad… Lõpuks, oodanud ära, kui vampiirid on jõudnud päris lähedale, pannakse prožektor põlema – ja selle kiires ilmuvad nähtavale mingid veidrad, jampslikud siluetid. Paljad, musta läikiva nahaga, suurte silmade ja sisselangenud suudega… Marsivad ühtlaselt edasi, kindlustuste ja inimeste peale, täies pikkuses surma poole, end painutamata, üha lähemale ja lähemale… Kolm… Viis… Kaheksa elajat… Ja kõige esimene kergitab järsku pead ja ulub hauataguse häälega.

Värin jookseb üle keha, tahaks üles karata ja joosta, jätta automaat, jätta seltsimehed, jätta kõik kus kurat ja põgeneda… Prožektor on suunatud elajate lõustadele, et ereda valgusega neile otse silmaterasse sähvata, kuid on näha, et nad isegi ei kissita, ei kata silmi kätega kinni, vaid vaatavad pärani silmi prožektorisse ja jätkavad mõõdukalt liikumist edasi, muudkui edasi… Kas neil üldse ongi silmaterad?

Ja siis lõpuks jõuavad nad kolmesajandalt joostes kohale, koos kuulipildujaga, heidavad nende kõrvale pikali, hüüavad käsklusi… Kõik on valmis… Kõlab kauaoodatud „Tuld!”. Korraga hakkab mitu automaati tippima, kärgatab kuulipilduja. Kuid mustad ei peatu, ei kummardu, nad tulevad täispikkuses sammu aeglustamata sama mõõdukalt ja rahulikult edasi. Prožektori valguses on näha, kuidas kuulid rebivad nende läikivaid kehasid, tõukavad neid tagasi; nad kukuvad, kuid tõusevad kohe püsti, ajavad ennast sirgu ja lähevad edasi. Ja jälle – sel korral juba kähedalt, sest kõri on läbi lastud – kõlab kohutav ulg. Möödub veel mitu minutit, enne kui terasene tulemöll murrab lõpuks selle ebainimliku mõttetu visaduse. Ja pärast, kui kõik vampiirid lebavad juba maas, hingetud ja liikumatud, tulistatakse neile viielt meetrilt veel kontroll-laskudega pähe. Ja isegi kui kõik on juba läbi ja laibad on juba šahti visatud, seisab seesama jube vaatepilt veel kaua silme ees – kuidas mustadesse kehadesse tungivad kuulid ja prožektor põletab pärani silmi, kuid nad tulevad ikka sama ühetasaselt edasi…

Artjomil kiskus sellest mõttest sees krampi. Jajah, parem on nendest mitte lobiseda, mõtles ta. Niisama, igaks juhuks.

„Hei, Andreitš! Seadke valmis! Me tuleme juba!” karjuti neile lõunast, pimedusest. „Teie vahetus sai läbi!”

Inimesed lõkke ümber hakkasid liigutama, heites endalt tardumuse; nad tõusid ringutades püsti, ajasid seljakotid ja relvad selga ning Andrei haaras ka üleskorjatud kutsika kaasa. Pjotr Andrejevitš ja Artjom naasid jaama, Andrei oma meestega aga enda kolmesajandale: nende valvekord polnud veel lõppenud.

Tulid vahetusmehed, vahetati käepigistusi, räägiti, ega midagi veidrat või erilist polnud, sooviti, et mehed end korralikult välja puhkaks, ja istuti tulele lähemale, et jätkata varem alustatud jutuajamist.

Kui kõik liikusid mööda tunnelit lõunasse, jaama poole, rääkis Pjotr Andrejevitš Andreiga millestki tuliselt: näha, et nad pöördusid tagasi mõne oma igavese vaidluse juurde. Aga kiilaspäine mehemürakas, kes küsis mustade ratsiooni kohta, jäi neist maha ja sättis end Artjomi kõrvale jalg jalas käima.

„Nii et sa tunned Kuivetut?” küsis ta Artjomilt talle silma vaatamata oma tuhmi madala häälega.

„Onu Sašat? Nojah! Ta on mu kasuisa. Ma elangi temaga koos,” vastas Artjom ausalt.

„Mis sa ütled… Kasuisa. Ei teagi…” pomises kiilakas.

„Aga mis teie nimi on?” julges Artjom pärida, arutledes, et kui inimene küsib sugulase kohta, siis annab see talle õiguse vastuküsimuse esitada.

„Minu? Nimi?” küsis kiilaspea imestunult üle. „Milleks sulle see?”

„Noh, ma ütlen onu Sašale, Kuivetule edasi, et te tema kohta küsisite.”

„Ah vaat milleks… Hunter… Ütle, et Hunter tundis huvi. Jahimees. Tervita teda.”

„Hunter? See pole ju nimi. Mis see on, teie perekonnanimi? Või hüüdnimi?” uuris Artjom edasi.

„Perekonnanimi? Hm…” Hunter muigas. „Et mis see on? No täitsa… Ei, poiss, see pole perekonnanimi. See on… kuidas sulle nüüd öelda… amet. Aga mis sinu nimi on?”

„Artjom.”

„Vaat kui hästi. Saimegi tuttavaks. Ilmselt jätkame oma tutvust. Ja üsna pea. Ole terve!”

Pilgutanud Artjomile hüvastijätuks silma, jäi ta koos Andreiga kolmesajandale meetrile.

Minna oli üsna vähe, kaugelt kostis juba jaama hääli. Artjomiga kõrvu sammuv Pjotr Andrejevitš küsis talt murelikult:

„Kuule, Artjom, mis mees see üldse oli? Mis ta sulle seal rääkis?”

„Mingi imelik… Küsis onu Saša kohta. Kas ta on tema tuttav või? Kas teie ei tunne siis teda?”

„Justkui ei tunne… Ta tuli alles paar päeva tagasi meie juurde jaama, mingite asjade pärast; nähtavasti on Andrei temaga justkui tuttav – paluski end koos temaga vahtkonda. Kurat teab, milleks tal seda tarvis oli. Nägu oleks justkui kuidagi tuttav…”

„Jah. Sellist välimust pole nähtavasti kerge unustada,” oletas Artjom.

„Just-just. Kus ma olen teda näinud? Mis ta nimi on, ei tea?” tundis Pjotr Andrejevitš huvi.

„Hunter. Nii ütleski – Hunter. Püüa siis aru saada, mis see on.”

„Hunter? Pole just vene perekonnanimi…” kortsutas Pjotr Andrejevitš kulmu.

Kaugelt paistis juba punane kuma: VDNH-s ei töötanud nagu ka enamikus teistes jaamades tavaline valgustus ning juba kolmandat aastakümmet elasid inimesed tumepunases avariivalguses. Ainult „isiklikes apartementides” – telkides, tubades – põlesid harva normaalsed elektripirnid. Ja ainult mõned kõige rikkamad metroojaamad särasid tõeliste elavhõbedalampide valguses. Neist pajatati legende ning juhtus, et provintsiaalid kaugematest, jumalast maha jäetud pooljaamadest unistasid aastaid, et sinna minna ja seda imet vaadata.

Tunnelist väljumisel andsid nad relvad valveruumi, viskasid allkirja ja Pjotr Andrejevitš surus Artjomil hüvastijätuks kätt ning ütles:

„Heidame nüüd küljeli! Ma püsin ise vaevu jalul, aga sina ilmselt juba magad püstijalu. Ja Kuivetule – leegitsev tervitus. Las tuleb külla.”

Artjom jättis hüvasti ja tundes, kuidas väsimus äkki talle peale vajub, lonkis oma „korterisse”.

VDNH-s elas oma kakssada inimest. Mõned ametiruumides, kuid enamik siiski platvormil telkides. Telgid oli armee omad, juba vanad, kulunud, kuid kvaliteetselt tehtud. Need ei pidanud siin maa all ei tuult ega vihma tundma ja neid remonditi tihti, nii et neis võis täiesti elada: soojust need läbi ei lasknud, valgust samuti ja isegi heli pidasid kinni – mida siis veel ühelt elamult nõuda…

Telgid olid surutud vastu seina ja seisid neist mõlemal pool – rööbasteede juures ja kesksaalis. Platvorm oli muudetud millekski tänava sarnaseks: keskele oli jäetud üsna lai läbikäik. Mõned telkidest, suured, suurte perede omad, olid võlvide all. Kuid kindlasti oli mitu võlvi ka läbipääsu jaoks – saali mõlemas ääres ja selle keskel. All, platvormi põranda all, olid ka teised ruumid, kuid lagi oli seal madal ning elamiseks need ei kõlvanud; VDNH-s kohandati need toiduladudeks.

Kaks põhjapoolset tunnelit ühinesid paarikümne meetri järel jaama taga lühikese liinidevahelise teejupiga, mis oli kunagi ehitatud selleks, et rongid saaksid ümber pöörata ja tagasi sõita. Nüüd viis üks neist kahest tunnelist just kõrval oleva ümbersõidu juurde, kuid oli sealt edasi täis aetud, teine viis põhja, botaanikaaeda ja peaaegu et Mõtištšini välja. See oli jäetud taganemisteeks äärmuslikuks juhuks ja sellel Artjom just vahti pidaski. Järelejäänud tükk teisest tunnelist ja ühendav ümbersõit kahe tunneli vahel olid eraldatud seenekasvatuse jaoks. Rööpad olid seal üles võetud, pind oli üles tuhnitud ja väetatud – sinna veeti jäätmed solgiaukudest ning kõikjal valendasid korralike ridadena seenekübarad. Samuti oli kinni aetud üks kahest lõunapoolsest tunnelist, kolmesajandal meetril, ja seal, kõige lõpus, inimeste elamutest kaugemal, olid kanalad ja seasulud.

Artjomi kodu oli peatänaval – siin, ühes väikestest telkidest elas ta koos kasuisaga. Kasuisa oli tähtis mees, administratsiooniga seotud, vastutades kontaktide eest teiste jaamadega, nii et kedagi teist nende juurde telki ei paigutatud – see oli neil personaalne, kõrgeima järgu alusel. Üsna tihti kadus kasuisa kaheks-kolmeks nädalaks ära ja ei võtnud Artjomi kunagi kaasa, tuues ettekäändeks, et tal tuleb liiga ohtlike asjadega tegeleda ja et ta ei taha Artjomiga riskida. Kui ta oma retkedelt tagasi tuli, oli ta kõhnemaks jäänud, habemesse kasvanud, mõnikord haavatud, ja ta istus esimesel õhtul alati koos Artjomiga, rääkides talle selliseid asju, mida oli raske uskuda isegi selle groteskse maailmakese uskumatute lugudega harjunud elanikul.

Artjomi muidugi tõmbas rändama, kuid niisama luusimine oli metroos liialt ohtlik: sõltumatute jaamade patrullid olid väga kahtlustavad, relvaga läbi ei lasknud, aga ilma relvata tunnelisse minek oli kindel surm. Nii et sellest ajast, kui nad tulid kasuisaga Savelovi jaamast, polnud Artjom kaugematel retkedel käinud. Ta käis mõnikord asju ajamas Aleksejevis, mitte üksi muidugi, ikka grupis, ja jõudis isegi Riia jaamani. Ja veel oli tema arvel üks teekond, millest ta ei saanud kellelegi isegi rääkida, kuigi oleks väga tahtnud…

See juhtus ammu-ammu, kui botaanikaaias ei olnud veel lõhnagi mustadest ning see oli lihtsalt mahajäetud pime jaam ja VDNH patrullid valvasid sellest põhja pool ning Artjom ise oli päris poisike. Siis nad riskisid koos sõpradega: pugesid valvekorra vahetuse ajal vargsi laternate ja kellegi vanematelt näpatud kaheraudsega äärmisest kordonist mööda ning roomasid tükk aega mööda botaanikaaeda. Oli hirmus, kuid ka huvitav. Laternate valgel oli kõikjal näha inimasustuse jälgi: söed, põlenud raamatud, katkised mänguasjad, lõhkirebitud riided… Rotid sebisid ringi ning aeg-ajalt kostis põhjapoolsest tunnelist veidraid korisevaid hääli. Keegi Artjomi sõpradest – ta ei mäletanud enam, kes just, kuid nähtavasti Ženka, neist kolmest kõige elavam ja uudishimulikum – tegi ettepaneku: prooviks õige selle tõkke eest ära võtta ja mööda eskalaatorit üles ronida… lihtsalt, et vaadata, kuidas seal on? Mis seal on?

Artjom ütles tookord kohe, et tema on vastu. Ta mäletas veel liigagi värskelt kasuisa hiljutisi jutustusi inimestest, kes olid käinud maapinnal; sellest, kuidas nad pärast seda on kaua haiged ja milliseid õudusi teinekord seal üleval näha saab. Kuid kohe hakati teda veenma, et see on harukordne võimalus – millal siis veel õnnestub nii, ilma täiskasvanuteta, mahajäetud jaama pääseda; siin saab aga veel üleski tõusta ja vaadata, oma silmadega vaadata, kuidas see on, kui pea kohal ei ole midagi… Siis loobuti tema veenmisest ja teatati, et kui selline argpüks on, siis las istub siin all ja ootab, kuni nad tagasi tulevad. See, et ta jääb üksi mahajäetud jaama ja rikub sealjuures oma reputatsiooni kahe parima sõbra silmis, näis aga Artjomile täiesti väljakannatamatuna ning ta nõustus südant kõvaks tehes.

Nende üllatuseks oli mehhanism, mis pani liikuma platvormi eskalaatorist eraldava tõkke, töökorras. Ja just Artjomil õnnestus see pärast poolt tundi meeleheitlikke katseid käivitada. Roostetanud raudsein nihkus põrguliku kriginaga kõrvale ja nende pilgu ees avanes ülesviiva eskalaatori lühike astmeterida. Mõned vajusid sisse ja läbi haigutavate aukude olid laternate valgel näha hiiglaslikud hammasrattad, mis olid aastaid tagasi igaveseks seiskunud, roostest söödud ja mingi pruuni, vaevumärgatavalt liigutava asja sisse kasvanud… Neil polnud kerge sundida end üles liikuma. Mõnikord andsid astmed, millele nad astusid, järele ja lendasid alla – nad ronisid siis üle sissevajunud koha, hoides valgustite karkassidest kinni. Tee üles oli lühike, kuid esialgne otsustavus haihtus pärast esimest sissevajunud astet ning selleks, et ennast kuidagi ergutada, kujutlesid nad end tõeliste stalkeritena.

Stalkeritena…

See imelik ja võõras sõna oli vene keelde täiel määral sisse kasvanud. Varem nimetati niimoodi inimesi, keda vaesus tõukas nii kaugele, et nad tungisid mahajäetud sõjaväepolügoonidele, et demonteerida lõhkemata mürske ja pomme ning anda messingkestad värviliste metallide kokkuostjatele; ja veidrikke, kes roomasid rahuajal mööda kanalisatsiooni, ja teab keda veel… Kuid nendes tähendustes oli midagi ühist – see oli äärmiselt ohtlik elukutse, kokkupuude tundmatu, mõistmatu, saladusliku, pahaendelise, seletamatuga… Kes teab, mis toimus mahajäetud polügoonidel, kus tuhandetest plahvatustest moonutatud, tranšeedest läbiküntud ja katakombidest täidetud radioaktiivne maa andis koletuslikke tõusmeid? Võis vaid aimata, mis võis suurlinna kanalisatsiooni elama asuda pärast seda, kui ehitajad enda järel luugid sulgesid, et lahkuda igaveseks nendest süngetest, kitsastest ja haisvatest koridoridest…

Metroos nimetati stalkeriteks neid väheseid uljaspäid, kes julgesid maapinnale oma nägu näidata. Kaitseülikondades, tumedate klaasidega gaasimaskides, hambuni relvastatuna tõusid need inimesed üles kõigile vajalike asjade, lahingumoona, aparatuuri, varuosade, kütuse järele… Inimesi, kes seda söandasid, oli sadu. Neid, kes oskasid sealjuures elusalt tagasi tulla, aga üksikuid ning sellised inimesed olid kulla hinnaga – neid hinnati veel rohkem kui endisi metrootöötajaid. Seal üleval ootasid neid, kel oli jultumust üles tõusta, mitmesugused ohud – alates radiatsioonist kuni jubedate, sellest moonutatud olenditeni. Maapinnal oli samuti elu, kuid see polnud enam elu selle tavalises inimlikus tähenduses.

Iga stalker muutus inimlegendiks, pooljumalaks, keda kõik vaimustatult vaatasid, väikesest kuni suureni. Kui lapsed sünnivad maailmas, kus pole enam kusagile ujuda ja lennata ning sõna „lendur” ja „meremees” hägustuvad ja kaotavad pikapeale oma mõtte, siis tahavad nad saada stalkeriteks. Minna läikivatesse turvistesse rüütatult üles, saadetuna sadadest pilkudest täis jumaldamist ja hardust, jumalate juurde; võidelda koletistega ning tulla tagasi siia, maa alla, tuua inimestele kütust, lahingumoona, valgust ja tuld. Tuua elu.

Stalkeriks tahtsid saada nii Artjom, tema sõber Ženka kui ka Vitalik-Riiukukk. Sundides end mööda sissevajuvate astmetega hirmutavalt krigisevat eskalaatorit üles ronima, kujutlesid nad end kaitseülikondades ja dosimeetritega, käes ülestõstetud torudega võimsad käsikuulipildujad, nii nagu tõelistel stalkeritel ette nähtud. Kuid neil polnud ei dosimeetreid ega kaitseriietust ning hirmuäratavate sõjaväekuulipildujate asemel oli ainult igivana kaheraudne, mis võib-olla üldse ei tulistagi…

Üsna kiiresti sai tõus läbi ja nad sattusid peaaegu maapinnale. Õnneks oli öö, muidu oleksid nad kindlasti pimedaks jäänud. Silmad, mis olid harjunud pikki aastaid eluga maa all pimeduse, lõkete ja avariilampide purpurvalgusega, poleks sellist koormust välja kannatanud. Pimedate ja abitutena oleks nad vaevalt koju jõudnud.

Botaanikaaia vestibüül oli peaaegu rusudes, pool lage alla kukkunud ja läbi selle oli näha radioaktiivsetest tolmupilvedest juba puhastunud tumesinist, tähtede müriaade täis külvatud suvetaevast. Kuid mis on tähistaevas lapsele, kes ei suuda endale isegi ette kujutada, et pea kohal ei ole lage? Kui sa tõstad pilgu ja see ei lange betoonist vahelagedele, pehkinud juhtmete ja torude põimikutele, vaid kaob tumesinisesse sügavikku, mis avaneb äkki su pea kohal! Mis tunne see on! Ja tähed! Kas inimene, kes pole kunagi tähti näinud, võib endale ette kujutada, mis on lõpmatus, kui lõpmatuse mõiste ise tekkis kunagi nähtavasti inimestel, kes said inspiratsiooni öisest taevalaotusest? Miljonid siravad tuled, hõbedased naelad, mis on löödud sinisesse sametkuplisse…

Poisid seisid kolm, viis, kümme minutit, suutmata sõnakestki öelda. Nad ei olekski nähtavasti kohalt liikunud ja oleks hommikuks elusalt ära küpsenud, kui päris lähedalt poleks kuuldavale tulnud kohutav, verdtarretav ulg. Toibunud, tormasid nad ülepeakaela tagasi eskalaatori juurde ja sööstsid alla nii kiiresti, kui suutsid, unustades sootuks ettevaatuse, nii et oleks mitmel korral peaaegu alla, hammasrataste hammastele kukkunud. Üksteist toetades ja välja tirides ületasid nad tagasitee loetud sekunditega.

Veerenud uperkuuti viimasel kümnel astmel, kaotanud teel oma kaheraudse, sööstsid nad barjääri juhtimispuldi juurde. Kuid – oh saatan! – roostetanud rauakolakas oli kinni kiilunud ja see ei kavatsenudki tagasi oma kohale minna. Hirmust poolsurnud sellepärast, et monstrumid maapinnalt võivad neid äkki jälitada, kihutasid nad omade juurde, põhjakordonisse.

Kuid mõistes, et nad tegid nähtavasti midagi väga halba, kui õhukindlad väravad avatuks jätsid – võimalik, et nii avasid nad mutantidele tee alla metroosse, inimeste juurde –, jõudsid nad omavahel kokku leppida, et hoiavad keele hammaste taga ja ei räägi ühelegi täiskasvanule, kus nad olid. Kordonis ütlesid nad, et käisid kõrvaltunnelis rotte küttimas, kuid kaotasid püssi ära, ehmusid ja tulid tagasi.

Artjomile tegi kasuisa muidugi uut ja vana. Pehme koht kipitas pärast ohvitseririhma veel kaua, kuid Artjom pidas vastu nagu vangistatud partisan ja ei lobisenud sõjasaladust välja. Ka tema seltsimehed vaikisid.

Neid jäädi uskuma.

Kuid nüüd seda lugu meenutades jäi Artjom üha sagedamini mõtlema: kas see retk, ja mis peamine, nende lahti tehtud barjäär, pole mitte seotud selle rämpsuga, mis viimaste aastate jooksul nende kordoneid ründas?

Tervitades teel vastutulijaid, peatudes kord siin, kord seal, et kuulata uudiseid, suruda sõbral kätt, musitada tuttavat tüdrukut ja jutustada vanemale põlvkonnale, kuidas kasuisal läheb, jõudis Artjom viimaks koju. Seal polnud kedagi ja ta otsustas, et ei oota kasuisa ära, vaid heidab magama: kaheksatunnine vahetus võis kelle iganes jalust niita. Ta tiris saapad jalast, võttis kuue seljast ja peitis pea padja sisse. Uni ei lasknud end oodata.

Telgi eesriie tõusis üles ja vaikselt libises sisse massiivne kuju, kelle nägu polnud näha – näha oli vaid seda, kuidas sile kolp kurjakuulutavalt punases avariivalguses läikis. Kuuldus tuhm hääl: „Noh, kohtusimegi taas. Ma näen, et sinu kasuisa pole siin. Pole häda. Me saame ta kätte. Varem või hiljem. Ega ta ei pääse. Aga esialgu tuled sina minuga. Meil on, millest rääkida. Näiteks barjäärist botaanikaaias”. Artjom tundis temas ära oma hiljutise tuttava kordonist – sellesama, kes esitles end Hunterina. Too juba lähenes talle, aeglaselt, hääletult, tema nägu polnud näha – valgus langes kuidagi veidralt… Artjom tahtis appi hüüda, kuid võimas käsi, külm nagu laibal, surus ta suu kinni. Lõpuks õnnestus tal käsikaudu lambini jõuda, see põlema panna ja mehe nägu valgustada. See, mida ta nägi, võttis talt hetkeks jõu ja täitis ta õudusega: inimnäo asemel, olgugi see siis toores ja karm, seisis tema silme ees kohutav must lõust kahe suure mõttetu, ilma silmavalgeta silmaga ja pärani lõugadega… Artjom rebis end lahti, libises ja sööstis telgi väljapääsu poole. Äkki kustus ümberringi valgus ja jaamas muutus täiesti pimedaks, ainult kusagil kaugel oli näha nõrka lõkkekuma. Pikemalt mõtlemata tormas Artjom sinna, valguse poole. Vampiir kargas tema järel telgist välja, ise möirates: „Seisa! Sul ei ole kusagile joosta!” Kärgatas hirmus naer, mis läks pikkamööda üle tuttavaks kalmistu-ulgumiseks. Artjom jooksis tagasi vaatamata, kuuldes enda taga raskete saabaste müdinat, aeglast, mõõdetud, justkui teaks tema jälitaja, et tal pole vaja kiirustada; et Artjom satub talle varem või hiljem kätte…

Jooksnud lõkkeni, nägi Artjom, et selle ääres istub seljaga tema poole üks inimene. Ta hakkas appi kutsudes istujat sikutama, kuid too kukkus äkki pikali; sai selgeks, et ta on juba ammu surnud ning ta nägu oli millegipärast kaetud härmatisega. Ja Artjom tundis selles külmunud inimeses ära onu Saša, oma kasuisa…

„Hei, Artjom! Mis sa magad muudkui! Tõuse aga üles! Sa põõnad juba seitse tundi järjest… Tõuse üles, unimüts! Külalisi tarvis vastu võtta!” kuuldus Kuivetu hääl.

Artjom tõusis voodis istukile ja jäi talle juhmilt otsa vaatama.

„Oi, onu Saša… Seda et… kas sul on kõik normaalne?” päris ta silmi hõõrudes lõpuks. Suure vaevaga sai ta jagu soovist küsida, kas Kuivetu on üldse veel elus, ja sedagi üksnes sellepärast, et see fakt oli lihtsalt silmnähtav.

„Jah, nagu näed! Las käia, tõuse üles, mis sa vedeled. Ma tutvustan sulle oma sõpra,” tegi Kuivetu teatavaks.

Lähedal kostis tuttav tuhm hääl ja Artjom kattus higiga – talle meenus nähtud õudusunenägu.

„Ah te olete juba tuttavad?” imestas Kuivetu. „No, Artjom, oled sa alles kärme!”

Lõpuks puges külaline ka telki. Artjom võpatas ja surus end vastu telgiseina – see oli Hunter. Košmaar käis taas Artjomi silme eest läbi: tühjad tumedad silmad, raskete saabaste kõmin selja taga, härmatanud laip lõkke juures…

„Jah. Me saime juba tuttavaks,” pressis Artjom huulilt, ulatades vastumeelselt külalisele käe.

Hunteri käsi osutus tuliseks ja kuivaks ning Artjom veenis end tasapisi, et see oli lihtsalt uni – selles inimeses pole midagi halba ja see oli lihtsalt ettekujutus, kordonis veedetud kaheksa tunni ülesköetud hirmud tulid ta unenägudes tagasi…

„Kuule, Artjom! Tee meile üks heategu! Keeda tee jaoks vett! Oled meie teed proovinud?” pilgutas Kuivetu külalisele silma. „Uhh, kange nagu mürk!”

„Jah, olen seda proovinud,” vastas Hunter noogutades. „Hea tee. Petšatnikis tehakse samuti teed. Lake mis lake. Teil on hoopis teine asi.”

Artjom läks vee järele ja siis ühislõkke juurde, et teevesi kuumaks ajada. Telkides oli karmilt keelatud tuld teha – nii oli juba mitu jaama maha põlenud.

Teel mõtles ta Petšatniki peale – see on metroo päris teises otsas, sinna on tont teab palju astuda ja kui palju ümberminekuid, ülekäike ja jaamu tuleb selleks läbida, kus pettuse, kus lahinguga, kus tänu sidemetele… Aga see kõneleb rahulikult: „Petšatnikis tehakse samuti…” Jah, mis siin rääkida, huvitav tegelane, kuigi hirmsavõitu. Ja milline käsi – surub nagu pihtidega, ehkki Artjomgi pole nõrguke ja on alati nõus käesurumises jõudu katsuma.

Ta jõudis tulise teeveega telki tagasi. Hunter oli juba mantli seljast visanud. Selle alt tuli välja must sukeldumisülikond, mis oli tihedalt võimsa kaela ümber pingul, ja ta vägev kühmuline keha ohvitseririhmaga kinni tõmmatud sõjaväepükstes. Sukeldumisülikonna peale oli tõmmatud rohkete taskutega vest, aga kaenlaaluses kabuuris rippus tohutute mõõtmetega peitsitud püstol. Alles põhjalikumal vaatlusel mõistis Artjom, et sellel on külgekruvitud summutaja ja veel mingi seadeldis ülevalpool, nähtavasti lasersihik – „Stetškin”. Selline monstrum maksab terve varanduse. Artjom märkis kohe, et relv pole lihtne, kindla peale pole see mõeldud enesekaitseks. Ja siis tuli talle meelde, et kui Hunter end esitles, lisas ta oma nimele „Jahimees”.

„Noh, Artjom, vala külalisele teed! Istu ometi, Hunter, istu. Jutusta!” müristas Kuivetu. „Kurat teab ju, pole sind kaua näinud!”

„Endast räägin hiljem. Siin pole midagi huvitavat. Aga ma kuulsin, et teil toimuvad imelikud asjad. Mingid üleloomulikud olendid tikuvad ligi. Põhjast. Kuulasin täna pajatusi, kui vahtkonnas seisime. Mis see on?” päris Hunter omas maneeris, lühikeste, justkui raiutud fraasidega.

„Surm on see, Hunter,” vastas ootamatult süngeks muutunud Kuivetu. „Meie tulevane surm läheneb. Meie saatus roomab lähemale. Vaat mis see on.”

„Miks surm? Ma kuulsin, et te litsute neid muudkui edukalt laiaks. Nad on ju relvitud. Aga mis nad on? Kustkohast ja kes nad on? Ma pole teistes jaamades kunagi midagi sellist kuulnud. Mitte kunagi. See tähendab, et seda pole rohkem kusagil. Ma tahan teada, mis see on. Ma tunnen väga suurt ohtu. Ma tahan teada ohu suurust, tahan mõista selle päritolu. Sellepärast olengi ma siin.”

„Ja oht tuleb likvideerida, eks ole, Jahimees? Sa jääd ikka ja alati kauboiks… Kuid kas seda ohtu saab likvideerida – selles on küsimus,” muigas Kuivetu nukralt. „Vaat, milles on konks. See kõik on keerulisem, kui sulle tundub. Palju keerulisem. Need pole lihtsalt zombid, kõndivad surnud mingist filmist. Seal on kõik lihtne: laed revolvri hõbekuulidega,” – ja ta tõstis piltlikult püstoliks kokkupandud käelaba üles – „pahh-pahh ja kurjuse jõud on hävitatud. Kuid siin on midagi muud. Midagi hirmsat… Aga mind on ju raske hirmutada, Hunter, sa tead seda.”

„Paanitsed ikkagi?” küsis Hunter imestunult.

„Nende peamine relv on õudus. Rahvas peab oma positsioonidel vaevu vastu. Inimesed lamavad automaatidega, kuulipildujatega, kuid nende peale tulevad relvitud. Ja teades, et nad on ülekaalus nii kvaliteedilt kui ka arvuliselt, kõik põgenevad, lähevad õudusest hulluks, ja nii mõnigi ongi päriselt läinud, ütlen ma sulle saladuskatte all. See pole lihtsalt hirm, Hunter!” Kuivetu alandas häält: „See on… Ma ei tea isegi, kuidas seda sulle mõistlikult seletada… Iga korraga on see järjest tugevam. Nad mõjutavad kuidagi mõistust… Ja mulle tundub, et teadlikult. Sa tunned neid juba kaugelt ja see tunne kasvab kogu aeg: selline jõle rahutus, põlved hakkavad värisema. Polegi veel midagi näha ega kuulda, aga sa tead, et nad on kusagil lähedal, tulevad… Tulevad… ja siis kõlab ulgumine – jookse kasvõi minema… Aga nad tulevad lähemale ja sa hakkad värisema. Ja pärast näed veel kaua, kuidas nad pärani silmadega prožektori peale tulevad…”

Artjom võpatas. Selgub, et košmaarid ei piina üksnes teda. Varem püüdis ta sel teemal mitte kõneleda – kartis, et peetakse argpüksiks või segaseks.

„Psüühikat kõigutavad, raisad!” jätkas Kuivetu. „Ja tead, nad seavad end justkui sinu lainele ja järgmisel korral tunnetad sa neid veel paremini, kardad veel rohkem. See pole lihtsalt hirm… Küll mina juba tean.”

Ta jäi vait. Hunter istus liikumatult, uurides teda pilguga ja mõeldes nähtavasti kuuldu üle. Siis võttis ta lonksu kuuma keedust ning hakkas vaikselt ja aeglaselt rääkima:

„See on oht kõigele, Kuivetu. Kogu sellele sitasele metroole, mitte ainult teie jaamale.”

Kuivetu vaikis, justkui tahtmata vastata, ent järsku pääsesid ta sõnad nagu paisu tagant:

„Räägid, et kogu metroole? Ei, ei – mitte ainult metroole. Vaid kogu meie progressiivsele inimkonnale, kes jõudis oma progressiga vaat kuhu. Aeg on maksta! Liikide võitlus, Jahimees, liikide võitlus. Ja need mustad pole jäledad elukad ja mitte mingid vampiirid. See on homo novus – järgmine evolutsiooni aste, meist paremini ümbritseva keskkonnaga kohandunud. Tulevik on nende päralt, Jahimees! Võib-olla sapiens’id mädanevad veel paarkümmend või isegi poolsada aastat nendes kuradi urgudes, mille nad ise endale kaevasid, siis kui neid oli veel liiga palju ja kõik ei mahtunud üheaegselt sinna üles enam ära, nii et need, kes olid vaesemad, tuli päeval maa alla toppida. Me muutume kahvatuteks, kidurateks nagu Wellsi morlokid, mäletad „Ajamasinast” – neil elasid tulevikus maa all sellised elajad! Olid ka kunagi sapiens’id… Jah, me oleme optimistlikud, me ei taha kärvata! Me hakkame oma pasa otsas seeni kasvatama, ja sigadest saavad inimese kõige paremad sõbrad, nii-öelda partnerid ellujäämisel… Me hakkame isukalt krõmpsutama multivitamiine, mida on tonnide kaupa tootnud meie hoolitsevad esivanemad. Me hakkame arglikult üles roomama, et haarata kiiruga veel üks kanister bensiini, veel natuke kellegi kaltse, ja kui kõvasti veab, siis ka käputäie padruneid ning joosta siis võimalikult kiiresti tagasi oma läppunud maa-alusesse käiku, vaadates varga kombel ringi, ega keegi midagi ei märganud. Sellepärast et seal üleval pole me enam oma kodus. Maailm ei kuulu enam meile, Jahimees… Maailm ei kuulu enam meile.”

Kuivetu vaikis, vaadates, kuidas teetassist tõuseb aeglaselt auru, mis hajub telgi hämaruses. Hunter ei vastanud midagi ja Artjom mõtles äkki, et ta pole kunagi midagi sellist oma kasuisalt kuulnud. Tema tavalisest kindlusest, et kõik läheb hästi – tema suhtumisest, et „ära vaju ära, murrame läbi”, tema ergutavatest silmapilgutustest, polnud midagi järel. Või oli see lihtsalt teeseldud?

„Vaikid, Jahimees? Vaikid. Lase käia, no lase käia, vaidle vastu! Kus su argumendid on? Kus su optimism on? Viimasel korral, kui me sinuga rääkisime, väitsid sa veel, et radiatsiooni tase langeb ja inimesed lähevad ükskord maapinnale tagasi. Eh, Jahimees… „Päike tõuseb metsa kohal, ainult mitte minule…” laulis Kuivetu nöökivalt. „Me hoiame hammastega elust kinni, hoiame sellest kõigest jõust kinni; ükskõik mida need filosoofid ka ei räägiks ja sektandid ei kinnitaks, aga võib-olla seal polegi midagi? Ei tahaks uskuda, ei tahaks, kuid kusagil hingesopis sa tead, et see on nii… Aga meile meeldib see asi, Jahimees, kas pole nii? Me sinuga tahame väga elada! Meie sinuga jääme roomama mööda haisvaid maa-aluseid käike, me magame koos sigadega ja õgime rotte, kuid me jääme ellu! Eks ole? Ärka üles, Jahimees! Keegi ei kirjuta sinust raamatut „Jutustus tõelisest inimesest”, keegi ei ülista sinu elujanu, sinu hüpertrofeerunud enesealalhoiuinstinkti… Kaua sa nende seente, multivitamiinide ja sealihaga vastu pead? Anna alla, sapiens! Sa pole enam looduse kuningas! Sa oled kukutatud! Ei, sa ei pea tingimata kohe kõngema, keegi ei sunni. Rooma veel agoonias, lämbu oma roojas… Kuid tea, sapiens: sa oled oma aja ära elanud! Evolutsioon, mille seadusi sa mõistsid, tegi juba uue spiraalikeeru ja sa pole enam viimane aste, loomise kroon. Sa oled dinosaurus. Peab uutele, märksa täiuslikumatele liikidele koha loovutama. Pole tarvis olla egoist. Mäng on läbi, on aeg lasta teistel ka mängida. Sinu aeg on möödas. Sa oled välja surnud. Ja las tulevased tsivilisatsioonid murravad pead selle üle, mispärast sapiens’id välja surid. Kuigi vaevalt see kedagi huvitab…”

Hunter, kes uuris selle monoloogi ajal tähelepanelikult oma küüsi, tõstis lõpuks pilgu Kuivetule ja sõnas raskelt:

„Aga sa oled sellest ajast kõvasti järele andnud, kui me viimast korda kohtusime. Ma mäletan küll, kuidas sa mulle rääkisid, et kui me kultuuri säilitame, nina norgu ei lase, vene keelt ei unusta ja õpetame oma lapsi lugema ja kirjutama, siis pole viga, võib-olla peame ka maa all vastu… Rääkisid sa mulle seda või mitte? Ja nüüd – anna alla, sapiens… Miks nii?”

„Ma lihtsalt mõistsin üht-teist, Jahimees. Tundsin seda, millest sina saad võib-olla aru, aga võib-olla ei saa ka – me oleme dinosaurused ja elame oma viimaseid päevi… Võtku see kümme või isegi sada aastat, kuid ikkagi…”

„Vastupanu on mõttetu, jah?” venitas Hunter ebasõbraliku häälega. „Sinnapoole kaldud või?”

Kuivetu vaikis langetatud pilgul. Nähtavasti läks see talle, kes ta kunagi oma nõrkusi ei tunnistanud, palju maksma, et öelda vanale seltsimehele niimoodi, ja veel Artjomi juuresolekul. Tal oli valus valget lippu heisata…

„Vaat ei! Seda sa ei jõua ära oodata!” sõnas Hunter aeglaselt, tõustes täies pikkuses püsti. „Ja nemad ei jõua ka seda ära oodata! Räägid, et uued liigid? Evolutsioon? Möödapääsmatu väljasuremine? Pask? Sead? Vitamiinid? Ma olen hullematki näinud. Ma ei karda seda. Said aru? Mina käsi üles ei tõsta. Enesealalhoiuinstinkt? Nimeta seda nõnda. Jah, ma hoian hammastega elust kinni. Kuradile su evolutsioon. Las teised liigid ootavad üldises järjekorras. Ma pole loom, keda tapale viiakse. Kapituleeru ja mine nende oma palju täiuslikumate ja palju paremini kohanenud liikide juurde, anna neile koht ajaloos! Kui sa tunned, et oled oma sõdimised ära sõdinud, siis lase käia – deserteeru ja ma ei mõista sind hukka. Kuid ära püüa mind hirmutada. Ja ära proovi mind kaasa tapamajja tassida. Milleks sa mulle neid jutlusi loed? Et kui sa pole üksi; kui sa annad kollektiivis alla, siis pole sul nii häbi? Või lubavad vaenlased kausi sooja putru iga vangitoodud seltsimehe pealt? Kas minu võitlus on lootusetu? Räägid, et me oleme kuristiku serval? Ma sülitan su kuristikku. Kui sa arvad, et sinu koht on põhjas, siis tõmba rohkem õhku sisse ja – edasi. Aga minul sinuga ühist teed ei ole. Kui mõistusega inimene, rafineeritud ja tsiviliseeritud sapiens valib kapitulatsiooni, siis ma parem loobun sellest aunimetusest ja hakkan pigem loomaks. Ja hoian nagu loom elust kinni ja närin teistel kõri läbi, et ellu jääda. Ja ma jään ellu. Said aru?! Jään ellu!”

Ta istus ja palus Artjomil veel teed valada. Sünge ja vaikiv Kuivetu tõusis püsti ning läks ise teekannu täitma ja seda soojendama. Artjom jäi telgis Hunteriga üksi. Tema viimased sõnad, tema helisev põlgus, tema tige enesekindlus, et ta jääb ellu, sütitasid Artjomi. Ta ei söandanud tükk aega esimesena rääkima hakata. Aga siis pöördus Hunter ise tema poole:

„No ja mida sina mõtled, noormees? Räägi, ära häbene… Tahad samamoodi olla nagu taim? Nagu dinosaurus? Istuda oma asjade peal ja oodata, kuni sinu järele tullakse? Tead mõistujuttu konnast ja piimast? Kuidas kaks konna sattusid piimapotti. Üks, ratsionaalselt mõtlev, sai õigel ajal aru, et vastupanu on mõttetu ja et saatust ära ei peta. Ja ehk on hauatagune elugi olemas – milleks siis ilmaaegu pingutada ja tühje lootusi hellitada? Pani koivad kokku ja vajus põhja. Aga teine, nähtavasti rumaluke, oli veel ka ateist. Ta hakkas rabelema. Tundus küll, et mida siin ikka tõmmelda, kui kõik on ette määratud? Aga sumas ja sumas ringi… Kuni piim muutus võiks. Ja ronis välja. Mälestame tema kaaslast, kes hukkus enneaegselt filosoofia progressi ja ratsionaalse mõtlemise nimel.”

„Kes te olete?” julges Artjom lõpuks küsida.

„Kes ma olen? Sa ju tead juba, kes ma olen. Jahimees.”

„Aga mida see tähendab – Jahimees? Millega te tegelete? Peate jahti?”

„Kuidas seda sulle seletada… Tead sa, kuidas töötab inimorganism? See koosneb miljonitest pisikestest rakkudest – ühed annavad edasi elektrilisi signaale, teised säilitavad informatsiooni, kolmandad imevad välja toitvaid aineid, neljandad kannavad hapnikku edasi… Kuid nad kõik, isegi kõige tähtsamad neist, hukkuksid vähem kui päevaga – hukkuks kogu organism –, kui poleks rakke, mis vastutavad immuunsuse eest. Neid nimetatakse makrofaagideks. Nad töötavad metoodiliselt ja mõõdukalt nagu kellavärk, nagu metronoom. Kui nakkus tungib organismi, leiavad nad selle üles, nuhivad selle välja, kus see ennast ka ei peidaks, ja saavad selle varem või hiljem kätte ning…” – ta tegi käega žesti, justkui keeraks kellelgi kaela kahekorra, tuues samas kuuldavale ragistavat häält – „likvideerivad.”

„Aga mis seos sellel teie ametiga on?” käis Artjom peale.

„Kujuta ette, et kogu metroo on inimorganism. Keeruline organism, mis koosneb neljakümnest tuhandest rakust. Mina olen makrofaag. Jahimees. See on minu amet. Iga oht, mis on piisavalt tõsine, et ohustada tervet organismi, tuleb likvideerida. See on mu töö.”

Lõpuks tuli Kuivetu teekannuga tagasi ja pöördus keevat tõmmist kruusidesse kallates ning nähtavasti äraoleku ajal mõtteid kogununa Hunteri poole:

„Ja mida sa kavatsed ette võtta selle ohuallika likvideerimiseks, kauboi? Lähed jahile ja lased kõik mustad maha? Vaevalt et sul sellest midagi välja tuleb. Midagi pole teha, Hunter. Mitte midagi.”

„Alati on olemas veel üks väljapääs, kõige viimane. Lasta teie põhjatunnel õhku – kuradile. Ajada see tervenisti täis. Ja lõigata su uus liik ära. Las paljunevad seal ülal; nad ei puutu meid, mutte. Maa-alune on nüüd meie elukeskkond.”

„Ma räägin sulle midagi huvitavat. Sellest teavad meie jaamas vähesed. Meil on juba üks jaamavahe õhku lastud. Ja vaat meie peal – põhjapoolsete tunnelite peal – on põhjavee vood. Me oleks kõik peaaegu üle ujutanud juba siis, kui teine põhjapoolne liin õhku lasti. Oleks laeng veidi tugevam olnud, siis – jumalaga, kodune VDNH. Nii et kui me praegu allesjäänud põhjapoolse tunneli õhku laseme, siis ei tule meil mitte lihtsalt üleujutus. Vaid radioaktiivne löga uhub meid minema. Siis ei taba lõpp mitte ainult meid. Vaat milles peitub tõeline oht metroos. Kui astud liikidevahelisse võitlusse selliste meetoditega, siis meie liik kaotab. Šahh!”

„Aga hermeetilised väravad? Kas hermeetilisi väravaid ei saa tunnelis tollelt poolt sulgeda?” tuli Hunterile meelde.

„Hermeetilised väravad võtsid juba viisteist aastat tagasi mingid tundmatud tarkpead tervelt liinilt lahti ja panid mingi jaama kindlustuseks… keegi ei mäleta isegi millise. Kas sa tõesti ei teadnud seda? Säh sulle veel üks šahh!”

„Ütle mulle… Kas nende surve tugevneb viimasel ajal?” Hunter andis nähtavasti alla ja viis jutu teisele teemale.

„Tugevneb? Või veel! Raske uskuda, aga mingi aeg tagasi ei teadnud me neist midagi. Kuid nüüd näe – peamine oht. Ja usu mind, see päev on lähedal, kui meid lihtsalt minema pühitakse koos kogu meie kindlustuste, prožektorite ja kuulipildujatega. Pole ju võimalik kogu metrood ühe tühise jaama kaitsele panna… Jah, meil tehakse head teed, kuid vaevalt nõustuks keegi oma eluga riskima isegi sellise suurepärase tee nimel nagu meie oma. Ja lõppude lõpuks, alati on ka konkurendid Petšatnikist… Jälle šahh!” muigas Kuivetu nukralt. „Meid pole kellelegi vaja. Ise me ei suuda varsti enam selle survega võidelda. Ära lõigata, tunnelit õhku lasta me ei saa. Samuti pole me suutelised tõusma maapinnale ja neid seal ära hävitama… kõigile mõistetavatel põhjustel… Matt. Matt on sul, Jahimees! Ja mul on ka matt. Kõigil meil on lähiajal matt, kui sa mõistad, mida ma silmas pean,” muigas Kuivetu kõveralt.

„Vaatame,” lõikas Hunter vahele. „Vaatame.”

Nad istusid veel ja rääkisid igasugustest asjadest; tihti kõlasid Artjomile tundmatud nimed, katkendid kunagi lõpuni rääkimata või lõpuni kuulamata jäänud lugudest. Aeg-ajalt puhkesid mingid vanad vaidlused, millest Artjom aru ei saanud ja mis jätkusid nähtavasti aastaid, vaibudes sõprade lahkuminekul ja süttides nüüd kohtudes uuesti.

Lõpuks tõusis Hunter püsti, ütles, et tal on aeg magama minna, sest tema pole erinevalt Artjomist pärast vahikorda maganudki, ning jättis Kuivetuga jumalaga. Kuid enne väljumist pöördus ta äkki Artjomi poole ja sosistas: „Tule hetkeks välja.”

Artjom hüppas kohe tema järel välja, pööramata tähelepanu kasuisa hämmastunud pilgule. Hunter nööpis oma pika mantli kaelani kinni ja tõstis krae üles.

„Kõnnime natuke?” tegi ta ettepaneku ja astus kiirustamata mööda platvormi edasi külaliste telgi poole, kus ta peatus. Artjom liikus ebalevalt tema järel, püüdes mõistatada, millest see inimene temaga, poisikesega, kes pole seni teinud teiste jaoks midagi tähelepanuväärset ja isegi kasulikku, rääkida tahab.

„Mis sa mõtled sellest, millega ma tegelen?” küsis Hunter.

„See on tore… Sest kui teid ei oleks… Noh, teisi selliseid nagu teie… Siis oleksime me juba kõik ammu…” pomises Artjom kohmetult.

Tal läks oma kidakeelsusest sees kuumaks. Just nüüd, kui selline inimene talle tähelepanu pööras ja tahtis talle midagi isiklikult öelda – kutsus isegi välja, et kahekesi olla, ilma kasuisata – hakkas ta punastama nagu neitsi ja ei osanud midagi öelda…

„Hindad seda? Noh, kui rahvas hindab,” muheles Hunter, „siis tähendab, et pole vaja lüüasaamismeeleolusid kuulata. Su kasuisa väriseb hirmust, vaat mis. Aga ta on tõepoolest vapper inimene… Või igal juhul oli. Teil toimub midagi hirmsat, Artjom. Midagi sellist, mida ei saa niimoodi jätta. Su kasuisal on õigus: see pole lihtsalt kõnts nagu kümnetes teistes jaamades; need pole lihtsalt vandaalid või heidikud. Siin on midagi uut. Midagi kurjakuulutavat. Selles uues on tunda jäist külma. Tunda külma hauda. Olen kõigest kahe ööpäevaga teie jaamas sellest hirmust juba peaaegu läbi imbunud. Ja mida rohkem sa neist tead, mida rohkem neid tundma õpid, seda tugevam on hirm, ma saan nii aru. Sina näiteks pole neid vist palju näinud?”

„Siiani kõigest üks kord – hakkasin alles hiljuti põhja pool valves käima,” tunnistas Artjom. „Kuid ausalt öeldes jätkus mulle sellest ühest korrastki. Õudusunenäod piinavad siiani. Näiteks täna. Ja kui palju aega sellest päevast möödas on!”

„Ütled, et õudusunenäod? Sul samuti?” kortsutas Hunter kulmu. „Jah, see ei paista juhus olevat… Kui ma siin kauem elaks, paar kuud, ja käiks regulaarselt teie vahikordadel, siis pole välistatud, et ma langen rivist välja… Ei, poiss. Su isa eksis vaid ühes. See pole tema, kes seda räägib. Tema ei arva nii. Tema eest mõeldakse ja nemad räägivad tema eest. Andke alla, räägivad nad, vastupanu on mõttetu. Tema on nende ruuporiks. Mõistmata seda ise nähtavasti… Tõepoolest, nähtavasti levitavad nad meeleolusid, kaabakad, rõhuvad psüühikale. Vaat kus põrguvärk! Ütle, Artjom,” pöördus ta siis otse, nimeliselt, ning noormees mõistis: too kavatseb talle midagi tõepoolest tähtsat öelda. „Kas sul on mõni saladus? Midagi sellist, mida sa pole jaamas rääkinud, aga kõrvalisele inimesele saad avaldada?”

„N-noh…” kogeles Artjom ja läbinägelikule inimesele piisas sellest mõistmaks, et tal on oma saladus.

„Mul on ka saladus. Vahetame neid. Mul on tarvis oma saladust jagada, kuid ma tahan kindel olla, et seda välja ei lobiseta. Sellepärast anna mulle enda oma – ja mitte mingit rumalust tüdrukutest, vaid midagi tõsist, mida keegi teine ei tohiks kuulda. Ja mina räägin sulle enda oma. See on mulle tähtis. Väga tähtis, saad aru?”

Artjom kõhkles. Uudishimu võttis muidugi võimust, kuid ta ei julgenud oma saladust, todasama, avaldada inimesele, kes polnud mitte üksnes huvitav vestluskaaslane ja inimene, kelle elu on täis seiklusi, vaid kõige järgi otsustades ka külmavereline mõrtsukas, kes kõrvaldab vähimagi kõhkluseta kõik takistused oma teel. Aga kui Artjom tõepoolest on osaline mustade sissetungis…

Hunter vaatas talle ergutavalt silma: „Mind pole sul vaja karta. Garanteerin puutumatuse!” ja pilgutas vandeseltslaslikult silma.

Nad jõudsid külaliste telgi juurde, mis oli selleks ööks Hunteri täielikku kasutusse antud, kuid jäid välja. Artjom mõtles korra veel ja tegi lõpuks otsuse. Ta tõmbas sügavalt hinge ja rääkis siis kiirustades, ühe hingetõmbega ära kogu loo retkest botaanikaaeda. Kui ta lõpetas, vaikis Hunter mõnda aega, seedides kuuldut. Seejärel venitas ta käheda häälega:

„Üldiselt tuleks sind ja su sõbrad ära tappa, pedagoogilistel kaalutlustel. Kuid ma garanteerisin sulle puutumatuse. Sinu sõpradele, muide, see ei laiene…”

Artjomi süda tõmbus kokku, ta tundis, kuidas keha hirmust kangestub ja jalad pehmeks lähevad. Rääkida ta enam ei suutnud, seega ootas ta siis selle süüdistuskõne lõppu.

„Kuid vanuse ja üldise arupuuduse tõttu nonde sündmuste ajal ning ka pika aja möödumise tõttu saate armu. Ela!” Ja et Artjomi kiiremini tardumusest välja tuua, pilgutas Hunter talle nüüd juba julgustavalt silma. „Aga arvesta, et sul pole oma naabritelt jaamas armu loota. Nii et sa andsid vabatahtlikult minu kätte võimsa relva su enese vastu. Aga nüüd kuula minu saladust…”

Ja samal ajal, kuni Artjom kahetses, et oli saladuse välja lobisenud, jätkas ta:

„Ma ei tulnud siia jaama läbi terve metroo üldsegi mitte asjata. Mina ei tagane. Oht peab saama kõrvaldatud, nagu sa oled täna nähtavasti juba mitu korda kuulnud. See peab saama ja saab eemaldatud. Ma teen seda. Sinu kasuisa kardab. Ta muutub aegamööda nende relvaks, nagu ma aru saan. Ta osutab üha vastumeelsemalt vastupanu ja püüab mind ümber veenda. Kui jutt põhjavee kohta on tõsi, siis tunneli õhkulaskmise variant jääb muidugi ära. Kuid sinu jutustus selgitas mulle nii mõndagi. Kui mustad hakkasid sisse tulema pärast teie retke, siis tulevad nad botaanikaaiast. Midagi on seal valesti – ilmselt kasvatati selles botaanikaaias midagi, kui seal säärane asi on sündinud… Ja järelikult saab neid blokeerida seal, maapinnale lähemalt. Riskimata põhjavett lahti lasta. Kuid kurat teab, mis toimub põhjapoolses tunnelis seitsmesajanda meetri taga. Seal lõpeb teie võim ära. Algab pimeduse võim – kõige levinum valitsusvorm Moskva metroo territooriumil. Ma lähen sinna. Sellest ei tohi keegi midagi teada. Kuivetule ütled, et ma küsisin sinult olukorra kohta jaamas – ja see on ka tõsi. Sina ei pea ilmselt midagi seletama: kui kõik läheb libedalt, seletan ise kellele vaja. Kuid võib juhtuda…” – ta hääl katkes Artjomile tähelepanelikult silma vaadates hetkeks – „et ma ei tule tagasi. Kas tuleb plahvatus või mitte, aga kui ma pole homme hommikuks tagasi, siis peab keegi rääkima, mis minuga juhtus, ja ütlema minu seltsimeestele, mis põrguvärk teie põhjapoolsetes tunnelites toimub. Ma nägin täna kõiki oma vanu tuttavaid selles jaamas, kaasa arvatud su kasuisa. Ja ma tunnen… ma peaaegu näen, kuidas väike kahtluse- ja õuduseuss närib kõigi aju, kes satuvad nende mõju alla. Ma ei saa usaldada ussitanud ajuga inimesi. Mul on tarvis tervet inimest, kelle mõistust need vampiirid pole veel rünnanud. Mul on sind vaja.”

„Mind? Aga kuidas mina saan teid aidata?” imestas Artjom.

„Kuula mind. Kui ma tagasi ei tule, siis sa pead iga hinna eest – iga hinna eest, kuuled?! – jõudma Polisesse, linna… Ja otsima seal üles inimese hüüdnimega Mölder. Räägid temale kogu loo ära. Ja veel üks asi. Ma annan sulle praegu ühe asja ja sinna annad selle edasi tõestusena sellest, et mina saatsin sind. Tule korraks sisse!” Võtnud sissepääsult luku eest, tõstis Hunter eesriide üles ja laskis Artjomi sisse.

Telgis oli kitsas hiiglasliku kaitsevärvi seljakoti ja põrandal seisva aukartust äratava suurusega reisikasti tõttu. Laterna valgel nägi Artjom koti sügavuses mingi süngelt helkiva soliidse relva suud, mis kuulus nähtavasti sõjaväelisele kokkupandud püstolkuulipildujale. Enne kui Hunter jõudis selle kõrvalise pilgu eest ära peita, nägi Artjom läiketa musti metallkarpe kuulipildujalintidega, mis olid tihedalt pandud ühele poole relva, samas kui teisel pool seda olid väikesed jalaväegranaadid.

Tegemata mingeid kommentaare selle arsenali kohta, avas Hunter seljakoti küljesahtli ja võttis sealt väikese metallkapsli, mis oli tehtud automaadikuuli kestast. Sellelt poolt, kus pidi asuma kuul, lõppes kapsel kinnikeeratud kaanega.

„Näe, võta. Ära mind üle kahe päeva oota. Ja ära karda. Sa kohtad igal pool inimesi, kes sind aitavad. Tee seda kindlasti! Sa tead, kui palju sinust sõltub. Ma ei pea sulle seda üle seletama, on ju nii? Kõik. Soovi mulle edu ja kao minema… Ma pean välja puhkama.”

Artjom pigistas endast vaevu välja hüvastijätusõnad, surus võimsat Hunteri käppa ja lonkis oma telgi juurde, kühmus tema peale langenud missiooni raskuse all.