Читать книгу Sõnum - Дмитрий Глуховский - Страница 4

Aknast paistsid kuuskede ähmased piirjooned, novembripurgaa valge säbru; telefonipostid virvendasid silme ees nagu kaadrist nihkunud võtted mustvalges filmis. Aknast näidati Venemaad, mis oli olnud säärane Solikamskist saadik: kuused, lumi, postid, siis lapike maadligi taredega, siis kahekorruseliste äbarike silikaathoonetega jaamahoone, ja jälle – miljonid kuused tihedalt ja läbipääsmatult rööbastee äärde torgatud – nagu okastraat, ei poe läbi. Aga selle aknataguse Venemaa loodusliku hoonestuse lõputuses ja ühetaolisuses oligi kogu ta vägevus, ülevus ja ilu. Paganama ilus, raisk!

„Ja mida sa tegema hakkad?”

„Elama hakkan. Mida sina teeksid?”

„Lööksin ta maha.”

„Näed siis. Aga mina olen talle andeks andnud. Ma tahan nüüd elada. Kas tohin veel korraks telefoni paluda? Ema ei võta miskipärast vastu.”

***

Jaroslavli vaksal lõi ninna jaheduse ja diiselveduri kärsahaisu. Pärast platskaardi haput lehka, pärast tamburite suitsust ja uriinist rasket läpatist oli siin õhku ja avarust: hapnikku oli liiast ja see lõi kohemaid tsifiirina pähe.

Ka Moskvat oli liiga palju, pärast kuusekoridore avanes see sissesõitnutele justkui ilmaruum. Sissepakitud inimesed hüppasid vagunitest perroonile, laadisid maha kleeplindiga kokkutõmmatud siniseruudulised hiina kotipambud, haarasid need kummassegi kätte ja startisid ooteplatvormidelt kaugusesse nagu õhkutõusvad ründelennukid lennuradadel. Silmapiir paistis udune, ja vines kangastusid saabunutele lossid, kindlused ja kõrghooned.

Ilja ei kiirustanud teistest ette, ei põtkinud voolus – laskis end kanda. Nuhutas Moskva taevast, uuris võõrdunud silmil kaugust, imestas vaikides. Oli nii ere nagu lapsepõlves. Ilmetu novembrikuine Moskva lõikas silma.

Ta oli küll Moskvasse saabunud, aga polnud veel kohal. Vaksal oli ikka veel ümberkaudse, sooldunud ja võidunud Venemaa territoorium. Täpselt nii, nagu Bangladeshi saatkond on igas mõttes Bangladeshi riigi territoorium.

Jaamaperrooni lõpus oli politseiahelik. Ilja nägi seda harjumuspäraselt üle võõraste peade juba kaugelt. Hall munder, täissöönud lõustad, terased, otsivad silmad. Kogenud. Hop, hop, hop. Isegi teenistuskoer keti otsas on täpselt samasugune. Siin on ta muidugi muuks, arusaadav. Siin nuusib ta ilmselt lihtsalt uimasteid, lõhkeainet. Aga ta võib haista ka hirmu.

Ilja hakkas vaatama tühjusse, et pääseks terastest silmadest mööda, et need magnetina ligi ei tõmbaks. Hakkas mõtlema eimillelegi, et mitte lõhnata millegi järele.

„Noormees!”

Ta tardus kohe kuulekalt. Kuidas nad ta ära tundsid? Näojume? Kühmus selg? Longus pea? Kuidas tunneb koer metslooma ära?

„Astuge siia. Dokumendid.”

Ta andis passi käest. Lapati sissekirjutuseni, lirtsatati läbi hammaste.

„Kust tulete?”

Kas valetada või rääkida tõtt? Nad ei hakka ju kontrollima. Käisin … Käisin kuskil. Puhkamas. Memme juures. Komandeeringus. Kuidas nad kontrollivad?

„Kandsin karistust.”

„Tõend vabastamise kohta.”

Kohe võeti teine toon. Peremehelik.

Ilja otsis tõendi välja. Leitnant pööras selja, mühatas raadiosaatjasse, kuulas, mida talle vastu mühatati; Ilja seisis vaikides, ei vaielnud. Temal oli kõik puhas. Kellast kellani: ennetähtaegsest vabastamisest keelduti.

„Oled ümber kasvanud, Ilja Lvovitš?” leitnant pöördus lõpuks Ilja poole, aga tõendit tagasi ei andnud, murdis selle miskipärast pooleks.

Moskva eemaldus tema selja taga kaugusse, tõmbus kokku, taevas linna kohal laskus madalamale ja nihkus paigast; inimeste kõnekõmin ja autode möirged vakatasid. Kogu Moskva asemele asus leitnant oma vatsa, laigulise rinna, oma lõustaga. Ilja justkui teadis: too ei tee talle midagi. Leitnandil tuleb lihtsalt lasta oma võimu tunnetada. Siis ta annab järele ja laseb Iljal minna. Ta seisabki siin sellepärast, teenistussegi astus sellepärast.

„Just nii, kodanik ülemus.”

„Lähed elukohta?”

„Lobnjasse.”

„Sissekirjutuse aadress?”

„Depovskaja tänav, maja number kuus.”

Leitnant kontrollis passist järele, kortsutades ilma vähimagi vajaduseta järjest lehti. Ta oli ilmselt Iljaga ühevanune, aga pagunid tegid ta vanemaks. Kuigi just Iljal, mitte temal, läks iga aasta viimasel seitsmel aastal kolme eest.

„Koju sõidad. Sul on selleks õigus,” mühatas ta. „Kahesaja kahekümne kaheksa-as,” luges ta. „Punkt üks. Mis see on? Punkt üks. Tuleta mulle meelde.”

„Valmistamine. Ja müük. Ma alles valmistusin müüma, kodanik ülemus.”

Ilja vaatas talle lõuast pisut allapoole – on üks selline eriline punkt, kuhu tuleb politseiametnikule vestluse ajal vaadata. Mitte silma ja mitte põrandale.

Ment venitas aega, talle meeldis, et ta saab aega painutada nagu traati.

Koer hakkas äkki haukuma äravaevatud tadžiki peale, kellel oli teistega sarnane ruuduline kott.

„Olgu. Ära unusta end arvele võtta.” Leitnant pistis Iljale tema tõendi pihku. „Ja ära enam müü.”

Ilja noogutas, astus kõrvale, pistis paberid sooja põuetaskusse, kus oli sitsinud ülekuulamise ajal ka ise. Leitnant oli juba tadžiki kallale asunud, tadžikk oli paljutõotavam.

Pääses läbi.

Põrutada saanud maailm toibus tasapisi, hakkas rääkima.

Aga nüüd, Moskvale lähemale jõudes nägi Ilja siin kõikjal ainult seda, mida kaugemalt, rongist näha ei olnud: mente. Vaksali ees väljakul, metroo sissepääsu juures, paviljonides ja jaamades. Karjade kaupa, kõigil lambakoera silmad. Kuigi ehk polnudki asi Moskvas, vaid Iljas.

***

Ta viidi kaasa suvel, vabastati päris sügise lõpus. See Moskva, kuhu ta vabaks lasti, ei olnud tolle sarnane, kust ta kaasa viidi.

Moskva oli praegu nagu raagus novembrikuine puu – niiske, tume; varem oli ta olnud üleni erksavärvilisi silte täis, kubisenud igasugu tränaga kauplevatest kioskitest, aga nüüd oli karmiks muutunud, heitnud endalt mitmevärvilise rüü, koorinud graniidini paljaks.

Varem oli Ilja teda jumaldanud, kui linn teeskles üleüldist käratsevat turgu – talle oli tundunud, et ta võib sellelt turult osta endale mis tahes tuleviku. Ta käis siis oma Lobnjast Moskvasse elektrirongiga – ülikooli, klubidesse, kontsertidele – ja kujutles end iga kord moskvalaseks. Tuli ainult kool lõpetada, leida töökoht kesklinnas ja üürida sõpradega kahasse korter. Moskvas oli võluväega maa, mis oli väetatud kasvuhormoonidega: torka ainult oma soovid sisse – kohe kasvavad välja head raha toov töö, moodsad sõbrad ja kõige ilusamad tüdrukud. Moskva oli ka ise endast purjus ja kostitas oma viinauimaga kõiki. Siin oli kõik võimalik. Moskval poleks see tükki küljest võtnud, kui Ilja oleks näpistanud selle kerkinud magusast tainast oma õnnekillukese.

Aga praegu nägi Ilja Moskvat nagu unes – ta oli ju seal, tsoonis, linna tihti unes näinud. Moskva oli muutunud rangemaks ja klanitumaks, tõsisemaks, ametlikumaks – ja nägi seetõttu välja esmaspäevaselt pohmelline. Ilja nagu tundis linna ära ega tundnud ka; tajus end siin võõrana, turistina. Turistina Solikamskist ja lisaks veel minevikust.

Ta seisis veel pisut kolme vaksali ees väljakul; teiste juhmistunud sissesõitnute seas ei hakanud tema, tsoonist saabunu, nii väga silma. Võis sisse hingata ja ringi vaadata.

Tõmbas hinge. Vaatas ringi ja hakkas astuma.

Ilja astus mööda Moskvat ettevaatlikult, et linn ei muutuks liiga laiadest käeviibetest ja liiga enesekindlatest sammudest tõepoolest unenäoks ega haihtuks olematusse; et mitte ärgata umbses hallis vangikongis, külmas umbsuses, naride ja tupikus tonkslevate elude keskel, sokilehas ja igikestvas eksimishirmus.

Aga Moskva seisis kindlalt. Tema oli tõepoolest ja alatiseks.

Ilja oli vabaks lastud. Tõesti vabaks lastud.

Ilja ostis viimaste veeringute eest metroopileti ja sõitis maa alla. Konveier tõi talle maapõuest vastu moskvalasi – ja neile sai näkku vaadata. Inimesed olid jõudnud end seitsme aastaga üles lüüa, isegi tadžikid. Nad vaatasid ette ja üles kindlameelselt, paljud jooksid mööda astmeid, ei suutnud pool minutit kannatada: üleval ootasid edasilükkamatud asjatoimetused. Moskvalased kiirustavad väga elama, meenus Iljale. Aga koloonia õpetab kannatust.

Kõikidest vastutulijatest – seal oli õrnalt embavaid vanureid ja ninapidi telefonis kinni papp ja vanust trotsiv punkar – komistas Ilja pilk ainult naistele. Sedavõrd võõrdunud oli ta neist nende aastate jooksul. Ta oli unustanud, kui vähe on neil sarnasust inimestega, kui palju kaunimad nad on!

Ja kui üks neist äkki Ilja pilgule vastas, jäi ta landi otsa ning see kiskus ja tiris teda vastuvoolu – enda järel, pinnale.

Siis krimpsutas keegi nägu, turtsatas vaevukuuldavalt ja Ilja langes kohe alla tagasi, vajus kössi: nad võivad temas ju ära tunda endise vahialuse. See on talle sinkjashalliga otsa ette kirjutatud, habemenoaga mullakarva nahale lõigatud. Jope istub tal seljas nagu tunked. Naised tajuvad mehes ohtu, tajuvad nälga ja pidetust – neil on selleks loomalik, eksimatu vaist.

Edaspidi piidles Ilja neid salamahti, kohmetult, et keegi teda enam ei paljastaks. Piidles ja otsis igaühes sarnasust Veraga. Iseenesest kukkus nii välja.

Ta otsustas, et ei helista Verale mingil juhul.

Andestada talle ja mitte helistada. See jutuajamine ei anna Iljale midagi, isegi kui naine soostub vestlema. Kuulda ainult Vera häält? Milleks. Ilja oli tema eest endamisi juba mitmeid kordi kõik rollide kaupa ära öelnud: küsimused ja vastused. Keelitused, etteheited. Kujuteldav Vera libises alati ära.

Tõeline Vera tegi Iljale kõik selgeks ühe telefonikõnega, juba teisel aastal. Vabandas, kahetses, nagu oskas. Ütles, et ei taha valetada. Et kohtas kedagi. Et tal on õigus olla õnnelik. Korrutas seda, nagu oleks Ilja temaga vaielnud. Ilja ei saanud Veraga teiste kuuldes vaielda.

Vera ei käinud teda kordagi vaatamas.

Seepärast vaidles Ilja kujuteldava Veraga – veel viis aastat. Kuid ta ei suutnud veenda ka kujuteldavat Verat.

Metroovagunis võis ta inimesi jälgida hirmuta, isegi neid, kes istusid otse vastas. Vagunis ei tundnud tema vastu keegi huvi: kõik olid süüvinud oma telefoni. Värvitud küüntega värvitud tädid, pilusilmsed mõhnaliste kätega võõrtöölised, tikkpeente sõrmekestega koolilapsed, kõik ajavad ekraanidel midagi laiali, kõigil on klaasitükkides teine, tõelisem ja huvitavam elu. Varem olid nutitelefonid ainult eesrindlikel, noortel. Kuni Ilja kinni istus, tehti oma internet muulastele ja vanuritele ja piimahabemetele.

Neil oli kongis ainult üks telefon. Muidugi mitte Iljal. Ilja pidi kauplema endale sekundeid kõneaega ja minuteid sotsiaalvõrgustikus VKontakte, mida ta vahetas sigarettide vastu ema saadetud pakkides. Raha oleks kohemaid ära näpsatud, aga sigarettidest võeti pakki läbi puistates ainult pooled: tollimaks. Ja side oli kallis. Nii et sekundid ema häält ja minutid Vera kodulehel – napivõitu.

Kuigi Vera ei laadinud sinna peaaegu üldse fotosid, ainult linke mingitele klippidele, isiksusetestidele, mõttetule jurale. Võibolla sai ta aru, et Ilja vaatab teda vanglast ega tahtnud, et näeks.

Ja ikkagi näpistas Ilja endale vahel natuke aega, et Tõbrast vaadata. Kuidas mehel on. Kuidas elu läheb. Kuidas auastmed tõusevad. Kuidas ta Tais puhkab. Euroopas. Millise Infinity ta endale ostis. Milliseid neiusid embab.

Tõpra elu oli uhke. Iljal kriipis kurku, kui ta vaatas Tõpra fotosid; südant kõõbiti noaga. Ta ei suutnud vaadata, kuid ei saanud ka vaatamata: kuidas inimene elab tema asemel.

Ülejäänud maailma tarvis ei jätkunud Iljal enam traffikut. Võlgu ei tohtinud tsoonis jääda, seal käis kogu elu ainult deebetis.

Pole viga, ta oli telefonita harjunud. Kuigi enne kinnikukkumist oli ta ainult sellest unistanudki, tellinud emalt aasta enne sünnipäeva, pannud ülikoolis kohe lauale, kui loengusse saabus, et plikad imetleksid ekraani diagonaali.

See polnud veel kõige hullem, millega seal harjuda tuli.

Ta väljus Savjolovskaja jaamas.

Jälle mendid. Kõikjal mendid.

Kolmandal ringil liikusid aeglaselt miljonid autod, tuled põlesid päeval, rataste alt paiskunud pori heljus õhus, inimesed imbusid välja maa-alustest tunnelitest, Moskva pöörles ja hingas. Elus. Ilja tahtis teda puudutada, puudutada kõike järjepanu, silitada. Ta oli tahtnud Moskvat seitse aastat puudutada.

„Lobnjasse.”

Elektrirongid olid väga muutunud.

Tema mälus olid need määrdunud, rohelised, kriibitud aknaklaasidega, täisjoonistatud külgedega, puidust ühispinkidega, põrand päevalilleseemneid täis, mahavalgunud õlu aurustub aeglaselt ja kõik haiseb selle õlle järele. Aga nüüd: uued valged rongid kollaste nooltega külgedel, pehmed istmed: igale oma. Reisijad istusid kombekalt. Valged rongid olid neid õilistanud.

„Kas tahaksid minuga Navkat vaatama tulla? Jääsõu,” ütles üks äravaevatud tädi teisele. „Ma käisin eelmine kord, taevalik.”

„Võibolla tulengi. Navka läks ju sellele, vuntsidega, noh? Putini sekretär. Täitsa kobe mees,” vastas teine, üle viiekümne, kurnatuse üle krohvinud naine. „Imposantne.”

„Ole nüüd,” rehmas esimene. „Navka oleks võinud endale ka parema leida. Tead, kes mulle meeldib? Lavrov. Lavrov on hea. Mina võtaks Lavrovi. Pealegi on ta sinu vuntsist otsusekindlam.”

Ilja kuulas ega saanud millestki aru. Rong venis. Tühjad soolikad urisesid, rinde all näris. Ta ei raatsinud vaksali ees tšeburekki osta: kioskis olid Moskva hinnad, aga sõiduhüvitis oli solikamskilik. Milleks raisata raha tšeburekile, kui varsti saab ema kuuma kapsasuppi?

Hirmus isu oli kapsasupi järele. Kolmepäevase. Hapukoorega. Pudistaks sinna kuiva leiba, nagu lapsepõlves, vanaisa eeskujul. Et leem saaks tummisem. Uputaks koorukesed suppi, aga mitte üleni, vaid et krõmpsuks veel natuke, hingaks kapsahõngu ja pistaks keelt kõrvetades lusika suhu.

Suu hakkab vett jooksma.

Aga ema istub nende poolemeetrise laua taga, nurgetsi Ilja poole ja ilmselt ulub. Nii kaua pole näinud.

Esimesed neli aastat käis ema tema juures iga kuue kuu tagant: kõik, mida ema suutis palgast kõrvale panna, kulus sõidule Solikamskisse, võõrastemajadele ja kohtumistele. Siis hakkas vererõhk jupsima, Ilja justkui kohanes koloonias ja keelitas ema nendest sõitudest loobuma. Piirduti telefonikõnedega, kuigi ema oli hakkamist täis, et kohale tulla.

Viimasel aastal lõppesid vestlused tihti ema pisaratega. Kuigi mis siin nutta oli, kui enam polnud midagi jäänudki, võrreldes ärakantud karistusega. Mida saab Ilja emale öelda, kui kõrval on kas valvur või, veel hullem, pätt, kellelt Ilja ostis oma ema minutiks? Niipea kui ema hakkas pisaraid valama, lõpetas Ilja kohe kõne. Ei saanud teisiti. Kas ema saab aru?

Pole viga, las nutab täna isu täis. Täna võib. Kõik on läbi saanud.

***

„Lobnja!”

Ühele teele jäi seisma elektrirong, teine oli silmapiirini kaubarongi all: härmas tsisternid naftasaadustega. Härmatisele oli sõrmega maalitud: „Krimm on meie”, „Obama on luuser”, „14/88”, „Vitalik + Daša”, „Minu kodumaa – Minsk” ja veel midagi. Ülekäigu poole astudes luges Ilja neid mehaaniliselt. Krimmi sündmused juhtusid, kui Ilja oli tsoonis, ja see läks temast kuidagi mööda. Kinnipeetavad olid Krimmi suhtes ükskõiksed, valvurite riigi vallutused neid ei kottinud. Kinnipeetavad on juba olemuslikult opositsioon. Sellepärast ei antagi kolooniatele valimistel hääleõigust.

Ta otsustas jaamast koduni jalgsi minna. Oli vaja kõik esimesel korral jalgsi läbi käia. Selline tahtmine oli. Ja nii saab kiiremini ka, kui marsruuttaksot ootama jääda.

Lobnjas oli teistsugune ilm. Moskva hingas palavust, oli autode kõrbehaisust kuumaks köetud. Lobnjas oli õhk läbipaistvam, pakaselisem; siin pudenes taevast külma soola, peksis põski. Kõnniteed polnud üles sulanud, asfaldi asemel oli kõikjal kõvaks tambitud lumi. Lumised autod keerutasid ratastega hallikaspruuni segu. Laiade vuukidega plokkmajad seisid, tuuletunud, pahurad. Inimesed olid valvel. Paksult mingitud kahvatud naised leekisid otsustavalt kuhugi, külmetades sukkades jalgu.

Kõigest pool tundi elektrirongiga Moskvast, aga tundus, nagu oleks Solikamskisse saabunud.

Moskva oli seitsme aastaga vanemaks jäänud, aga Lobnja polnud põrmugi muutunud: see oli samasugune nagu siis, kui Ilja kinni võeti. Samasugune nagu tema lapsepõlves. Ja Ilja oli Lobnjas oma.

Ta keeras Lenini tänavalt Tšehhovi peale. Seal oli kolm tänavajuppi, need nõjatusid ühes otsas Lenini tänavale, teises Promõšlennajale: Tšehhov, Majakovski, Nekrassov. Tšehhovi tänavas asus ema kool, kaheksas. Ema ja Ilja kool.

Ema sokutas Ilja muidugi enda juurde, kuigi maja kõrval – hoovis – oli teine kool, neljas. Seal olnuks mugavam käia, lähemal: kaheksandani oli lapse sammudega pool tundi. Aga ema võttis ta oma tiiva alla. Seitsmenda klassini käisid nad koos kooli. Siis hakkasid plikad naerma ja Ilja pani kodunt kümme minutit varem plehku, et tõestada täiskasvanulikkust ja iseseisvust. Sigaretid tulid samal ajal.

Ilja tardus kooli välisukse juures. Kollakasvalge, plokkidest, kolmekorruseline, aknad on kolmeosalised, nagu lapsed joonistavad majadele – samasugune kool, nagu kõigil teistel riigis. Seda polnud vist viimase kahekümne aasta jooksul kordagi remonditud, säilitati Iljale algsel kujul. Et oleks kergem kõike meenutada.

Ta hingas sügavalt. Vaatas akendesse: teisel korrusel jooksid väikesed. Pikapäevarühm. Kell oli kolm päeval.

Ema oli koolist juba ära läinud.

Oleks võinud temaga siinsamas kohtuda, piirdetara ääres, kui rong oleks jõudnud varem. Ja minna koos tagasi koju, mööda lund, tavalist rada pidi – maantee, ülesõit.

Aga emaga koos oleks majast väljunud ju ka teised õpsid. Õppealajuhataja, mõrd. Nad oleksid Ilja muidugi ära tundnud, hoolimata mullakarva jumest ja pöetud juustest. Kui palju aastaid tagusid nad talle pähe oma tähti ja numbreid … Kindlasti oleksid ära tundnud.

Ja mis siis? Kuidas seletas ema oma kolleegidele tema kinnikukkumist? Kuidas ta ise seda seletas? Ema pidi uskuma jääma: ta ei saanud ju uskuda, et poeg on narkomaan ja äritseb uimastitega. Aga kõik need koolitädid … Nemad ei pidanud temasse uskuma. Silme ees noogutavad, ohivad, aga selja taga? Kas ta häbistas ema kõigi ees? Kas nad oleksid teda teretanud? Aga Ilja neid?

Ta pistis käed taskutesse, ajas end puhevile, kiirustas edasi. Et teda tõesti ei märgataks. Kohtume nende kõigiga hiljem, kui oleme välja mõelnud, mida rääkida ja kuidas serveerida. Kohtume varem või hiljem. Lobnja on väike linn.

Promõšlennajal jõudis ta piki vene betoontarasid Bukinskoje maanteele ja hakkas teepervel astuma, lume kiuste, libisedes, aga jalgele jäädes. Läbi lume helendas МФЮА^[1.], Vera oli siin õppinud.

Kahekümne seitsmenda maja juures jäi Ilja veel kord seisma.

Vera maja.

Hall kuueteistkümnekorrulisene hoone kollaste klaasitud lodžadega: nii nimetavad inimesed rõdusid, kui püüavad endale veel paari ruutmeetrit krahmata. Ilja loendas seitsmenda korruse. Huvitav, kas Vera on veel seal? Või oli Moskvasse kolinud, nagu tal plaanis oli? Ta on praegu kahekümne seitsme aastane, nagu Iljagi. Vaevalt et ta ikka veel vanemate juures elab.

Sääraseid räsitud kuueteistkümnekorruselisi paneelmaju nagu Vera oma oli siin kolm, nad seisid massiivi serval üksi. All haakus nende külge omavolilist ehitist meenutav punane telliskivihoone: siin täiesti kohatuna näiv teater. Teist korrust katsid hiiglaslikud, miskipärast gooti kirjas tähed KAMMERLAVA. Ilja kompis neid pilguga. Muigas kõveralt vana nime uue tähenduse peale^[2.].

Teater oli siin alati olnud ja alati sama nime kandnud, nii kaua kui Ilja end mäletas, nii kaua kui ta oli käinud selle maja juurde Verat saatma ja talle vastu tulnud. Repertuaar: „Baal”, „Tuli mees naise juurde”, „Viis õhtut”. Varsti on uusaastapeod.

Ilja vajus kühmu. Nende paneelidest-tellistest dekoratsioonide keskel haaras viledaks pestud minevik teda täies kirkuses. Kõik meenus teravamalt, kui oleks tahtnud.

Kümnendas klassis, aprillis, kutsus ta Vera siia. „Häda mõistuse pärast”. Vanemad lubasid. Ta silitas terve etenduse Vera põlve, kuulas neiu katkendlikku hingamist. Kuulas ja oli õnnis. Süda peksis. Näitlejad pomisesid midagi kuuldamatult.

Aga Vera lükkas tema käe eemale ja põimis oma sõrmed hüvituseks tema omadega. Veral oli magus lõhnaõli, ent vürtsika alatooniga.

Hiljem sai Ilja teada: teravus lääges kokteilis – see oli Vera ise, tema muskus. Tõld, andke tõld ette.

Pärast suudles Ilja Verat kohmakalt trepikojas. Lõhnas kasside ja lekkiva aurkütte järele: kodutunne. Maitselt oli Vera keel samasugune nagu ta endagi oma. Suudlus ei sarnanenud üldse raamatusuudlustega. Alakõhus hakkas valus, see tegi häbi ja polnud jõudu peatuda. Vera sosistas. Kui isa hõikas Verat seitsmendalt korruselt trepišahti, kriipis Ilja võtmega samale kohale „Vera + Ilja”. Ilmselt pole see ülestunnistus siiani kuhugi kadunud. Vera käib sellest iga päev mööda ja tal on ükskõik.

Pärast vaheaega, kui kõik olid juba väga täiskasvanud, kutsus Vera Ilja endale külla. Vanemaid polnud. Õpime koos. Diivan oli triibuline, äraistutud. Muskus. Tuleb välja, see ei ole lõhnaõli. Oli valge ja valgus tekitas ebamugavust. Põrandal oli kaheliitrine pooltühi Fanta pudel. Pärast jõid nad – higised, kõhnukesed – ahnelt kordamööda oranži kihisevat jooki ja vaatasid teineteist, teadmata, kuidas edasi elada.

Ja edasi. Edasi kuidagimoodi siiski veel kolm aastat. Elasid.

Ilja vaatas kissitas tema rõdule, akendele: ega siluett ei vilksata? Ei paistnud. Ei ole seal vist Verat. Moskvasse sõitnud. Tühi silmitu rõdu. Aken on tuhm, selle taga on jalgratas, hoidisepurgid, isa õnged.

Ta läks üle tee, liikus mööda Bukinskojet edasi, püüdes maalida endale lumisel pimeneval maanteel suve ja nende suviseid jalutuskäike Veraga sama teed pidi. Ei õnnestunud. Selle asemel rippus silme ees tüütult nagu sigaretisuits, mida ei saa käega laiali ajada, pilt Paradiisist. Tollel ööl. Tantsupõrand. Tõbras. Kõik, mis juhtus. Rippus ja söövitas suitsuga silmi, pisarateni. Kas ta tegi toona kõik õigesti? Jah. Jah? Aga Vera? Ja ikka ükskõik, jah?

Pole viga. Nüüd on kõik lõppenud. Varsti lähevad seitse aastat meelest. Algab tavaline elu.

Lobnja haljasala jäi temast vasakule: neli ruudukujuliselt seatud pinki kõrgepingeliini hiiglasliku masti jalamil ning siinsamas kasesalu, kõrgepinge lähedusest kidur ja sandistatud. Vaatamata jääsoolale valvasid pinkidel kärudega emmed, toitsid põngerjaid hapnikuga.

Ilja keeras Batareinajale.

Ta möödus mälestussambast suurtükipatareile, mis kaitses Lobnjat sõja ajal: postament iidse seniitkahuriga, mis oli paigaldatud justkui graniidiga vooderdatud hiiglaslikku kaevikusse. Kaeviku siseseintel olid tahvlikesed langenud kangelaste nimedega. Sinna viis üksainuke kitsuke sissepääs tänavalt, rohkem pole kaeviku sisemust kusagilt näha. Siin suitsetasid nad Serjogaga tavaliselt pärast kooli, aga kõrval mürgitasid kodutud end häguste siltidega viinaga. Ilja ja Serjoga lugesid, otsisid tahvlikestelt nimesid: võitis see, kelle nimi ajas rohkem hirnuma. Kodutud rääkisid keeruliselt elust oma paralleeluniversumis. Ilja jättis sõnad meelde. Siis mindi Serjoga poole Playstationiga mängima, kuni esivanemad koju saabuvad. Pärast lonkis Ilja veel üksi tänaval, tuulutas suitsuhaisu. Kui ema oleks teda suitsetamiselt tabanud, oleks tal ots peal olnud.

Ta jooksis patarei juures üle tee ja algaski juba Depovskaja tänav. Süda kiskus valust kokku.

Õu koosneb hruštšovkadest: hallikaspruun tellis, valged raamid. Kiivas karussell on kaetud lumekirmega. Raagus kuuekorruselised kased.

Maja juba paistis, Ilja leidis isegi oma otsaakna. Kas ema näeb teda praegu? Jookseb teda kindlasti vaatama, kuni toit soojeneb. Ilja lehvitas emale.

Möödus garaažidest.

Prügikasti ümber on Sojuzmultfilmi tegelased: Lõvikutsikas, Kilpkonn, Winnie Pooh, Notsu. Koltunud, ketendavad, naeravad. Garaažide kohale on tõmmatud okastraat: nende taga on raudteedepoo territoorium, mille järgi on ka tänav nime saanud. Vanaeit pudistab läbikülmunud prügikastituvidele leiba ja kasvatab neid tasuta leiva eest. Võõras plika jooksis koduses plüüsdressis prügi välja viima. Märkas Iljad: nad oleks prügikastide juures kohtunud. Tüdruk otsustas eemale hoida ja tippis külma käes oma kottidega kaugemate prügikastide poole. Ilja surus ainult käed sügavamale taskutesse.

Trepikoda.

Ilja tõstis sõrme fonoluku nuppude juurde. Pea hakkas ringi käima. Nupud olid samad, mis seitse aastat tagasi. Uks oli sama. Ent sõrm oli hoopis teistsugune. Aga trepikoda on ju seest samasugune? Ja korter. Ja ema.

Ilja vajutas: null, üks, üks. Kutsub. Kostis vingumist. Süda peksis. Ta ei arvanud, et läheb ärevile. Milleks ärevus?

Ta oli endale seda päeva nii palju ette kujutanud. Nii palju sellele mõelnud. Kui koloonias tuli kannatada, mõtles ta sellele trepikojale, sellele koodlukule. Tagasitulekule. Oli asju, mis tuli alla neelata, et tagasi tulla. Et jälle normaalseks muutuda.

Kuidas?

Õpingud lõpule viia. Ema rääkis telefonis: sa ei tohi lasta end neil sandiks teha. Nad võtsid sinult nii palju aastaid, aga sa oled veel noor. Me ajame kõik joonde. Kui sa suutsid üks kord Moskva Riiklikku Ülikooli ilma altkäemaksuta sisse saada, suutsime su kuidagimoodi ette valmistada, suudad ka tagasi minna. Kui mitte filoloogia, mitte MRÜ, siis midagi muud. Sa oled andekas, sul on paindlik mõistus, ära ainult lase sellel kivistuda, tarduda. Ära loomastu. Sul on kaitsekiht. See tõukab kogu jäleduse eemale. Mis sinuga vanglas ka ei juhtuks, ära lase seda enda sisse. Nagu see poleks seal sina. Nagu see oleks roll, mida sa pead mängima. Tõeline sina on peidus põuetaskus ja ootab õiget aega. Ära ainult ürita, jumala pärast, kangelast mängida. Tee, mis kästakse. Muidu murravad ära, Iljuša. Teevad katki või löövad päris maha. Süsteemist ei saa võitu, kuid võib muutuda nähtamatuks ja see unustab su. Tuleb oodata, kannatada. Tuled tagasi ja me ajame kõik korda. Kui naabrid hakkavad viltu vaatama, kolime sinu ihaldatud Moskvasse. Seal ei tunne keegi kedagi nägupidi, seal on inimeste mälu päevapikkune. Sa leiad endale veel neiu, las olla see Verka, temast võib isegi aru saada. Tule ainult elusalt, tervena tagasi. Kasvõi joonistama, olgu peale, mine! Kahekümne seitsme aastane – kõik on alles ees!

Fonolukk vaikis.

Nii, veel üks kord. Null. Üks. Üks. Äkki läks toidupoodi? Hapukoort pole või leiba. Ilja vaatas nõutult ringi: tal polnud koduvõtit. Ta ei saanud ilma emata tagasi.

Ta sikutas jäist ukselinki.

Astus paar sammu tagasi. Leidis oma akna kolmandal korrusel. Tuulutusaken näitab musta pilu – õhutab kööki –, aga teistes akendes peegeldub taevas voolava tsemendina. See tiheneb. Kas pole aeg tuld süüdata? Naabritel juba põleb.

„Emps! Eemaa!”

Kas ema on ikkagi välja läinud? Kui kaua Ilja siin nüüd seisma peab? Või peaks ümberkaudsed toidupoed läbi käima? Leiba pole ja kurat sellega! Oleks võinud ta ära oodata, ta oleks ise lipanud. Kaks ööpäeva teel, peakolu sügeleb, soolikad on keerdus, häda tuli ka veel peale, kuni ta jaamast kõmpis.

„Ema! E-ma!!! Oled sa kodus?!”

Aknad olid tinased.

Äkki hakkas hirmus.

Null-kaksteist.

„Kes on?” kähistati sealt.

Jumal tänatud.

„Tädi Ira! See olen mina! Ilja! Gorjunov! Jah! Ema ei tee miskipärast lahti! Tulin tagasi! Lasti välja! Kõik istusin ära! Kas teete ukse lahti?”

Naabrinaine vahtis teda algul uksesilmast. Ilja seisis spetsiaalselt lambi alla, et tädi Ira võiks tema südamiku pealekasvanud aastaringidest ära tunda.

Lukk krigises. Naine astus mademele: püksid, lühikeseks lõigatud juuksed, paistes nägu, daami sigarett. Depoo raamatupidaja.

„Ilja. Iljuška. Mis nad sinuga teinud on.”

„Ega te ei tea, kus ema on? Ta ei võta toru ja nüüd …”

Tädi Ira klõpsutas välgumihkliga. Veel kord. Põsed vajusid lohku. Ta vaatas korrustevahelist prügitoru – vältis Ilja silmi.

„Üleeile … Tal hakkas südamega halb. Suitsetad?”

„Suitsetan. Ja mina helistan … Kas ta viidi haiglasse? Millisesse? Kas ta ei võtnud telefoni kaasa?”

Tädi Ira andis talle peenikese, valge, kuldrõngaga sigareti.

„Kiirabi ütles, et infarkt. Ulatuslik.”

Naine tõmbas terve sigareti riginaga endasse. Süütas esimese sabast teise.

„Kas …” Ilja raputas pead. Suitsetamiseks ei jätkunud õhku. „Kas?… Reanimatsioonis? Sellepärast?”

„Ja siis nad … Ühesõnaga, nad püüdsid. Aga sõitsid kaua. Siin pole ju maadki.”

Naine oli vait. Ta ei tahtnud välja öelda, tahtis, et Ilja saaks kõigest ise aru.

„Me ju alles … Me ju alles rääkisime üleeile … Kui ma välja sain … Helistasin talle … Ta ütles … Umbes lõuna paiku …”

„Just, lõuna paiku. Aga mina koputasin tema uksele umbes kell viis … Läksin lihapoodi. Mõtlesin, et võtan talle ka midagi. Noh ja … Uks ei olnud lukus, ta istus põrandal, riided seljas. Helistasin kohe kiirabisse!”

„Kas teda pole enam? Tädi Ira!”

Ilja naaldus seinale.

„Ma räägin neile: miks te nii aeglaselt tulite!” Naabrinaine tõstis häält. „Teid kutsuti ju ammu! Nemad vastu – oli teine väljakutse, samuti kiire, me ei saa end ju lõhki rebida? Magnettorm, kõik vanurid on audis. Mina neile: mis need vanurid siia puutuvad? Häbi peaks teil olema! Naine on kõigest kuuekümne aastane! Pole kuutkümmetki!”

„Kus. Kuhu viidi.”

„Meie omasse, siia. Linna omasse. Lähed? Ta tuleb ju ära tuua. Matused korraldada. Matustega on palju sekeldamist, sina ei tea, aga mina matsin vanema õe, sa ei kujuta ettegi. Nendele maksa, nondele maksa, kõigile maksa!”

„Lähen. Mitte praegu. Ma … Pärast.”

„Nojah, sul ju pikk tee selja taga! Astud ehk sisse? Kõht on tühi?”

„Kuidas ma koju saan?”

„Kuidas … Uks on lahti. Kes teab, kus tal võtmed on. Astud sisse?”

„Ei.”

Ilja keeras oma ukse poole. Kuulatas. Tädi Ira ei kavatsenudki lahkuda, tal oli huvitav. Aga Ilja ei suutnud veel lingist haarata.

„Ma rääkisin temaga ju üleeile.”

„Tead, nii ongi. Oli inimene ja enam pole. Ta kaebas ju tihtipeale südant. Aga pistab tableti keele alla ja läheb üle. Kes praegusel ajal terve on! Mul endal pole ka justkui midagi viga, aga kui ilm ära keerab, hakkab pea lõhkuma.”

„Ma astun pärast läbi. Kiirabi eest … Kogu südamest.”

Ilja tõukas ust. Astus korterisse. Pani esikus tule põlema. Tegi jope eest lahti. Riputas nagisse. Sulges ukse. Torkas sussid jalga. Sussid ootasid. Seisis natuke. Vaja oli edasi minna.

„Ema?” ütles ta sosinal. „Emps.”

Ta tegi sammu ja astus ema magamistuppa. Voodi oli kortsus, madrats maha libisenud.

Ilja raamitud foto oli maha kukkunud, Ilja lamab selili. Naeratab – enda üle uhke, vinniline, rõõmus. Sai filoloogiasse sisse. Kõik rääkisid, et kui pihku ei pista, siis ei võeta, aga selliste küpsuseksami tulemustega ei tihatud mitte võtta. Ema valmistas ta ette.

Kummutisahtel on lahti tõmmatud. See, kus on ema rahakarp. Ilja heitis pilgu – raha pole. Kõik on ära võetud.

Ta läks oma tuppa.

Tühi. Ema ei ole seal, Iljad ka mitte.

Raamatud on riiulil vales järjekorras, ulme on klassikaga läbisegi, nagu oleks ka raamatute vahelt peidikut otsitud. Laual on Ilja vana joonistus, ta tegi pliiatsiga illustratsioone Kafkale. „Metamorfoosidele”. Pliiats on siinsamas. Ta istus siin enne toda ööd, joonistas. Enne kinnivõtmist. See leht on siin lebanud seitse aastat, üldse on kõik peale raamatute täpselt samamoodi, nagu oleks Ilja lihtsalt ülikoolis.

Jäi üle kiigata kööki. Kui köögis ka ei ole, siis pole kusagil.

Köögis oli külm. Kardin oli tuulest punnis. Must päts täksitud lillelisel vakstul, igaks juhtumiks sobilik nuga, tuuldunud, valge pekiga Ljubitelskaja vorst, vorstinahk kui kortsus rõngake. Elutul pliidipõletil on hiigelsuur emailkastrul.

Ilja kergitas kaant.

Kapsasupp. Terve potitäis kapsasuppi.

Ta seisis vetsus pimeduses. Algul ei suutnud. Siis tuli juga – talle tundus, et veri voolab. Mitte mädaveri, kui neerud on lahti pekstud, vaid must venoosne veri, paks ja jõetu. Ei hakanud kergem. Ta heitis pilgu potti – ei, ei ole. Seebitas kaks korda käsi. Siis pesi end jääkülma veega.

Tõstis endale kulbiga ema keedetud jahtunud kapsasuppi, ei hakanud soojendama. Raasutas noaga kuivanud leivakontsu, segas leeme sisse.

Pani televiisori käima. Näidati „Comedyt”.

„Mis parool on? Proovi Šoigut!”

„Oh! Sobib!”

„Muidugi! Šoigu sobib igale poole!”

Saal lagistas hammaste välkudes. Ilusad noored naised naersid. Päevitunud hoolitsetud mehed naersid. Ilja lihtsalt vahtis. Ta ei saanud millestki aru. Ei mõistnud ühtki nalja.

Ta pistis suhu lusikatäie külma suppi. Surus kõrist alla. Veel ühe. Kõrist alla. Veel. Veel. Veel. Ema eest.

Viina oli vaja osta. Viina, vaat mida.

1 Moskva õigusteaduse ja majanduse akadeemia (siin ja edaspidi tõlkija märkused) [ ↵ ]

2 Камерный tähendab vene keeles nii kammerlikku kui viitab ka vangikongile. [ ↵ ]