Читать книгу Sõnum - Дмитрий Глуховский - Страница 5

Kes korterit ka tühjaks ei olnud teinud – naabrid, vargad või kiirabi arstid –, kõiki ema peidikuid nad ei teadnud. Raha leiti üles kummutist, leiti vinnilise foto tagant, aga laminaadi alt voodi tagant isegi ei otsitud. Seal oli tervelt viietuhandene kupüür. Anna raha, ema?

Ilja vaatas viietuhandelist tähelepanelikult. Kui kauaks sellest jätkub? Kuni ta kinni istus, oli rubla poole odavamaks muutunud. Metroo oli maksnud kakskümmend viis, nüüd poolsada. Raha hoida pole mõtet: aeg peseb selle niikuinii peost liivateradena minema. Ja pole ka mingit homset päeva, mille nimel maksaks koguda. Elu katkeb alati täna.

Võtmeid ei olnud kusagil. Võibolla on ema taskus.

Imelik, et kodu ei saanud lukku panna. Siis see polegi nagu kodu.

Ilja nuias naabrinaiselt trepikoja kiibi, läks üle tee Magnetisse, haaras pudeli, siis lisas teise ka. Pilusilmne kassiir laskis tema uue viietuhandelise kolm korda skännerist läbi – Ilja polnud sellega üldse kooskõlas –, aga ei hakanud kahtlust valjuhäälselt väljendama. Raha oli ehtne, õpetaja teenitud.

Pudelid kõlisesid kotis samasuguste võlukellukestena, mis on lõbu pärast neetud reisivankri külge kinnitatud. Ilja astus üle Moskovskaja Depovskaja tänava poole, viis esimest korda viina koju avalikult: polnud vaja seda kellegi eest peita ja polnud kellelegi valetada.

Kui kohtaks juhuslikult Serjogat. Et poleks peied, vaid saaks juua kohtumise terviseks. Et saaks juua kokku lüües. Aga kõik head juhused said osaks teistele. Võibolla oli ka Serjoga ära sõitnud – Moskovskajalt Moskvasse?

Ta läks koju. Uks oli avatud.

Istus laua taha. Ei hakanud pudelist jooma, kallas puhvetist võetud tolmusesse pitsi.

Tõstis pitsi. Kummutas põhjani. Põletas end. Tohterdas põletust rasvase vorstiga. Lonksas kohe teise. Veel. Vaja on. Hädavajalik. Kaine peaga on surm liiga arusaamatu. See tundub tõeline ainult purjutajatele, nagu armastuski.

Viimane jutuajamine oli lühike. Kõik, ema. Ma sain välja. Asun teele. Jumal tänatud, Iljuša. Ma ootan sind. Jumal tänatud.

Kuidas see sai juhtuda? Miks Ilja ei jõudnud? Miks ema nõnda kiirustas? Neid lahutas ainult kaks päeva. Nüüd ei saagi ema end tühjaks nutta, aga Ilja ei saa talle ette heita asjatuid pisaraid. Ema ei saa pärida temalt vanglaelu kohta ja tema ei pea vastama vaikusega. Ema ei maali talle inimlikku tulevikku ja tema ei krimpsuta väsinult nägu.

Ema oli surnud.

Surnud. Sellega tuli harjuda.

Ilja haaras pudeli, kolis lastetuppa, nagu ema tema tuba nimetas. Ta pahandas emaga sellepärast, ema lubas järele jätta, aga tal läks meelest.

Nende korter oli 50 ruutu, nagu inimestel. Kahele paras, ühel on liiga palju ruumi. Põrandal on laminaat, seintel tapeet, mööbel on pruun, köök on kuueruudune, plaaditud vannituba, mugav WC: seintele liimitud telliseimitatsioon. Lodža.

Ilja aken avanes depoo poole. Selle angaaridele, mahajäetud vagunikestele ja mänguvedurikestele. Lapsepõlves oli see tema, Ilja, isiklik raudtee. Kingitus eikelleltki. Parim vaade linnas. Seda võis imetleda tundide kaupa.

Depoosse saabusid kusagilt ja siin lõppesid roostes rööpad: see oli tupik. Aga Ilja elas selles tupikus, nii et tema perspektiiv oli pahupidi pööratud. Depoo oli tema jaoks lähtepunkt, siit algas tee, mis viis liipreid mööda silmapiiri taha.

No nii – ta käis köetava kaubavaguniga teispool Venemaad. Viibis seitse aastat peeglitaguses Moskvas. Tuli koju tagasi: ikkagi tupik. Lõppjaam.

Ta lõi depooga kokku.

Ilja lappas huvitult oma vanu raamatuid; varem oli ta arvanud, et neis on tõde täiskasvanuelust, aga selgus, et tõde ei kannata trükimusta. Ta jõi Strugatskitega, jõi Platonoviga, jõi Jesseniniga.

Ema õpetas kirjandust ja vene keelt.

Ilja astus ema magamistuppa. Laskus ema voodi ette põlvili. Pani pea tema padjale. Hingas sisse. Pole viga: keegi ei vaata. Kui keegi ei vaata, siis pole häbi.

Hapu lõhn. Lõhnas üksinduse, kangekaelsuse, läheneva vanaduse järele. Ema saatus oli siin hapuks läinud. Ta tõi Ilja ilmale kolmekümne kahe aastaselt, juhuslikult. Ei hakanud Iljale isegi isa kohta muinaslugusid luuletama, kuidas poiss neile ka ei vihjanud: kui ei ole, siis ei ole, kõigil polegi. Nii et Ilja oli majas mehe eest.

Varem võis ema juures kergesti sellele terasele sattuda: nagu vitsutaks mahlast kotletti ja äkki – arvestad valesti – hammustad täie hooga kahvlit, tähekesed silme ees. Klassis kutsus ema teda ainult perekonnanimega. Gorjunov, tahvli juurde. Kolm, Gorjunov. Istu. Häbi teed.

Kohtus oli ema üleni terasest. Ta oli terasest, kui pobiseti kohtuotsust. Ja karistusaja alguses. Aga siis hakkas murenema: üle kuumutati.

Mees majas.

Kas emal oli olnud teisi mehi? Üks on selge: enda juurde ei toonud ta kedagi. Ilja küsimused lõikas läbi. Vihjeid naeruvääristas. Aga ta oli ju elus inimene, kuidas ta ilma armastuseta hakkama sai? Kas tõesti sai kõik osaks Iljale? Iljasse ei mahtunud kogu emaarmastus, aga pääsu polnud. Ja selle armastuse eest nõudis ema palju.

Ilja püüdis aru saada, kas ema oli olnud ilus. Aga sai hoopis aru, et ei suuda ema nägu meenutada. See ehmatas teda. Ta tuulas kummutis, leidis fotoalbumi.

Alles siis tulvas jäine hingus temast üle.

Alles siin nägi ta ema. Alles siin sai aru, et ei näe teda enam kunagi. Rüüpas pudelist.

Hakkas lappama. Värskeid fotosid ei olnud. Kõik pildid albumis olid ühised: Ilja emaga koolis, Ilja emaga Koktebelis. Ilja emaga sõbranna suvilas. Kui Ilja ära viidi, ei teinud ema enam pilte. Algasid aastad, mida oli parem mitte pildistada.

Ilja rüüpas veel kord.

Albumi lõpus oli ainult Ilja. Ülikooliaegsete sõpradega, pärast Veraga. Ema oli leidnud kuskilt tema ja Vera fotod. Need, mis Ilja oli jõudnud välja lasta. Sest telefon printimata fotodega võeti temalt ära ja lisati toimikule. Mida seal lisada oli? Alasti, magav Vera? Serjoga ja Sanka kõrghoone katusel, peadpööritaval serval? Purjus augustikuine rulapidu VDNH-l?

Miks?!

Miks temaga nii tehti?! Mida ta oli teinud, et temaga nii tehti?!

Kohtuotsuse neelas alla, tsooni neelas alla, Vera petmise neelas alla, joonistas valvuritest ülemustele usinalt seinalehte. Aga kõike ei saanud alla neelata. Kõige eest ei saanud kõrvale pöörata. Aga võibolla pidi? Pidi istuma lõpuni selles neetud taskus, nagu ütles ema? Kui ta oleks tulnud pool aastat varem!

Viinal polnud enam maitset. See oli mingi ime läbi veeks muutunud. Isegi õhk oli kibedam.

Ilja istus, vaatas lauatelefoni. Tuba sulas kuumusest. Vera vaatas teda ema albumist rõõmsalt; tuleb välja, et ema oli Verale andeks andnud. Polnud hakanud Verat Ilja elust välja kiskuma.

Ilja võttis toru – kuulata lihtsalt, kas toon on. Toon oli.

Hädaldas, lunis.

Ilja mäletas kolme numbrit peast. Ema. Vera. Serjoga.

Ta ei mäletanud isegi mõistusega. Pöial tantsis ise nuppudel džiigi. Iljal jäi üle vaid seda vaadata. Ta surus külma toru vastu kõrva. Ilja tahtis selle eemale rebida, kuni pole hilja, aga see kasvas tema külge. Süda peksis.

Nagu poleks katuse serval istunud mitte Serjoga, vaid Ilja. Kõlgutas jalgu ja kummardus ettepoole, et paremini sügavikku näha.

„Halloo.”

Vera. Ilja kaotas pea.

„Halloo, kes see on?”

Vera oli tema koduse numbri ära kustutanud. Aga võibolla oli telefoni koos kõikide kontaktidega ära kaotanud. Ära kaotanud või ära kustutanud? Kõik sõltus praegu sellest.

„Vera?”

„Kes räägib?”

„Vera. See olen mina, Ilja.”

„Milline Ilja?”

„Sinu Ilja. No … Gorjunov. Mind lasti välja. See tähendab … Kandsin karistuse ära. Sain vabaks, Vera.”

„Kas sa oled purjus? Issand, kell on kuus õhtul.”

„Mis see siia puutub! Vera … Jah. Kas sa oled Moskvas? Kas sa sõitsid ära?”

„Mis vahet seal on? Jah. Miks sa küsid? Sina … Kas sa said tõesti välja?”

See on vale jutt, et viin kurdistab: lolliks teeb – jah, segab ladusalt mõelda, vestlust pidada, kaasvestlejat säästa. Aga kuulmise teeb see paremaks. Ennast kuuled paremini ja teist inimest ka – kuidas ta ka ei püüaks peita sinu eest oma tundeid kaine mõistusega sõnade taha. Viin on röntgen.

Vera häälest kostis hirm. Hirm ja rahulolematus. Vera küsis: kas sa said tõesti välja? Ja tahtis, et Ilja ütleks talle: nali.

„Tõesti.”

„Ja mida sa minust tahad?”

„Mina … Ma mõtlesin, et saame kokku … Trehvame? Kas võiks?”

„Ei. Ilja, ei. Ei, anna andeks.”

„Vera … Oota … Vera! Sa saad ju aru … Olin seal seitse aastat … Seitse. Sina olid siin, mina seal, saad aru?”

„Mul on oma elu, Ilja. Oma elu. Juba ammu.”

„Selge see, et oma elu. Sinul. Aga mina olin tsoonis. Ja tulin tagasi.”

Vera oli sellest juba aru saanud, ei hakanud midagi lisama. Lihtsalt vaikis. Justkui ei hinganudki.

„See mees … On ta hea? Lahe? Jah?”

Vera ei vastanud, aga ei katkestanud ka kõnet. Vera oleks võinud toru hargile panna, purjakil pomiseva Ilja välja lülitada, aga vastas talle miskipärast. Võibolla mõistis, et on talle selle vestluse võlgu. Kõikide protsentidega, mis olid seitsme aastaga kogunenud. Aga võibolla andis ta Iljale tagasisõidupileti?

„Kuule!” ütles Vera lõpuks otsustavalt. „Sina olid tsoonis, aga mina olin siin. Pole vaja seda minu kaela ajada, eks? Ja pole vaja mulle survet avaldada … Mina sind tookord ei palunud. Klubis. Sa ise ronisid.”

„Sa olid minu tüdruk! Kas ma oleksin saanud käituda teisiti?! Kas ma olen pehmo või?!”

„Ära karju minu peale. Ta poleks mulle midagi teinud. Mida ta oleks teha saanud? Ümberringi olid inimesed. Sina, sina poleks pidanud oma nina toppima. Kõik oleks olemata jäänud.”

„Nina toppima?! Sa ei mäleta, kuidas sa tookord …”

„Ja mis siis. Ja mis siis! Mõtlema oleks pidanud. Ma olin plikake.”

„Ja kes mina olin?!”

„Ilja. Sa oled purjus. Maga ennast välja. See on väga vana lugu. Ma olen juba kolm aastat teise mehega käinud. Ma abiellun.”

Ilja raputas rasket pead. Arvutas kiirustamata, hõõrus otsaesist; huuled liikusid külgedele, üles.

„Kolm? Siis isegi mitte sellega, kelle pärast sa mu maha jätsid?”

„Kas ma oleksin pidanud kõik need seitse aastat sind ootama?! Miks?! Kas sellepärast, et sa tookord minu kaitseks välja astusid? Nii on ainult filmis, selge? Minul on päriselu! See on üks, saad aru?! Parimad aastad!”

„Parimad?”

„Ma ei hakka aru andma! Ei kavatsegi!”

Ilja neelas selle alla. Ei, ta ju ei tahtnud, et see vestlus nii läheks. Ta ei tahtnud Verat milleski süüdistada, ta oli ammu otsustanud andeks anda. Mitu aastat tagasi otsustas. Teistmoodi oleks pidanud … Kuidas?

„Vera … Verake. Ma ei … Ma ei ütlegi midagi.”

„Ütled küll!” Vera karjus, aga viin paljastas tema pisarad. „Ütled!”

„Ma lihtsalt … Vaatasin meie pilte. Ma igatsen väga. Kas me võime … Lihtsalt kokku saada? Ma tuleksin keskusse. Moskvasse.”

„Ei.”

„Palun?”

„Ei. Ma olen rase, Ilja. Mul sünnib laps. Kõik.”

Ilja sattus segadusse. Tegi pausi: kummutas pudelit. Hingas. Vaatas Vera tedretähne, tema punaseid palmitsetud juukseid, tema heledaid silmi. Laps sünnib. Mees sarnaneb mingi Moskva ärikaga. Pole tähtis, kellega. Rasedus on selline asi – see on Ilja kohtuotsus.

„Aga minul suri ema ära.”

Vera hingas. Ilja pigistas toru kõvasti-kõvasti, kuulas.

„Mis? Tamara Pavlovna? Kui õudne … Ma … Tunnen kaasa.”

„Jah. Jah. Kuule … Ehk joome lihtsalt kohvi? Mõnes Coffehouse’is, kus sul mugav on, töökoha lähedal või …”

„Olgu, Ilja. Ma ei saa enam rääkida. Kõik.”

„Oota!”

Aga toru oli juba tumm.

„Vera!”

Ta valis kohe uuesti. Kutsuvad toonid – lõputult, siis teatas naisehääl ühtlasel toonil, et abonent pole kättesaadav. Ta valis veel kord. Asjata. Veel. Ei. Veel. Millele ta lootis? Et viiendal korral vastab? Kümnendal?

Veral oli ükskõik.

„Lõbulind!”

Ilja pigistas käe rusikasse ja lõi endale alt kohmakalt vastu kõrva.

Miks ta seda ütles? Ema surma kohta?

Kõrv ajas pilli. Oli valus, aga viina tõttu mitte piisavalt. Ta lõi end veel kord.

***

„Kuidas läks?”

„Tehtud! Sain selle neetud süntaksi tehtud! Ja vene keele võõrkeelena! Vene keel on viis, võin julgelt välismaa spioone õpetada, ehk leian suveks tööotsa! Süntaksi eest sain nelja, aga Malahhov juba helistas, küsiti: kus teil on see unikaalne poiss, kelle aju ei läinud tänapäeva vene keele süntaksist keema? Usud, Vera? Kõik! Ma olen nüüd vaba inimene! Sess on läbi! Kas põrutame täna linna?”

„Mis seal?”

„Semud lähevad Paradiisi. Tudengid, meie omad.”

„Mis paradiis see selline on?”

„Kuku pikali! Oktjabrskaja peatuses, kus oli varem šokolaadivabrik. Kohale tuuakse mingi ülimoodne rootslane, aga klubi keskel, kujuta ette, on bassein, kus hullab Venemaa olümpiakoondis sünkroonujumises! Küll naiste koondis, aga olümpialased! Mastaap, eks? Lähme?”

„Kas meid lastakse sisse? Seal on ju nägude kontroll.”

„Oled oma nägu peeglis näinud? Sinust saab seal peamine staar, rootslase jätad mängleva kergusega varju! Nad hakkavad sinu poole palvetama, langevad sinu ees põrmu! Aga mina peidan ennast sinu seeliku alla ja rooman ka kuidagi sisse.”

„Ma kavatsesin miniga minna,” Vera turtsatas lõpuks.

„Jah … Häda. Mini alla ei pruugi ma ära mahtuda. Aga proovida maksab kindlasti! Õnn soosib julgeid! Ära paanitse, poisid lasevad sisse, mul on pluss üks.”

Nad ostsid jaamast Klinskojet, lõid rohelisi pudeleid kokku ja naersid isekeskis. Vahtisid sinisesse õhtusse, ootasid selle sügavusest Dmitrovo elektrirongi. Laternate all lendlesid väikesed liblikad, raudteebriis silitas jahedal käel palgeid, õhus oli masuudi ja suitsunud relsside lõhna, mööduvad kaubarongid püüdsid rataste kopsimisega tabada Kasta bändi räpirütmi, mida nad olid Veraga kuulanud kahekesi ühtedest kõrvaklappidest ja oli nii hea, et Vera ei saanud Iljast kaugemale minna, kui juhe lubas.

Ilmtingimata oli vaja sõita just tollel õhtul Moskvasse, enne ööd, õllese elektrirongiga, mis oli tuubil samasuguseid oblasti klubitajaid, ühise eelnaudingu ootuses üksteist piidlevaid võõraid.

Ilmtingimata oli vaja seda endale lubada pärast juunisessi, kui ei suuda enam mõelda, kui operatiivmälu on täis ja pole kuhugi salvestada, kui kriiditolmust on astma, kui on migreen viimastesse pinkidesse vaevu kostva professori pirinast, aga hukkajate-eksaminaatorite ette astumine tekitab lihasvärinaid. Tunda, et see lämbe sauna eesruum on läbi käidud ja ees on juba tõeline suvi, seiklussuvi, reisisuvi, armastuse suvi, kõige pikem vaheaeg, nagu kooliski. Oli vaja sukelduda tantsivasse rahvamassi, viinauima, helpida rõõmu, kuni ajab iiveldama, ja süüa kell seitse hommikust kõmiseva ja tühja peaga mõnes Coffehouse’is, ja sosistada üksteisele karjudes banaalseid äkkselgumisi, purjus ilmutusi.

Sakrispäised bardid laulsid võidunud kümnerublaste eest võltse ballaade ja segaseid šansoone, karjudes üle vagunite kõmina. Tiisikerid müüsid luminestsentskeppe, mustlasnaised nõudsid almust, aga Vera ja Ilja suudlesid. Ostsid kepid, vehklesid, siis tegid neist käevõrud ja haakisid end teineteise külge. Elektrirongi kiskus üha kiiremini öisesse Moskvasse nagu musta auku ja selle keskmest, klubist Paradiis, sündmuste horisondi tagant, hoolimata kõikidest füüsikaseadustest, kostsid üha valjeneva muusika võimsad bassid, mis pani keha kihelema ja tõi hinge palaviku.

Seda oli vaja Iljale ja oli vaja Verale.

Ilja õppis MRÜ filoloogiateaduskonnas, Vera nime poolest Moskva õigusteaduse ja majanduse akadeemias, aga asukoha poolest Lobnjas Promõšlennaja tänavas. Ilja õppis unistajaks, Vera pragmaatikuks. Verale majandusarvestuse ja finantskirjaoskuse alused, Iljale kahekümnenda sajandi Euroopa kirjandus.

Ilja kursusekaaslased olid armunäljas kuueteistkümneaastased, õidepuhkenud huulheinad, moskvalannad-huligaanid. Nad lähevadki ainult sellepärast filoloogiasse keele ja kirjanduse järele, et punuda raamatusiidist ja romaani-germaani hõngusest naiselike võlude hõbedane ämblikuvõrk. Ja üksikud poisid kursusel on neile esimesed sihtmärgid, eimillegi eest ära hellitatud: säärane kool on kurjem ja kindlam.

Vera kursusekaaslased olid pöetud peadega purikad Moskva lähistelt, suure šnautseri tuka ja penide kommetega, tulevased ametnikud-kooperatiivitöötajad. Sellistega tead alati, kuidas vestlus läheb: kõik nende repliigid on ette teada, pole vaja rääkimata hakatagi. Ja kogu romaan on ette teada, nagu ka abielu ja pension.

Iljale Moskva, Verale igavus.

Aga kooliaegne armastus on toataim, hakkad seda potist täiskasvanuellu ümber istutama – umbrohi lämmatab ära.

Vera oli Ilja peale muidugi Moskva pärast armukade; aga Ilja ei petnud Verat Moskvaga. Kahekümneaastaselt on olevik liiga tõeline, et plaanida tulevikku või nämmutada minevikku. Aga kui ta kujutles end Moskvas täiskasvanuna, oli Vera kusagil lähedal, ülejäänul polnud tähtsust. Rohkem ei saa noormehelt midagi nõuda ja pole mõtet. Aga neiule on säärane lühinägelikkus kujuteldamatu.

Siis tegid kursusevennad Iljale ettepaneku üürida kolme peale korter teaduskonnast ühe bussipeatuse kaugusel. See tähendas, et ta näeb nüüd Verat ainult nädalavahetustel.

Seepärast oli neile praegu oluline olla selles rongis, mis viis neid mõlemaid ühes suunas. Kas ühed kõrvaklapid kahe peale ja põimunud helendavad käevõrud said koos hoida inimesi, keda üleilmne gravitatsioon tiris eri orbiitidele? Polnud teada.

Elektrirong saabus sinnasamasse Savjolovskaja jaama.

Suvine Moskva on päevasel ajal nagu mikrolaineahi. Aeglaselt pöörleb Kolmanda, Sadovaja, Koltsevaja metrooliinide kandik, sind keedetakse nähtamatute kiirtega läbi pilvede, läbi tolmuse õhu, läbi sajameetrise punase savi. Kogu aeg oled kleepuva higiga kaetud. Vihmaga uhutakse sisikond puhtaks, voolitakse teetolmust känkrad, vorbitakse paplivillast räpane vatt ja hakatakse jälle hautama.

Aga kui lõpetatakse kiiritamine, lastakse hinge tõmmata, lahjendatakse õhku, veeretatakse päike kohale, siis saab Moskvast planeedi parim linn.

Tollel õhtul aeti Moskvasse pilved: ilm muudeti jahedamaks. Vera kahvatul nahal, mis ei osanud päevitada, jooksid külmavärinad, Ilja heitis pikksärgi seljast ja peitis oma Vera sellesse. Nad läksid metroost Oktoobri šokolaadipoolsaare suunas – kui kitsas kahekorruseline Poljanka tõi nad avarusse, tekkis tahtmine silmad kinni pigistada. Alt valgustatud Kreml säras silmipimestavalt ja kaldapealsel polnud ainsatki hoonet, mis ei püüdnud talle järele kiita. Pilved laadisid end maa elektrist ja helendasid. Moskva on ise valguseandja, talle pole tähti vaja.

Juurdepääsuteed Oktoobrile olid umbes. Autod pressisid tõugeldes poolsaare ainsasse transpordikapillaari. Need, kellel oli kiire, läksid jalgsi edasi. Lõbusad rahvahulgad vallutasid Bolotnaja sillad, ümbritsesid klubisid, läksid tormijooksule. Järjekordades tammusid jalalt jalale minides nümfetid, nende paažid olid tähtsust täis. Klubi sumises mesitaruna, nõretas meest. Algajad lendasid siia linna igast servast, selle kaugetest eelpostidest, et siin lõpuks kindlamalt vabaneda oma äratüüdanud süütusest.

Hüvastijätt sellega algas pisukese alandusega nägude kontrollis.

Pikk järjekord astus uksehoidja juurde, kes võis vahtida paljasäärelisi plikasid oma lõbuks, justkui kiuslikult, aga võis neist ka solvavalt läbi vaadata nagu eunuhh. Poistele jõllitas ta silma, sundis kannatama ja naeratama: see olla sõbralikkuse proov, meil klubis pole mölakaid vaja. Olles kõik kananahani üle vaadanud, võis ta teatada: teie ei saa. Ta võis sundida kannatama, anuma, kuulama järjekorra sisinat, siis armu anda ja hooletult noogutada: olgu pealegi. Meeldivat õhtut. Ja polnud midagi, kannatati. Peaasi, et läbi laskis, aga alanduse poleerime kohe kiiresti siledaks. Veelgi enam, sisse pääsedes rõõmustati nagu sooritatud eksami üle: oleme arutuse ausalt välja teeninud.

Ilja arvas, et kursavennad viivad ta sisse – aga nood polnud ootama jäänud, saatsid sõnumi: kohtume sees.

Vera oli närvis.

Ilja tõmbas taskust kaks õhupalli. Ütles Verale – kohe paneme aluse tähtsale traditsioonile, mida hakkame kindlasti järgima kogu elu. Ta võttis pidulikult Vera ja enda käelt helendava käevõru. Lükkas sirgeks, toppis pallide sisse, puhus täis, sidus kinni – tekkisid ujuvlaternad.

Nad astusid rinnatise juurde – all oli jõgi.

„Suudle mind.”

Ilja võttis pallid ja laskis vette. Need vajusid üksteise kõrvale ja ujusid tumedal helkleval jõel kiirustamata, paarina: rohelise ja punase sees olid jaanimardikad. Oli ilus. Vera ja Ilja saatsid neid.

„Nad ujuvad koos,” ütles Vera.

„Järgmisel aastal laseme samal päeval vette!” kuulutas Ilja. „Olgu peale, nädalavahetusel.”

Ta võttis Veral käest kinni.

Klubi ukse tagant oli kuulda bassihelisid ja kui uksepooled avanesid, kostis muusikas lämbuv naer. Tundus, et sees müüdi villitud õnne. Oleks tahtnud end sellest mälukaotuseni täis juua.

Nad pidasid järjekorra vastu.