Читать книгу Ma vallutan lossi - Dodie Smith - Страница 4

Hiljem. Kirjutatud voodis.

Ma tunnen ennast päris mõnusalt, sest mul on seljas mu koolijakk ja jalgade juures kuum telliskivi, aga kahjuks on parajasti minu nädal kitsukeses raudvoodis magada – Rose ja mina magame kordamööda neljasambalises sängis. Rose istub voodis ja loeb raamatukogust laenutatud raamatut. Kui preili Marcy selle tõi, kinnitas ta, et see on „ilus lugu“. Rose ütleb, et raamat on küll vastik, aga et ta loeb seda selleks, et iseendale mõtlemist vältida. Vaene Rose! Tal on seljas vana sinine flanellist hommikumantel, mille hõlmad on ta vöö ümber keeranud, et sooja saada. Seda hommikumantlit on ta juba nii kaua kandnud, et vist ei panegi enam tähele, milline see välja näeb – kui ta selle kuuks ajaks kõrvale paneks ja siis seda vaataks, ehmataks ta kindlasti. Aga kes olen mina, et seda öelda – minul pole viimased kaks aastat enam üldse hommikumantlit olnud. Minu viimase hommikumantli ribad on mässitud mu kuuma telliskivi ümber.

Meie tuba on avar ja silmatorkavalt lage. Välja arvatud nelja sambaga voodi, mis on halvas seisukorras, on kogu väärtuslik mööbel toast järk-järgult maha müüdud ja hädavajalikud asjad asendatud vanakraamikauplusest ostetud koliga. Nii on meil ukseta riidekapp ja bambusest tualettlaud, minu meelest haruldus. Oma küünalt voodi kõrval hoian ma lömmilöödud plekk-kastil, mis maksis ühe šillingi. Rose hoiab oma küünalt kummutil, mis on värvitud marmorimustriliseks, aga sarnaneb pigem singiga. Emailitud kann ja kauss kolmejalgsel metallist alusel on minu isiklik omand, kõrtsi perenaine kinkis need mulle, kui ma need asjad kasutamatult tallist olin leidnud. See hoiab ära ülerahvastust vannitoas. Üks üsna kena mööblitükk toas on puust nikerdatud pink akna juures – ma tänan õnne, et seda pole võimalik ära müüa. See on paksu kindlusemüüri sisse ehitatud ja selle kohal on kahe poolega aken. Mitu akent on ka vaatega aia poole, need on väikesed ja rombikujulised.

Üks asi, mis mind jätkuvalt vaimustab, on ühte toanurka avanev ümmargune torn. Tornis on kivist keerdtrepp, mida mööda saab minna üles torni sakilise rinnatisega katusele või alla külalistuppa, ehkki mitu trepiastet on kõvasti lagunenud.

Ehk oleksin pidanud ka preili Blossomi toa sisustuse hulka arvama. Ta on täidlane õmbleja mannekeen traadist seelikuga ümber ainukese jala. Selle preili Blossomiga oli meil natuke naljakas harjumus suhelda – me kujutlesime, et ta on elav inimene. Kujutlesime, et ta on elukogenud naine, nooruses ehk baaridaam olnud. Ta avaldas arvamusi nagu „Säärased need mehed on“ ja „Kannata kuni pulmadeni“.

Victoria-aegsetel vandaalidel, kes lisasid majja nii palju tarbetuid asju, polnud küllalt oidu, et sinna koridore teha, ja nii peame kogu aeg üksteise toast läbi käima. Just hetk tagasi läks Topaz meie toast läbi – seljas lihtne valgest jämedast riidest öösärk, millele on pea ja käte jaoks lõhed jäetud: tema meelest on moodne pesu labane. Ta nägi välja nagu hukkamisele suunduv ohver, kuid tegelikult läks ta üksnes vannituppa.

Topaz ja isa magavad suures toas, mille uks avaneb köögitrepile. Nende ja meie toa vahel on tilluke ruum, mida me nimetame „puhvertsooniks“. Topaz kasutab seda stuudiona. Thomase tuba asub trepimademest teisel pool, vannitoa kõrval.

Ma mõtlen endamisi, kas Topaz läks isa magama kutsuma – ta on täiesti võimeline öösärgi väel mööda müüri kõndima. Ma loodan, et ta seda ei teinud, sest isa noomib teda, kui ta väravavahimajakesse tormab. Kui me lapsed olime, õpetati meid, et kutsumata ei tohi isa juurde minna, ja Topazilt ootab isa samasugust käitumist.

Ei – ta ei läinud isa juurde. Mõne minuti eest tuli ta tagasi ja näis, nagu tahaks ta meie tuppa jääda, aga meie teda selleks ei julgustanud. Nüüd on ta voodis ja mängib flööti. Flööt iseenesest meeldib mulle, aga mulle ei meeldi hääl, mida see pill teeb, see on harva hääles ja tundub olevat täiesti kasutu muusikariist.

Ma tunnen süümepiina, et ma Topazi vastu nii tõrjuv olen, aga me ju lobisesime terve õhtu kõik koos.

Kella kaheksa paiku tuli preili Marcy raamatutega. Ta on umbes neljakümneaastane, väikest kasvu, üsna närtsinud näo, kuid noorusliku olekuga naine. Ta pilgutab tihti silmi, armastab kihistada ja hüüatada: „Oh, taevake!“ Ta on pärit Londonist, kuid nüüdseks elanud siin külas juba viis aastat. Minu meelest õpetab ta väga hästi: tema erialaks on rahvalaulud, metsalilled ja rahvapärimused. Algul talle siin ei meeldinud (ta ütleb ikka, et „igatses taga säravaid tulesid“), aga peagi hakkasid teda huvitama maalähedased asjad, ja nüüd püüab ta sisendada seda huvi ka külarahvasse.

Raamatukoguhoidjana ei käitu ta päris ausalt: täna toodi talle uusi raamatuid ja ta tõi isale alles üle-eelmisel aastal ilmunud kriminaalromaani – Topazi sõnade kohaselt isa lemmikautori sulest.

„Oh, ma pean selle kohe Mortmainile viima!“ Topaz kutsub isa Mortmainiks osalt sellepärast, et talle meeldib meie iidne perekonnanimi, osalt aga selleks, et säilitada kujutlust, nagu oleks isa kuulus kirjanik. Isa tuli tagasi koos Topaziga, et preili Marcyt tänada, ja seekord paistis, et ta oli siiralt rõõmus.

„Ma armastan lugeda igasuguseid kriminaalromaane, olgu need head, halvad või keskmised, aga mõne vana hea autori teos on minu elu kõige suurem nauding,“ ütles ta preili Marcyle.

Kui isa avastas, et oli selle raamatu veel enne vikaari lugeda saanud, oli ta nii rõõmus, et saatis preili Marcyle õhusuudluse. „Oh, aitäh, härra Mortmain!“ hüüatas preili Marcy ja punastas üha enam. „See tähendab – oh, taevake!“ Seepeale võttis isa pleedi ümber nagu tooga ja läks tagasi väravavahimajakesse, näol tavatult heatujuline ilme.

Niipea kui isa kuuldekaugusest välja oli jõudnud, küsis preili Marcy summutatud häälega: „Kuidas temaga on?“, otsekui oleks isa surmasuus või mõistuse kaotanud. Rose teatas talle, et isa on täiesti terve, aga täiesti kasutu, nagu alati. Preili Marcy näole ilmus ehmunud ilme.

„Rose on meie rahaasjade pärast rõhutud meeleolus,“ seletasin ma.

„Me ei tohi preili Marcyt oma muredega vaevata,“ sõnas Topaz kähku. Talle ei meeldi miski, mis võiks isale varju heita.

Preili Marcy teatas, et miski meie perekonda puutuv pole talle tüütu – küllap on tema meelest meie elu selles lossis kohutavalt romantiline. Seejärel küsis ta väga häbelikult, kas ta võiks meid ehk mingi nõuandega aidata: „Vahel on kasu mõnest teise inimese ideest…“

Mul tekkis äkki tahtmine tema käest nõu küsida – ta on nii arukas väike naine, tema oli see, kes tuli selle peale, et mulle kiirkirjaõpik muretseda. Ema õpetas meid oma perekonna asjadest külas mitte rääkima, ja ma austan Topazi ustavust isale, aga ma olin kindel, et preili Marcyle polnud meie rahapuudus teadmata.

„Ehk oskaksite meile nõu anda, kuidas raha teenida,“ ütlesin ma.

„Või panna seda kauemaks jätkuma – ma olen kindel, et te kõik olete liiga boheemlase hingega selleks, et tõeliselt praktiliselt tegutseda. Kui õige korraldaks ühe komisjoniistungi!“

Preili Marcy ütles seda häälega, nagu õhutaks lapsi mingist mängust osa võtma. Ta oli nii innukas, et oleks olnud ebaviisakas keelduda, ja küllap olid Rose jaTopaz piisavalt meeleheitel, et katsetada ükskõik millega.

„Nüüd paber ja pliiatsid!“ hõikas preili Marcy ja plaksutas käsi.

Kirjapaberist on meie majas alati puudus, ja mul polnud mingit tahtmist oma päevikust lehti välja rebida, sest see on ilus kuuepennine kaustik, mille vikaar mulle kinkis. Lõpuks võttis preili Marcy oma aruanderaamatust keskmised lehed välja, mis tekitas meile meeldiva tunde, et me petame valitsust, ja siis istusime ümber laua ja valisime tema koosoleku juhatajaks. Ta ütles, et peab ka sekretäriks olema ja kõik kirja panema.