Читать книгу Ma vallutan lossi - Dodie Smith - Страница 5

Me alustasime kulutustest.

„Esiteks üür,“ teatas preili Marcy.

Üür on nelikümmend naela aastas, mis tundub olevat väike summa suure lossi eest, aga meil on ainult mõned aakrid maad, ja külaelanike meelest on varemed üksnes nuhtluseks, pealegi pidavat siin kummitama – aga see pole tõsi. (Linnusemäel võib küll imelikke viirastusi näha, aga majja nad ei tule.) Ja üüri pole me juba kolm aastat enam maksnud. Peremees, rikas vanahärra, kes elas viie miili kaugusel Scoatney mõisa härrastemajas, saatis meile alati jõuludeks sinki, hoolimata sellest, kas me üüri maksime või mitte. Ta suri möödunud aasta novembris ja me tundsime singist suurt puudust.

„Räägitakse, et härrastemaja avatakse jälle,“ ütles preili Marcy, kui me talle üüri küsimuse olime ära seletanud. „Kaks külapoissi on aedniku abilisteks palgatud. Nojah, üüri paneme kirja ja lisame märkuse „vabatahtlik“. Aga kuidas on toiduga? Kas te tulete nädalas toime viieteistkümne šillingiga inimese kohta või ütleme, naelaga inimese kohta koos küünalde, lambiõli ja pesemisvahenditega?“

Ainuüksi mõte sellele, et meie perekond peaks kuskilt saama kuus naela nädalas, pani meid kõiki naerust rõkkama.

„Kui preili Marcy meid tõesti tahab aidata, siis peame talle teatama, et sel aastal pole meil kuskilt mingit sissetulekut näha,“ lausus Topaz.

Preili Marcy punastas ja ütles: „Ma teadsin, et teie olukord on raske. Aga kulla proua Mortmain, mingit raha peab teil ju ikka olema.“

Me seletasime talle, kuidas meil rahaga on. Jaanuaris ja veebruaris polnud me kuskilt pennigi saanud. Möödunud aastal sai isa nelikümmend naela Ameerikast, kus tema raamatut „Võitleja Jakob“ ikka veel müüakse. Topaz töötas kolm kuud modellina Londonis, teenis meile kaheksa naela ja laenas ise viiskümmend, ja me müüsime King’s Crypti mööblikaupmehele kahekümne naela eest kõrge kaheosalise kummuti. Kummutist saadud rahaga oleme me elanud jõuludest saadik.

„Möödunud aasta sissetulek: sada kaheksateist naela,“ teatas preili Marcy ja pani selle kirja. Kuid me ruttasime talle teatama, et sellel polnud mingit seost käesoleva aasta sissetulekuga, sest meil polnud enam ühtki hinnalist mööblitükki müüa. Topazil olid rikkad võlausaldajad otsa saanud ja ka isa honorar tuleb järgmisel aastal ilmselt väiksem, sest see on iga aastaga vähenenud.

„Kas ma peaksin koolist ära tulema?“ küsis Thomas. Kuid me kinnitasime talle, et see oleks mõttetu, sest tänu õppetoetusele ei maksa tema koolitus midagi ja vikaar kinkis talle hiljuti terve aasta rongipileti.

Preili Marcy keerutas pliiatsit natuke sõrmede vahel ja lausus siis:

„Selleks et minust kasu oleks, pean ma avameelne olema. Kas Stepheni palga arvelt ei saaks kokku hoida?“

Ma tundsin, et punastan. Muidugi pole me Stephenile kunagi midagi maksnud – see pole meile isegi pähe tulnud. Ma taipasin äkki, et me oleksime pidanud seda tegema. (Ehkki kui Stephen juba küllalt vana on, et oma töö eest tasu saada, polnud meil kunagi raha talle maksta.)

„Ma ei taha mingit palka,“ teatas Stephen vaikselt. „Ma ei võtakski seda vastu. Kõik, mis mul eales on olnud, olen ma siit saanud.“

„Noh, Stephen on olnud nagu meie perekonnaliige,“ seletasin ma. Preili Marcy näoilmest paistis, et ta polnud eriti kindel, kas see au talle just kasuks tuli. Kuid Stepheni nägu lõi hetkeks särama. Siis aga tundis ta piinlikkust ja teatas, et peab minema ja vaatama, kas kanad on kõik ilusti kuudis. Kui ta oli läinud, küsis preili Marcy:

„Tähendab – mitte mingit palka, ainult ülalpidamine?“

„Me ei maksa ka endale palka,“ teatas Rose – see on küll tõsi, aga me ei tee ka nii kõvasti tööd nagu Stephen ega maga köögi kohal pimedas toauberikus. „Ja minu meelest on alandav meie vaesust preili Marcy ees arutada,“ jätkas Rose pahaselt. „Minu meelest pidime me tema käest üksnes küsima, kuidas raha teenida.“

Nüüd kulus tükk aega, et Rose’i riivatud uhkust leevendada ja preili Marcy tundeid rahustada. Seejärel hakkasime me arutama, millised on meie võimalused midagi teenida.

Topaz teatas, et ta ei suudaks teenida Londonis rohkem kui neli naela nädalas ja sellest kuluks kolm naela Londonis elamiseks, mõne riidehilbu ostmiseks ja selleks, et vähemalt iga teine nädalalõpp kodus veeta.

„Ja ma ei taha enam Londonisse minna,“ lisas ta üsna kaeblikult. „Ma ei taha enam modellina töötada. Ja ma tunnen Mortmainist kohutavalt puudust. Ja temal on mind siin vaja – ma olen ainus, kes oskab süüa teha.“

„Mis tähtsust sellel on, kui meil polegi midagi, millest seda teha,“ sõnas Rose. „Kas mina ei võiks modellina töötada?“

„Ma kardan, et ei,“ ütles Topaz. „Selleks on sul liiga kena figuur – sul pole küllalt esiletungivad luud, et neid joonistada. Ja pealegi poleks sul ealeski küllalt kannatust, et liikumatult istuda. Kui mingit paremat võimalust pole, siis pean ilmselt mina Londonisse minema. Ma saaksin sealt teile kümme šillingit nädalas saata.“

„Noh, see on ju suurepärane,“ teatas preili Marcy ja pani kirja: „Proua Mortmainilt loodetavasti kümme šillingit nädalas.“

„Aga mitte aasta ringi,“ teatas Topaz kindlalt. „Ma ei taluks seda, ja see ei jätaks mulle aega ise maalida. Muidugi õnnestub mul ehk ka mõni oma maal müüa.“

„Muidugi,“ ütles preili Marcy viisakalt ja pöördus siis minu poole. Ma ütlesin talle, et kirjutan juba päris kiiresti, aga tegelikult polnud see mingi kiirkiri (ja ka mitte eriti kiire), masinakirja ma ei osanud ja mul polnud ka mingit võimalust mõne kirjutusmasina juurde pääseda.

„Siis peame kahjuks sinu panuseks null panema, kuni sa oma kirjatööga midagi oled saavutanud,“ ütles preili Marcy. „Ka Thomase panus on muidugi veel mõni aasta null. Kuidas sinuga on, kulla Rose?“

Kui meie perekonnas kellegi panus rahateenijana null on, siis on see Rose, sest ehkki ta mängib klaverit, laulab päris kenasti ja on üldse armas tüdruk, pole tal tegelikult millekski annet.

„Ma võiksin ehk lapsehoidjaks minna,“ pakkus ta.

„Oh ei,“ ütles preili Marcy kähku. „Tähendab, kullake, see amet sulle minu meelest üldse ei sobi.“

„Siis lähen ma Scoatney mõisa härrastemajja teenijaks,“ ütles Rose ilmega, nagu astuks ta juba tapalavale.

„Noh, nemadki peavad enne mingi koolituse saama,“ ütles preili Marcy. „Ja ma ei usu, et see sinu isale meeldiks. Kas sa ei võiks parem kenasti tikkimistööga tegelda?“

„Millele ma peaksin tikkima?“ küsis Rose. „Kas kotiriidele?“

Tikkimises on Rose nagunii lootusetu.

Preili Marcy silmitses oma nimekirja üsna masendunud pilguga. „Ma kardan, et hetkel peame me ka armsa Rose’i panuseks null panema,“ lausus ta. „Jääb üle vaid härra Mortmain.“

„Kui minu panus on null, siis tema oma on kahekordne null,“ teatas Rose.

Preili Marcy kummardus ettepoole ja ütles summutatud häälega: „Kullakesed, ma tahan ju teid kõiki aidata. Mis härra Mortmainil tegelikult viga on? Kas ta – joob?“

Me puhkesime nii valjusti naerma, et Stephen tuli sisse, et näha, mis meid nii lõbustas.

„Vaene, vaene Mortmain!“ õhkas Topaz. „Tal pole vist niigi palju raha olnud, et endale pudel õlut osta. Joomine nõuab raha, preili Marcy.“

Preili Marcy arvas, et ka uimastid ei tulnud kõne alla – isa isegi ei suitsetanud, sest ajast, kui tal vikaarilt jõuludeks saadud sigarid otsa lõppesid.

„See on lihtsalt laiskus,“ seletas Rose. „Laiskus ja mugavus. Ja ma ei usu, et temast üldse kunagi millekski eriti asja oli – ma usun, et „Võitleja Jakob“ oli ülehinnatud.“

Topazi ilme oli tõeliselt pahane: mul tekkis korraks hirm, et ta lööb Rose’i. Stephen tuli laua äärde ja seisis nende vahele.

„Oh ei, preili Rose, see on väärt raamat,“ ütles ta vaikselt. „Kõik teavad seda. Aga temaga on juhtunud asju, mis takistavad teda edasi kirjutamast. Tahtmisest üksi on vähe, et kirjutada.“

Ma kartsin, et Rose talle midagi halvasti ütleb, kuid ta ei jõudnud veel sõnakestki lausuda, kui Stephen juba minu poole pöördus ja kähku jätkas: „Ma olen mõelnud, preili Cassandra, et ma peaksin tööle minema – nad oleksid nõus mind Four Stonesi farmi tööle võtma.“

„Aga aed, Stephen!“ hüüatasin ma peaaegu nuttes – sest me elame peaaegu täielikult oma juurviljast.

Stephen seletas, et päevad hakkavad pikemaks minema ja et õhtuti saab ta meie aias töötada.

„Ja mina, Stephen, saan ju ka sind aias aidata,“ ütles Topaz.

„Seda kindlasti, proua. Kui te Londonisse läheksite, ei saaks ma muidugi seda töökohta vastu võtta – liiga palju tööd jääks preili Cassandra õlgadele.“

Rose’ist pole aias ega majapidamistöödes mingit abi.

„Te võite siis minu poolt kakskümmend viis šillingit nädalas kirja panna, sest selle palgaga lubas isand Stebbins mind tööle võtta. Ja ka lõuna saan ma Four Stonesi farmis.“

Mul oli hea meel, kui mõtlesin, et ta vähemalt kord päevas korralikult süüa saab.

Preili Marcy ütles, et see on hea mõte, kahjuks aga tuli seoses sellega Topazi kümme šillingit maha tõmmata. „Ehkki see summa polnud muidugi päris kindel.“ Sellal kui ta Stepheni panust kirja pani, ütles Rose äkki:

„Aitäh, Stephen.“

Kuna Rose tavaliselt Stephenist eriti välja ei tee, tundusid tema sõnad kuidagi olulised. Ja ta naeratas armsalt. Vaene Rose on viimasel ajal nii õnnetu olnud, et naeratus tema näol näib nagu päikesepaiste pärast pikka vihmast päeva. Ma ei kujuta ette, et keegi võiks Rose’i naeratamas näha, ilma et tema vastu armastust tunneks. Ma arvasin, et Stephenil on kohutavalt hea meel, kuid ta üksnes noogutas ja neelatas mitu korda.

Just sel hetkel ilmus trepile isa ja vaatas alla meie poole.

„Mis, kas te mängite mõnda lauamängu?“ küsis ta – kuna me seal lambivalgel kõik ümber laua istusime, siis võis talle tõepoolest säärane mulje jääda. Ta tuli trepist alla ja ütles: „See on väärt raamat. Ma pean natuke vahet ja püüan mõrvari ära arvata. Ma tahaksin küpsist.“

Iga kord, kui isal söögiaegade vahel kõht tühjaks läheb – lauas sööb ta väga vähe, vähem kui keegi teine meist –, küsib ta küpsist. Küllap arvab ta, et see on kõige väiksem ja odavam asi paluda. Muidugi pole meil enam ammu poeküpsiseid olnud, aga Topaz küpsetab kaerakooki, mis on väga toitev. Ta määris margariini ühele koogitükile ja ulatas isale. Korraks märkasin ma isa pilgus vastumeelsust ja ta palus Topazil koogile natuke suhkrut peale raputada.

„Nii maitseb paremini,“ sõnas ta vabandust paluvalt. „Kas me ei võiks preili Marcyle midagi pakkuda? Ehk soovite tassikest teed või kakaod, preili Marcy?“

Preili Marcy tänas, kuid ütles, et ei tohi enne õhtusööki oma isu rikkuda.

„Noh, ärge laske mul oma mängu segada,“ ütles isa. „Mida te õieti mängite?“ Ja veel enne, kui ma jõudsin midagi välja mõelda, et tema tähelepanu mujale juhtida, kummardus ta üle preili Marcy õla ja vaatas tema ees laual lebavat nimekirja. Paberilehel seisis:

Teenimisvõimalused käesoleval aastal

proua Mortmain – null

Cassandra Mortmain – null

Thomas Mortmain – null

Rose Mortmain – null

härra Mortmain – null

Stephen Colly – 25 šillingit nädalas

Kui isa seda luges, tema ilme ei muutunud, naeratus püsis tema näol, kuid ma tajusin, et tema hinges toimus midagi. Rose väidab, et ma omistan inimestele tundeid, mis mind ennast samas olukorras valdaksid, aga ma olen kindel, et sel hetkel aimasin midagi vaistlikult. Äkki nägin ma selgesti isa nägu, mitte nii, nagu tavaliselt nähakse inimesi, kellega harjunud ollakse. Ma nägin, kuidas ta oli muutunud võrreldes ajaga, mil ma väike olin, ja ma mõtlesin Ralph Hodgsoni luulereale taltsutatud ja viletsatest tiigritest. Kui palju võtab aega, et ühe minuti mõtted kirja panna! Sellal kui isa seda nimekirja luges, käis minu peast läbi veel palju keerukaid, kurbi ja hämmeldavaid mõtteid.

Lugemise lõpetanud, küsis isa üsna muretult: „Kas Stephen mõtleb siis oma palga meile anda?“

„Ma pean ju maksma oma söögi ja ulualuse eest, härra Mortmain,“ ütles Stephen, „ja ka teie varasemate teenete eest, kõigi raamatute eest, mida te mulle olete laenutanud.“

„Sinust saab kindlasti väga hea perekonnapea,“ ütles isa.

Käes Topazi küpsetatud ja pealt suhkruga riputatud kaerakook, suundus ta trepi poole. „Jää veel natukeseks tule äärde!“ hõikas Topaz talle järele. Kuid isa teatas, et tahab tagasi oma raamatu juurde jõuda. Ta tänas veel kord preili Marcyt selle hea raamatu toomise eest ja soovis talle väga aupaklikult head õhtut. Kui ta läbi magamistubade läks, et väravavahimajakese poole suunduda, kuulsime me teda laulda ümisevat.

Preili Marcy ei puudutanud sõnagagi seda vahejuhtumit, mis näitab, kui taktitundeline inimene ta on, kuid tema ilmest paistis, et tal oli piinlik, ja ta ütles, et peab hakkama minema. Stephen süütas tormilaterna ja ütles, et saadab teda maanteeni. Preili Marcy oli oma jalgratta sinna jätnud, sest tee meie maja juurde oli kohutavalt porine. Ma läksin välja teda saatma. Kui me üle õue sammusime, vaatas preili Marcy üles väravavahimajakese akna poole ja küsis minult, kas isa solvuks minu arvates, kui ta talle sinna karbi küpsiseid ostaks. Ma kinnitasin talle, et meie majas ei solva ükski toiduaine kedagi. „Oh heldeke!“ hüüatas ta. Seejärel libistas ta pilguga üle lossivaremete ja ütles, et need on nii ilusad, aga et mina olen nendega kindlasti harjunud. Ma tahtsin tule juurde tagasi minna, seepärast nõustusin temaga, aga tegelikult pole see tõsi. Selle lossi iluga ei harju ma kunagi. Ja kui Stephen ja preili Marcy olid läinud, paistis see mulle veel eriti ilus. Oli imelik õhtu. Täiskuu oli pilvede taga, kuid värvis need hõbedaseks, nii et taevas oli üsna hele. Belmotte’i torn linnusemäel näis veelgi kõrgem kui tavaliselt. Kord pilgu taevasse tõstnud, tahtsin ma seda edasi vaadata. Näis, nagu tõmbaks taevas mind enda poole ja sunniks hoolega kuulatama, ehkki kuulda polnud midagi, sest vähimgi puuoks ei liikunud. Kui Stephen tagasi jõudis, seisin ma ikka veel ja vaatasin taevasse.

„Ilma palituta on liiga külm väljas olla, preili Cassandra!“ ütles ta. Aga mina olin külma unustanud, ja nii ma seda muidugi enam ei tundnud.

Teel tagasi maja juurde küsis Stephen minult, kas la belle dame sans merci¹ võis minu meelest Belmotte’i-taolises tornis elada. Ma ütlesin talle, et see oli täiesti võimalik, ehkki ma polnud kunagi mõelnud sellele, et tal võis mingi kodune elu olla.

Selleks et enam mitte koldesse tuld teha, otsustasime voodisse minna, ja nii võtsime ahjust oma kuumad telliskivid ja läksime igaüks oma tuppa. Kuid vara voodisse minek tähendas pikemat küünlapõletamist. Ma lootsin, et minu küünlast jätkub veel kaheks tunniks, aga tükk tahti kukkus küünlasse ja muutis selle sulanud küünlarasvatombuks. (Ma ei tea, kuidas kuningas Alfred hakkama sai, kui see tema küünlaga juhtus.) Ma küsisin Thomaselt, kas ma võiksin temalt küünalt laenata, aga ta teeb veel oma koolitööd. Ma pean alla kööki minema – mul on seal salajane tagavara küünlajuppe. Ja teel kööki ajan ma Topaziga paar sõna sõbralikkuse märgiks juttu.

Ma olen tagasi. Minuga juhtus midagi üllatavat. Kui ma kööki jõudsin, hakkas Heloïse haukuma ja Stephen tuli oma toa uksele, et vaadata, mis on juhtunud. Ma hõikasin talle, et see olen vaid mina, ja Stephen läks tagasi oma tuppa. Küünlajupi leidnud, põlvitasin ma parajasti Heloïse’i korvi kõrval, et temaga paar sõna rääkida (pärast magamist õhkub temast eriti head, sooja ja puhast koeralõhna), kui Stephen, kuub õlgadele tõmmatud, taas välja ilmus.

„Kõik on korras,“ hõikasin ma. „Ma sain, mida tahtsin.“

Just siis läks trepile avanev uks kinni ja me jäime pimedasse, kuhu paistis natuke valgust vaid kahvatust aknaruudust. Käsikaudu läbi köögi minnes põrkasin ma vastu lauda. Stephen haaras mul käsivarrest ja talutas trepi juurde.

„Nüüd ma saan juba ise,“ teatasin ma – me olime jõudnud aknale lähemale ja sellest paistis mingit imelikku, varjatud kuuvalgust.

Stephen hoidis mul ikka veel käsivarrest. „Ma tahtsin teilt midagi küsida, preili Cassandra,“ ütles ta. „Ma tahtsin teilt küsida, kas te kunagi nälga tunnete – see tähendab siis, kui teil midagi süüa pole.“

„Muidugi tunnen,“ oleksin ma ilmselt vastanud, aga märkasin, kui pinges ja murelik tema hääletoon oli. Seepärast ütlesin ma:

„Noh, alati on ju midagi hamba alla panna. Muidugi oleks parem, kui meil oleks igasugu maitsvat toitu, aga ma saan hakkama. Miks sa seda äkki minult küsisid?“

Stephen tunnistas, et oli unetult voodis lamanud ja sellele mõelnud, ja et ta ei suutnud taluda mõtet, et ma võiksin nälga tunda.

„Kui te kunagi nälga tunnete, siis öelge mulle,“ palus ta. „Siis mõtlen ma midagi välja.“

Tänasin teda ja tuletasin talle meelde, et oma palgaga aitab ta meid kõiki.

„Jah, abiks on ehk seegi,“ nõustus ta. „Aga te öelge mulle, kui te küllalt süüa ei saa. Head ööd, preili Cassandra.“

Kui ma trepist üles läksin, oli mul hea meel, et polnud talle tunnistanud, kui armetult näljane ma alati olin, sest kui ta Herrickilt minu jaoks luuletuse näppas, siis oli ta ka võimeline minu jaoks toitu varastama. Ehkki see mõte kohutas mind, oli selles ometi midagi lohutavat.

Isa jõudis parajasti väravavahimajakesest kohale. Temas ei paistnud märkigi sellest, et miski oleks tema tundeid riivanud. Ta teatas, et oli neli peatükki raamatust voodis lugemiseks jätnud.

„Ja selleks on vaja suurt meelekindlust,“ lisas ta.

Topazi näol oli masendunud ilme.

Ma leidsin Rose’i pimedas lamamas, sest Thomas oli temalt küünla võtnud, et oma koolitööd lõpetada. Rose ütles, et sellest polnud lugu, sest tema raamat oli osutunud talumatult ilusaks.

Ma süütasin küünla ja torkasin selle sulanud juppi küünlajalas. Mul tuli voodis küürutada, et kirjutamiseks küllalt valgust saada. Tahtsin just hakata edasi kirjutama, kui nägin, et Rose vaatab ringi, et veenduda, kas uks puhvertsooni on kinni.

„Kas sinul tekkis mingi mõte, kui preili Marcy ütles, et Scoatney mõisa härrastemaja jälle avatakse? Mina mõtlesin romaani „Uhkus ja eelarvamus“² algusele – kus proua Bennet ütleb: „Lõpuks on Netherfield Parkis jälle elanik.“ Ja siis läheb härra Bennet sinna, et uut rikast omanikku külastada.“

„Härra Bennet polnud talle üüri võlgu,“ tähendasin ma.

„Isa ei läheks sinna nagunii. Kuidas ma tahaksin mõnes Jane Austeni romaanis elada!“

Ma teatasin talle, et eelistaksin elada mõnes Charlotte Brontë romaanis.

„Mis oleks kõige parem, kas Jane natukese Charlotte’iga või Charlotte natukese Jane’iga?“

Niisugune arutelu meeldib mulle väga, aga ma tahtsin päeviku kirjutamist jätkata ja ütlesin seepärast: „Kõige parem oleks kummastki pool,“ ning jätkasin otsustavalt kirjutamist. Nüüd on juba peagi südaöö ja kui ma siin väreleva küünlaleegi valgusel kirjutan, käsi külmast nii kange, et vaevalt suudan pliiatsit käes hoida, on mul tunne, nagu oleksin ise Brontë. Mul on kahju, et Stephen pani mind toidule mõtlema, sest sellest hetkest alates olen ma näljane, ehkki see on naeruväärne, sest alles kuus tundi tagasi sõin ma teeajal isegi muna. Oh taevas – äkki vilksatas mul peast läbi mõte, et kui Stephen muretses selle pärast, et mul võis kõht tühi olla, siis oli ka tema kindlasti sageli näljane. Oleme meie vast perekond! Ma loodan, et saan ehk veel mõne minuti valgust, kui sulanud küünlarasva tahiks tikud panen. Vahel need aitavad.

Ei aidanud – sama hästi oleksin ma võinud ka jaaniussi valgel kirjutada. Aga kuu on lõpuks pilvede vahelt välja tulnud ja selle valgel ma näen kirjutada. On üsna erutav seda kuuvalgel teha.

Rose magab – selili, suu pärani lahti. Isegi nii näeb ta kena välja. Loodetavasti näeb ta ilusat und rikkast noormehest, kes teda kosida tahab.

Ma pole põrmugi unine. Ma räägin mõttes natuke preili Blossomiga. Hõbedase akna taustal paistab ta aristokraatlik rind kõrgem kui tavaliselt. Ma küsisin temalt, kas ta arvab, et Rose’i või minu elus juhtub midagi erutavat, ja ma kuulsin selgesti, et ta vastas: „Noh, ma ei tea, te inetud pardipojad, ma tean vaid seda, et kui hästi läheb, saab sinu õest kord luik.“

Minust vist küll kunagi luike ei saa.

Ma võiksin kogu öö edasi kirjutada, aga ma tõesti ei näe seda teha, ja see oleks ka liigne paberi raiskamine, seepärast ma lihtsalt mõtlen. Mõtlemine on ainus asi, mis midagi ei maksa.