Читать книгу Kõik, mida ma tean armastusest - Dolly Alderton - Страница 4

Mõne jaoks tähendab noorusaeg aias mängivate õdede-vendade rõõmsaid kilkeid. Teise jaoks seostub see vägagi armastatud jalgratta keti raginaga, kui sai vuratud mägedes ja orgudes. Mõni meenutab linnulaulu kooliteel või naerupahvakuid või jalgpalli löömise mütsu mänguväljakul. Minul on aga meeles AOLi sissehelistamise hääl.

Mäletan sellest praegugi iga nooti. Kõigepealt plekise kõlaga piiksud, kime poolik krigin, mis tähendas, et ühendus algab, siis tuli üks peenike piiksatus, mis andis teada, et asi edeneb, millele järgnes kaks madalat kraapivat tümpsu, natuke ühtlast raginat. Ja siis tekkis vaikus, mis viitas sellele, et hullem on möödas. „Tere tulemast AOLi,” teatas mahe hääl, mis ütles O tõusva intonatsiooniga. Selle järel: „Sulle on tulnud e-kiri.” Mul oli kombeks interneti käimatõmbamise ajal toas ringi tantsida, et piinav aeg kiiremini mööda saaks. Mõtlesin välja tantsuetteaste balletis õpitu põhjal: piiksude ajal plié, tümpsude ajal pas de chat. Tantsisin igal õhtul pärast koolist koju tulekut. Sest see oli mu elu taustamuusika. Sest ma veetsin oma nooruse internetis.

Väike selgitus: ma kasvasin üles eeslinnas. Täpselt nii, see selgitabki asja. Kui olin kaheksane, võtsid vanemad vastu jõhkra otsuse kolida Islingtoni keldrikorterist suuremasse majja Stanmore’is, Jubilee metrooliini viimases peatuses, Põhja-Londoni kõige kaugemas servas. See ei olnud peol möllajate kant, vaid linna tühi ääreala, kus kogu pillerkaari vaadati pealt.

Stanmore’is ei ela sa ei linnas ega maal. Olin Londonist liiga kaugel, et kuuluda nende ägedate noorte hulka, kes pidutsesid Ministry of Soundis ja lühendasid sõnalõppe ja kandsid ägedaid teise ringi riideid, mis olid leitud hämmastavalt heast Oxfamist Peckham Ryes. Samas olin ma liiga kaugel Chilternsist, et minust oleks saanud punapõskne metsistunud maakas, kes kannab vana kalurikampsunit ja õpib isa Citroëniga kolmeteistkümneselt sõitma ja käib jalutamas ja teeb koos nõbudega metsas LSDd. Identiteedi mõttes valitses Põhja-Londoni eeslinnas vaakum. Kõik oli sama beežikas kui kõigi majade põrandaid kaunistavad kohevad vaibad. Seal polnud haisugi mingist kunstist, kultuurist, vanadest majadest, parkidest, väikerestoranidest ega väikepoodidest. See kant koosnes golfiklubidest ja Prezzo keti restoranidest ja erakoolidest ja sissesõiduteedest ja ringteedest ja kaubanduslinnakutest ja klaaskatusega ostukeskustest. Naised nägid välja ühtemoodi, majad olid ehitatud ühtemoodi, kõik autod olid ühtemoodi. Ainus viis end väljendada oli kulutada raha samasugustele kindlaksmääratud asjadele: klaasverandadele, köögi väljaehitamisele, GPSiga autodele, Mallorca pakettreisidele. Kui sa ei mänginud golfi, ei tahtnud lasta oma juukseid triibutada ega soovinud tutvuda Volkswageni müügiesindusega, ei olnud sul mitte midagi teha.

See käis eriti teismelise kohta, kes sõltus teda eelmainitud Volkswagen Golf GTIga ringi sõidutavast emast. Õnneks elas mu parim sõbranna Farly viie ja poole kilomeetrise rattasõidu kaugusel minu umbtänavast.

Farly erines ja erineb ikka veel kõigist inimestest mu elus. Me saime tuttavaks koolis, kui olime üheteistkümnesed. Ta oli ja on endiselt mu täielik vastand. Tema on tõmmu, mina heleda nahaga. Tema on lühike, mina pikavõitu. Tema koostab iga asja jaoks plaani ja ajagraafiku, mina teen kõike viimasel hetkel. Talle meeldib kord, mina kaldun segaduse poole. Talle meeldivad reeglid, mina vihkan neid. Tal puudub ego, mina arvan, et röstsaiast hommikusöök on piisavalt tähtis, et mainida seda sotsiaalmeedias (kolmes kanalis). Tema elab olevikus ja keskendub täielikult pooleliolevatele asjadele, mina elan kogu aeg siinse ja kujutlusmaailma vahepeal. Aga miskipärast sobime kokku. Mu elus pole olnud paremat päeva kui see, kui Farly istus 1999. aastal matemaatikatunnis minu kõrvale.

Farlyga nägid meie päevad välja täpselt ühesugused: me istusime teleka ees, sõime mägede viisi saiakesi ja kartulikrõpse (ainult siis, kui vanemaid polnud kodus, sest äärelinna keskklassi peresid iseloomustab seegi, et nad peavad diivaneid eriti väärtuslikuks ja elutoas ei ole kunagi lubatud süüa) ja vaatasime Ameerika teismeliste komöödiasarju Nickelodeonist. Kui me olime ära vaadanud kõik osad sarjadest „Õde, õde” ja „Kaks teistsugust” ja „Sabrina, teismeline nõid”, jätkasime muusikakanalitega ja vahtisime ammuli sui ekraani, klõpsides iga kümne sekundi tagant MTV, MTV Base’i ja VH1 vahel, et näha ühte kindlat Usheri videot. Kui sellest tüdinesime, pöördusime tagasi Nickelodeon + 1 juurde ja vaatasime kõik tunni aja eest nähtud Ameerika komöödiasarjade osad korduses uuesti ära.

Morrissey on kirjeldanud oma teismeliseiga nii, et ta „ootas bussi, mis ei tulnud kunagi”. Taolist tunnet ainult süvendab kasvamine kohas, mis näeb välja nagu üleni beež ooteruum. Olin tülpinud ja kurb ja üksik ja ootasin kannatamatult, et lapsepõlvetunnid tiksuksid mööda. Ja siis saabus mu vanemate suurde lauaarvutisse säravas raudrüüs õilis rüütel – AOLi sissehelistamisega internet! Ja siis tuli MSN Instant Messenger!

Kui laadisin Messengeri alla ja hakkasin kontaktidesse lisama meiliaadresse – sõpru koolist, sõprade sõpru, selliseid sõpru naaberkoolidest, keda ma ei olnud kunagi kohanud –, oli mul tunne, nagu koputaksid vangikongis seinale ja keegi koputab sulle vastu. Nagu avastaksid, et Marsil kasvab rohtu. Nagu keeraksid raadionuppu ja lõpuks kuuled läbi kahina selget inimhäält. Viimaks leidsin pääsetee eeslinna masendusest pulbitseva inimelu keskele.

Messenger oli midagi enamat kui võimalus olla teismelisena sõpradega ühenduses. See oli eraldi koht. Sellisena ongi ta mul meeles – toana, kus ma istusin füüsiliselt tundide viisi igal õhtul ja nädalavahetusel, kuni silmad valgusid monitori jõllitamisest verd täis. Isegi kui lahkusime oma eeslinnast ja vanemad viisid mind ja venda lahkesti Prantsusmaale puhkama, oli see ikka sama tuba, kus ma iga päev käisin. Uude külalistemajja saabudes uurisin kõigepealt, kas neil on internetiühendusega arvuti (tavaliselt oli tegu iidse lauaarvutiga kusagil keldrisügavuses), siis logisin Messengeri sisse ja suhtlesin seal piinlikkust tundmata tundide kaupa, kui samal ajal ootas mõni tujutsev prantslasest teismeline mu selja taga tugitoolis oma järge. Väljas leegitses Provence’i päike, mu pere pikutas basseini ääres ja luges, aga mu vanemad teadsid, et minuga pole mõtet Messengeri pärast vaielda. Sinna koondusid kõik mu sõbrad. See oli minu oma isiklik ruum. See oli ainus asi, mida võisin pidada enda omaks. Nagu ma ütlesin, see oli eraldi koht.

Mu esimene meiliaadress oli pliks_1_4@hotmail.com, mille tegin endale kaheteistkümneselt kooli arvutiklassis. Valisin arvu 14, sest eeldasin, et kirjutan meile ainult kaks aastat ja et hiljem muutub see lapsikuks. Andsin endale võimaluse nautida uut moeasja koos igasugu kummaliste lisanditega, kuni meiliaadress vajub mu neljateistkümnendal sünnipäeval unustusse. Ma ei hakanud Messengeri kasutama enne neljateistkümneseks saamist ja vahepeal võtsin kasutusele ka aadressi willyoungonjamma@hotmail.com, et väljendada oma kirge 2002. aasta „Superstaari” saate võitja vastu. Proovisin ka, kui hästi sobib ma_n2itlen@hotmail.com, kui olin koolis lavale toodud „Karussellis” haaranud kogu küüni kaasa härra Lume rollis.

Võtsin nime pliks_1_4 uuesti kasutusele, kui laadisin endale Messengeri ja tundsin rõõmu aadressiraamatust, pungil koolisõpradest, kelle kontaktandmeid olin kogunud sellest ajast saati, kui sain endale meiliaadressi. Samas oli muidugi kõige tähtsam see, et mängu tulid poisid. Tol ajal ei tundnud ma küll ühtegi poissi. Peale mu venna, pisinõbu, isa ja tema paari kriketimängijast sõbra ei olnud ma tõepoolest veetnud terve oma elu jooksul aega ühegi poisiga. Aga Messenger tõi kaasa uute eetris ringi hõljuvate fantoompoiste meiliaadressid ja avatarid, neid annetasid mulle heategevuslikus korras kooliõed, kes ise käisid nädalavahetustel päris poistega aega veetmas ja jagasid siis nende meiliaadresse heasoovlikult koolipere seas laiali. Poisid ringlesid Messengeris. Kõik mu kooliõed lisasid nad enda kontaktiks ja meil oli igaühel oma viisteist minutit kuulsust, kui nendega rääkisime.

Poisid pärinesid laias laastus kolmest kohast. Esiteks võis kellegi emal olla ristipoeg või mõni kaugem peresõber, kellega oli koos üles kasvatud. Tavaliselt oli selline poiss meist aasta või kaks vanem, väga pikk, kõhetu ja madala häälega. Sellesse kategooriasse kuulusid ka koolipoistest naabrid. Teisena tulid nõod ja sugulased. Viimase ja kõige erilisema kategooria moodustasid poisid, keda kohati perekondlikel sünnipäevadel. Nemad olid tõesti püha graal, sest nad võisid olla pärit ükskõik kust, kasvõi nii kaugelt kui Bromleyst või Maidenheadist, ja ometi rääkisid just sina nendega Messengeris, nagu te oleksite samas toas! Täielik hullumeelsus, täielik seiklus!

Kogusin kõiksugu kodutud kiiresti oma visiitkaardihoidjasse ja lisasin nende kontaktandmete alla eraldi märkuse „POISID”. Rääkisin nendega nädalate viisi keskkooli lõputunnistuse ainete valikust, lemmikbändidest, sellest, kui palju suitsetame ja joome ja kui kaugele oleme vastassugupoolega läinud (see nõudis alati väga pingsat loomingulist lähenemist). Muidugi ei olnud meil sisuliselt üldse aimu üksteise välimusest, see juhtus enne kaameraga telefonide ja sotsiaalmeedia profiilide aega, nii et ainus asi, millest lähtuda, oli imepisike Messengeri profiilifoto ja enesetutvustus. Vahel nägin kõvasti vaeva ja kasutasin ema skannerit, et laadida üles mõni perekondlikul lõunal või puhkusel tehtud foto, millel nägin hea välja, ja eemaldada sellelt hoolega tädi või vanaisa. Selleks tuli pilti Paintis kärpida, aga enamasti pidasin seda liiga suureks mässamiseks.

Kui virtuaalsed poisid saabusid kooliõdede maailma, tõi see kaasa terve hulga uusi konflikte ja draamat. Kogu aeg ringlesid kuulujutud sellest, kes kellega räägib. Tüdrukud kinnitasid oma usku poistesse, keda nad ei olnud kunagi näinud, ja lisasid poisi eesnime oma kasutajanimesse, tähistades selle mõlemalt poolt tärnide ja alakriipsudega. Mõni tüdruk arvas, et ainult tema räägib virtuaalselt mõne poisiga, aga muudkui välja ilmuvate tärnide ja alakriipsudega kasutajanimed näitasid, et nii see ei olnud. Mõni naaberkooli tüdruk, keda sa ei tundnud, võis sult vahel otse küsida, kas sa räägid sama poisiga, kellega tema räägib. Aeg-ajalt (sellest sai kooli puhketoas alati hoiatav näide) paljastasid sa mõne Messengeri-suhte seeläbi, et kirjutasid poisile mõeldud sõnumi valesse aknasse ja saatsid selle hoopis sõbrannadele. Järgneda võisid Shakespeare’i tasemel tragöödiad.

Messengeriga käisid kaasas keerulised käitumisreeglid. Kui sa olid samal ajal sisse logitud kui poiss, kes sulle meeldis, aga ta ei rääkinud sinuga, siis võis raudkindlalt tema tähelepanu saada siis, kui logisid välja ja uuesti sisse, sest talle tuli teade uue sisselogimise kohta, mis meenutas su olemasolu ja loodetavasti viis jutuajamiseni. Lisaks sai kasutada kavalat võtet enda staatuse varjamiseks, kui sa ei tahtnud pärast sisselogimist kellegagi peale ühe kindla kontakti rääkida, mida sai siis teha salaja. Kõik see oli sama keeruline nagu Edwardi ajastu kuramaaž, milles ma kergemeelselt ja innukalt osalesin.

Pikk kirjavahetus viis harva päriselus kohtumiseni, aga kui see juhtus, tõi see peaaegu alati kaasa ahastamapaneva pettumuse. Heaks näiteks oli kaheosalise perekonnanimega Max, kurikuulus Messengeri Casanova, tuntud sellegi poolest, et ta oli tüdrukutele saatnud postiga Baby-G käekelli. Pärast kuudepikkust veebis suhtlemist oli Farly nõus temaga ühel laupäeva pärastlõunal Busheys ajalehekioski juures kokku saama. Farly jõudis kohale, heitis talle korraks pilgu ja läks nii närvi, et peitis end prügikasti taha. Farly vaatas pealt, kuidas Max helistas telefoniputkast ikka ja jälle tema mobiilile, aga ta ei suutnud ikkagi päriselus kokku saada ja põgenes koju. Nad jätkasid Messengeris igal õhtul tundide viisi rääkimist.

Mina tegin seda kaks korda. Esimene oli katastroofiline pimekohting ostukeskuses, see kestis alla veerand tunni. Teine oli ühe lähedal asuva internaatkooli poisiga, kellega olin rääkinud peaaegu terve aasta, enne kui läksime lõpuks Stanmore’i Pizza Expressis esimest korda kohtama. Pärast seda olime aastakese kord suhtes, kord ei olnud. Enamasti ei olnud, sest ta oli kogu aeg koolis luku taga. Huuled värvitud ja kaasas käekott, mis oli täis talle ostetud suitsupakke, käisin tal vahel külas nagu Bob Hope, kes saadeti Teise maailmasõja ajal sõdurite meelt lahutama. Tal ei olnud magalas internetile ligipääsu, nii et Messenger ei tulnud kõne allagi, aga me heastasime selle puudujäägi igal nädalal kirjade ja pikkade telefonikõnedega, viies mu meeleheitel isa hauale lähemale, sest teda ootas iga kuu kolmekohaline lauatelefoniarve.

Viieteistkümneselt alustasin kõigis Messengeri akendes eales nähtud armulugudest ägedamat suhet, kui sain endale uue sõbranna Laureni, kellel olid metsik juuksepahmakas, tedretähnid ja kontuurpliiatsiga kaunistatud pähkelpruunid silmad. Olime teineteist vahel lapsena näinud Hollywood Bowlis peetud sünnipäevadel, aga põhjalikumalt saime tuttavaks alles ühise sõbra Jessi kaudu õhtusöögil ühes Stanmore’i paljudest Itaalia ketirestoranidest. Meie side oli täpselt selline, nagu olin näinud kõikides romantilistes armastusfilmides ITV2s. Me rääkisime, kuni suu hakkas kuivama, me lõpetasime teineteise lauseid, meid jäädi teistest laudadest vaatama, kui me naerda möirgasime. Jess läks koju, aga meie istusime pärast restoranist väljaviskamist näpistava külma käes pingil, et edasi rääkida.

Lauren oli kitarrist, kes otsis lauljat, et bändi teha. Mina olin laulnud ühel vaba mikri õhtul Hoxtonis napi hulga külastajate ees ja mul oli vaja kitarristi. Järgmisel päeval hakkasime ta ema kuuris harjutama bossanoova stiilis Dead Kennedyse kavereid. Meie bändinime algne variant oli Märatsev Pankhurst. Hiljem muutsime selle veelgi arusaamatumaks: Sophie Ei Oska Lennata. Meie esimene kontsert oli Pinneris rahvast pungil Türgi restoranis, kus viibis peale meie pereliikmete ja koolisõprade üks klient. Sellele järgnesid kõik kuulsad esinemiskohad: Rickmansworthi teatri fuajee, Mill Hilli pubi hoovi lagunenud aiamajake, kriketipaviljon, mis asus napilt väljaspool Cheltenhami. Võtsime viisi üles igal tänaval, kus polnud näha politseinikku. Laulsime igal bar mizva peol, kus oldi valmis meid kuulama.

Peale selle oli meil teinegi ühine harrastus, mis seisnes Messengeri sisu multiplatvormistamises uuenduslikul moel. Meie sõpruse päris alguses avastasime, et olime mõlemad Messengeri tekkimisest saadik kopeerinud ja kleepinud poistega peetud vestlused Microsoft Wordi faili, misjärel olime need välja trükkinud ja pannud kiirköitjasse, et neid enne magamajäämist lugeda nagu erootilist romaani. Pidasime end justkui nullindate esimese poole Messengeri Bloomsbury rühmaks, mis koosnes küll vaid kahest inimesest.

Aga täpselt samal ajal, kui sain Laureniga sõbraks, lahkusin eeslinnamaailmast ja läksin segakooli internaati Stanmore’ist sada kakskümmend kilomeetrit põhja pool. Messenger ei suutnud enam rahuldada mu huvi vastassugupoole vastu, mul oli vaja teada saada, millised on poisid päriselus. Mulle ei piisanud enam Ralph Laureni järjest haihtuvast Polo Blue lõhnast armastuskirjal ega uute Messengeri sõnumite tuledest ja viledest. Läksin internaatkooli, et püüda poistega kohaneda.

(Vahemärkus: tänan jumalat, et ma sinna läksin. Farly jäi lõpuklasside ajaks edasi meie tüdrukutekooli, ja kui ta tuli ülikooli ilma kunagi poistega koos olemata, käitus ta nagu kastreerimata pull portselanipoes. Rebastenädala esimesel õhtul peeti nn valgusfooripidu, kuhu vallalistel soovitati tulla rohelistes ja paarisuhtes inimestel punastes riietes. Enamik meist panigi selga rohelise T-särgi, aga Farly ilmus ühiselamusse roheliste retuuside, roheliste kingade, rohelise kleidi ja hiiglasliku rohelise lehviga juustes, mis olid veel üle lastud rohelise juukselakiga. Ta oleks sama hästi võinud endale otsaette tätoveerida MA KÄISIN TÜDRUKUTEKOOLIS. Olen igavesti tänulik, et sain kaks aastat internaadi sõimetingimustes keerulist segasuhtlust harjutada, sest kardetavasti oleksin minagi muidu langenud rebastenädalal rohelise lakipudeli ohvriks.)

Läks aga nii, et avastasin, et mul ei ole üleüldse mitte midagi ühist suurema osaga poistest ja et nad peaaegu ei huvitagi mind, kui ma just ei taha neid suudelda. Ja ükski poiss, keda mina tahtsin suudelda, ei tahtnud suudelda mind, järelikult oleksin võinud samahästi jääda Stanmore’i ja jätkata hulka väljamõeldud suhteid, mis kasvasid välja mu kujutlusvõime viljakast pinnast.

Selles, et mul olid armastuse suhtes suured ootused, süüdistan kahte asja: esiteks olen niisuguste vanemate laps, kes on teineteisesse peaaegu kohmetust tekitavalt kiindunud, ja lisaks on süüdi filmid, mida kujunemisaastatel vaatasin. Lapsena oli mul üsna ebatavaline kinnisidee – vanad muusikalid, ja kuna olin kasvanud üles täielikus sõltuvuses Gene Kelly ja Rock Hudsoni filmidest, siis eeldasin igas mõttes, et poisid käituvadki nii peenelt ja võluvalt. Segakoolis hävitati niisugune arusaam üsna kiiresti. Võtame näiteks mu esimese poliitikatunni. Kaheteistkümne õpilase seas oli ainult kaks tüdrukut, mina kaasa arvatud, ja ma ei olnud terve elu jooksul mitte kunagi istunud samas ruumis nii paljude poistega. Kõige ilusam poiss, kelle kohta mulle oli juba öeldud, et ta on kurikuulus südametemurdja (ta vanemat venda, kes oli eelmisel aastal lõpetanud, kutsuti Zeusiks), saatis mu lauale kirjakese, samal ajal kui õpetaja selgitas meile, mis on proportsionaalne esindatus. Kokku murtud paberile oli joonistatud süda, mis viis mu mõtted armastuskirjale. Avasin selle häbelikult naeratades. Kui olin paberi täiesti lahti voltinud, nägin mingi olevuse pilti, millele oli abivalmilt lisatud, et see on mäekoll „Sõrmuste isandast”, allapoole oli veel kritseldatud „SEE OLED SINA”.

Farly käis mul nädalavahetustel külas ja jõllitas eri suuruse ja kujuga poisse, kes ekslesid massiliselt tänavatel, spordikott ja hokikepid õlal. Ta oli pahviks löödud, kui vedanud mul on, et saan istuda igal hommikul kabelipingil, kus nad on mul käeulatuses. Mulle valmistasid päris poisid aga kerge pettumuse. Nad ei olnud sama naljakad kui tüdrukud, kellega sain koolis tuttavaks, ega sugugi mitte sama huvitavad ega sõbralikud. Ja miskipärast ei suutnud ma nende läheduses kunagi täiesti rahulik olla.

Kooli lõpetamise ajaks ei olnud ma enam sama tõsiusklik Messengeri kasutaja kui vanasti. Esimene semester Exeteri ülikoolis viis mind vastassuunas ja samal ajal ilmus välja Facebook. See oli tõeline veebipoiste aardelaegas ja seekord oli asi veelgi parem: nende elutähtsad andmed oli kokku kogutud ühele lehele. Sirvisin pidevalt oma ülikoolisõprade fotosid ja lisasin enda sõpradeks kõik, kes nägid mu arust head välja. See viis kiiresti edasi-tagasi sõnumite saatmise ja kohtumise määramiseni mõnel paljudest klubiõhtutest Sharki viinaga või nädalalõpu vahupeol. Elasin üliõpilaskülas Devoni katedraalilinnas, üksteist ei olnud raske üles leida. Kui Messenger oli olnud tühi lõuend, mille võisin katta eredate kujutluspiltidega, siis Facebookis sõnumite saatmine oli täiesti praktiline kohtingute korraldamise vahend. Selle abil valisid üliõpilased välja oma järgmise vallutuse, määrasid kindlaks, kuidas veeta järgmine neljapäevaõhtu.

Selleks ajaks, kui olin lõpetanud ülikooli ja tulnud tagasi Londonisse, olin kindlalt loobunud kombest võtta võimalike kallimatega Facebookis ootamatult ühendust sama jõhkralt peale käies nagu Avoni esindaja, selle asemel kujunes mul välja uus käitumismuster. Kohanud mõnd sõprade sõpra või niisama kedagi peol või väljas aega veetes ja saanud teada ta nime ja telefoninumbri, tekkis mul temaga nädalatepikkune kirjalik suhe SMSi või meili teel, enne kui olin nõus päriselus temaga teist korda kokku saama. Vahest oli asi selles, et oskasin teist inimest tundma õppida ainult nii, et mulle jäi küllaga ruumi oma parima võimaliku mina esitlemiseks ja väljamanamiseks: sain anda edasi kõik head naljad, kõik parimad laused, kogu raudselt muljetavaldava muusika, mis tavaliselt pärines Laurenilt. Vastutasuks saatsin talle ka muusikat kirjasõpradele edasiandmiseks. Lauren ütles ükskord, et saadame teineteisele head uut muusikat hulgihinnaga ja edastame selle siis võimalikele kallimatele oma nime all, mis kujutab endast „emotsionaalset juurdehindlust”.

Niisugune kirjavahetus lõppes peaaegu alati läbikukkumisega. Hakkasin tasapisi aru saama, et pigem tasub mõned esimesed korrad kohtamas käia füüsiliselt kui kirjalikult, sest muidu muutub lõhe kujutluspildi ja päris inimese vahel järjest laiemaks. Palju kordi mõtlesin välja teise inimese isiksuse ja temaga tekkiva keemia, nagu kirjutaksin stsenaariumi, ja siis, kui me lõpuks päriselus kohtusime, tabas mind tohutu pettumus. Kui asjad ei läinud nii, nagu olin kujutlenud, tuli see justkui eeldusest, et teisele poolele pidanuks antama minu kirjutatud stsenaariumi koopia, ja mind ärritas, et tema agent oli ilmselt unustanud selle päheõppimiseks edasi saata.

Kõik naised, kes on üles kasvanud ainult naiste seltskonnas, räägivad ühte ja sedasama: tõepoolest ei olegi iialgi võimalik lahti saada veendumusest, et maamuna peal ringiekslevatest olevustest on poisid kõige huviäratavamad, kõige ligitõmbavamad, kõige jäledamad, kõige imelikumad. Nad on sama ohtlikud ja müütilised nagu lumeinimene. Pahatihti tähendab see ka eluks ajaks fantasööriks jäämist. Kuidas saakski teisiti minna? Sest aastate viisi ei teinud ma midagi muud, kui istusin koos Farlyga müüril, tonksasin telliskivide pihta paksude kummist kontsadega, vahtisin üles taevasse ja üritasin välja mõelda midagi, mis juhiks tähelepanu kõrvale meie silme ees ühesuguses koolivormis ringijalutavatest sadadest tüdrukutest. Kui sa käid tüdrukutekoolis, saab su kujutlusvõime iga päev trenni teha sama kõvasti kui tulevane olümpiasportlane. On hämmastav, kui palju inimene harjub lennuka fantaasiamaailmaga, kui sinna küllalt sageli põgeneda.

Olin alati mõelnud, et pärast kooli lõppu ja elu algust hakkab mu maniakaalne huvi vastassugupoole vastu kahanema, aga läks hoopis nii, et kahekümnendate eluaastate lõpus oli mul sama vähe aimu, kuidas meeste juuresolekul käituda, kui esimest korda Messengerisse sisse logides.

Poistega oli jama. Mille kordaajamiseks kulus mul viisteist aastat.