Читать книгу Kõik, mida ma tean armastusest - Dolly Alderton - Страница 5

Kehvade kohtingute päevaraamat: kaksteist minutit

On aasta 2002. Olen neliteist. Mul on seljas Miss Selfridge’i Šoti seelik ja neoonoranž nabapluus, jalas mustad Dr. Martensid.

Poiss on Betzalel, ta on mu kooliõe Natalie tuttav. Nad kohtusid juutide puhkelaagris ja on sellest ajast saati Messengeris rääkinud ja andnud teineteisele n-ö nõu suhete ja elu vallas. Natalie otsib parasjagu uusi sõpru, sest jäi hiljuti teistest sõpradest ilma, kuna levitas ühe meie aastakäigu tüdruku enesevigastamise kohta kuulujutte, aga tegelikult oli see ainult kole nahalööve. Kuulun Natalie uute huviobjektide hulka.

Ta teab, et tahan endale poissi, ja nii ta pakubki, et viib Betzi minuga Messengeris kokku. Mul on ülihea meel vaikiva kokkuleppe üle, et mulle kingitakse uus poiss, kellega rääkida, mille vastutasuks söön vahel lõuna ajal koos Nataliega.

Kui olen Betziga rääkinud Messengeris pärast kooli iga päev kuu aega järjest, võib meid põhimõtteliselt pidada paariks. Ta arvab, et kõik, kes on temavanused, on lapsikud, mida arvan minagi, ja ta on oma vanuse kohta pikka kasvu nagu minagi. Heietame nende ühiste kogemuste teemal kogu aeg.

Lepime kokku, et kohtume Costas, Brent Crossi ostukeskuses. Ma ei taha üksi minna ja kutsun Farly kaasa.

Betz tuleb kohale ega näe üldse välja selline nagu fotol, mille ta oli mulle saatnud: ta on lokid nulliga maha ajanud ja võtnud pärast laagrit kõvasti kaalus juurde. Viipame tervituseks ja istume lauda teineteise vastu. Betz ei telli midagi.

Ainsana räägib Farly, meie Betziga vahime põrandat, me tunneme piinlikkust, me vaikime. Betzil on käes ostukott, ta ütleb, et käis just ostmas „Leluloo 2” videot. Ma ütlen, et see on lapsik. Ta ütleb, et näen selle seelikuga välja nagu šotlasest mees.

Ma ütlen, et peame minema hakkama, kui ei taha maha jääda 142st, mis sõidab Stanmore’i. Kohting kestab kokku kaksteist minutit.

Kui koju jõuan ja Messengerisse sisse login, saadab Betz mulle kohe pika sõnumi, millest on näha, et ta on selle Microsoft Wordis valmis kirjutanud ja siis kopeerinud ja vestlusaknasse kleepinud, kasutades talle omast Comic Sansi šriftis lillat kaldkirja. Ta ütleb, et olen tema arust kena tüdruk, aga et ta ei tunne minu vastu midagi. Ma vastan, et see on nõme, et ta kirjutab sellise kõne valmis ja siis istub kodus ja ootab, et ma sisse logiksin, et see ära saata, sest ta elab ju Brent Crossi lähedal, aga mul tuli bussiga koju sõita kakskümmend viis minutit – ja seda kõike sellepärast, et ta teab, et tema meeldis mulle veel vähem kui mina talle, ja ta ei tahtnud lasta mul seda esimesena öelda.

Betz blokeerib mu kuuks ajaks, aga lõpuks annab mulle andeks. Me ei kohtugi teist korda, aga meist saavad suhete vallas usaldusalused, kuni ma saan seitseteist.

Kokkuleppest pääsenud, ei söö ma enam kunagi Nataliega lõunat.

Kehvade pidude kroonika: University College Londoni ühiselamu, vana-aastaõhtu, 2006

Olen pärast esimest ülikoolisemestrit esimesel vaheajal kodus. Lauren, kes on ka jõuludeks koju tulnud, pakub välja, et läheksime uusaastapeole UCLi ühiselamusse. Teda on sinna kutsunud kooliõde Hayley, keda ta ei ole näinud kiituskirjade jagamisest saadik.

Jõuame suurde ühiskorterisse mingis räämas majas kusagil kõrvaltänaval Eustoni ja Warren Streeti vahel. Pidulised jagunevad võrdsetes osades UCLi pilves üliõpilasteks, Laureni koolikaaslasteks ja möödujateks, kes kasutasid juhust, kui nägid lahtist ust ja kuulsid pea terve õhtu korduse peal olnud R. Kelly „Ignitionit”. Meil on Laureniga kummalgi üks punase veini pudel (Jacob’s Creeki Shiraz, sest tegu on erilise sündmusega), mida joome plasttopsidest (mitte pudelist, sest tegu on erilise sündmusega).

Lasen toast pilgu üle, et leida töötavate jäsemete ja tuntava pulsiga poisse. Olen parajasti kaheksateist, olen aktiivselt seksuaalelu harrastanud juba pool aastat ja tunnen end ainukordselt seksuaalse olevusena. Tol üürikesel eluperioodil oli seks minu jaoks suurim seiklus ja avastus. Kui ma oleksin olnud Sir Walter Raleigh², oleks panemine olnud mulle sama, mis talle olid kartul ja tubakas. Ma ei saanud aru, miks kõik kogu aeg seksiga ei tegele. Kõigist raamatutest ja filmidest ja muusikast, mis oli sellest iial kirjutatud, ei piisanud, et ammendavalt kirjeldada selle ägedust. Kuidas võis ühtainustki õhtut kasutada millekski muuks kui seksiks või kellegi leidmiseks, kellega saaks seksida? (See tunne oli mu üheksateistkümnendaks sünnipäevaks kurikavalalt haihtunud.)

Märkan tuttavat sõbralikku nägu, see kuulub pikale laiaõlgsele poisile, kelles tunnen ruttu ära jooksupoisi ühe komöödiasarja filmimiselt, mille juures olin teinud pärast lõputunnistuse saamist tööpraktikat. Toona olime filmistuudio taha salaja suitsetama hiilides flirtinud ja staaritsevaid näitlejaid kirunud. Nüüd sammume teineteise poole, käed kallistamiseks välja sirutatud, ja hakkame peaaegu silmapilk amelema. Täpselt nii tegutsesingi tol ajal, kui veresoontes ringlesid möllavad hormoonid: käesurumine läks üle amelemiseks, kallistus panemise kuivaks trenniks. Näitasin seltskondlikku lähedust välja mitu korda intensiivsemalt.

Pärast paari tundi üheskoos Shirazi joomist ja teineteise vastu hõõrumist lukustame end vannituppa, et asi lõpuni viia. Kohmitseme vastavalt üksteise teksade ja seeliku kallal, purjus teismelistena üritame kustunud leeki uuesti põlema saada, aga siis koputab keegi uksele.

„VETS EI TÖÖTA!” röögatan mina ja Jooksupoiss närib samal ajal mu kaela.

„Doll,” sosistab Lauren. „See olen mina, lase sisse!” Panen seelikunööbid kinni, lähen ukse juurde ja lükkan selle praokile.

„Mis on?” küsin ma ja pistan pea välja. Lauren trügib ukse vahelt sisse.

„Mul hakkas siin Finniga looma…” Lauren märkab vannitoa nurgas mu sõpra, kes on nüüd häbelikult püksiluku kinni tõmmanud. „Oh, tšau!” ütleb Lauren talle rõõmsalt. „Mul hakkab siin Finniga looma, aga ma kardan, et ta tahab mu alukaid katsuda.”

„Mis siis?”

„Ma kannan korrigeerivat pesu.” Ta tõstab kleidi üles ja näitab ihuvärvi liibuvaid aluspükse. „Et kõht ja tagumik ei paistaks paksud.”

„Võta alukad lihtsalt ära. Tee nägu, et sul ei olnudki neid,” ütlen ma ja tirin teda ukse poole.

„Kuhu ma need panen? Igas toas on keegi, ma käisin kõik läbi ja igal pool on rahvas sees.”

„Pane sinnasamma,” ütlen ma ja näitan räpase WC-poti veepaagi taha. „Keegi ei leia neid üles.” Aitan Laurenil need jalast sikutada, topime need poti taha ja ma lükkan ta uksest välja.

Tarbitud hiiglasliku alkoholikoguse ja koos tõmmatud kanepi tõttu ei suuda Jooksupoiss kahjuks asjaga toime tulla. Teeme mitu katset, et olukorda parandada, millest üks läheb nii meeletuks, et dušikabiin tuleb meie pingutuste peale kogemata seina küljest lahti, aga me ei jõua kuhugi. Selle peale lõpetame kasutu üritamise ja läheme sõbralikult lahku. Ta suundub järgmisele peole ja me kallistame hüvastijätuks. Kesköö on äsja kätte jõudnud.

Leian Laureni toast, kus suitsetatakse kõige rohkem kanepit, ja me jagame intiimsaavutuste kohta muljeid. Finn oli samuti läinud otsima paika, kus uue aasta esimestel kottpimedatel tundidel pannakse paremat pidu. Tõstame klaasi tasemel sõpruse ja lõputut pettumust valmistavate poiste terviseks. Samal hetkel märkame ja räägime sujuvalt ära ühe emobändi, kellega olime Whetstone’i vaba mikri õhtutel kohtunud. Lauren valib Robert Smithi soenguga laulja, mina võtan punnpõskse bassimehe. Nõjatume kõik garderoobi vastu, saadame neljakesi reas edasi-tagasi Silk Cuti sigarette ja kanepisuitse ja paneme kordamööda iPode kõlarialusele, et kuulata John Mayeri ja Panic! at the Disco ühtlast miksi. Järsku jääb muusika vait.

„Keegi on duši katki teinud!” kuulutab Hayley ähvardavalt. „Me peame ta üles leidma, sest tal tuleb see kinni maksta! Muidu tekib meil majahoidjaga jube jama.”

„Jajah, me peame ta üles leidma,” kordan ma, endal keel sõlmes. „Minu arust tegi seda too lühikest kasvu tüüp, kellel olid pikad juuksed.”

„Mis tüüp?”

„Ta oli äsja siin,” ütlen ma. „See pidi olema tema, ta tuli koos tüdrukuga vannitoast ja nad naersid. Ta läks minu arust välja suitsu tegema.”

Ühiselamu elanike eesotsas viin nõiajahi pidajad tänavale, et jälitada väljamõeldud meest, aga kaotan jälgede segamise vastu kiiresti huvi, kui näen Joeli, kes otsib meie pidu. Joel on Põhja-Londonis tuntud südametemurdja, ta on juudi verd Warren Beatty, juuksed geeliga püsti aetud ja näol aknearmid, ta on äärelinna Danny Zuko. Pakun talle suitsu ja me hakkame otsekohe amelema, nagu räägiksime niisama Londoni ühistranspordist. Kulgeme tagasi korterisse, kus saan nautida teiste silme all Joeliga miilustamist, mille eest teenin ammu unustatud Jooksupoisiga võrreldes kindlasti paar plusspunkti juurde. Mind teeb kurvaks vaid see, et ma ei saa enam vannituba vallutada, sest seal tungleb Hayley koos peast soojade „Vaikse tunnistaja” kriminalistidega, kes tõmbavad peole pidurit, üritades kindlaks teha, kes ja kuidas tegi dušikabiini katki. Otsin parajasti uut peidukohta, kui kaunis blondiin Christine (kui Joel oli Danny, siis see oli tema paariline Sandy) avaldab soovi korraks Joeliga rääkida. Lasen neil lahkelt seda teha, sest nagu öeldakse: kui sa tahad kedagi panna, lase ta vabaks.

Saan Laureniga uueks suitsupausiks kokku, nüüd teeme juba Mayfairsi.

„Kooli ajal olid nad paar,” ütleb Lauren. „Neil käis kõik üles-alla, intensiivne suhe.”

„Ahah,” ütlen ma.

Vaatan toa teise otsa ja näen Christine’i ja Joeli käest kinni lahkumas. Joel lehvitab mulle vabanduse palumiseks.

„Tšau,” loen ta huultelt välja.

Lauren on emolauljaga hõivatud ja nad räägivad kitarririffidest. See on kindel märk, et Lauren kavatseb seksida. Kell on peaaegu neli ja ma pean kahe tunni pärast üles tõusma, et minna Bond Streetile tööle. Olen peenes kingapoes müügiassistent, mulle makstakse ostude pealt üks protsent, millest ilmajäämist ei saa ma endale lubada. Lähen vaatama, kas mõnes hämaras toas leidub magamiseks vaibatükike, enda rõõmuks avastan tühja üheinimesevoodi ja panen äratuse kella kuueks.

Kahe tunni pärast ärkan kõige jubedama pohmelliga, mis mul elu sees on olnud. Ajus on tunne, nagu oleks see pahupidi pööratud, silmad on ripsmetušist kinni kleepunud ja mu hingeõhk haiseb nii, nagu oleks mõni Sauvignoni kaaninud rott öösel mu suhu hiilinud, ära surnud ja lagunema hakanud. Heidan pilgu allapoole, näen pruuni Topshopi miniseelikut, paljaid jalgu ja kõrge säärega mereröövlisaapaid. Mulle tuleb meelde, et ma ei võtnud eile tööriideid kaasa.

„Hayley,” kähistan ma ja tonksan teda suure varbaga. Ta magab džemprite kuhjas minu kõrval põrandal. „Hayley, mul on vaja sult kleiti laenata. Lihtsalt mingit musta kleiti. Ma toon selle täna hiljem tagasi.”

„Sa oled minu voodis,” ütleb ta otse. „Sa ei olnud öösel nõus sealt ära tulema.”

„Vabandust,” vastan ma.

„Ja Lauren ütles, et sina tegid dušikabiini katki,” pomiseb ta džemprite sisse. Ma ei ütle midagi, lähen vaikselt ära ja kahetsen, et olin paari tunni eest olnud nii altruistlik, et ei lugenud kaanest kaaneni läbi padja alt leitud märkmikku Hayley hädiste luuletustega.

„Sa näed välja nagu kodutu,” uratab mulle nõia näoga ülemus Mary, kui astun poe uksest sisse. „Sa haised ka nagu kodutu. Mine alla lattu,” ütleb ta ja rehmab tõrjuvalt, nagu ajaks kärbest minema. „Sind ei või täna klientide juurde lasta.”

Kui jõuan õhtul koju pärast elu kõige pikemat tööpäeva, login Facebooki sisse, et saada fotoülevaade eelmisel ööl tehtud kahjust. Esimene asi mu kodulehel on Laureni tohutu suurte alukate lähifoto, mille Hayley on üles laadinud albumisse „Kaotatud asjad”. Kõik peol käinud on täägitud. Pildi allkiri on lühike: „KELLE ALUKAD NEED ON?”