Читать книгу Viirastused - Dolly Alderton - Страница 3

1986. aasta 3. augustil, päeval, mil ma sündisin, oli edetabelite tipus Wham!i lugu „The Edge of Heaven”. Niikaua kui ma mäletan, on iga-aastaseks traditsiooniks olnud see kohe pärast mu ärkamist võimalikult valjusti mängima panna. Mäletan kõiki oma lapsepõlve sünnipäevi läbi George Michaeli väljakutsuva „Yeah-yeah-yeahi”, mis loo algust kuulutab – kuidas ma hommikusöögiks nonparellidega saiu süües pidžaama väel ema-isa voodil hüppan. Sellepärast ongi mu teine eesnimi George – Nina George Dean. Teismelisena tundus see mulle õudselt piinlik, kuna lame rind ja tugev lõuajoon andsid mulle juba niigi piisavalt meheliku olemise ka ilma vananeva popstaari järgi nime saamata. Aga nagu kõigi lapsepõlve ebanormaalsuste ja häbidega, timmis täiskasvanuiga need osakeseks kütkestavast isikupärasest CVst. Imelik teine eesnimi, paksult margariiniga määritud ja suhkrukuulikeste sisse pistetud sünnipäevahommiku võileib – kõik see põimus kokku minu isiklikuks ainulaadseks mütoloogiaks, millest ma kunagi tulevikus televiisoris suurisilmi uhkusega räägin ja publikut intrigeerin.

Ebamugav veidrus + aeg = paeluv omapära.

Oma kolmekümne teisel sünnipäeval, 3. augustil 2018. aastal, pesin ma hambaid ja nägu, samal ajal kui elutoa kõlaritest mängis „The Edge of Heaven”. Seejärel veetsin ma päeva üksinda, tehes ja süües kõiki oma lemmikasju. Hommikusöögiks oli pošeeritud muna röstsaiaga. Võin kolmekümne kahe aastasena täie enesekindlusega kuulutada, et on kolm asja, mida ma teen veatult: ma jõuan alati viis minutit varem kohale, kui on kuhugi kella peale minek; ma küsin inimestelt seltskonnas spetsiifilisi küsimusi, kui ma ei viitsi vestlusesse laskuda ja tahan, et nad ise jutulõnga veaksid (Kas sa pead end pigem introverdiks või ekstraverdiks? Tegutsed sa pigem pea või südame järgi? Oled sa kunagi millelegi tuld otsa pannud?); ma pošeerin täiuslikult muna.

Kontrollisin telefoni ning leidsin selfi oma vanematelt, kes laialt naeratades mulle sünnipäevaks õnne soovisid. Mu parim sõbranna Katherine saatis WhatsAppis video, kus tema maimikust tütar Olive ütleb „Pallu õnne sünnipäävaks, tädi Niino” (hoolimata ulatuslikest minupoolsetest õppetundidest ei saanud ta ikka seda päris õigesti öeldud). Sõbranna Meera saatis GIF-i, milles toretseva välimusega pikakarvaline kass hoiab käpas martiiniklaasi, sõnumiga „TÄIEGA OOTAN JUBA ÕHTUT, SÜNNIPÄEVALAPS!!!!!”, mis tähendas, et enne kella ühtteist on ta juba raudselt voodis. Niimoodi juhtub, kui lastega inimesed lähevad vabast õhtust liiga leili – nad väsitavad end ootusärevusega ära, lendavad liiga bravuurikalt peale, löövad siis põnnama ja lähevad lõpuks pärast kaht jooki koju.

Jalutasin Hampstead Heathi parki ja läksin naiste tiiki ujuma. Kolmanda ringi peal hakkas mind noolima süütu suvevihma sabin. Ma armastan vihmaga ujuda ja oleksin kauemakski jäänud, kui emaliku olemisega vetelpäästja poleks mind „tervise ja turvalisuse kaalutlustel” tiigist välja käsutanud. Ütlesin talle, et mul on sünnipäev, lootes sellega ehk üht mitteametlikku lisaringi teenida, aga ta teatas, et kui peaks välku lööma, tabaks see veekogus otse mind ja „praeks mu ära nagu peekoniriba”, ning tema ei tahtnud seda jama enda kaela – „Olgu sul pealegi sünnipäev”.

Pärastlõunal tulin ma koju, oma uude korterisse – esimesse koju, mille olin päris ise ostnud. Tegemist oli väikse kahetoalise korteriga Archways viktoriaanliku maja teisel korrusel. Kinnisvaraagendi suuremeelne kirjeldus selle omandi kohta oli „soe, ekstsentriline ja vajab kaasajastamist”; korteris olid vaipkate, mis meenutas nii värvilt kui ka tekstuurilt lahustuva kohvi graanuleid, virsikroosade plaatidega kaheksakümnendate stiilis vannituba, mille krooniks oli hüljatud bidee, ning männipuidust köögikapid, millel oli kaks ust katki. Olin kindel, et oma eluajal ma selle ülesvuntsimist endale lubada ei saa, aga tundsin sellegipoolest igal hommikul ärgates ja krohvitud lae vingerdavaid koorikuid vaadates, et mul on vedanud. Ma polnud iialgi ette kujutanud, et võiksin Londonis endale oma korterit lubada – juba ainuüksi selle kunagi võimatuna tundunud unistuse tõeks saamine tegi sellest maailma parima koha.

Mul oli kaks naabrit: minu kohal elav vanaprouast lesk nimega Alma, kelle koridori peal jagatud soovitused, kuidas on kõige parem aknalaual tomateid kasvatada, ja kodutehtud kibbeh’i lahked annetused olid ühtviisi nauditavad, ning allkorruse mees, kellega ma polnud veel kohtunud, kuigi kolisin juba kuu aega tagasi sisse ning olin mitu korda püüdnud end talle tutvustada. Olin käinud tema uksele koputamas, aga keegi ei tulnud avama. Alma ütles, et ka tema pole mehega kunagi rääkinud, aga oli ükskord saanud maja elektrimõõtja teemal jutuotsale mehe naissoost korterikaaslasega. Mina ainult kuulsin teda – ta jõudis töölt koju kell kuus ega teinud kuni keskööni mitte piuksugi, siis hakkas ta õhtusööki valmistama, sõi ning vaatas telekat.

Korteri jaoks kraapisin ma raha kokku säästudest, oma esimese raamatu „Maitse” honorarist ja teise kokaraamatu „Tilluke köök” ettemaksust. „Maitse” oli retseptikogumik, mis oli inspireeritud minu perekonna kodusest söögitegemisest, mu sõpradest, mu seni ainsast püsisuhtest, reisidest ja lemmikkokkadest. Retseptide vahel hargnes ka mälestuste lõng. Läbivaks teemaks oli see, kuidas ma oma kulinaarseid maitseeelistusi avastades õppisin tundma ka oma elulisi maitseeelistusi – mis mulle meeldib ja mis mulle rahuldust pakub. Raamat jutustas sellest, kuidas ma olin hoidnud tasakaalus õhtust ja nädalavahetuse tööd restorani omanikuna ning igapäevatööd gümnaasiumi inglise keele õpetajana ning kuidas ma lõpuks kogusin piisavalt raha, et töölt ära tulla ja hakata täiskohaga kokaraamatuid kirjutama. See puudutas põgusalt ka suhet ning lõpuks lahkuminekut mu esimesest ja ainukesest peikast Joest, kes toetas mu otsust meist kirjutada. Raamat oli üllatuslikult menukas ning selle kiiluvees sain ma endale ajalehesabas kolumni, mitu surmavalt üksluist, aga pangaarvet paisutavat koostöölepingut toiduainete kaubamärkide tootjatega ning lepingu veel kahe kokaraamatu kirjutamiseks.

Äsja valmis saanud „Tilluke köök” rääkis sellest, mida ma olin õppinud, valmistades toitu ühetoalises ilma ühegi köögikapita üüri-kas, kus oli mängupliidisuurune ahi ja ainult üks pliidiraud. See oli pärast Joest lahkuminekut mu esimene eraldi elamine. Eelistasin rääkida oma kolmandast raamatust, hetkel veel nimetust projektist, mis keskendus hooajalisele kokkamisele ja toidule ning mis oli parasjagu kavandi faasis. Aastatepikkuse kirjutamise käigus olin õppinud, et iga töö kõige parem versioon oligi ideetasand, sest siis oli see täiuslik.

Panin vannivee jooksma ning iTunesist mängima oma vana lemmiklaulude listi, mis oli kandnud nime „Soojendus”, kui ma olin kahekümnendates, aga mille ma paar aastat tagasi nimetasin ümber „Headeks aegadeks”, et tähistada eemaldumist hooletutest kehalistest hullutempudest ning liikumist teadlike mõtestatud naudingute poole. Panin selle lugude nimekirja kokku esimesel ülikooliaastal, et enne peoleminekut kuulata, ning see kulges alati käsikäes samade väsimatute lillelöömise rituaalidega, mida ma olin juba viisteist aastat jutti praktiseerinud: pesin juuksed puhtaks, föönitasin neid, pea alaspidi, et nad kümme protsenti kohevamad oleksid, kitkusin ülahuule kohalt karvu, kandsin peale kaks kihti ripsmetušši, teine naps, kaks lõhnaõlisutsakat – kui algas eelviimane lugu („Nuthin’ but a „G” Thang”), ootas mind alati väljas takso, samal ajal kui mina oma jalgu ühekorražiletiga ribadeks lõikusin, olles unustanud neid duši all raseerida.

Mu juuksed olid jälle loomulikku pruuni tooni ja ulatusid õlgadeni. Värske lisandus oli tukk, varjamaks uusi otsaesiseid kortse, mis olid õrnad nagu akordioniks volditud siidpaber, aga minu jaoks piisavalt nähtavad, nii et ma eelistasin neile mitte mõelda. Õnneks hoidsin ma aega kokku meikimise pealt. Mu näole polnud meik kunagi sobinud. Olin tänulik, kuna mulle tundus, et sättimine võttis juba niigi liiga kaua aega, ning oli seega pidevaks feministliku süütunde allikaks, nagu ka täielik huvipuudus meisterdamise ja igasuguse spordi vastu. Mõnikord pahas tujus olles meeldis mulle arvutada, mitu minutit allesjäänud elust kuluks mul vuntsikarvakeste eemaldamiseks, kui ma elaksin kaheksakümne viie aastaseks, ning mõelda, kui palju keeli ma selle ajaga õppida võiksin.

Valisin oma sünnipäevapeoks kõrge kaelusega selga paljastava musta kleidi. Rinnahoidjat ma ei pannud, lihtsalt näitamaks, et ma ei vaja rinnahoidjat, mis on nii väikeste rindade omamise eest närune lohutus. Aga enam see mind ei häirinud – olin oma keha suhtes üldiselt ükskõikseks muutunud. Mu rõivasuuruseks oli ärritav 11, pikkuseks täitsa keskmine 5 jalga 4 tolli ja ma olin õnnelik, et suured tagumikud olid jälle moodi läinud, lausa niivõrd, et olin uhkusega täheldanud, et me hõivasime igal võimalikul pornosaidil juba rohkem kui kaks kategooriat.

Oli mõningaid inimesi, keda ma sel aastal oma sünnipäevale ei kutsunud. Eelkõige mu ekspeika. Ma oleks küll tahtnud Joed näha, aga siis oleksin pidanud kutsuma ka tema tüdruku Lucy. Lucy oli piisavalt ohutu, hoolimata tõsiasjast, et omas stiletokujulist käekotti, aga Lucyle tundus alati, et meie vahel on selgeks rääkimata asju. Ükskord pärast kolme klaasi hoolikalt valitud roosat veini („On see ikka blush?” küsis ta väsinud baarmenilt, olles sel päeval 134. valge naine, kes sama küsimuse esitas) tahtis ta kõik asjad selgeks rääkida. Ta küsis, kas mul on temaga mingi probleem või kas ma tunnetan meie vahel mingit ebamugavust. Ta rääkis, kui oluline ma Joele olen ja kui eriliseks Joe mind peab. Ta kallistas mind iga natukese aja tagant ja muudkui kordas, et tahaks minuga sõbraks saada. Me olime vähemalt viis korda kohtunud ja nad olid Joega juba üle aasta käinud, aga Lucy paistis siiski arvavat, et me peame seltskonnas kokku saades kuskil vaikses nurgas teineteisele mingeid asju kinnitama. Ma olin palju mõelnud, miks ta niimoodi käitus, ja jõudnud järeldusele, et tegemist on liiga palju tõsielusarju vaadanud naisega. Ilmselgelt polnud tema arvates peol õiget hoogu, kui kaks kokteilikleidis naist teineteise käsi ei pigista, samal ajal kui üks neist ütleb: „Pärast seda, kui sa Ryaniga magasid, pole sa enam minu sõber, aga ma jään sind alati armastama kui oma õde.”

Pubisse tuli kokku kakskümmend külalist, enamik neist ülikoolikaaslased, paar sõpra kooliajast, mõni vana kolleeg ja käputäis inimesi, kellega ma parasjagu koos töötasin. Oli ka paar sõpra, keda ma nägin täpselt kaks korda aastas – üks kord nende sünnipäeval ja teine kord minu sünnipäeval – ning kellega me olime jõudnud ühisele arusaamisele, et ehkki me ei taha üksteise sõprusest päris lahti öelda, pole meil mingit huvi sellesse aega panustada, kui need kaks korda aastas toimuvad kohtumised välja arvata. Mulle tundus see väljaütlemata pakt korraga ühtmoodi nukker ja rõõmustav.

Komme nägi ette, et kutsuma peab ka elukaaslased ja abikaasad. Need olid peamiselt heatahtlikud mehed, kelle karismaatilistele vestlusoskustele olin ma juba ammu käega löönud ja kes, nagu ma teadsin, veedavad õhtu pingi peal õlut rüübates ega ütle midagi muud kui „Palju õnne” iga kord, kui nad kempsu minnes minust mööduvad, kuni lõpuks ära väsivad, virilaks muutuvad ning koos oma naispoolega koju lähevad. Mehed, kellega mu sõbrad olid otsustanud oma elu siduda, olid minu jaoks põnevad, eelkõige see, kuidas nad kõik omavahel suhtlesid. Kui ma Joega käisin, kogunesid kõik tema sõprade tüdrukud ja naised igal üritusel kokku, vankumatult nagu lahingusse minejad. Me rääkisime, kuulasime ning saime iga korraga, kui meie teed oma peikade tõttu omavahel ristusid, järk-järgult lähedasemaks. Olin aastate jooksul märganud, et leides end niimoodi puntras koos, talitab osa meessoost teisipooli aga täpselt vastupidi. Ikka ja jälle täheldasin ma, et enamik mehi peab heaks vestluseks seda, kui nad saavad jagada teistele tundmatuid fakte või informatsiooni või rääkida mõne põneva naljaloo või anda kellelegi nippe ja nõu mingi tulevase plaani jaoks või üldiselt jätta jutuajamisele oma jälje nagu pissisoru puutüvele. Kui nad said õhtu jooksul teada rohkem, kui ise edasi andsid, olid nad pärast pahurad, nagu poleks pidu olnud edukas või nemad ise heas vormis.

Kõige enam meeldisid neile triviaalsed juhuslikud ühisjooned. Igal sünnipäevapeol jälgisin ma, kuidas nad seda teevad – otsivad mõne mõtte või kogemuse näol ristumiskohta, mis tekitaks teise mehega kohese sideme, ilma et peaks tema tundma õppimiseks või mõistmiseks vaeva nägema: Oojaa, mu vend käis ka Leedsi ülikoolis. Kus sa elasid? NALJA TEED, issand, oota, sa tead ju Silverdale Roadi, kohe Co-opi poe kõrval. Nagu, Co-opist vasakul pool. Jah, just see. Mu venna sõbra pruudil oli seal maja! Maailm on ikka nii väike. Kas sa oled seal nurgapealses pubis käinud? King’s Armsis? Ei ole? Oi, mine kindlasti, see on täiega hea pubi, tõesti maru pubi.

Ainus elukaaslane, keda ma jumaldasin, oli Gethin, mu ülikoolisõbra Dani pikaaegne sõber. Me saime kolmekesi hästi läbi ning olime koos veetnud ühed oma elu metsikumad õhtud ja oivalisemad puhkused. Aga ausalt öeldes olid nad viimasel ajal hakanud mulle pettumust valmistama. Olin arvanud, et Dani ja Gethini peale võib tavade eiramise koha pealt alati kindel olla, aga nad olid hakanud kõigist kõige konventsionaalsemaid valikuid tegema. Nad olid oma suhte „lukku pannud”, mis oli pettumus, kuna nende vastastikustest seksiseiklustest sai alati kõlvatuid lugusid ja ma olin pidanud neid ainsaks endale teadaolevaks edukaks mittemonogaamia näiteks. Nad olid loonud erakordselt keeruka alkoholikeelu graafiku, mille alusel nad tohtisid juua kindlatel nädalavahetustel, aga teistel mitte, ja raudselt mitte nädala sees. Nad ei käinud enam väljas pidutsemas, kuna kogusid alati millegi jaoks raha. Nad olid just alustanud lapsendamise protsessi. Nad olid ostnud Bromleysse kahe magamistoaga maja.

Dan ja Gethin jõid kaks limonaadi, jutustasid mulle hirmsatest katsumustest naabrite ülekasvanud puuga, mis nende aeda tungis, ning lahkusid enne kella kaheksat, et „jõuda tagasi Bromleysse”, nagu seisaks neil ees retk Mordorisse.

Ma sain hulga läbimõeldud kingitusi, mis andsid mõista, et minu olemus ning selle väljendumine mu maitses ja elustiiliküsimustes on kinkijale selgelt ja üheselt kohale jõudnud. Sain Philip Larkini „Nelipühade pulmade” varajase väljaande, purgi üht oma lemmikut suitsust teravat kastet, mida saab ainult Ameerikast, kilp-piilea, mis toimis ühtlasi soolaleivakingi ja minu uue raamatu talismanina. Ainsa ootamatu panuse andis mu endine ülemus kooliajast, kes kinkis mulle raamitud joonistuse nõusid pesevast 1950-ndate naisest kirjaga: Kui Jumal tahaks, et ma kodutöid teeksin, oleks ta kraanikaussi teemandid pannud! See polnud esimene kord, kui ma sedalaadi kingituse sain, ja ma otsustasin, et see pidi olema mu pikaajaline vallalisus koos kiindumusega viinamartiinisse, mis pani arvama, et mulle meeldib taoline kitšilik vanaaegne loosunglikkus, mis kujutas naisi joobnute, meeleheitel, lastetute, šokohoolikute ja laristajatena. Ma tänasin teda.

Sõbrad Eddie ja Meera pakkusid mulle triibu kokaiini, nad tahtsid meeleheitlikult „esimest ühist korraliku peoõhtut kaheksateistkümne kuu jooksul”, kuna selle aja sisse mahtus Meera rasedus ja sünnitus ning ta oli just lõpetanud rinnaga toitmise, mis tähendas, et ta sai end nüüd pilgeni vägijooki täis kaanida, ilma et oleks seda beebile edasi andnud. Eddie ja Meera silmis oli metsik pilk, mida ma olin hakanud seostama värskete vanematega, kes on esimest korda ula peale saanud. Keeldusin viisakalt. Ma polnud vastu, et nad seda peol tõmbavad, aga ma olin liigagi tuttav Meera kalduvusega rääkida pilves peaga isapuhkuse sisseseadmise vajadusest, ja eriti fraasiga „Vanemluse vaikimisi patriarhaalsed ehituskivid”. Eddie sahistas muudkui rahutult jalgadega – ta ei suutnud kuidagi paigal püsida – ja nad mõlemad rääkisid pidevalt Glastonburyst, nagu oleksid nad selle asutajad.

Mu Ainus Vallaline Sõber Lola vedas mu kõrvale ja ütles närviliselt, et tunneb end väga üksikuna ning tajub kõigi nende abielus inimeste hukkamõistu. Tema huuled olid punaseks värvitud ja tal oli väga imelik soeng, mis koosnes lokitud juuksesalkudest, millest osad olid üles keeratud, osad alla, umbes nagu advokaadi parukal. Selliseid soenguid tegi ta ainult väga hullu pohmakaga, mida ta kuidagi hüvitada üritas. Ta tunnistas, et eelmine õhtu oli veidi käest ära läinud: kohting, mis algas kell seitse õhtul kanaliäärsest pubist, liikus siis edasi õhtusöögile, siis baari, siis järgmisesse baari, siis kell kolm öösel Lola poole. Ta polnud ilmselgelt magada saanudki. Mu Ainus Vallaline Sõber Lola töötas sündmuskorralduse alal, aga hetkel oleksin ma teda pigem kirjeldanud kui vabakutselist kohtamas käijat. Ta oli kümme aastat vallaline olnud ja otsis meeleheitlikult suhet. Ta oli ülikooli päevilt mu kõige lähedasem sõber ning mitte keegi meie üha laiemaks muutunud sõpruskonnast polnud kunagi suutnud aru saada, miks ta paarist kohtingust edasi ei jõua. Ta oli võluv, vaimukas, ilus ja eriti ahnelt geenipanka rüüstanud, sest tema valduses polnud mitte lihtsalt hiiglaslikud tissid, vaid hiiglaslikud tissid, mis ei vajanud rinnahoidjat. Ta rääkis mulle, et on oma eelmise õhtu kohtingust „täitsa sassis”. Viskasin nalja, et tema soeng peegeldab ta meeleseisundit. Ta ütles, et läheb metrooga koju. Ma ütlesin, et peagi saabub Eddie väikevend, kes on vallaline, kahekümne kuue aastane ja õpib loomaarstiks. Ta ütles, et võtab reispassiks vist ikkagi veel ühe klaasikese Proseccot.

Mu kõige kauaaegsem sõbranna Katherine, kellega ma olin tuttav keskkooli esimesest päevast saadik, küsis, mida ma alanud eluaastalt ootan. Vastasin, et mul on tunne, et olen valmis kellegagi kohtuma. Ta reageeris sellele ohjeldamatu rõõmuga – ma arvan, et ta tundis, nagu oleks minu otsus otsida suhet peaaegu nagu heakskiit tema otsusele abielluda ja saada emaks. Olin märganud, et kolmekümneseks saanud inimesed hakkasid niimoodi käituma: nad võtsid iga isiklikku otsust kui otsest kriitikat nende elu pihta. Kui sina valisid leiboriste ja nemad liberaaldemokraate, siis nende arvates valisid sa nimme leiboriste, et anda neile teada, et nende poliitilised vaated on valed. Kui nemad kolisid äärelinna ja sina ei kolinud, siis nende arvates oli su keeldumise ainsaks põhjuseks vajadus tõestada, et sinu elu on nende omast glamuursem. Pärast seda kui Katherine oli kahekümnendate eluaastate keskpaigas kohtunud oma tulevase abikaasa Markiga, oli ta üle jooksnud pikaajalise monogaamia poolele ja tahtis sellest ajast saadik, et kõik temaga ühineksid.

Mina olin olnud nüüdseks kaks aastat tegevusetult vallaline – vallaline, kes ei käi kohtamas – alates sellest ajast, kui suhe Joega lõppes (seitse aastat koos, neli neist elukaaslased, meie elud ning sõpruskonnad olid täiesti segunenud, olin hakanud märkama, kuidas ta ütleb selliseid sõnu nagu „hommukul” ja „Moluraamat”). Pärast lahkuminekut püüdsin ma kogu kahekümnendates saamata jäänud seksi kuue kuu pikkuse juhusuhete hoogtöö korras tasa teha, mis minu jaoks tähendas, et ma magasin kolme mehega, üritades kõiki neid oma kallimaks muuta. Olles diagnoosinud end suhtesõltlasena, otsustasin ma kuni kolmekümnenda eluaastani kohtamas käimise lõpetada, et näha, mis tunne on päriselt üksi olla. Sellest ajast saadik olen ma esimest korda üksi elanud, esimest korda üksi reisinud, sooritanud ülemineku õpetaja ja poole kohaga kirjaniku ametist kirjastusega lepingut omavaks täiskohaga kirjanikuks ning üldiselt maha raputanud kõik peaaegu kümne aasta pikkuse õdusa mugava monogaamia käigus kuhjunud harjumused. Hiljuti olin hakanud tundma, et olen jälle kohtinguteks valmis.

Kell üksteist andsime viimased tellimused sisse. Katherine läks natuke enne seda minema, sest ta oli rase. Ta polnud mulle seda veel öelnud, aga ma taipasin sellest, kuidas ta muudkui marineeritud asju sõi: ta napsas kõigi burgeritelt hapukurgid endale ja tellis siis veel taldrikutäie kokteilikurke. Kui ta Olive’it ootas, oli tal terve aja hirmus soolaseisu. Küsisin temalt, kas see umami-isu oli inspiratsiooniks lapse nime valikul – talle see ei meeldinud. Olen viimastel aastatel saanud teada palju asju, mis rasedatele naistele ja vastsetele emadele ei meeldi, ning üks neist on igasugused küsimused või kommentaarid lapse nime kohta. Üks sõbranna lõpetas minuga suhtlemise, kui ma – enda arvates päris abivalmilt – valgustasin teda, et Beaux on prantsuse keeles mitmuse vorm ja ta võiks oma poja nime kirjutada hoopis Beau. Nimi oli juba registreeritud. Üks teine jälle sai pahaseks, kui ta pani tütrele nimeks Bay ja ma küsisin, kas see viitab maitsetaimele, aknale või parkimiskohale. Eriti ei meeldinud neile see, kui nad „usaldasid” sulle oma lapse nime ning sa ütlesid selle kogemata kellelegi teisele ja see jõudis ringiga ema kõrvu tagasi.

Aga kõige hullem fopaa – selline kelleltki-nende-vanuse-küsimise, avalikus-kohas-röhitsemise, noa-otsast-söömise mõõtu keeluala – on see, kui sa saad aru, et naine on rase, ja küsid temalt, kas ta on rase. Kui nad sulle lõpuks oma rasedusest räägivad, ei saa sa ka öelda, et sa juba teadsid – nad vihkavad seda. Neile meeldib suure paljastusega kaasas käiv pisuke dramaatilisus. Kui päris aus olla, sain ma sellest aru ja oleksin ise ilmselt samamoodi käitunud. Sa pead ju kuskilt oma kaifi kätte saama, kui sa endale üheksa kuud ühtki kokteili lubada ei saa. Ja sellepärast ma noogutasingi kaasa ega öelnud midagi, kui Katherine lahkus peolt välja mõeldud ettekäändega, et „peab järgmisel hommikul auto parandusse viima”.

Umbes kümne paiku kostis natuke vaikset pominat võimalusest liikuda edasi ööpäevaringselt avatud klubisse King’s Crossis ja seda peamiselt äsja saabunud veterinaariatudengi suust, kellega Lola juba vadistas ja kelle vaimukustele elavalt reageeris, aga kella veerand kaheteistkümneks ei olnud plaaniga kaasaminejaid leidunud. Eddie ja Meera pidid koju minema, et lapsehoidja vabaks lasta, ja vaadates, kuidas nende lõuapärad rütmiliselt edasi tagasi jõnkslesid, mõtlesin ma hirmuga palavikulisele unetule ööle, mis neid ees ootas. Lola ja loomaarst läksid „vinoteeki” otsima, mis tähistas tegelikult mõnd hämarat nurgakest, kus nad saaksid natuke teineteisele mingit purjakil udujuttu ajada, kuni üks neist esimese sammu teeb ja nad saavad pingi peal kabistama hakata. Mul polnud selle vastu midagi, kuna ma olin valmis magama minema. Kallistasin ülejäänud külalisi hüvastijätuks ja ütlesin, mitte päris kaine peaga, et ma armastan neid kõiki.

Koju jõudnud, kuulasin ma pool osa oma viimase aja lemmiktaskuhäälingut, mis kalpsas elurõõmsalt läbi naissarimõrtsukate ajaloo, võtsin ripsmetuši maha, niiditasin ja harjasin hambaid. Panin oma uue päevinäinud „Nelipühade pulmade” väljaande raamaturiiulile ja asetasin piileapoti kaminasimsile. Hinges oli ebatavaliselt ja täielikult rahulolev tunne. Sel augustiõhtul, oma kolmekümne kolmanda eluaasta teise päeva esimestel tundidel tundus, et mu elu iga juhuslik killuke oli palju aega tagasi valmis lihvitud, et just sel hetkel täiuslikult omavahel kokku sobituda.

Heitsin voodisse pikali ja laadisin esimest korda elus alla kohtinguäpi. Internetikohtingute veteran Lola oli öelnud, et kõige suurema protsendi kõlblikke mehi ning edukaid pikaajalisi suhteid leiab Linxist (mille logoks oli jahti pidava metskassi siluett).

Täitsin „Minust”-kastid ära. Nina Dean, 32, kokaraamatute autor. Elukoht: London, Archway. Otsin: armastust ja täiuslikku rosinasaia. Laadisin üles mõne foto ja jäin magama.

Kolmekümne teine sünnipäev oli mu elu kõige tagasihoidlikum sünnipäev. Mis oli igati kena viis alustamaks oma elu kõige imelikumat aastat.