Читать книгу Viirastused - Dolly Alderton - Страница 5

Põhja-Londoni eeslinnas elamine oli mu vanemate jaoks puhtalt pragmaatiline valik. Iga kord kui ma küsisin, miks nad otsustasid minu kümnendal eluaastal Ida-Londonist eeslinna kolida, viitasid nad vastuseks funktsionaalsusele: siin on natuke turvalisem, saab endale natuke rohkem ruumi lubada, see on linnale lähedal, paljude maanteede lähedal ja ümbruskonnas on mitu kooli. Nad rääkisid elu sisseseadmisest Pinneris, nagu oleksid nad otsinud lennujaama lähedal asuvat hotelli, et varahommikusele lennule jõuda: mugav, anonüümne, sekeldustevaba, ei midagi erilist, aga ajab asja ära. Mitte miski mu vanemate elukoha juures ei pakkunud neile meelelist rahuldust või alust naudinguteks – ei maastik, ajalugu, pargid, arhitektuur, kultuurikeskus. Nad elasid eeslinnas, sest see oli asjade lähedal. Nad oli rajanud kodu ja seega kogu oma elu mugavusele.

Kui me Joega paar olime, kasutas ta oma Põhja-Inglismaa päritolu vaidlustes sageli trumbina, veenmaks mind, et tema on tõsielulisem, rohkem kahe jalaga maa peal kui mina ning seega on tal suurema tõenäosusega õigus. See oli minu meelest üks tema kõige ebameeldivamaid omadusi – kuidas ta ilma vähimagi pingutuseta oma ausameelsuse Yorkshire’ist sisse ostis ning lasi romantilistel vihjetel kaevuritele ja rabadele enda eest kogu töö ära teha. Meie suhte alguses oli tal kombeks tekitada minus tunne, nagu oleksime me kasvanud eri galaktikates, kuna tema ema töötas juuksurina Sheffieldis ja minu oma administraatorina Harrow’s. Kui ta mind esimest korda oma vanematekoju viis – tagasihoidlikusse neljatoalisesse elamusse Sheffieldi eeslinnas –, sain ma aru, kuidas mulle valetatud oli. Kui ma poleks teadnud, et oleme Yorkshire’is, oleksin võinud vanduda, et sõidame ringi kirjukivikrohviga fassaade ja tinaraamidega aknaid täis Londoni ja Hertfordshire’i vahelisel alal, kus oli möödunud minu teismeiga. Joe kodu umbtänav oli samasugune nagu meie oma, majad olid samasugused, külmik oli täis samasuguseid puuviljalisandiga jogurteid ja eelküpsetatud küüslaugusaiu. Tal oli olnud samasugune ratas nagu minul, millega ta pubekana nädalavahetustel mööda identsete punasekatuseliste majadega ääristatud tänavaid pidi edasi-tagasi sõitis, just nii nagu minagi olin teinud. Teda viidi sünnipäevadel pitsat sööma nagu mindki. Saladus oli paljastatud. „Ära üritagi enam jätta muljet, nagu oleksime täiesti erinevates tingimustes üles kasvanud, Joe,” ütlesin talle, kui me rongiga koju tagasi sõitsime. „Enam ei saa sa teha nägu, nagu oleksid sa välja astunud mingist Jarvis Cockeri laulust, mis räägib armastusest kitliga naise vastu. Sul on selle lauluga sama palju pistmist kui minul mõne Chas & Dave’i omaga. Me kasvasime ühesugustes eeslinnades.”

Olen viimastel aastatel avastanud end igatsemas kodu tuttavlikkust. Tuttavaid peatänavaid, mis on tihedalt täis hambaarstikabinette, juuksurisalonge ja kihlveokontoreid, kust aga puuduvad täielikult väiksed käsitöökohvi pakkuvad röstikojad. Pikka jalutuskäiku rongijaamast vanematekoju. Ühesuguste Kleopatra-soengutega naisi, kiilanevaid mehi, pusadega teismelisi. Individuaalsuse puudumist, rahumeelset leppimist argisusega. Noor täiskasvanuiga oli kiirelt muutunud lihtsalt harilikuks täiskasvanueaks – koos oma igapäevaste valikutega, mis pidid kinnitama seda, kes ma olen, kelle poolt ma hääletan, kes mu mobiilioperaator on – ning pärastlõunaks teismeea tegevuspaika naasmine tundus nagu üürike puhkusereis minevikku. Pinneris käies sain ma end jälle kuueteistaastasena tunda, kas või ainult üheks päevaks. Ma võisin teha nägu, nagu oleks mu maailm piiratud, valikud tähendusetud ning eesseisvad võimalused pärani lahti ja piiritud.

Ema tegi ukse lahti nii, nagu ta alati ukse lahti tegi – demonstreerides selgelt, et tal on väga tegus elu. Ust avades manas ta näole vildaka vabandava naeratuse, juhtmeta lauatelefon õla ja kõrva vahele surutud. „Vabandust,” ütles ta hääletult ja pööritas silmi. Ta riietuse alumine ots oli trikotaažist, pükste mõõtu see päris välja ei andnud, retuuside jaoks polnud piisavalt liibuv ja pidžaama jaoks piisavalt lohvakas. Seljas oli tal hallisäbruline ümara kaelusega T-särk ja ta oli ehitud oma stampkulinatega: paksu kullast käeketi, kullast käevõru, pärliga täpp-kõrvarõngaste, siugja kuldkaelakee ja kullast abielusõrmusega. Ma kahtlustasin, et ta tuli mingit tüüpi trennist või läks sinna – pärast viiekümneseks saamist oli trenn muutunud ema kinnisideeks, aga minu arvates polnud see tema keha grammigi muutnud. Ta oli mähitud menopausijärgsesse pehmusekihti, väike lott lõua all, tihedam keskkoht, üle rinnahoidja ääre pulbitsev ihu, mis oli läbi T-särgi näha. Ja ta oli imeilus. Selline suurte silmadega lehma tüüpi imeilus, mis pole küll ülemäära erutav, aga äratab kõigis tuttavlikku külgetõmmet – nagu elav tuli või kimbutäis roosasid roose või kuldne kokkerspanjel. Tema espressopruun Kleopatra, kuigi pikitud hallide niitidega, oli lopsakalt tihe, kuldsed triibud IKEA laelambi valguses sätendamas. Ma polnud ema välimusest peaaegu midagi pärinud.

„Jaa, olgu nii,” ütles ta telefoni, mind käeviipega esikusse kutsudes. „Tore, järgmisel nädalal siis kohvitame. Saada mulle lihtsalt kuupäev. Ma võtan sinu jaoks kaasa selle Õpi-Ise-Taro-komplekti, millest ma rääkisin. Ei, üldsegi mitte, sa võid selle tegelikult endale jätta. Teleturult, nii lihtne see oligi. Okei-okei! Kuulmiseni siis, tšau!” Ta pani telefoni ära ja kallistas mind, seejärel mind väljasirutatud käte vahel hoides ja mu tukka uurides. „See on midagi uut,” ütles ta, vaadates seda uudishimulikult nagu ristsõnamõistatust.

„Jah,” ütlesin ma käekotti maha pannes ja kingi jalast võttes (kõik pidid saabudes kingad ära võtma, see reegel oli siin majas karmim kui Sinises Mošees). „Ma lasin selle enda sünnipäevaks lõigata. Mõtlesin, et see kataks kenasti mu kolmekümne kahe aastaseid kortsukesi mu kolmekümne kahe aastasel laubal.”

„Ära räägi rumalusi,” ütles ta seda ettevaatlikult sasides. „ Sa ei pea selleks mingit moppi pähe lõikama, sul on vaja lihtsalt korralikku jumestuskreemi.”

Naeratasin, see ei solvanud mind ega ajanud ka naerma. Ma olin juba harjunud ema pettumusega selle pärast, et ta tütar nii ebatüdrukulik on. Talle oleks hirmsasti meeldinud tüdruk, kellega koos puhkuse jaoks riideid osta ja meigi aluskreemidest vadistada. Kui me teismelised olime ja Katherine külla tuli, näitas ema talle kõiki oma vanu ehteid ja käekotte ning nad tuulasid nendes nagu kaks sõbranjet kaubanduskeskuses. Ema armus juba esimesel kohtumisel sügavalt Lolasse, puhtalt sellepärast, et nad mõlemad suhtusid erilise kirglikkusega ühte ja samasse põsepunasse.

„Kus isa on?” küsisin ma.

„Loeb,” ütles ta.

Kiikasin läbi elutuppa viivate klaasuste ja nägin isa profiili tema pudelrohelises tugitoolis. Jalad järile toetatud, suur teekruus tema kõrval laual. Ta tugev lõug ja pikk nina tungisid ettepoole – sama lõug ja nina mis mul –, nagu püüaksid nad võidujooksus esimestena üle finišijoone jõuda.

Ema ja isa vanusevahe oli seitseteist aastat. Nad kohtusid ühes äärelinna riigikoolis, kus isa töötas direktori asetäitjana ja kuhu ema saadeti personaliteenuste agentuuri poolt administraatoriks. Ema oli siis kakskümmend neli, isa nelikümmend üks. Nende isiksuste vahel oli sama suur erinevus kui vanuste. Isa oli tundlik, leebe, uudishimulik, eneseanalüütiline ja intellektuaalne – polnud peaaegu ühtki asja, mille vastu ta poleks huvi tundnud. Ema oli pragmaatiline, ettemõtlev, logistiline, otsekohene ja autoriteetne. Polnud peaaegu ühtki asja, milles ta poleks kaasa löönud.

Peatusin hetkeks, et isa läbi klaasuste vaadata. Siit vaadates oli ta ikka veel lihtsalt minu isa, nagu ta alati oli olnud, süvenenud Observerisse, valmis mulle pajatama prügiveost Hiinas või kümnest vähetuntud faktist Wallis Simpsoni kohta või ohustatud pistriku katsumustest. Minu isa, kes mu kohe silmapilkselt ära tunneb, mitte mu näo, vaid kogu mu olemuse: mu lapsepõlve kujuteldava sõbra nime, mu väitekirja teema, mu lemmikraamatu lemmiktegelase ja kõikide tänavate nimed, kus ma kunagi elanud olen. Nüüd ta nägu vaadates nägin ma ikka enamjaolt oma isa, aga vahel märkasin ma tema silmades ka midagi muud, rahutuks tegevat – vahel tundus, nagu oleks kõik talle tuttav tükkideks lõigatud ja ta püüaks seda endale arusaadavaks kollaažiks kokku sättida.

Kaks aastat tagasi sai isa insuldi. Juba paar kuud pärast taastumist hakkasime mõistma, et ta polnud tegelikult päris terveks saanud. Minu isa, alati nii tähelepanelik ja mõistuslik, oli aeglaseks jäänud. Ta hakkas sugulaste ja lähedaste sõprade nimesid ära unustama. Tema loomulik enesekindlus ning oskus otsuseid vastu võtta vähenesid. Ta kippus väljas käies uitama ja ära eksima. Ta ei suutnud tihtilugu meenutada oma kodutänava nime. Suutmata otsa vaadata võimalusele, et see võiks olla midagi tõsist, panime emaga selle esialgu lihtsalt vananeva aju arvele. Siis helistas ühel päeval emale keegi võõras ja ütles, et isa on kakskümmend minutit suurel tiheda liiklusega ringristmikul tiire teinud. Lõpuks oli kellelgi õnnestunud ta peatada – tal polnud aimugi, kust maha keerata. Läksime perearsti juurde, kes tegi hulga füüsilisi katseid, kognitiivsete võimete hindamise ja MRT-uuringu. Kardetud võimalus sai kinnitust.

„Tere, isa,” ütlesin ma ja läksin tema juurde. Ta tõstis pilgu ajalehelt.

„Tere sullegi,” ütles ta.

„Ära tõuse püsti.” Kummardusin teda kallistama. „On sul mulle midagi põnevat rääkida?”

„„Veenmisest” on uus film tehtud,” ütles ta, sirutades arvustuse minu poole.

„Ahaa,” ütlesin mina. „Mõtleva inimese Austen.”

„Just täpselt.”

„Ma lähen aitan emal lõunasööki teha.”

„Olgu, kullake,” ütles ta, enne kui uuesti ajalehe avas ja end tagasi mulle nii tuttavasse puhkeasendisse sättis.

Kui ma tagasi kööki läksin, hakkis ema parasjagu brokoliõisikuid, kuhjates need viilutatud kiivide hunniku kõrvale. Kõlarist kostis kellegi naise vali ja aeglane hääl, mis rääkis mehe seksuaalihaga kohandumisest.

„Mis asi see on?” küsisin ma.

„See on Andrea Dworkini audioraamat „Suguühe”.”

„See … mis asja?” küsisin ma, keerates volüümi mõne pügala võrra madalamaks.

„Andrea Dworkin. Ta on kuulus feminist. Sa tead teda kindlasti: päris suur tüdruk, aga mitte eriti hea huumorimeelega. Väga tark naine, ta …”

„Ma tean, kes on Andrea Dworkin, ma mõtlesin, et miks sa tema audioraamatut kuulad.”

„Margaritade vahelt lugemise jaoks.”

„Kas see on see raamatuklubi, millest sa rääkisid?”

Ta ohkas ärritunult ja võttis külmkapist kurgi. „See pole raamatuklubi, Nina, see on kirjandussalong.”

„Mis seal vahet on?”

„Noh,” ütles ta, suu kergelt pruntis, mis ei varjanud päriselt rõõmu, et ta sai jälle selgitada vahet raamatuklubi ja kirjandussalongi vahel. „Mina ja mõned sõbrannad oleme otsustanud kaks korda kuus kokku saada, et arutada mitte niivõrd lihtsalt raamatute, vaid ideede üle, nii et seal on palju vähem reegleid. Salongi igal kokkusaamisel on oma teema ja see hõlmab teemaga haakuvaid arutelusid, luule lugemist ja isiklike kogemuste jagamist.”

„Mis järgmise korra teema on?”

„Teema on: „Kas heteroseksuaalne suguühe on alati vägistamine?””

„Okei. Ja kes sinna tulevad?”

„Annie, Cathy, Sarah minu jooksuklubist, Gloria, Gloria geist nõbu Martin, Margaret, kes on minuga koos heategevuspoes vabatahtlik. Igaüks võtab midagi süüa kaasa. Mina teen halloumi-vardaid,” ütles ta, transportides lõikelaua blenderi kohale ning kuhjates puu- ja köögiviljade assortii selle sisse.

„Kust selline äkiline huvi feminismi vastu?”

Ta vajutas masinanuppu, mis lasi välja surisevate helide kakofoonia, kui kuubikud kahvaturoheliseks plögaks purustati.

„Ma ei tea, kas ma nimetaksin seda äkiliseks!” karjus ta üle masina möirgamise. Ta keeras blenderi kinni ja valas kiulise vedeliku õllekannu.

„Kõlab hästi, ema,” andsin ma järele. „Minu arvates on väga äge, et sa oled nii tegus ja uudishimulik.”

„Ongi,” ütles ta. „Ja mina olen ainus, kellel on vaba tuba, nii et ma lubasin, et me saame seda Margaritade vahelt lugemise kohtumiste jaoks kasutada.”

„Sul ei ole ju vaba tuba.”

„Su isa kabinet.”

„Isal läheb oma kabinetti vaja.”

„See on ju ikka tema jaoks olemas, lihtsalt ei tundu mõttekas, et majas on üks terve ruum, mida ainult aeg-ajalt kasutatakse, nagu me elaksime Blenheimi palees.”

„Aga mis saab tema raamatutest?”

„Ma toon need siia alla riiulitele.”

„Aga tema paberimajandus?”

„Mul on kõik oluline failidena olemas. Seal on palju asju, mille võib minema visata.”

„Palun lase mul see läbi vaadata,” ütlesin ma kergelt vinguva tooniga nagu jonniv laps. „See võib talle oluline olla. See võib meile oluline olla hiljem, kui meil on vaja võimalikult palju asju, et ta mälu ärgitada, et talle meelde tuletada …”

„Muidugi, muidugi,” ütles ema, rüübates oma smuutit, ninasõõrmed vastikusest puhevil. „Need on kõik üleval hunnikutes, sa leiad need trepimademelt.”

„Okei, aitäh,” ütlesin ma, pakkudes talle lepituseks mõõdetud naeratuse. Tegin sügava nähtamatu jooga hingetõmbe. „Mis siis veel uudist?”

„Ah, ei midagi erilist. Aa, ma olen otsustanud oma nime muuta.”

„Mis asja? Miks?”

„Mulle pole Nancy kunagi meeldinud, see on liiga vanamoodne.”

„Kas sulle ei tundu, et praegu oleks imelik seda muuta? Kõik tunnevad sind ju Nancyna, on liiga hilja, et uus nimi külge hakkaks.”

„Sa tahad öelda, et ma olen liiga vana,” ütles ta.

„Ei, ma lihtsalt räägin, et ilmselt oleks olnud sobivam aeg uue nime üle mõtiskleda gümnaasiumi esimesel nädalal, mitte nüüd, kui sa oled üle viiekümne.”

„No ma olen otsustanud seda muuta ja ma juba vaatasin järele, kuidas seda teha, ja see on väga lihtne, nii et jutul lõpp.”

„Ja mis nime sa siis võtad?”

„Mandy.”

„Mandy?”

„Mandy.”

„Aga,” tegin veel ühe jooga hingetõmbe, „Mandy ei ole ju üldse nii väga erinev Nancyst või mis? Selles mõttes, et need ju riimuvad.”

„Ei riimu.”

„Riimuvad küll. Seda nimetatakse assonantsiks.”

„Ma teadsin, et sa niimoodi suhtud. Ma teadsin, et sa hakkad tänitama, nagu sa alati teed. Ma ei saa absoluutselt aru, miks see sulle kuidagi ette peaks jääma, ma lihtsalt tahan, et mu nimi mulle meeldiks.”

„Ema!” hüüdsin ma anuvalt. „Ma ei ürita tänitada. Sa pead ju ometi aru saama, et see on päris kummaline asi, mida niimoodi ootamatult teatada.”

„See ei ole ootamatu, ma olen sulle alati rääkinud, et mulle meeldib nimi Mandy! Ma olen alati rääkinud, et see on minu meelest nii stiilne ja lõbus nimi.”

„Okei, on stiilne ja lõbus, sul on õigus, aga veel üks asi, mida arvesse võtta,” tasandasin häält, „on see, et isa jaoks ei pruugi olla parim aeg, et aru saada, miks naisel, kellega ta on 35 aastat abielus olnud, on täiesti teistsugune eesnimi.”

„Ära ole naeruväärne, see on väga lihtne muudatus,” ütles ta. „Seda ei pea üldse nii suure kella külge panema.”

„See ajaks ta lihtsalt segadusse.”

„Mul pole aega sellest praegu rääkida,” ütles ta. „Ma saan nüüd Gloriaga kokku, et Vinyāsa Flow joogasse minna.”

„Kas sa ei söögi meiega? Ma tulin ju kaugelt kohale, et lõunat süüa.”

„Majas on kõvasti süüa. Sa oled ju lõppude lõpuks kokk. Ma tulen paari tunni pärast tagasi,” ütles ta võtmeid võttes.

Läksin tagasi isa juurde, kes oli ikka veel ajalehte süüvinud.

„Isa?”

„Jah, Uba,” küsis ta pead minu poole keerates. Tundsin kergenduslainet, mis tuli sellest, et ta kasutas mu lapsepõlve hüüdnime. Nagu kõigil korralikel lapsepõlve hüüdnimedel, oli selgi mitmeid absurdseid ja käänulisi arendusi: esialgsest Nina-Oast oli saanud Härra Uba, Ubadus, Ubadibuba ja lõpuks lihtsalt Uba.

„Ema läks välja, nii et ma teen meile kohe varsti midagi lõunasöögiks. Kuidas oleks frittata’ga?”

„Frittata,” vastas ta. „Mis see nüüd maakeeli oligi?”

„See on selline litsakas omlett. Kujuta ette omletti, kes on ennast peoõhtuks üles löönud.”

Ta naeris. „Armas.”

„Ma vaatan lihtsalt kõigepealt üleval ühed asjad läbi, siis kohe teen. Tahad sa äkki esimese nälja kustutamiseks üht röstsaia? Või midagi muud?” Vaatasin ta nägu ja kahetsesin kohe, et polnud küsimust lihtsamalt esitanud. Enamiku ajast oli ta veel täiesti võimeline kiireid otsuseid langetama, aga aeg-ajalt nägin, kuidas ta potentsiaalsete vastuste sisse ära kadus, ja soovisin, et oleksin teda segadusest säästmiseks küsinud: „Röstsai, jah või ei?”

„Võib-olla,” ütles ta kergelt kulmu kortsutades. „Ma ei tea, ma natuke ootan.”

„Olgu, anna siis teada.”

Vedasin kolm kasti oma tuppa, mis polnud muutunud sellest ajast, kui ma üle kümne aasta tagasi ära kolisin, ja nägi välja nagu museaal sellest, kuidas teismelised tüdrukud nullindate alguses ja keskpaigas elasid. Sirelilillad seinad, kapiustel fotokollaažid koolisõpradest ja peegli küljes hulk narmendavaid luitunud festivalikäepaelu, mille me koos Katherine’iga kogunud olime. Lappasin põrandal paberid läbi, enamik neist kellaaegade ja plaanide, mitte tunnete ja suhete tundemärgid: märkmepaberi kontsud hambaarsti vastuvõtuaegade ja koolitööde tähtaegadega hilistest üheksakümnendatest, virn vanu ajalehti, milles olid ilmselt isale huvi pakkunud artiklid. Oli kirju ja kaarte, mille ma prahihunnikust välja võtsin: ohtrasõnaline postkaart isa kadunud vennalt onu Nickilt, pungil nurinat Paxoí liiga õlise toidu teemal; kaart ühelt isa endiselt tudengilt, milles ta tänab abi eest Oxfordi kandideerimisel, ning foto, kus ta seisab laialt naeratades oma lõpetamise päeval Magdaleni kolledži ees. Emal oli õigus: isa ei vajanud neid argipäevareliikviaid, aga ma mõistsin tema kalduvust neist kinni hoida. Ka minul olid kingakarbis Joe ja minu esimese kohtingu kinopiletid, arved korteritest, kus ma enam ei elanud. Ma polnud kunagi osanud seletada, miks need olulised olid, aga olid – need olid tõendid elatud elust, juhuks kui neid peaks kunagi vaja minema, nagu juhiluba või pass. Ehk oli isa alati mingil moel ette näinud, et ta peaks salvestama aja möödumise dokumentidesse, märkmepaberitesse, kirjadesse ja postkaartidesse juhuks, kui need failid ühel päeval tema seest minema pühitakse.

Järsku kuulsin ma suitsuanduri läbilõikavat kisa. Kiirustasin allkorrusele, liikudes kõrbelõhna suunas. Isa seisis köhides köögis suitseva röstri kohal ja eemaldas selle pilude vahelt söestunud servadega Observerit.

„Isa!” karjatasin ma üle peenikese kimeda piiksumise, lehvitades suitsu laiali ajada püüdes käsi. „Mida sa teed?”

Ta vaatas mind võpatusega, nagu oleks järsult unenäost tõusnud. Tema peos kokkumurtud kõrbenud ajalehetükist tõusis suitsujoomi. Ta vahtis röstrit ja siis uuesti mind.

„Ma ei tea,” ütles ta.