Читать книгу Miks me tahame, et te oleksite rikkad - Donald Trump - Страница 24

12. detsember 2005

Olin New Yorgis, et PBSi telekanali saadet salvestada ja Yahoo! Finance’i inimestega kokku saada. Kuna ma pidin niikuinii New Yorki tulema, olime Meredithiga kokku leppinud, et saame kokku ja vaatame, kas leiame täiusliku raamatu kontseptsiooni. 12. detsembril sõitsin koos abikaasa Kimiga taksos Donald Trumpi kontorisse tema pilvelõh­kujas.

Need, kes on näinud sarja „Mantlipärija”, on tõenäoliselt tuttavad Trump Toweri kullatud sissepääsuga New Yorgi kuulsal Viiendal avenüül. Seistes kõnniteel nagu maakas, kallutasin pea kuklasse ja lasin pilgul kõrgustesse ronida, korrus korruse järel, kuni silmad viimaks leidsid punkti, kus hoone ja taevas kokku said. Trump Tower on igatahes palju kõrgem kui ükskõik milline minu või Kimi maja. Ehkki olin sellest pilvelõhkujast korduvalt mööda kõndinud, tundus see nüüd palju kõrgem, kui teadsin, et lähen sisse Donald Trumpi endaga kohtuma.

Viiendal avenüül viibimine tõi meelde nii palju mälestusi. Mulle meenus, kuidas ma niimoodi üles kõrghoonete poole vaatasin, kui ma 1965. aastal esimest korda New Yorki tulin, et kaubalaevastiku akadeemias õpinguid alustada. Ma olin vaene poiss Hawaiilt, esimest korda suures linnas, ja mind sellistesse hoonetesse küll ei lubatud. Sel ajal oli populaarne film „Abiturient” Dustin Hoffmaniga ja me hulkusime sõpradega sealkandis, lootes oma Mrs Robinsoni leida.

Ja siin ma nüüd kakskümmend viis aastat hiljem olingi, ning Donald Trump ise kutsus mind oma pilvelõhkujasse ja oma kontorisse. Sel hetkel seisin reaalsusega silmitsi.

Enamik inimesi peab mind väga edukaks. Ma olen teeninud ja ka kaotanud miljoneid dollareid põhimõtete järgi, mida ma „Rikka isa” sarja raamatutes jagan. Aga Trump Toweri ees seistes mõistsin äkitselt, kui kaugele olen jõudnud. Tunne oli uskumatu.

Mulle meenus üks Donaldi lemmikütlusi: „Mõelge suurelt!” Tema pilvelõhkuja ees seistes taipasin äkitselt, kuivõrd laiahaardelisem mu mõtlemine oli võrreldes päevaga, mil ma esimest korda New Yorki saabusin. „Ossaa …!” ütlesin valjusti. Kim lihtsalt pigistas mu kätt.

Hingasin sügavalt sisse ning astusin koos Kimiga Trump Towerisse ja suundusin liftide juurde, kus turvamehed meid tervitasid. Kui läbipääsuluba anti, läksime lifti ja sõitsime ülemisele korrusele, kust Donald oma impeeriumi juhib.

Kui olete „Mantlipärijat” vaadanud, siis olete tuttavad Mr Trumpi kontori eesruumiga, kus nägus administraator sissepääsu valvab. (Teadmis­himulistele – Donald lasi telesaate jaoks paar korrust allapoole oma kontori koopia ehitada. Ta ei sisene tõelisesse koosolekuruumi, vaid sõidab liftiga alla ja astub järeletehtud ruumi.) Ehkki olin saadet palju kordi vaadanud, ei olnud ma tõesti ealeski arvanud, et võin ühel päeval Donald Trumpi maailma astuda.

Oli kummaline kogeda tunnet, nagu astuksin saate võtteplatsile. Mõtted hüppasid telesarja ja tõsielu vahel edasi-tagasi.

Esimene, kes meid pärast seda tervitas, kui administraator oli meile istet pakkunud, oli Donald Trumpi hiiglaslik ihukaitsja Keith. Kui ta meid nägi, võttis ta vaevaks meid tervitada, nagu oleksime vanad sõbrad. Ta istus meie kõrvale ja tekitas meis täiesti koduse tunde. Ta oli uskumatult sõbralik, jutustas meile oma varasemast karjäärist uurijana New Yorgis ja praegusest tööst Donaldi ihukaitsjana. Ta jäi meie juurde, pakkus vett ja oli meile seltsiks, kuni põhiruumi viiv uks avanes ja Meredith sisse astus.

Meredith on tüüpiline New Yorgi juhtivtöötaja, kaunis naine, kes oleks täiesti kodus Londonis, Pariisis, Sydneys, Tōkyōs, Torontos või Pekingis. Ta sirutas käe, naeratas meile soojalt ning ütles: „Tore teiega viimaks kohtuda.”

Keithi sõbralikkuse eest tänanud, läksime Meredithi järel klaasuste kaudu nõupidamissaali, tõelisesse nõupidamissaali. Kui me istet võtsime, hakkasid minu peast jälle läbi vilksatama stseenid telesaatest, kuidas nais- ja meessoost kandidaadid laua ääres Donaldi ja nõunike ees istuvad. Ma küsisin endalt: „Mida sa siin teed? Kuidas sa siia sattusid?” (Tegelikult kasutasin sõnu „Mida kuradit ma siin teen?” ja „Kuidas kuradi moodi ma siia sattusin?”) Olen kindel, et rohkem kui üks kandidaat on samuti mõelnud.

Pärast mõneminutist lobisemist küsis Meredith: „Millest te tahaksite kirjutada?”

„Tjah, ma olen väga mures vaesuse pärast,” vastasin mina. „Usun, et võiksime kirjutada sellest, mida me saaksime ette võtta, et sellele lõpp teha. Pealkiri võiks olla „Lõpp vaesusele”.”

Meredith noogutas. „See on üks võimalik teema.”

„Mulle teeb muret, kuidas rikkad järjest rikkamaks saavad, aga Ameerika riik järjest vaesemaks jääb. Võiksime kirjutada keskklassi kadumisest ja vaestest; sellest, kuidas kõrgepalgalised töökohad Hiinasse ja Indiasse eksporditakse. Ma olen ka ammusest ajast muretsenud pensionite kadumise pärast ja selle pärast, kuidas sotsiaalkindlustus- ja ravikindlustussüsteem lähevad pankrotti just siis, kui beebibuumi põlvkonna esindajad pensionile jääma hakkavad.”

„Mr Trump tunneb samuti nende küsimuste pärast suurt muret,” ütles Meredith. „Ta kirjutas sellest suurepärase raamatu.”

„„The America We Deserve” („Ameerika, mida väärime”),” ütles Kim.

„Jah,” vastas Meredith. „Ta kirjutas oma murest nende küsimuste üle ja samuti terrorirünnakute ohust veel enne 2002. aasta 11. septembrit.”

„Enne 11. septembrit?” küsis Kim. Meredith noogutas: „Tal on terve lõik terrorismi kohta ja ta räägib veel kontrolli alt väljunud riigivõlast. Aga ta pakub ka oma ainulaadseid lahendusi, mitte ainult ei osuta probleemidele.” Kim noogutas. Talle oli see raamat kangesti meeldinud.

Meredith jätkas. „Mr Trumpis on palju enamat kui telesarjad, missivõistlused, kasiinod ja kinnisvara. Kõik, kes valutavad südant tänapäeva globaalsete probleemide pärast, peaksid tema raamatut lugema.”

„Niisiis on meil kindlasti ühiseid teemasid. Teate, me kohtusime Learning Annexis. Me oleme mõlemad aastaid selles organisatsioonis õpetajad olnud. Minu meelest on huvitav, et selline rikas ja kuulus inimene nagu Mr Trump tuleb avalikkuse ees esinema. Tegelikult olengi huvi tundnud, miks ta õpetab. Aga meil mõlemal on alati nii kiire, ma ei ole kunagi võimalust saanud seda temalt küsida.”

„Ta on sündinud õpetaja,” vastas Meredith. „Ma olen seda aastate jooksul tema juures töötades näinud. Vaadake kas või „Mantlipärijat”. Kui Mark Burnett selle saate idee välja pakkus, nõudis Mr Trump, et sarjal oleks hariduslik väärtus, või muidu ta seda ei tee.”

„Täpselt,” nõustus Kim. „Ma vaatan seda ärialaste õppetundide pärast. Ja mulle meeldib teada saada, kuidas tema erinevaid olukordi lahendab. Aga parim osa on see, kuidas ta jagab oma tegutsemise aluseks olnud mõtlemisprotsessi. Mulle meeldib teada, miks ta kellegi vallandab.”

Mina lisasin: „„Mantlipärija” on ühtaegu meelelahutuslik ja hariv. Mul ei teki tunnet, nagu raiskaksin aega. Mul on alati tunne, nagu oleksin õppinud midagi praktilist, midagi, mida ma saan kasutada.”

„Ehk on selle raamatu lähenemisnurk selline, et te mõlemad olete õpetajad,” sekkus Kim. „Lõppude lõpuks olete mõlemad ettevõtjad ja investeerite kinnisvarasse. Sina asutasid Hiinas kullakaevandamisega tegeleva firma ja viisid selle börsile, nagu ka kinnisvarainvesteeringute firma, hõbeda­kaevandusfirma Lõuna-Ameerikas ja naftafirma. Paljud inimesed teavad seda, nagu nad teavad ka Trump Towerit ja Trump Place’i. Aga nad ei tea, et te kaks olete ka õpetajad.”

„Naftat mul ei õnnestunudki leida,” ütlesin sarkastiliselt.

Kim naeris. „Kõik äriettevõtted ei olegi edukad.”

„Ja Mr Trump pole ka alati edukas,” lisas Meredith. „Temalgi on raskusi olnud.”

„Ta oli väga avameelne oma raamatus „The Art of Comeback” („Naasmise kunst”),” ütles Kim. „See on ka väga hea raamat.”

Meredith naeratas ja noogutas. „Hoolimata teie finantsprobleemidest, olite mõlemad väga avatud nii oma edu kui ka ebaõnnestumiste suhtes. Öelge, miks te oma rahalistest raskustest nii avameelselt rääkisite?”

„Sest ma tahan, et inimesed teaksid – sel teel ma nii palju õppisingi. Ma tahan, et inimesed teaksid, et nii rikastel kui ka vaestel on kõigil rahaprobleeme.”

„Just nimelt! Mr Trump on samasugune. Ta tõepoolest tahab, et inimesed õpiksid. Seetõttu räägibki ta teistele nii oma võitudest kui ka kaotustest. Kui paljud rikkad on nõus seda tegema?”

„Mitte paljud,” nentisin mina. „Suurem osa rikkaid ei taha, et teised teaksid, kuidas rikkaks saada … veel vähem inimestele oma ebaõnnestumistest rääkida … ja see käib ka minu rikka isa perekonna kohta.”

„Kuidas nii?”

Vaatasin Kimile otsa ja tema naeratas julgustavalt. „Pärast seda, kui ma kirjutasin raamatu „Rikas isa, vaene isa”,” vastasin ma, „viisin raamatu sellele perekonnale ja nad palusid, et seal nende perekonnanime ei avaldataks … ehkki ma ei öelnud oma rikka isa kohta midagi halba. Nad lihtsalt ei tahtnud, et keegi teaks, kuidas nad rikkaks said. Et nende soovi austada, polegi ma oma rikka isa nime avaldanud.”

„Ja see on teile probleeme põhjustanud?” küsis Meredith.

„Jah,” kostsin mina. „Mõni on mind isegi valetajaks nimetanud, väites, et rikast isa pole kunagi olemas olnudki.”

„See on naeruväärne,” pahandas Kim. „Robert vaid austas inimeste soove, kellest ta hoolib.” Kim paistis nördinud. See oli meile mõlemale hell teema. „Enamik rikkaid tahab oma edu saladusi endale hoida.”

„Selle poolest oletegi teie ja Mr Trump teistest rikastest erinevad,” naeratas Meredith. „Te olete mõlemad õpetajad ja olete valmis kriitikast hoolimata oma teadmisi jagama.”

„Mr Trumpi kritiseeritakse samuti õpetamise ja teadmiste jagamise eest?” küsis Kim.

„Oo jaa. Rohkem, kui te arvatagi oskate,” vastas Meredith. „Paljud arvavad, et ta peab loenguid, kirjutab ja loob haridustooteid, nagu telesari ja lauamäng, kuna tahab endale reklaami või rohkem raha. Ehkki ta tõepoolest teenib raha ja head mainet, on tema peamine ajend inimesi õpetada ja harida. Ta tõesti tahab, et teised rikkad oleksid. Ta on väga mures meie riigi ja meie rahva rahandusliku olukorra pärast. Ta muretseb sellepärast, kui halvasti meie majandust juhitakse ja kuidas see maailma mõjutab. Ta paneb imeks, miks meie koolides ei anta rahandusalast haridust. Seetõttu jagabki ta nii lahkelt oma teadmisi.”

Äkitselt kõlas koputus uksele. See oli Donaldi isiklik assistent Rhona. Ta ütles: „Mr Trump võtab teid viie minuti pärast vastu ja vabandab viivituse pärast. Talle ei meeldi inimesi ootama panna, aga ta oli telefoni­kõnega hõivatud.”

„Pole viga,” ütlesin mina. „Lisaaeg koos Meredithiga tuli kasuks.”

Kui Rhonda oli läinud, tõusis Meredith püsti ja juhatas meid nõu­pidamissaalist välja. Ma vaatasin luksuslikus interjööris ringi ja meenutasin kohti, kus mina olen töötanud. „Teate,” ütlesin ma, „Donaldil ja minul oli mõlemal rikas isa, kellelt me õppisime ja kelle heaks me sageli töötasime. Niisiis olime mitmel viisil mõlemad noortena õpipoisid.”

„Ehk on teil siis ühine see, et te tõesti oletegi õpetajad ja teist võivad saada maailmale mentorid,” arvas Meredith, kui me nõupidamisruumist välja ja üle koridori Donald Trumpi kabineti poole suundusime.