Читать книгу Miks me tahame, et te oleksite rikkad - Donald Trump - Страница 25

„Tere tulemast,” ütles Donald Trump kirjutuslaua tagant tõustes. „Vabandan, et te ootama pidite.”

„Pole midagi,” vastasin mina kabinetis ringi vaadates ning märkasin kõiki neid karikaid ja tänuplaate ja kingitusi kogu maailmast. Kirjutuslaua kõrval oli raadiotehnika, mida ta iganädalase raadiosaate jaoks kasutab. See kõik oli väga muljetavaldav.

Pärast tavaliste viisakusavalduste vahetamist jõudsime põhjuseni, miks me üldse kokku saime. „Millest meie raamat siis peaks olema?” küsis Donald.

„Usun, et meil kõigil on sama küsimus tekkinud,” kostsin mina. „Kuna meie kinnisvaratehingute ja finantsaruande numbrite vahe on tohutu, ei usu ma, et me kokku sobime, mis rahasse puutub. Teie olete lõppude lõpuks miljardär ja mina kõigest miljonär.”

Donald turtsus naerda. „Ärge kunagi alahinnake miljonäriks olemist. Miljardid inimesed tahaksid rahaliselt teiega kohad vahetada.”

„Ma saan sellest aru, aga miljonite ja miljardite vahel on selge erinevus. Lõppude lõpuks on tänapäeval miljonäre, kes on tegelikult rahatud.”

„Mida te täpselt silmas peate?” päris Donald.

„Noh, me kõik teame inimesi, kelle maja väärtus on suurenenud, aga sissetulek mitte. Näiteks on mul Hawaiilt pärit klassivend, kes päris pärast vanemate surma nende maja. Kuna kinnisvarahinnad on taevasse tõusnud ja majal pole võlgu, on ta netoväärtuse järgi võttes miljonär, kuid tema ja tema naine on ikkagi rahalistes raskustes, sest teenivad alla 90 000 dollari aastas. Neil on kolm last koolis ja nad murravad pead, kuidas neile ülikooliharidust võimaldada.”

„Nii et nad on varade poolest rikkad, aga raha poolest vaesed,” nentis Donald.

„Jah. Paberil on nad miljonärid, aga tegelikkuses vägagi keskklassi liikmed. Kui üks neist või nende lastest peaks haigestuma, võivad nad kergesti vaesusse sattuda.”

„Seda juhtub tõesti paljudega, eriti pärast seda, kui nad pensionile jäävad ja töötamise lõpetavad. Nad peavad kõik maha müüma, kui haigeks jäävad, et vee peal püsida,” lisas Donald mornilt.

„Ja see probleem kasvab veelgi, kui beebibuumi põlvkond mõne aasta pärast pensionile jääb.”

„Jah, ma tean,” ütles Donald. „Rohkemgi kui sotsiaalkindlustus, on ravikindlustus suurim meie riigil lasuv võlg. Ma ei tea, kuidas me jaksame maksta 75 miljoni pensionäri, nende tervishoiu, ravimite ja hoolduse eest, kui nad päris vanaks saavad. Ma muretsen oma laste põlvkonna pärast ja sellepärast, kuidas nad jaksavad kinni maksta meie põlvkonna sõltuvuse valitsusest.”

„Võib-olla peaksimegi sellest kirjutama,” pakkusin mina.

„Nojah, ma juba kirjutasin sellest raamatus „The America We Deserve” („Ameerika, mida väärime”). Ehkki sellel ei olnud nii palju lugejaid, kui ma oleksin soovinud, arvan ma, et see on minu parim raamat, sest see on meie ees seisvatest probleemidest, mitte lihtsalt rikastumisest. Aga seda ei müüdud kaugeltki nii palju kui minu teisi raamatuid.”

„Mul oli ka üks selline,” ütlesin mina. „Rich Dad’s Prophecy” („Rikka isa ennustus”), mis ilmus 2002. aastal. See rääkis börsikrahhist, mis tekib beebibuumi põlvkonna pensionilejäämisel, ja meie 401(k) pensioniplaanide puudujääkidest. Raamat käsitleb ka seda, kuidas paljud töötajad lähitulevikus oma pensioni kaotavad.”

„Ja selle müük ei läinud ka hästi?” küsis Donald.

„Ei. Nagu teie raamatu puhul, ütlesid paljud, et see on minu parim raamat, aga siiski ei läinud see nii hästi müügiks. Aga veel halvem oli see, et Wall Streeti väljaanded ei uskunud minu prognoose.”

„Mis siis juhtus?” küsis Donald.

„See viis mind mõneks ajaks endast välja ja tekitas nördimust. Siis, vaid paar kuud tagasi, ilmusid nii New York Times Magazine’is kui ka Time’is kaanelood, mis ütlesid peaaegu sama, mida mina 2002. aastal.”

„Ja mida nemad ütlesid?” küsis Donald.

Kuna mul olid mõlemad väljaanded PBSi saate jaoks kaasas, võtsin need kohvrist välja. „See on 2005. aasta 31. oktoobri Time. Kaaneloo pealkiri on „Suur pensionirööv”. Alapealkiri on „Miljoneid ameeriklasi, kes arvavad, et saavad pensionile jäädes hüvitisi, ootab ebameeldiv üllatus. Kuidas korporatsioonid Kongressi abiga inimeste taskuid tühjendavad”.”

„Jah! Ma lugesin seda,” ütles Donald. „Ma mäletan seda osa, kuidas korporatsioonid Kongressi abiga inimesi paljaks varastavad. Artiklis väideti, et rikkad varastavad töötajatelt valitsuse abiga seaduslikul teel.”

„Nii sain ka mina sellest aru,” ütlesin.

„Ja mida New York Times Magazine ütles?” küsis Donald.

Võtsin teise väljaande kätte ja ütlesin: „Noh, 30. oktoobril 2005. aastal ilmunud kaaneloo pealkiri kõlab nii: „Teatame kahetsusega, et teil pole enam pensioni”. Alapealkiri on „Ameerika järgmine rahanduslik häving”.”

Donald noogutas. „Me oleme teiega samade asjade pärast südant valutanud.”

„Paistab küll. Sellepärast ma õpetan, kirjutan ja loon lauamänge. Asi pole rahas, ehkki teenin hästi. Rahategemiseks on palju lihtsamaid viise. Ma õpetan ja loon lauamänge tõsise mure tõttu. Ma usun, et meie riik on hädas ja koos sellega miljonid meie inimesed.”

„Mina samuti,” ütles Donald. „Kui me Learning Annexis loenguid peame, siis reisime sageli vaid ühe loengu pärast kaks päeva. Palju aega ja energiat kahetunnisele loengule. Nagu te ütlete, on rahateenimiseks palju lihtsamaid viise.”

Noogutasime Kimiga. Kim, kes samuti õpetab, lisas: „Me kõik teenime rohkem ja lihtsamini saadud raha kinnisvara- ja muude investeeringutega. Aga õpetamine on meie kirg. Selle kire tõttu läheme lennureisidele, mis kestavad terve päeva, veedame öö kohapeal, peame lühikese loengu ja siis lendame koju tagasi. Asi pole kindlasti rahas.”

Donald nõustus: „Kui me peame loengut nende tuhandete inimeste ees Learning Annexi üritustel, kas te tunnete neile inimestele kaasa? Siin nad on, kulutavad aega ja raha, et meid kuulata. Mõni juba on rikas ja mõni saab rikkaks, paljudel aga seisab ees elu, mis on täis pidevaid rahalisi raskusi. See murrab mu südame.”

„Ehk peaksitegi sellest kirjutama,” pakkus Meredith. „Võib-olla peavad inimesed teadma, miks te tahate, et nad oleksid rikkad. Mis teile muret teeb.”

„Ja samuti,” ütles Kim vahele, „miks te ikka töötate, ehkki te ei pea seda tegema. Teil mõlemal on piisavalt raha, aga te ei kavatse tööst loobuda. Miks mitte kirjutada sellest, mis teid käigus hoiab, mis teid tõeliselt ajendab. Kas motivatsioon pole mitte tähtsam kui raha?”

„Nojah, ma õpetan, sest see meeldib mulle,” kostis Donald. „Aga ma olen tõesti mures. Ma loodan, et eksin, aga minu meelest on Ameerika rahalistes raskustes. Ma usun, et meie valitsust on hullupööra valesti juhitud. Ma ei taha seda demokraatide või vabariiklaste kaela ajada. Mõttetu on näpuga näidata ja ühte või teist gruppi süüdistada. Ma kardan, et keskklass on hädas ja kahaneb hoolimata sellest, milline partei võimul on. Nagu olen sageli öelnud, kardan ma, et tänapäeva keskklassist saavad uued vaesed, või veel hullem, nad satuvad viletsusse isegi pärast aastatepikkust ränka tööd.”

„Võib-olla peaksime kirjutama raamatu sellest, kuidas rahandusalase hariduse abil vaesusele lõpp teha,” soovitasin mina. „Lõppude lõpuks on selle puudumine meile selle häda kaela toonud. Miks mitte lasta finants­haridusel meid välja aidata?”

„Suurepärane mõte, kuid me peame inimestele teada andma, kuidas ennast päästa, enne kui üritame globaalsel skaalal vaesust välja juurida, milleks võib kuluda terveid sugupõlvi. Me peame kõigepealt seda tegema, enne kui loodame haridussüsteemi muuta.”

Ta jätkas: „Vaid mõne aasta pärast lähevad miljonid beebibuumi põlvkonna inimesed pensionile, valitsus peab möönma, et tal on raha otsas, naftahind tõuseb lakke, meie dollari väärtus langeb, inflatsioon on kontrollimatu ja me peame ikka veel Lähis-Idas sõda. Meil peavad olema vastused neile, kes praegu vastuseid otsivad. Me peame inimestele praegu, mitte homme õpetama, kuidas rikkaks saada, või vähemalt kuidas järgmised paar aastat vee peal püsida.”

Sel hetkel teadsin, miks me kampa lõime, et raamat kirjutada.