Читать книгу Ruthi teekond - Donald McCaig - Страница 7

Loo peategelase lugu algas imega. See ei olnud vapustav ime, Punane meri ei lõhenenud ja Laatsarus ei tõusnud surnuist üles. Tema ime oli üks neid igapäevaimesid, mis eristavad elavaid surnutest.

Ime juhtus väikesel saarel, mis oli olnud väga rikas väike saar.¹ Sealsed istanduseomanikud nimetasid seda Antillide pärliks. Kolm nädalat pärast „Figaro pulma“ esietendust Pariisis mängiti seda saare pealinnas Cap-Français’s. Saare istanduseomanikud, ülevaatajad ja nooremad pojad valitsesid suhkru- ja kohviistandusi, mis tegid rikkaid prantslasi veel rikkamaks ning tõstsid tähtsusetuid kaubalaevnikke kodanlaseseisusse. Igal aastal oli saare tulu suurem kui Briti Põhja-Ameerika asumaadel kokku.

Aga nii oli ammustel aegadel. Nüüd kattis suhkruroovälju paks must tuhakiht ja okaspõõsaste vahelt paistsid kunagiste uhkete villade alusmüüride varemed.

Kui Napoleoni sõdurid olid mõistlikud ja liikusid ainult mööda maanteid, suutsid nad ikka veel hoida oma kontrolli all Plaine-du-Nordi vähemalt kuni Villeneuve’ini. Nende ringkindlused olid küllalt tugevad.

Aga öö laskudes tõmbusid nad laagrisse nendesse väikekindlustesse või pöördusid Cap-Français’sse tagasi. Mäed kuulusid nii päeval kui öösel metsistunud koertele, kitsedele, mässajaile ja põgenenud orjadele, keda nimetati maroonideks.

Pärastlõunal, mil sündis ime, istus naine, kellest sai lapse omanik ja peaaegu ema, oma akna juures, kust avanes vaade itta üle pealinna purustatud katuste ja blokaadis oleva Prantsuse laevastiku mastide mahesinisele lahele, sest iga teine vaade hävitas lootused. Ja Solange Escarlette Fornier pöördus lootuse poole nagu liiliaõis päikese poole.

Kuigi Solange oli noor, ei olnud ta ilus. Kaks aastat tagasi oma pulmapäeval, vanaema flaami pitsidest pruutkleit seljas ja juveelidega ehitud, oli Solange olnud mittemidagiütleva välimusega. Aga need, kes ei pidanud paljuks teda hetk kauem vaadata, leidsid tihti aega veel kolmandakski pilguks, mis jäi pidama ta kõrgetele põsenukkidele, külmadele hallikasrohelistele silmadele, upsakale gallia ninale ja suule, mis tõotas paljugi niisugust, mida see vaos hoidis.

See pikem pilk tabas ära, kuidas noore naise üksildus muutis ta haavamatuks.

Solange Escarlette Fornier oli üles kasvanud Saint-Malos, Bretagne’i rannikul asuvas rikkas sadamalinnas. Ta mõistis oma kodukandi elu ja kui ta rääkis, tegid ta käed kohalike inimeste tundlikke liigutusi. Solange teadis, kuidas Saint-Malos lõnga keriti, kelle kätega ja mis villast.

Siin, sellel saarekesel, oli Solange Escarlette Fornier ümmargune null – provintsipruut, kel polnud Pariisis mõjukaid sugulasi, abiellunud häviva armee silmapaistmatu kapteniga. Solange ei mõistnud, miks siin toimusid nii hirmsad asjad, ja kuigi ta süüdistas oma meest Augustini, siis ennast veel rohkem: kuidas ta oli võinud nii rumal olla?

Saint-Malo rikaste linnakodanike seas olid Fornier’d „arvestatavad“ ja Escarlette’id „kardetavad“. Henri-Paul Fornier ja Solange’i isa Charles lootsid oma suguvõsad abielu kaudu ühendada. Henri-Pauli purjelaevad oleksid vedanud Escarlette’i manufaktuuri tooteid, aga Escarlette’i mõju oleks vaos hoidnud ahneid sadamaametnikke. Iga laev vajab kaht ankrut.

Isad hindasid tulevast pruuti ja peigmeest viisakalt ja mõistlikult, sest bretooni vanasõna ütleb, et „armastus ja vaesus loovad näruse majapidamise“.

Armastus? Charles Escarlette’i vanima tütre juuresolekul lõi noor Augustin Fornier näost õhetama ega saanud sõnagi suust ja kuigi Solange oli kosilase suhtes ükskõikne, siis see ei lugenud. Kindlasti saadakse Solange nõusse nagu lugematud tütarlapsed enne teda.

Vaesus? Kui isad kaasavara asjus läbirääkimisi pidasid, tasakaalustati poja väljavaated tütre toeka kaasavaraga.

Augustin tooks abiellu kaasa üheksakümmend protsenti (Henri-Paul jättis mingi protsendi endale) kaugest istandusest. 150 hektari suurune suhkrurooväli Sucarie du Jardin, millele lisasid väärtust uhke villa („lausa Versailles!“) ja moodne suhkruvabrik („mida valgem suhkur, seda kõrgem hind, eks ole?“) ning nelikümmend kolm („vagurat, truud“) põllutöölist vanuses viisteist kuni kolmkümmend aastat, mainimata kahtteist viljakas eas naisorja ja arvukaid lapsi, kellest osa jääb ellu tööealiseks saamiseni.

Henri-Paul näitas Prantsuse panka tehtud kvartalimaksete arveid.

„Sada kakskümmend eküüd,“ lausus Charles. „Kiiduväärne.“ Ta ümises pabereid sirvides laulda ja peatus ühel noodil. „Väga kena. Kas teil on ka uuema aja arveid? Näiteks viimasest kolmest aastast?“

Henri-Paul võttis piibu taskust, mõtiskles, kuid pani kõrvale. „Sündmused.“

„Seda nimelt. Sündmused.“

Charles Escarlette teadis, et viimase aja arveid ei saanud olla, kuid ta oli veidi lootust hellitanud.

Kakskümmend aastat varem, kui Henri-Paul pantis kaks väikest rannasõidupurjekat, et osta suhkruistandus Kariibi mere saarel, millest olid Saint-Malos kuulnud vaid vähesed inimesed, ei olnud Charles Escarlette kuulunud suurimate pilkajate sekka, kuid oli kergitanud kulmu.

Henri-Pauli „ettevaatamatus“ oli muutunud „elutarkuseks“, kui Euroopas nõudmine suhkru järele kahe-, kolme- ja neljakordistus. Isegi kõige vaesemates peredes söödi keediseid ja kooke. Ükski teine pinnas ei sobinud suhkruroo kasvatamiseks paremini kui tolle saarekese oma ja ükski istandus ei valmistanud valgemat suhkrut kui Sucarie du Jardin. Valitseja üleantud tulu kattis selle ostuhinna juba esimesel aastal, mil istandus kuulus Henri-Paulile. Seejärel oli Henri-Paul kasutanud selle investeeringu tulu oma laevastiku suurendamiseks kaheksa rannasõidulaevani, mida hakkas juhtima ta vanem poeg Leo ja Fornier’d kutsuti kaupmeeste seltsi Société des Expéditeurs et des Marchands liikmeks, mille aastaballil patsutas Henri-Paul, kes oli liialt tipsutanud, Charles Escarlette’i õlale ja sinatas teda familiaarselt.

Selle õnnetu „sina“ pärast küsiski Charles makseid, mis ei saanud kuidagi tulla.

Sest rikkal saarekesel olid tänamatud orjad tõstnud mässu oma seaduslike omanike vastu. Samal ajal kui orjade mäss laienes, alustasid prantslased emamaal neist sõltumatult samuti revolutsiooni ja hukkasid kuninga. Revolutsiooniline valitsus, need asjatundmatud jakobiinid, kes elasid Pariisis ega omanud arvatavasti ruutmeetritki suhkrurooistandust, läksid põhimõttega „Vabadus! Võrdsus! Vendlus!“ liiale ja kuulutasid kõik orjad Prantsusmaal vabaks.

Mõni aasta hiljem, kui Prantsuse valitsus allus Napoleon Bonaparte’i võimule, jäi elukorraldus saarekesel segaseks, ohtlikuks ja ilmselt mittetulutoovaks. Isehakanud neegrist kindralkuberner püüdis taastada sidemeid Prantsusmaaga, jagades samal ajal parimaid istandusi oma toetajaile, teised mässulised vaidlustasid tema valitsemisõigust ja krabasid istandusi endale.

Charles Escarlette mõistis, et Henri-Paul ei oleks kirjutanud üheksakümmend protsenti Sucarie du Jardinist poeg Augustini nimele, kui tulu oleks olnud kindel, kuid ta naeratas kõige meeldivamal kombel ja avas Armagnaci pudeli, mis oli pitseeritud samal aastal, kui kadunud ja tagaleinatud Louis troonile tõusis. Henri-Paul oskas sellest lugu pidada.

Teist klaasi juues tähendas Henri-Paul, et Solange’i puusad ja rinnad võisid ilmale tuua ja toita tugevaid poisslapsi, ent lisas: „Selles abielus ei hakka püksid olema mu poja Augustini jalas.“

Charles keerutas Armagnaci klaasi käes, et seda paremini nautida. „Augustin vajab eluaeg juhtimist.“

Süngelt: „Temast oleks saanud tubli preester.“

Mühatus. „Ta ei vaata mu tütart nagu preester.“

„Mõni preester võib-olla vaatab nõnda.“

Silmapilkne vennastumine. Kaks meest, kes olid nooruses olnud antiklerikaalid, turtsusid naerda. Charles Escarlette pani korgi uuesti pudelile peale ja sirutas käe. „Kas homme räägime edasi?“

„Nagu teile sobib.“

Augustin Fornier ei olnud täiesti kõlbmatu väimehekandidaat, aga valik poleks langenud temale ilma tolle kauge suhkruvabrikuta ja Napoleoni enda sekkumiseta.

Kui Charles ja Henri-Paul tahtsid, et Sucarie du Jardin kuuluks jälle Prantsuse valduste hulka, siis Napoleon tahtis, et saarekese varad toodaks Prantsusmaale, mitte ei rikastaks riiakaid neegreid, kes olid olnud Prantsuse omand, kuni jakobiinid tegid rumala vea. Veel enam, ennasttäis ameeriklased nuuskisid New Orleansi kandis, mis oli tohutu Louisiana territooriumi süda, ja tugeva Prantsuse väeüksuse paigutamine saarekesele hoiaks ameeriklaste pürgimusi vaos. Prantslaste ja inglaste vahel valitses parajasti rahu, mered olid lahti ja Napoleoni hiilgaval armeel ei olnud peaaegu mitte midagi teha. Esimene konsul usaldas suure ekspeditsiooniarmee juhtimise oma õemehele kindral Charles-Victor-Emmanuel Leclercile. Pärast Fornier’ga arupidamist küsitles Charles Escarlette Ricard d’Ageaud, kes oli kaotanud Austerlitzi all ühe käe ning muutunud seepärast Saint-Malo autoriteediks sõjaasjus. Ricard võttis tänulikult vastu Escarlette’i paremuselt teise konjaki, enne kui asetas nimetissõrme nina kõrvale ja teatas, et pärast Leclerci ekspeditsiooni maabumist ja ümberformeerimist tuleb kolm, võib-olla neli kokkupõrget. Leclerc annaks rahvale poomiste abil õpetust ja olukord normaliseeruks nädalate, mitte kuudega. Seistes silmitsi Napoleoni veteranide juhitud suurtükkidega, „plagavad les nègres nagu Toulouse’i haned“.

„Ja siis.“

„Ha-haa, sõjasaak kuulub võitjale.“ Viimane ennustus langes liigagi hästi kokku Charles Escarlette’i kahtlustustega ja ta veetis rahutu öö ning torises hommikulauas. Kui Solange küsis „armsalt papalt“, kas midagi on pahasti, vastas too nii teravalt, et tütar jäi teda vahtima nagu tänaval vastu tulnud hullumeelset.

Aga peagi jõudis Charlesi meelde ja kohusetundesse selgus. Oli tarvis vaid panna Henri-Paul (õige mul sinasõber!) mõistma tegelikku olukorda ja võimalusi.

Augustin oli veetnud koos võimaliku tulevase pruudiga kaks pärastlõunat, kuigi neil silma peal hoiti. Kuigi Augustin ei teadnud eriti midagi õrnemast soost ja elust väljaspool Fornier’de maja Kaluri tänav 24, mõistis isegi tema – kui ta armujoovastus vaibus –, et ta armastatud Solange Escarlette oli provintslik, upsakas, ükskõikne ja enesekeskne. Mis sellest? Armastus ei ole raamatupidamine.

Noormees oli temast meeletuseni sisse võetud. Sünnimärk neiu vasaku kulmu juures asus just seal, kus sünnimärk peab ideaalselt olema, hea taevane isa oli vorminud Solange’i rinnad, et Augustin saaks nende kumerusi pihku võtta, ta prisked tuharad olid niisugused, et Augustinil oleks parem teda enda vastu tõmmata. Kujutlus triumfaalsest hetkest, mil Solange kuulub talle, rikkus Augustini une ja ajas ta higised linad keerdu nagu köied. Kas abielu saab rajada ihale? Augustin ei teadnud seda ega hoolinud sellest.

Solange’i arvates tähendas abiellumine sellega nädal aega uhkustamist vallaliste õdede ees ja tüütuid abieluvoodikohustusi mehega, keda ta peab küllalt kenaks. Kohustused on ju kohustused? Isa oli lasknud teda ristida, kaheteistkümneseks saamiseni koolis käia ja korraldas nüüd tema abiellumise. Nii käisid asjad Saint-Malos.

Jõuti kokkuleppele ja paar laulatati. Charles Escarlette võttis laenu kaks protsenti baasintressist kallimalt, tagatiseks suhkrurooistandus, ja muretses väimehele nooremleitnandi koha viiendas jalaväebrigaadis.

Poisikesena oli Augustin olnud rahumeelne. Kui teistele poistele meeldis puumõõkadega sõdida, kartis Augustin, et keegi torkab tal silma peast. Kui teised sirgusid meesteks ja neil olid puumõõkade asemel päris relvad, pani läikiv teras Augustini värisema. Aga ta äi seletas: „Sucarie du Jardini asjad on täiesti sinu ajada, eks ole? Kui kindral Leclerc surub mässu maha ja meie neegrid tulevad tööle tagasi, kas antakse Sucarie du Jardin siis seaduslikele omanikele või mõnele Leclerci lemmikohvitserile?“

Charles patsutas Augustini turjale. „Ära muretse, poiss. See on läbi, enne kui arugi saad, ja,“ ta köhatas, „ma olen kuulnud, et neegrinaised on… primitiivsed.“

Augustin, kelle meelest nooriku vallutamine polnud kaugeltki nii põnev, kui ta oli lootnud, mõtles, et „primitiivne“ pole üldsegi halb.

Henri-Paul süüdistas poja „varjamatut tulisust“ selles, et ta oli sunnitud võtma vastu régime de in fiparatum de bient². Solange Escarlette Fornier’ soliidne kaasavara oli paigutatud Prantsuse Panka – Solange’i nimele.

„Mu armas sõber,“ julgustas Charles oma uut sugulast, „seda raha läheb neil vaja suhkrurooistanduse taastamiseks. Enne kui aasta on möödas, toob teie kümme protsenti jälle tulu.“

Solange mõtles, et talle meeldiks päris hästi olla suure istanduse perenaine ja ta õed olid tema ootuste peale üsna pahased. Ta oleks väärikas, lahke ja kuigi mitte ilus – Solange oli realist –, siis väga, väga hästi rõivastatud.

Pühapäeviti võtaks ta pärast missat vastu teiste istanduseomanike naisi, serveeriks teed vanaema koobaltsinisest ja kuldsest Sévres’i portselanserviisist. Ta kannaks vanaema kaelakeed ja iga tooli taga seisaks teener, kes lehvitaks lehvikuga tuult tema sõpradele.

Äsjaabiellunud paar läks Brestis laevale ja purjetas nelikümmend kaks päeva üle talviste merede lääne poole. Augustini nooremleitnandi seisus oli väärt koid tillukeses kajutis, mida noorpaar jagas kahe vallalise ohvitseriga, kel polnud samuti tähtsamat aukraadi. Delikaatsus nõudis teesklemist, et nad ei kuulnud ega näinud seda, mida nad tingimata pidid kuulma ja nägema. Kuna tülitsemiseks oli liiga vähe ruumi, laskis Solange käiku pilgud.

Ühel 29. jaanuari kaunil hommikuhetkel näis kõik olevat võimalik. Kui saareke kasvas pilkude ees aina suuremaks, pistis tekil seisev Solange käe mehe pihku. Võib-olla tõi naise armas sõltuvus alamleitnant Fornier’le pisarad silmi, aga võib-olla oli põhjuseks saarelt puhuv briis, mis oli täis mahedaid aroome. See oli tõsi! Ohvitser-istanduseomanik ja tema noorik hingasid sisse Antillide pärli lubadusi.

Kuna ülestõusnud olid eemaldanud Cap-Français’ lahest faarvaatri tähised, purjetas kindral Leclerci ekspeditsioonivägi, kaasa arvatud viies brigaad ja selle värske alamleitnant, maabumiseks mööda rannikut kaugemale ja tilluke kajut oli nüüd ainult Solange’i päralt.

Samal ajal kui Prantsuse laevastik ootas Leclerci rünnakut, süütasid ülestõusnud pealinna põlema ja mõru lehk varjas sulni aroomiga õhuvoolud. Navigatsioonitähised käigu põrgu! Admiral sõitis sadamasse ja laevad sildusid kai ääres. Maabuvate prantslaste seas oli meremehi, merejalaväelasi ja eraisikuid nagu Solange, kes uhkustas ebadaamiliku pistodaga, neid tervitas mitusada mustanahalist last, hüüetega „Papa Blan, Papa Blan“ – valge isa. Samal ajal kui maabujad marodööritsesid, käsutas Solange, et lapsed tassiksid Fornier’de pagasi põlengust puutumata jäänud linnaossa.

Solange istus väikese kahekorruselise kivimaja kivist uksepakule, pistoda põlvedel, ja jäi sinna kuni õhtuni, kui kindral Leclerci mehed ühinesid marodööridega. Kaks päeva hiljem teatas uhkete grenaderivuntsidega ohvitser Solange’ile, et tulekahjust pääses vähe maju ja tema oma nõutakse kõrgematele ohvitseridele.

„Non.“

„Madame?“

„Non. See maja on väike ja räpane ning kõik on katki, kuid meile peab sellest piisama.“

„Madame!“

„Kas te tõstate prantslasest istanduseomaniku naise jõuga välja?“

Edaspidi hoidis Augustin end varju, kui teised ohvitserid tegid asjatuid katseid tema naist välja tõsta.

Mõnd aega oli Napoleoni plaan edukas. Paljud saareelanikud tervitasid Prantsusmaalt tulnud abi mässu mahasurumiseks ja paljud kindralkuberneri mustad rügemendid ühinesid prantslastega. Maju remonditi ja ehitati neile uued katused ning Cap-Français tõusis tuhast. Leclerc saatis suurema osa Prantsuse laevastikku kodumaale tagasi. Paljud mässulised komandörid andsid uuesti truudusvande Prantsusmaale ja selle esimesele konsulile. Isehakanud kindralkuberner meelitati rahuläbirääkimistele, kus ta võeti kinni.

Fornier’d sõitsid linnast välja oma sucarie’d üle vaatama. Plaine-du-Nordil oli jahe udune hommik ja Solange võttis villase pleedi ümber. Tasandiku kohal kõrgus Morne Jeani mägi, kust voolas alla väiksemaid ja suuremaid ojasid, mis tõkestasid nende teed.

Tillukestes külades vaatasid neid vaikivad kõhnad lapsed, metsistunud koerad jooksid eemale. Osa suhkruroovälju oli võsastunud, osa jagatud aiamaalappideks ning ehitatud neile vabakslastute rohmakaid onne. Mõni oli ka säilinud ning seal kasvas koristamata suhkruroog. Nad ületasid kobrutavaid ojakesi ja sõitsid praamil üle tumedaveelise Grande-Rivière-du-Nordi, mille kaldaid risustasid talvise üleujutuse toodud murdunud puuoksad ja -tüved.

Seguri ristmikust lõuna pool pöördusid nad sisse oma tulevasse õnnepesasse – Sucarie du Jardini.

Nad olid lugenud kauge, salapärase, keset Kariibi merd asuva istanduse kohta ülevaataja raporteid ja äritehingute dokumente ning vaadanud kaarte. Täna jätsid nad reaalseid rattajälgi ammu kasutamata teele suhkruroo müüride vahel, mis hõljusid nende pea kohal ja pakkusid jahedat varju. „Vanill,“ sosistas Solange. „See lõhnab nagu vanill.“

Roog sahises. Selle varjus võis peituda ükskõik mis ja nad tundsid kergendust, jõudes päikesepaistesse, mis viis kahekorruselise istandusemaja esisele munakiviteele. Härrastemaja polnud ka enne mahapõletamist olnud nii suurejooneline kui nende kujutlustes. Ülakorruse aknaist paistsid sinakashall taevas ning söestunud katusetalad. Kunagise peaukse ava ees oli risuhunnik.

„Oh,“ ütles Solange.

Kerge krõbin võis tähendada, et sucarie’ neegrid põgenevad läbi mahalõikamata suhkruroo. „Me ehitame selle uuesti üles,“ ütles Augustin.

Solange küsis: „Kas sa arvad, et tuleme toime?“ ja asetas käe mehe põlvele.

Nende omand. Purustatud elamu, põlenud suhkruvabrik kõverate ja purunenud rattatelgede, võllide ja masinavärkidega – kõik see oli nende oma. Nende peas kihasid plaanid. Nad läksid vaatama terveks jäänud neegriküla – ka see kuulus neile. Iga põllutöölise reszide oli kaitstud säravrohelise müüriga omavahel põimunud köiskaktustest – kui Augustin sirutas uudishimulikult käe, tõmbas ta selle kohe tagasi ja hakkas Solange’i naerukihina saatel sõrme lutsutama. Iga reszide’i õu oli tsementkõvaks tambitud ja puhtaks pühitud. Augustin kummardus, et astuda onni hämarasse sisemusse. Solange köhatas. Ta mehe pea peaaegu puudutas suitsuava, mis tegi naisele nalja. Räbaldunud matid olid rulli keeratult suure maniokikorjamise korvi kõrval. Koldel seisva keedukannu põhja oli paakunud valget toiduainet. Augustin kujutles, kuidas ta õpetab neegrilastele võrratut prantsuse kultuuri. Ta ootas nende rõõmu ja tänulikkust. Solange tõstis maast üles ilusa portselankausi, kuid selle serv oli katki täksitud ja ta viskas kausi minema.

Onni taga oli üks niisugune heas korras aiake, mille eest istanduse aruanded hoiatasid. Põllutöölised tahavad kulutada energiat pigem oma aedadele kui peremehe tööle. Augustin kuulutas enda kui omaniku otsuse. „Meie neegrid teevad lõpuni oma töö suhkrurooga enne niisugust… meelelahutust.“

Solange’i peast käis läbi ebamäärane küsimus, kas neil hakkab olema maja ka linnas.

Päike naeratas nende elule alla alates tänasest kuni lõpmatuseni. Nemad – nemad kahekesi – teevad siin midagi ära. Sest see on nende omand. Augustin paisus uhkusest. Ta püüab ringi luusivad töölised kinni ja toob Sucarie du Jardini tagasi. See oli ometi ka nende kodu? Sama palju nende elu kui tema oma? Kui tuulepuhang suhkruroogu liigutas, siis see ragises. Kui armas hääl!

„Maja…“ ütles Augustin. „Hea, et see maha põles. See oli liiga väike. Ei vastanud vajadustele.“

Naine vastas: „Me ehitame parema.“ Villa unarusse jäänud lilleaias laotas Augustin oma mantli roosipõõsa kõrvale, mille tupplehed sosistasid võimalustest. Nad saavad rikkaks. Nad on head inimesed. Nad on armastatud. Nad elavad nii, nagu ise tahavad. Solange avas Augustinile oma embuse õndsas armujoovastuses.

Ent kahjuks ägenes võitlus pärast neegrist kindralkuberneri vangina Prantsusmaale viimist, maapiirkonnad muutusid ohtlikuks ja Fornier’d ei käinud enam kunagi suhkrurooistanduses, millega neil oli seotud nii palju lootusi. Solange’i mees ei rääkinud enam, mida ta teenistuses viibides tegi. Teda edutati. Teda edutati veel kord, aga ta ei tundnud selle üle uhkust. Augustin ei nautinud enam balle ega teatriõhtuid ning kõige sõbralikum vaimukas vestlus ärritas teda. Kapten Fornier ei käinud enam seltskonnas.

Koos suvega saabus kollapalavik.

Kergeusklike Prantsuse ohvitseride seas võitis populaarsust imelik teooria, et nad kaotavad üleloomulikele jõududele. Palju aastaid tagasi, veel enne kui jakobiinid orjad vabaks lasksid ja ammu enne seda, kui Napoleon saatis Leclerci neid uuesti orjastama, põletati Cap-Français’ linnaväljakul voodoo preester. Ebausklikud neegrid olid kindlad, et see preester võis end moondada loomaks või putukaks ning seepärast oli teda võimatu tappa. Aga võtke näpust: tema rasv ajas mulle nagu teistelgi. Kuigi voodoo preestri tuhk pühiti munakividelt hoolega kokku, oli tol suvel ebaharilikult palju sääski ja puhkes esimene kollapalaviku epideemia.

Palavik kõrvetas. Haige anus vett. Siis pigistati ta aju kokku, nagu tugev mees pressib puuviljast mahla. Surmalemääratu mõistus jäi selgeks, seepärast nägi ta oma armsamaid illusioone nagu pettust, mida need olid alati olnud.

Siis katkes kõik. Vaikus. Kergus. Palavik kadus ja pea ei vabisenud enam. Inimene jõi jahedat vett ja vajus pikali. Mõni lahke hing pesi ta keha sopasest higist puhtaks. Paljud ohvrid söandasid loota.

Mõned kõige jumalakartlikumad kaotasid usu, kui palavik tõusis jälle ja must veri voolas ninast ja suust, okse oli must ja sooltest tulvas vedelat rooja.

Heal taevasel isal olid kahtlemata õiged kavatsused, kui ta säästis Augustini ja Solange’i, kuid suurem osa Napoleoni ekspeditsiooniväe mehi suri kiiremini, kui neid matta jõuti. Kuigi kindral Charles-Victor-Emmanuel Leclerc pandi mulda suurema toreduse ja väärikusega kui kümned tuhanded tema kaasvõitlejad, oli ta täpselt sama surnud.

Kindrali naine lahkus ühel viimasel Prantsuse laeval, mis saarelt merele pääses, sest aasta pärast Prantsuse-Inglise rahulepingu allakirjutamist muutus see kehtetuks ja Inglise eskaader piiras saare blokaadirõngasse.

Koos brittidega saabus teade, et Napoleon müüs Louisiana territooriumi ameeriklastele. Saarel ellujäänud prantslased teadsid, et Napoleon oli ka nemad maha müünud.

Kui kindral Rochambeau sai sissepiiratud Prantsuse vägede ülemjuhatajaks, puhkes linnas palavikuline lõbujanu. Riigi ja keisri poolt hüljatud ohvitserid, istanduseomanikud, nende naised ja kreoolitaridest armukesed lõbutsesid hilisöistel ballidel. Kuigi „Figaro pulm“ oli ainult mälestus, täitsid populaarsed meelelahutused teatri, mille katkisest katusest paistis öötaevas. Sarikate vahel vuhisevad nahkhiired ehmatasid publiku seas viibivaid naisi.

Solange ei olnud väga seltskonnainimese tüüpi, kuid ta mõistis, et nendes tingimustes oli eraldumine samaväärne surmaga. Kuigi ta oleks meelsamini üksi rannas jalutanud, hülgas ta oma kalduvused ja käis teatris õhtustel pidudel. Kui Augustin teda enam ei saatnud, sai tema ustavaks eskortijaks major Alexandre Brissot, erakordselt ilus ohvitser, kes oli temast aasta või paar vanem. Kuna ta oli kindral Rochambeau õepoeg, pakkus major Brissot kaitset oma aukraadist kõrgemal tasemel ja kuigi Solange oleks talle lubanud mõningaid vabadusi, ei palunud ta neid kunagi.

Solange oli realist. Mida Brissot endast ka ei kujutanud, oli naine tema protektsiooni eest tänulik. Vanas kodus olid Solange’i ootused olnud samasugused nagu kõigil Escarlette’idel: mõõdukalt edukas, enamasti truu abikaasa, kel olid adekvaatsed oskused ja soliidne positsioon. Mitte miski polnud Saint-Malos teda ette valmistanud matmata palavikuohvreiks, kelle laibad tänaval vedeledes moondusid, või talle kurku tõusvaks rasvaseks lehaks. Tema kujutluspiltide seas ei olnud piiramisrõngas linna tänavail hiilivat lämmatavat suitsu ega istandust, mis kuulus neile, kuid kus nad ei julgenud kunagi käia. Ta mehe silmad olid nii imelikud! Tema mehe, kelle kõrvale voodisse ta heitis.

Pärast kahtekümmet kaheksat kuud põrgus oli kapten Augustin Fornier näinud ja teinud hullemat kui oma õudusunenägudes. Augustin oli põlglikult tagasi lükanud liiga palju abipalveid, sulgenud kõrvad liiga paljudele haledatele anumistele. Tema harilik Prantsuse nimetissõrm oli vajutanud päästikule ja ta kohmakad käed olid seadnud silmuseid kaela.

Ta naine ütles: „Kui me neist mässajaist jagu saame, siis peavad nad kõik tagasi panema, nagu oli. Täpselt nii, nagu enne oli.“

Mees nõustus, kuigi teadis, et midagi ei saa tagasi panna, midagi ei ole nii, nagu varem oli.

Ta isa arvas õigesti, et Augustinist oleks saanud hea preester. Nüüd ei teadnud ta enam, millise surmapatu pärast ta põrgusse saadetakse.

Tänane patrull sai tobeda ülesande: jälitada põgenenud orja, kedagi Jolid, kindral Rochambeau õepoja Alexandre Brissot’ toapoissi. Jälitamine oli mõttetu. Orje jooksis minema iga päev, tosinate, sadade, tuhandete kaupa.

Võib-olla oli põhjuseks hobune, mille Joli varastas. Võib-olla oli hobune hinnaline. Augustin täitis käsku. Ei olnud enam olulist vahet, mis oli kohane sõjaväelasele ja mis timukale.

Miskipärast tahtis kindral Joli pead. Kuigi inimestel on peenike kael, ei ole pead kerge eemaldada. Kui mõõk ei taba kahe lüli vahekohta, jääb tera luusse kinni ja veri pritsib läbiraiutud artereist lööja valgetele pükstele.

Joli ratsu kabjajäljed viisid läbi mahajäetud kohviistanduste piki Plaine-du-Nordi kohal asuvat mäeahelikku.

Augustin ja tema seersant ratsutasid muuladel. Sõdurid tõmbasid võimaluse korral hinge. Kauges Saint-Malos oleks sügis. Jahe, mõnus sügis.

Kõrgetelt terrassidelt avanes kohvipuude ridade vahelt vaade pilkupüüdvale sõbralikule sinimerele. Inglise eskaader ei püüdnud end varjata: kolm fregatti – ühest oleks piisanud – purjetasid laisalt edasi-tagasi. Laste mänguasjad. Mida teadsid need igavlevad Inglise ohvitserid, kelle pikksilmad olid suunatud purustatud Cap-Français’le ja linna kohal kõrguvale Morne Jeanile? Kui väga kadestas Augustin neid ohvitsere.

Mäekülg muutus kohvi kasvatamiseks liiga järsuks, kaarikutee ahenes jalgteeks ning lõpuks saare hiigelroomajate ja metskultide rajaks. Augustin tuli sadulast maha ja juhtis muula käekõrval. Higi nõrgus talle silmi. Nad trügisid, ronisid, raiusid, murdsid edasi läbi põõsastiku, mis haakus nende külge nagu mahajäetud armukesed, osa sõdureid vandus, teised sosistasid lapsepõlves õpitud palveid. Ka kõige optimistlikum Prantsuse sõdur ei uskunud enam, et ta veel kunagi Prantsusmaad näeb. Iga mees teadis, et ta on mort, décédé, défunt.³ Mõnikord laulsid nad lõbusat laulu härra Surmast (monsieur Mort), kes oli vahva sell.

Mort oui, aga mitte otsekohe! Mitte sel hommikul, mitte seni, kui neil mitteprantsuslikel lehtedel püsisid kastepiisad, imelikud putukad elasid oma tähtsusetut elu ja tänamatu päike kõrvetas nende laupa. Homme, monsieur Mort, kohtume sinuga. Kui sa soovid. Aga mitte täna!

Augustin Fornier’ elu oleks võinud kulgeda teisiti. Kui ainult Fortuuna oleks talle naeratanud – kas või napilt, pilgutanud mõistvalt silma... Ah, bien.

Ja ta oli end Saint-Malos pidanud õnnetuks! Milline laps! Milline hellitatud rumal laps! Augustini isa oli karm, kuid kas ta nõudis oma poegadelt rohkem kui teised self-made-men? Jah, Augustini väljavaated olid kehvemad – ta vanem vend Leo pärib kord Fornier’ laevasõidufirma –, aga vähemalt olid Augustinil olnud väljavaated!

Kui õnnelik ta oli olnud! Põõsaoksad takerdusid Augustini kuue ja mõõgavöö külge ning kiskusid tal kolmnurkse mütsi nii tihti peast, et ta hoidis seda käes.

Okkalise puu küljes rippus punane müts – pehme teravatipuline müts, üks neid „vabadusmütse“, mida jakobiinid armastasid ja Napoleon jälestas. Siidkangas tundus põgenenud teenri jaoks liiga peen. Võib-olla saab Solange seda kuidagi kasutada.

Augustin jõudis kitsal terrassil asuva lageda kohani. Patrulli ilmumisel hakkas köide pandud pruuni- ja mustakirju kits mökitama.

Väikese reszide’i ukse ette oli riputatud vaip, mis võis olla toodud mõnest rikkamast majast. Onni katuse palmilehed olid kokku seotud samast vaibast rebitud ribadega.

Seersant vinnastas musketi ja teised järgnesid talle.

Siin oli lahe õhk, sest nad olid jõudnud tasandikust palju kõrgemale. Veejuga nirises mööda sammaldunud kaljut ja sulises pesukausisuurusesse basseini.

Kits kaebles ja roheline papagoi patras, nagu taotaks puuvasaraga vastu palki. Tuul kõditas Augustini kaelakarvu. Siin oli kindlasti olnud meeldiv, sest viibiti verisest konfliktist nii palju kõrgemal. Siin tunti end turvaliselt.

Surnud tüdruk ukse kõrval ei olnud veel nii kaua surnud, et ta veri oleks mustaks muutunud. Augustin ei vaadanud talle näkku. Tal oli tarvis liiga palju nägusid unustada.

Augustin tõmbas püstoli välja. Kui ta rebis vaipukse eest, lõi talle surmalehk vastu. Kapten Fornier astus sisse, enne kui ta närv oleks üles öelnud.

Vana naise pea oli osaliselt otsast löödud ja beebi ajud pritsinud puna-halli sodina kolde ette laiali. Beebi pisikesed rusikas käed oleksid võinud olla mõne kukkurlooma jäsemed. „Meie, inimesed, ei ole inimesed,“ pomises Augustin. Ta mõistatas, kes olid seda teinud. Põgenenud orjad? Mässajad? Mõni teine patrullsalk?

Mõrtsukad olid onnis kõik ümber pööranud, tühjendanud, laiali loopinud, otsides perekonna väheseid väärtasju.

Augustin lootis, et veri, mille sees ta seisab, ei ole tunginud ta saapasääristesse. Kui veri määrib õmblused, ei õnnestu seda enam välja puhastada.

Kummulipööratud maniokikorv oli jäetud rahule. Marodöörid olid otsinud, puistanud ja eemale visanud, kuid nad polnud ümber pööranud seda maniokikorvi, kuigi selle all võis olla peidus kõik, mida nad otsisid. Korv oli puutumata: end mõnusalt tundev majahaldjas.

Kui Augustin korvile jalaga virutas, veeres see nurka.

Selle alt ilmus nähtavale püsti seisev, naeratav nelja- või viieaastane süsimusta nahaga tüdruk.

Lapse jalapöiad olid verega koos, samuti põlved, sest ta oli põlvitanud oma tapetud omaste juurde. Ohvitseri pilgu peale peitis ta verised käed selja taha ja tegi kniksu. „Ki kote pitit-la?“ lausus ta kreooli keeles. Siis lisas ta prantsuse keeles. „Tere tulemast meie majja, härrased! Meie kitsel Héloïse’il oleb hea piim. Kas te kuulma Héloïse’i mökitamist? Ma lüpsab teile hea meelega tema piima.“

Kapten Augustin Fornier, kes oli näinud kõike, mis võimalik, ahmis õhku.

Laps kordas: „Te kindlasti näljased. Ma lüpsab teile piima.“

Augustin lõi risti ette.

Tüdruku naeratus säras elurõõmsast lapselikust armsusest. „Kas te võtate mind kaasa?“

Augustin tegi seda.

1 Haiti saare lääneosa, praegune Haiti vabariik, oli aastail 1625–1804 Prantsuse koloonia ja kandis nime Saint-Domingue, see oli majanduslikult jõukas ning seda kutsuti Antillide pärliks. Saare idaosa oli Hispaania koloonia – praegune Dominikaani vabariik pealinnaga Santo Domingo – ja selle majandus samal ajal kiratses. Tlk

2 Abielulepingu vorm, kus naine säilitab õigused oma kaasavarale. Tlk

3 Surnud, langenud, siitilmast lahkunud (pr keel). Tlk