Читать книгу Ruthi teekond - Donald McCaig - Страница 9

Kui Augustin tõi tõsise ilusa lapse oma naise juurde, hoidsid inglid hinge kinni ja Solange naeratas.

Milline naeratus! Augustin oleks andnud elu niisuguse naeratuse eest.

„Sa oled täiuslik,“ sõnas Solange. „Eks ole?“

Laps noogutas sügavtõsiselt.

Pärast põhjalikku järelemõtlemist ütles Solange: „Me paneme sulle nimeks Ruth.“

Solange ei olnud kunagi last soovinud. Ta tunnustas oma kohust lapsi sünnitada, nagu oli Augustini kohus neid sigitada, millega mees toime ei tulnud, ja kui ta käsutuses oleks olnud piisavalt ammesid ja teenijatüdrukuid, kelle täita olid beebidega seotud ebameeldivamad kohustused, siis toonuks Solange ilmale pärijaid, keda Fornier’d ja Escarlette’id ootasid.

Aga lapsepõlves, kui ta õed õnnelikult utsitasid, noomisid ja riietasid tühjade silmadega portselannukke, rõivastas ja kasvatas Solange ainult ennast. Tema arvates leppisid ta õed liiga meelsasti Eeva osaga needusest, mis kaasnes paradiisist väljakihutamisega.

Ruth oli igati täiuslik: küllalt suur, et enda eest hoolitseda ja pererahvast lugu pidada, nõudmata neilt liiga palju. Ta laskis end meeleldi Solange’i tahtmiste järgi vormida ning tõi päikest tema päevadesse. Ta ei olnud hinnaline ja hirmuäratav koorem, nagu oleks olnud Escarlette’ide beebi. Kui Ruth peaks osutuma pettumuseks, siis oli alati võimalik ta maha müüa.

Solange rõivastas Ruthi, nagu õed olid rõivastanud oma nukke. Kuigi pitsi oli raske hankida, olid Ruthi kleidisabad palistatud peenimate Antverpeni pitsidega. Ruthi ilus siidtanu oli samasugune läikivpruun nagu tüdruku silmad.

Kuna Ruth rääkis prantsuse keelt, arvas Solange, et ta vanemad olid olnud majateenijad. Solange ei uurinud kunagi järele: tema Ruth sündis just nagu ta oma voodis päeval, mil Solange andis talle nime.

Ühel vaiksel õhtul, enne kui Solange sulges luugid, et vilu õhk tubadesse ei tungiks, istus Ruth aknal, kust avanes vaade linnale. Mahedas videvikus oli väike must aafriklane sama salapärane kui see metsik manner ja sama enesekindel kui üks selle kuningannasid.

„Ruth, chérie!“

„Oui, madame!“

Silmapilkselt nii meeldiv, nii tänulik, et ta on Solange’i kaaslane, imetles Ruth perenaises samu omadusi, mida Solange isegi. Ruth saatis perenaist ballidel ja teatris, pugedes kuhugi nurka, kuni Solange oli valmis koju minema.

Leevendades Solange’i raskemeelset üksindust, istus Ruth vaikselt põrandal perenaise jalgade juures. Mõnikord tundus Solange’ile, et laps näeb ta südames peituvat: tema armsat Saint-Malo randa, rannakaljusid ja tugevat linnamüüri, mis kaitses elanikke talviste tormide eest.

Ruthi ees ei olnud Solange’il vaja teeselda. Ta võis karta. Ta võis nutta. Ta võis isegi nõrkade naiste kombel palvetada, et ühel päeval pöörab kõik iseenesest hästi.

Ta luges moodsaid romaane. Samuti nagu tundelised noored romaanikirjanikud mõistis Solange, et moodsal 19. sajandil kaotatu oli rohkem väärt kui alleshoitu, et tsivilisatsiooni kõrgpunkt oli jäänud seljataha, et tänane päev ei erine eilsest, et tema hinge haavasid ja muserdasid labased inimesed, labased jutud ja lugematud eluraskused. Piiramisrõngas linna igapäevane puudus tõi kaasa sama palju banaalsusi kui ohte. Kapten Fornier oli teenistuses Fort Vilier’s, suurimas linna ümber rajatud kindlustest. Ülestõusnud püüdsid sageli tungida Prantsuse kindlustesse ja löödi sama sageli tagasi suurtükitulega, mis tõi neile suuri kaotusi. Vahel ööbis kapten Fornier kindluses, vahel kodus. Temast jäi meelekibedus õhku ka pärast ta lahkumist. Solange oleks Augustini lohutanud, kui ta oleks saanud seda teha millestki olulisest loobumata.

Saint-Domingue’is ei olnud midagi kindel. Kõik oli tõusnud tagajalule või juba pooleldi mattunud vohavaisse väänkasvudesse.

Prantsusmaalt ei tulnud sõjalaevu, mis oleksid inglaste blokaadi läbi murdnud. Ei saabunud lisaväge, ei saadetud juurde suurtükke, musketeid, toiduvarustust, püssirohtu ega kuule. Antillide pärl kuhtus hääletult müüdiks. Patriootlikud vanakesed nõudsid sõja kompromissitut jätkamist, samal ajal kui Napoleoni sõdurid deserteerisid ja läksid mässajate poole üle või püüdsid veel päevakese ellu jääda.

Samal ajal kui prantslaste võim kokku vajus, elasid nad nagu karnevaliajal: ballide, teatrietenduste, kontsertide ja randevuude tulv trotsis värava taga seisvaid mässajaid. Sõjaväeorkestrid mängisid serenaade kindral Rochambeau kreoolitaridest armukestele ja populaarne ballaad ülistas teda selle eest, kuidas ta suudab alluvaid laua alla juua.

Blokaadist läbi lipsavad Ameerika laevad müüsid sigareid ja šampanjat ning viisid tagasiteel kaasa meeleheitlikke sõjaväelisi depešše ning Rochambeau kokkukraabitud vara. Sisemaalt kandusid linna suitsupilved, mis lämmatasid seda kuni õhtuvidevikuni, siis hajutasid suitsu merelt tõusev briis ja moskiitopilved. Kogu aeg sadas. Tugevad paduvihmad panid rentslid üle voolama ja sundisid inimesi ning koeri varju otsima.

Solange keelas Ruthil kreooli keelt rääkida: „Me peame püüdma tsiviliseerituks jääda nii palju kui võimalik, eks ole?“ Kui kokk laskis jalga ja Augustin ei suutnud uut leida, keetis Ruth kalasuppi ja küpsetas plantaane, samal ajal kui Solange istus kõrgel taburetil ja luges talle ette.

Kõrgemad ohvitserid saatsid alamaid lootusetutele missioonidele, et lohutada nende leski.

Kindral Rochambeau laskis Saint-Louis väljakul kolm neegrit elusalt põletada. Iroonilises meeleolus lõi ta teisi risti Monticristi lahe ääres.

Igal hommikul kõndisid Solange ja Ruth ookeani rannas. Ühel hommikul oli kai täis ahelais neegreid. „Madame, me oleme ustavad koloniaalvägede sõdurid!“ hüüdis talle üks mustanahaline. Miks nad seda talle ütlevad?

Ruth tahtis midagi lausuda, kuid Solange viis ta kiiruga minema.

Kaks fregatti purjetas ilusa ilmaga lahele ja kolm päeva hiljem kandis hommikune meretõus laiale valgele liivarannale palju uppunud neegreid. Surma lehk ajas Solange’il südame pahaks. Kui Solange läks kapten Fornier’le kurtma, muutis tülpinud leplik naeratus mehe näoilme võõraks. „Mida muud me oleksime pidanud nendega tegema, madame?“

Esimest korda tundis Solange oma mehe ees hirmu.

Hommikul, mil kõik muutus, ärkas Solange Ruthi lauluümina ja kirbe kohvilõhna peale.

Solange lükkas aknaluugid lahti. All paistis sõdurite korratu rivi. Mis päev täna on? Kas Augustin tuleb täna koju? Kas mässajad võtavad ette lõpliku rünnaku?

Ruth küsis: „Mida madame soovib?“

Tõepoolest, mida? Kuidas võis ta olla nii rahulolematu ja mitte midagi ette võtta?

Solange puudutas oma koobaltsinise tassi kuldset serva. Seinad, tema kodu seinad olid konarlikest ja krohvimata kividest. Mingist kohalikust puiduliigist valmistatud luugid olid värvimata. Ruthi silmad olid sügavat värvi, keerukad ja kaunid nagu õrn kohvitass. Solange ütles: „Ma ei ole midagi teinud.“

Ruth võinuks küsida: „Mida te oleksite pidanud tegema?“, kuid ei küsinud.

„Ma olen triivinud väga sügavasse vette nagu asjatundmatu laevnik.“

Ruth oleks võinud seda enesehinnangut parandada, aga ta ei teinud seda.

„Me oleme suures hädaohus.“

Ruth naeratas. Hommikune päikesepaiste kumas ta pea ümber. Ruth küsis: „Kas madame lähe kindral Rochambeau ballile?“

Solange oli Charles Escarlette’i tütar, kardetav ja terase mõistusega. Miks luges ta sentimentaalseid romaane?

Ruth lausus: „Kindrali ball peetama laeval.“

„Kas tal oleb kavas külalised ära uputada?“

Ruthi nägu muutus ilmetuks. Kas ta oli tundnud mõnd neist surmale määratud vangidest?

Solange jõi sõõmukese kohvi. Tema kärsitu liigutuse peale lisas Ruth suhkrut.

Koobaltsinine tass hööveldamata puuplankudest laual. Suhkur. Kohv. La Sucarie du Jardin. Antillide pärl. Õhk oli selge ja külm. Kas mässajad olid ära põletanud kõik, mis tuld võtab ? Solange haistis saare õieilu peenimaidki lõhnu. Kui ilus oleks võinud siin kõik olla.

„Jah,“ vastas Solange. „Mis ma selga panen?“

„Võib-olla rohelise vuaali?“

Solange torkas sõrme vastu lõuga. „Ruth, kas sa saadad mind?“

Tüdruk tegi reveransi. „Nagu soovite.“

Solange’i ilme muutus pahaseks. „Aga mida sina soovid?“

„Mina soovib sama, mida madame soovib.“

„Siis oled sa täna õhtul minu kaitsekilp.“

„Madame?“

„Jah, chérie. Roheline vuaal on kõige parem.“

Kui Augustin sel pärastlõunal koju tuli, üllatas naine teda suudlusega. Mees tegi mõõgarihma pandla lahti ja räntsatas voodile istuma, sirutades jalad ette, et Ruth saaks tal saapad jalast tõmmata. „Vaene armas Augustin...“ Mees kortsutas hämmastunult kulme.

„Sina ei ole sõjaväelaseks loodud. Ma oleksin pidanud teadma...“

„Ma olen sõjaväelane, ohvitser...“

„Jah, Augustin, ma tean. Sinu frakk. Kas see on meie suures laevakohvris?“

Mees kehitas õlgu. „Vist küll. Ma ei ole seda mitu kuud näinud.“

„Tee see korda.“

„Kas me läheme kuhugi? Teatrisse? Mõnele ballile? Sa tead, et ma ei salli niisuguseid meelelahutusi.“

Naine puudutas ta huuli. „Me sõidame Saint-Domingue’ist ära, kallis mees.“

„Ma olen kapten,“ kordas mees puupäiselt.

„Jah, mu kapten. Su au on kindlates kätes.“

Võib-olla oleks Augustin pidanud küsima, mis ja millal ja miks, kuid ta oli puruväsinud ja see oli liiga keeruline. Ta tõmbas vormikuue seljast. Sokkide ja aluspükste väel vajus ta selili, mõmises midagi ja hakkas norskama.

Ta on vanemaks jäänud, mõtles Solange, keda üllatas mehe sissevajunud, väsinud nägu. Ta peletas selle liiga hella meeleolu etteheidetega endale: miks ei täitnud ma oma kohust? Miks peaks Fornier otsustama Escarlette’i tuleviku üle? „Puhka, mu vapper kapten. Varsti on meie mured möödas.“

Ei, Solange ei teadnud, mida teha. Ta ei osanud sõnastada seda elurõõmu, mis temast läbi voolas, seda miskit, mis surises ta silmades, jalgades ja sõrmeotstes. Kindel oli ta vaid ühes asjas. Nad peavad saarelt pagema. Neil ei olnud siin mitte midagi, ei istandust ega positsiooni, ka mitte ekslikku enesekindlust, et homne päev on tänasega samasugune. Kui nad siia jäävad, siis nad tapetakse.

Solange teab, mida teha, pärast seda, kui ta on seda teinud.

Vastas täiesti gallia vaimule muundada vaene vana merikarpidesse kasvanud ja blokaadi tõttu varjusurmas olnud Herminie kahureid ja püsse paugutavast Prantsuse lipulaevast araabia serailiks, mille raadel ja vantidel lehvisid punased, sinised, rohelised ja kuldsed kangad, kahuritekile olid paigutatud pottides palmid ning lambid ja küünlad olid seatud nii, et need ei valgustaks liiga heledalt sopikesi, mis sobisid armastajate pelgupaikadeks. Sõjaväeorkester pasundas galantselt ja sulgedega ehitud hõbekiivreis ohvitserid tõstsid klaase kreoolitaridest armukeste terviseks, nende vahel saalisid ringi punastes ja sinistes turbanites neegrid, kes klaase uuesti täis valasid. Kvarterdekile improviseeritud palmisalus tervitas kindralmajor Donatien-Marie-Joseph de Vimeur, vikont de Rochambeau, oma külalisi. Kindral Rochambeau selgitas ühele Ameerika kaubalaeva kaptenile Ameerika revolutsiooni, kus ta oli olnud oma isa adjutant. „Kapten Caldwell, kas te tõesti usute, et kindral Cornwallis andis Yorktownis alla kindral Washingtonile, mis lõpetas sõja ja andis Ameerikale iseseisvuse? Te usute? Ah, proua Fornier. Te pole meid viimasel ajal oma kohalviibimisega austanud. Millal oli meil viimati rõõm... Kas teatris? See kehv Molière’i etendus?“

Plaaster kindrali puuderdatud põsel võis varjata šankerit ja kui kindral vajutas huuled Solange’i käele, surus naine maha soovi käsi puhtaks pühkida. „Mu armas kindral. Teie seltskonnas olen hakanud kartma oma vooruslikkuse pärast.“

Rochambeau turtsatas naerda. „Armas proua Fornier, kuidas te mind meelitate. Lubage mul tutvustada teile kapten Caldwelli. Kapten Caldwell on Bostonist. Ta võib olla ainus mittekorrumpeerunud mees Cap-Français’s. Kindlasti on tal ainus neutraalne laev.“

Kindrali naeratus oli rasvane nagu mees isegi. „Ma ei küsi, kui paljud mu vapraimaist ohvitseridest on pakkunud kapten Caldwellile pistist – „ainult pisike kajut, monsieur“... „koht purjekirstus“... „tekikäik“... Kapten, palun ärge nimetage nimesid. Ma soovin oma illusioone säilitada.“

Ameeriklane kehitas õlgu. „Rahast ei ole kasu, kui te ei ole elus, et seda kulutada.“

Rochambeau oli viinud kapten Caldwelli Monticristi lahe äärde, kus luukered rääkisid ilmekamalt, kui miski muu oleks suutnud. Rochambeau lõi näost särama. „Kui õigesti öeldud. Väga õigesti.“ Ta paitas Ruthi pead. „Armas laps... väga armas.“

Kui Solange eemaldus, jätkas kindral oma ajalooloengut. „Lord Cornwallis elas oma kaotust nii rängalt üle, et ei osalenud alistumistseremoonial, seepärast pakkus Cornwallise adjutant sobival hetkel tema mõõka minu isale, krahv de Rochambeaule. Inglased alistusid meile, prantslastele...“

Ameeriklane naeris laginal. „Siis olnuks teie isa meie esimene president. Kas keegi on seda George Washingtonile öelnud?“

Solange sosistas: „Uuri järele. Kõike, mida saad.“ Ja Ruth kadus nagu suits.

Saare kirglikud primitiivsed tüdrukud olid Napoleoni ohvitseridele olnud pettumuseks. Kurvad kogemused tõestasid, et igal ahvatleval kreooli tüdrukul oli vend vanglas või haige lapsega õde või vanad vanemad, kes ei jaksanud üüri maksta. Tõmmunahalised võlutarid tõid nende vooditesse sama palju probleeme kui rahuldust.

Solange’i harilik peokavaler major Brissot oli purjus, toetus vastu peamasti ja suutis vaevu peast võtta oma läikivat kürassiirikiivrit. Naine flirtis kombekohaselt oma austajatega, aga see, mida need härrasmehed pidasid elavuseks, mõned koguni ihaks, oli kärsitus. Ta teadis, mida ta tahtis, aga mitte kuidas.

Väljapressimine? Kes ei olnud Saint-Domingue’il korrumpeerunud? Kes hoolis, kui paljusid neegreid oli kolonel X piinanud ja tapnud? Et kindral Y reetis ülestõusnuile prantslaste plaanid? Tühiasi! Et major D müüs vaenlastele Prantsuse kahuri, oli uus langus, aga milline praktiline mees poleks võimaluse korral teinud sama?

Lõpuks siirdusid Solange’i kavalerid otsima kergemaid vallutusi ja ta jäi puutumata šampanjaklaasiga kepselile ootama Ruthi ning tema luureandmeid. Kuu liikus taevalaotusel edasi, sõjaväeorkester mängis valesti ja pani pillid ära. Naer, klaaside kõlin, vandesõna, kiljatus, jälle naer. Ameerika kapten oli lahkunud koos kreooli tüdrukuga. Kindral Rochambeau oli kadunud admiralikajutisse.

Leivakannikat näsides ronis Ruth kepselile perenaise kõrvale. Ta röhatas, pani käe suu ette ja palus vabandust.

„Mis uudist?“

Kui tuul pöörab ja viib Briti laevad kaugemale, asub kapten Caldwell teele koos paljude kindral Rochambeau antud raskete kirstudega (arvatakse, et neis on aarded) ja ametliku postipaunaga, kus on sõjaväelised aruanded ja soosingus olevate ohvitseride üleviimispalved, mida toimetab edasi kindrali isiklik kuller major Alexandre Brissot, Rochambeau õepoeg.

Alexandre oli saadetud kolooniasse käitumise eest, mis polnud küll täiesti tundmatu, kuid mida oli parem harrastada väikeses – väga väikeses – sõprade ringis. Alexandre oli olnud ebadiskreetne. Siin, väikesel saarel, kus mõrvad, piinamised ja vägistamised olid igapäevane asi, oli ta jälle käitunud ebadiskreetselt.

„Ta oleb pede.“ Ruth sõi leivakannika lõpuni ja limpsis sõrmi.

„Muidugi on. Major Brissot on ainus Prantsuse ohvitser, kes kohtleb daame alati viisakalt.“

„Alexandre tegema kindral Rochambeaule häbi.“

Solange pilgutas silmi. „Kuidas võib miski...“

„Alexandre ja see poiss, Joli. Ta armastama poiss. Andma nii palju kingitused, et teised ohvitserid naerab. Kui Alexandre onu teada saama, tema tahab tappa Joli, seepärast Joli jookseb ära. Joli ei tuleb tagasi. Parem mitte.“

„Joli...“

„Alexandre hoiatab Joli põgenema. Kindral tahtma Alexandre üles pooma, aga ei saab, sest tema õepoeg.“

Paljud kindrali külalised olid jõudnud tasemele, kus nad seisid püsti vaid millegi vastu toetudes ja vahetasid lihtsaid fraase, mida nad hommikul võib-olla ei mäletanud. Teenrid panid veini pihta ja pidu oli ammu möödas punktist, mil viisakatel daamidel oli aeg lahkuda. Admirali kajutit valvasid kained sõdurid. „Kaks,“ teatas Ruth Solange’ile. „Kindral magab täna öösel kahega.“ Ruth tegi grimassi. „Naised,“ täpsustas ta.

Solange’il tekkis lootus – mitte idee ega ka veel plaan... „Ruth, ruttu koju. Mu rõivakirstus leiad sa punasest siidist vabadusemütsi. Too see mulle! Kähku!“

Nooremate ohvitseride ebaharmooniline trio lõugas riivatut laulu: „Il eut au moins dix véroles...“⁵ Tuikuv kolonel ja tema kreooli tüdruk väljusid oma küünlavalgel intiimruumist teineteise vastu nõjatudes. Kui üks Rochambeau valvesõdureid pilgutas silma, teeskles Solange, et ei näe seda.

Lootus kahanes ja Solange oli oma pöörasest plaanist peaaegu loobunud, kui Ruth ilmus jälle nähtavale, pehme siidese käevarrel. „Madame?“

Ruthi tulek andis Solange’ile kindlust. „Seal. Ohvitser, kellel on kiiver süles. Ärata ta. Anna müts major Brissot’le ja ütle: „Joli.““ Solange seletas lapsele hoolikalt – väga hoolikalt! –, mida ta peab ütlema ja tegema. „Ah, Ruth,“ sõnas Solange, „ma usaldan meie elud sinu kätte.“

Laps hajutas ta hirmu allapoole pööratud peopesaga. „Linnuke tegeb pesa vähehaaval.“

Solange seadis oma lõksu üles pakpoordikajutis, kus pisike tinalatern heitis valgust tühjadele šampanjaklaasidele ja kortsus päevatekile kitsal voodil. Ta pööras voodikatte ümber ja lõi kohevile. Ilma erilise põhjuseta toppis ta šampanjaklaasid ühte sahtlisse.

Kui ta kustutas küünlad, mahendas vahalõhn hiljutise seksi oma. Solange võttis kõik riided seljast, sulges laterna ja jäi ootama. Kui ta silmad olid pimedusega kohanenud, nägi ta illuminaatorist sissepaistvas kuuvalguses oma värisevaid, väga paljaid käsivarsi.

Ta kuulis ukse taga samme, ukseklõpsatust. Mehehääl sosistas kähedalt: „Joli...“

Riiv lükati ette ja Solange embas alasti oma saaki.

Mõne hetke või mitme eluea pärast tormas kindral õepoja kannul sisse, karjudes: „Mon Dieu, Alexandre! Sina ja Joli surute timuka kätt.“

Heledad laternatuled. Teised ohvitserid trügisid kindrali kannul kajutisse. Solange ahhetas ja kattis oma alastuse kinni nagu Eeva paradiisiaias. „Alexandre!“ ahmis kindral õhku. „Sina? See naine?“

Kindrali nägu läks õepoja selja taga naeru täis. „Kulla poiss! Kulla poiss! Ma ei... Ära lase mul oma kohtingut segada!“

Kaaskond naeris koos kindraliga.

Solange kahmas oma kleidi, surudes selle vastu alasti keha. „Alexandre on... mu eskort. Palun, sir. Mu mees ei tohi sellest teada saada.“

Kindral surus sõrme muigavale suule. „Vaikin kui haud. Ta ei kuule meilt sõnagi, eks ole, härrased?“

Sosin ja summutatud naerupahvakud.

Kindral sulges ukse oma selja taga.

Solange tõmbas sügavalt hinge ja avas tinalaterna. Ta rõivastus laulu ümisedes ja kiirustamata.

Alexandre kössitas voodil, pigistades kätega pead. Ta oksendas põlvede vahele ja jäi solki jõllitama. Solange avas illuminaatori, soovides, et kindral oleks ukse lahti jätnud. Ta nööpis krae kinni ja kammis juukseid. „Vabandage mu märkust, major. Aga te olete naeruväärne.“

Mehe silmad olid nii hämmeldunud ja kurvad, et Solange ei suutnud talle otsa vaadata. „Joli? Ma pidasin teid... Tema müts. Mina kinkisin selle talle. Joli...“

„Teie Joli tunneb end mässajate juures kindlasti turvaliselt. Võib-olla sõdib ta meie, prantslaste vastu. Monsieur, ärge püüdkegi sellest aru saada. Hommikul on teile kõik selge. Kas ma tohin soovitada, et täna öösel on see voodi sama hea kui iga teine?“

„Ma armastan teda.“ Mehe kõrist kostis kare lämmatatud nuukse.

„Ah, monsieur. Te olete mu vastu alati nii lahke olnud.“

Ruth ilmus uksele, pilgus küsimus. Solange sõnas: „Oui,“ ja laps naeratas.

Laevatekil paistis, et tähed olid kahvatunud ja kuu rippus Morne Jeani kohal. Siin-seal lamas uhketes määrdunud mundrites ohvitsere, nagu oleksid nad lahingus langenud. Tüseda kapteni taskuis tuhniv hoor vahtis kaht lahkujat.

Kui nad Ruthiga kodu poole kõndisid, levis ookeanile hele aovalgus ja tasased lained sahisesid vastu kaldamüüri. Solange võttis Ruthi pisikese käe pihku ja pigistas seda.

Juba samal päeval, kui Augustin ja Ruth asju pakkisid, läks Solange kindral Rochambeau peakorterisse. Ei, ta ei seleta, mis asjus ta tuli. Proua ajas kiireloomulisi perekonnaasju.

Kui Solange oli adjutandist mööda pääsenud ja ukse sulgenud, tervitas kindral Rochambeau teda naeratusega, mida krokodillid hoiavad hästi roiskunud laipadele. „Ah, madame. Väga meeldiv teiega kohtuda. Harva, aga siiski... Öelge, proua Fornier, kas mu õepoeg on teie eskort?“

„Väga sageli.“ Solange punastas nägusalt. „Teatris. Ta on ka suurepärane tantsija.“

„Õige. Ta...“

Mõninga pingutusega suutis Solange veel sügavamalt punastada ja ütles häbelikult: „Ma tulingi armsa Alexandre’i pärast...“

„Ah nii. Kas madame soovib veini?“ Ta läks puhvetkapi poole. „Midagi kangemat?“

„Oh ei, härra kindral. Eile õhtul...“ Ta puudutas meelekohta ja pilgutas silma.

„Madame Fornier, meie ei tekita ega summuta oma ihasid. Kuni eilse õhtuni, kui lubate mul nii öelda, arvasin ma, et Alexandre... Hoogsad noormehed... noormehed tahavad... kõike järele proovida. Leida oma tõelist mina, eks ole?“

Solange naeratas armsalt. „Kindral, ma vajan teie nõu. Ma olen abielus naine. Aga on keegi teine, keda ma ei saa peast välja... ta juukseid, õrnu huuli, tundelist pilku...“

Kui kindral poleks juba aastaid tagasi kaotanud oskuse punastada, siis oleks ta põsed nüüd õhetama löönud. Selle asemel ta köhatas. „Nagu te ütlete, madame. Nagu te ütlete.“

„Me oleme määratud olema koos.“ Solange meenutas loetud sentimentaalsete romaanide sõnu, et tabada õiget tundetooni. „Me oleme määratud teineteist armastama. Alexandre ja Solange. Meie saatus on taevatähtedes kirjas!“

Rochambeau valas klaasi midagi kangemat. „Selles pole kahtlust.“

„Kindral, mu abielu... Fornier ei ole Escarlette, veel vähem Rochambeau!“

Kindral noogutas selle endastmõistetava tõe peale.

„Ma võtan Alexandre’i ettepaneku vastu. Aga ta on nii... eluvõõras.“

„Alexandre’i...“

„Me vajame passe. Kui oleme jõudnud Prantsusmaale, otsime koos Alexandre’iga oma õnne.“

„Madame, ma annan passe ainult vanadele ja inetutele.“

„Kindral, te olete nii galantne.“

„Ja kapten Fornier?“

„Mu abikaasa lepib sellega, mida ta ei saa muuta.“

„Väga hea. Te olete ehk kuulnud, et mu õepoeg viib depešid Prantsusmaale. Major Brissot vajab adjutanti. Kas see sobib teile, madame?“

Solange plaksutas nii elegantselt käsi, et kindral pilgutas silmi. „Madame, kui lubate.“ Ta kummutas klaasi tühjaks, köhatas valjusti ja neelatas kramplikult.

„Mul on nii kahju, kindral. Alexandre austab teid rohkem kui kedagi teist ja see õel laim haavab teda valusalt. Kui minu piinlik olukord on neid valesid hajutanud, siis on mu meel sellega rahul.“

Rochambeau hõõrus meelekohti ja pööras kuuma pilgu Solange’ile.“ „Te saavutasite oma eesmärgi, madame. Kas riskite seda ette võtta?“

„Kindral, ma ei saa teie mõttest aru.“

„Saate küll, madame.“ Ta hõõrus meelekohti. „Ma pidasin teid... erakordseks. Nüüd kahetsen, et ei õpi teid paremini tundma. Kuid ma tunnen lõbu, kujutledes teid ja Alexandrit keset „taevatähti“, nagu te ütlesite.“

„Kindral, kas te pilkate mind?“

Mees kummardas sügavalt. „Kallis, kallis proua Fornier, ma kardaksin seda teha.“

Kolm ööd hiljem pani tugev tuul Inglise eskaadri tõsistesse raskustesse. Kuigi kapten Caldwell oli Solange’ile kinnitanud, et teatab talle, kui on valmis merele minema, läks Solange koos perekonnaga kohe pardale. Solange kartis, et viimasel hetkel juhtub mõni nii kahetsusväärne eksitus. Kui major Brissot ja ta paranenud reputatsioon Saint-Domingue’ist lahkusid, pidid lahkuma ka Fornier’d. Nende kaasavõetud vara mahtus ühte käsikohvrisse, pehmemad kangad olid mässitud ümber Sèvres’i serviisi. Ehted, mõned kuldluidoorid ja laetud neljatorulise püstoli pani Solange oma käekotti. Oma väärtusliku kaasavaralepingu ja akreditiivi oli ta õmmelnud Ruthi alusseeliku sisse.

Hommikul olid Inglise sõjalaevad merele laiali paisatud, nii et nende purjesid ei paistnud silmapiiril, kuid major Brissot tuli kohale alles kella kümneks. Sõdurid tassisid kindrali väärtuslikud varakirstud pardale, nad loeti üle ja toodi kaks deserteerida üritanud meest peidukohtadest välja, enne kui tõsteti ankur. Kapten Caldwell närveeris: Ameerika laevad olid ametlikult erapooletud, aga need, mis vedasid prantslaste sõjasaaki, olid vaenlase seaduslik sihtmärk.

Oli karge päikesepaisteline ilm, õhk säravalt selge. Kapten Caldwelli kõrval seisev major Brissot krimpsutas nägu, kui kailt kostis kaks lasku. „Jumala arm kaitsku meid!“ pomises ta.

Kapten andis asetüürimehele käsu heisata rohkem purjesid, enne kui pöördus oma tähtsa reisija poole. „Ilus ilm, härra. Suurepärane. Kui tuul püsib samasugusena, läheb meie sõit kiiresti.“

Alexandre naeratas kurvalt. „Hüvasti, Saint-Domingue, neetud saar. Sinu voudou-mehed on meid ära sajatanud. Kõiki.“

Kapten muigas. „Ma olen kristlane, sir.“

„Jah. Nemad samuti.“

Kui saar vajus silmapiiri taha, hõljus peen suitsujuga millegi kohal, mis võis olla istandus, linn või ka teederistmik, kus mehed kähmlesid, sõdisid ja surid.

Alexandre väristas end. „Neegrid... nad armastavad meid, aga ka vihkavad... Ma ei hakka kunagi aru saama...“

„Teie olete sealt väljas.“

„Ma olen liiga palju maha jätnud.“

Kapten Caldwell irvitas. „Te olete vähem maha jätnud, kui arvate. Kas olete oma eluruumi juba üle vaadanud?“

„Sir?“

Kui Alexandre astus oma kajutisse, jahmus ta, nähes väikest tüdrukut serveerivat hommikueinet mehele, keda ta oli kuskil kohanud, ja naist, keda ta mäletas liigagi elavalt. „Madame?“

„Ah. Vaata, Augustin, tema on mu armuke, Alexandre. Kas pole ilus mees?“

Abikaasa, kelle poole nende sõnadega pöörduti, pani kahvli käest ja silmitses oma rivaali täie rahuga. „Tere päevast, major Brissot!“

Solange lausus: „Alexandre, teie onul on kategoorilised arusaamad, keda tohib armastada ja keda mitte. Minu riugas päästis teid ja taastas teie – ning teie perekonna – reputatsiooni.“

Alexandre neelas oma raevu alla. Miks, miks oli madame Fornier toppinud oma nina tema asjadesse?

„Sir,“ Solange naeratas liiga võidukalt, „ma parandasin teie mainet enda maine arvelt. Kas ma ei väärigi teie tänu?“

Ilmselt ei väärinud. Hoolimata püsivast tuulest ja erakordselt ilusast ilmast oli nende merereis pingeline ja ebameeldiv. Alexandre oli tujust ära. Augustin oli rõhutud. Solange, kes oli veetnud kogu lapsepõlve väikestel laevadel, kannatas tugevasti merehaiguse käes. Ruthist sai laevameeste lemmik. Nad hellitasid ta maiustustega ära ja õpetasid talle „Ameerika“ inglise keelt. Üks turjakas madrus tassis ta peamasti tippu.

„Ma kiikusin vee kohal,“ rääkis tüdruk Solange’ile. „Ma nägin tervet maailma.“

Kui nad Freeportis maabusid, ootas kiirkuunar Alexandre’it ja ta onu sõjasaaki. Alexandre võttis end kokku. „Madame, te olete kohutav naine.“

„Ei, sir. Ma olen kardetav. Teie Joli kadus ära. Kindlasti on teisigi Jolisid.“

Alexandre vaatas Solange’ile silma, kuni naise pilk ei pidanud vastu. „Nõmedus on alati julm.“

Kuigi kapten Caldwelli sihtsadamaks oli Boston, tegi ta vahepeatuse Georgia linnas Savannah’s, kinnitades Fornier’dele, et see on jõukas ja kosmopoliitne ning et orjapidamine, osutades peaga Ruthi poole, on seal, erinevalt Bostonist, seaduslik. Solange oli langetanud kõik otsustused, mida suutis, ja Augustin ei saanud midagi parata. Nad pidid Savannah’ga leppima.

Nii võisid Fornier’d kahe luidoori eest oma kajutisse jääda. See oli ülisoodne, kinnitas neile Caldwell. Iiri sisserändajad, keda ta pardale võttis, oleksid maksnud rohkem.

Solange ja Ruth käisid tekil värsket õhku hingamas, tegemata välja kehvemates tingimustes kaassõitjate pilkudest ja pominal tehtud märkustest. Solange murdis pead, kas Augustinil jäi saarele midagi väga tähtsat maha, aga ta ei küsinud. Ta mees väljus harva kajutist.

Florida lähedal madalates vetes läks ilm kehvemaks ja loodija hõikus vahetpidamata. Vihm piitsutas tekki ja seal kössitavaid iirlasi. Kaks väikelast surid ja lasti merepõhja.

Kui nad pöördusid kirdesse, andis vihm järele, kuid tuul oli lõikav.

Kapten rehvis purjesid, kui nad lähenesid deltale, kus Savannah’ jõe veed valguvad Atlandi ookeani. „Proua, proua, tulge vaatama!“ Ruth tiris Solange’i reelingu äärde ja ronis kõrgemale, et paremini näha.

„Uus Ilm.“ Turske iirlane ütles seda vähimagi vaimustuseta.

Solange, kes oli alles tülitsenud Augustiniga, ei vajanud uut sõpra. „Oui!“

Mehe paksud pesemata juuksed olid kammitud üle pea ja ta lehkas kõvasti rummi järele, mida oli kasutanud seebi ja vee asemel. „Kas te olete üks neid prantslasi, kellele neegrid tuule alla tegid?“