Читать книгу Petronella Õnneseen. Lugusid loomalastest. 1. raamat - Dorothea Flechsig - Страница 5

Kui Petronella suureks saab, hakkab ta loomauurijaks. See on kindel. Ta käib ära Antarktikas ja nii mõneski kõrbes. Binokkel käes, roomab ta hääletult nagu madu mööda tolmust preeriat ja uurib välja kõige uskumatumaid loomalugusid, mida maailm iial on kuulnud.

Ta purjetab üle merede ja ronib kõige kõrgemate mägede tippu. Ta rändab vihmametsades ja avastab senitundmata putukaid, kellele ta nime annab. Ehk õnnestub tal isegi ahv lugema ja tiiger käppa andma õpetada.

Tema koer Niit oskab juba läbi rõnga hüpata ja kolmeni lugeda. Tänu Petronellale!

Aga seni, kuni Petronella võib üksi oma kaugetele reisidele minna, elab ta väikeses Bergluchi külas. Siin tunneb ta kõiki ja kõik tunnevad teda.

See pole kuigi raske, sest Petronella liigub iga päev palju ringi. Igal vabal hetkel on tal midagi põnevat käsil. Tihti peab isa teda hilja õhtul küla peale otsima minema ja kättpidi koju tooma.

Philine, Petronella vanem õde, teeb oma vanematele hulga vähem muret. Lisaks on Philine klassivanem ja saab peaaegu alati häid hindeid.

Petronella teeb aga juba alates esimesest klassist vahetevahel poppi. Selle eest saab ta alatasa tõsiselt riielda.

Petronellale meeldib elu ja vabadus, kuid kõige rohkem armastab ta loomi.

Vahel on ta meel pisut kurb, et ta ei ole sündinud tsirkusevankris. Kuid ka maaelu koduses Bergluchis pakub nii mõndagi põnevat. Sest kui keegi midagi enneolematut avastab, on see Petronella Õnneseen. Oma naljaka hambavahega, läbi mille saab väga hästi vilistada, oma metsiku juuksepahmakaga, oma pisut eemale hoidvate kõrvadega ja ­oma ­tiigri­triibulise jalgrattaga on Petronella alati seal, kus on mida avastada.

Ja kes võiks selliste suurte tumedate silmade peale kaua kuri olla?