Читать книгу Petronella Õnneseen. Lugusid loomalastest. 1. raamat - Dorothea Flechsig - Страница 6

Petronella tallab jõuliselt rattapedaale, tema kõrval lippab Niit. Kui Petronella kihutama hakkab, hüplevad koera lontkõrvad lõbusalt üles-alla.

Niit on iiri setter. Sellise nime sai ta juba beebieas. Kui ta oli veel kutsikas, pures üks suur koer teda peast nii hullusti, et loomaarst pidi haava kinni õmblema. Kuna õmblusniit paistis veel tükk aega karvade seest välja, siis hakatigi teda Niidiks kutsuma.

Kitsas põlluvahetee on auklik ja vana ämber Petronella ratta pakiraamil koliseb. Tüdruk vaatab aeg-ajalt seljataha, et näha, kas ämber on ikka küllalt kõvasti kinni. Tal on ämbrit hädasti tarvis.

Kahe küla, Bergluchi ja Bernheide vahel voolab kitsas oja, millest Petronella on juba igasugu asju leidnud. Ühe vana kaunistustega roostes võtme, värvilisi potikilde ja sätendavaid kive. Tema kõige väärtuslikum leid on aga üks vana portselankuulike.

Et oma aarded mugavalt koju viia, oligi ta seekord punase plekkämbri kaasa võtnud.

Petronella teab üsna täpselt, kust ta asju otsima hakkab. Ühest oma lemmikkohast, sealt, kus kaseoksad vee kohale ulatuvad ja päikesekiired läbi puulehtede tungivad.

Petronella ronib rattalt maha ja sügab Niiti õrnalt kõrvade vahelt. Ta jätab jalgratta põlluservale muru sisse, võtab kingad ja sokid jalast ning astub paljajalu vette.

Mõned kivid on ohtlikult libedad. Ojas leidub ka verekaane, kellest tuleb eemale hoida. Niit nuusib samal ajal aasal ja ajab hiiri taga. Seda teeb ta enamasti just siis, kui Peronella vees möllab, sest Niit pelgab vett.

Ettevaatlikult katsub Petronella varvastega ojapõhja, et mitte mõne terava asja otsa astuda. Ta tõstab kive üles ja leiab mõne alt väikesemat sorti vee-elukaid. Siis laseb ta kivid vette tagasi kukkuda ja saab ise korralikult märjaks.

Pilk maas, sumab Petronella vees ja püüab keskendunult läbi virvendavate lainete ojapõhja uurida.

Sellepärast ta esialgu ei märkagi seda. Aga Niit kikitab kõrvu ja hakkab kõvasti klähvides edasi-tagasi jooksma. Petronella hüüab koera. „Kuss! Mis lahti?” Ja siis näeb ka tema seda. Rohu sees keset aasa liigutab end keegi. „Jänes!” mõtleb Petronella. Ta vilistab valjusti. „Niit, siia!” Aga Niit ei mõtlegi sõna kuulata.

Petronella läheb lähemale. See ei olegi jänes. Keset aasa kössitab hoopis lühikese pruuni karva ja valgete täpikestega tilluke metskits.

Petronella on isalt kuulnud, et kitsekesi ei tohi puutuda, sest kitseema tunneb siis inimese lõhna ja võib poja maha jätta. Seepärast jääb ta pisut eemale põllule kükitama ja rahustab oma koera.

„Ole vakka, see on ju ainult üks väike kitseke,” sosistab Petronella Niidile kõrva.

Petronella pole kunagi varem ühtegi kitselapsukest nii lähedalt näinud. Loomake paistab väga nõrk, sest ta toetab pea väsinult esijalgadele. „Äkki pole ta ammu midagi söönud?” mõtleb Petronella ja muutub kurvaks. „Mis võis selle armsa valgetäpilise kitsekesega küll juhtuda?” arutleb ta. „Loodetavasti ei ole ta marutõbine!”

Petronella on kuulnud, et marutõbistel loomadel on suunurkades vaht. Aga selle looma must ninake on küll täitsa puhas.