Читать книгу Saatuse üllatused - Dorothea Kerr - Страница 4

KEIRA WHITMAN OLI masenduses: selles, et ta oli Lõuna-Florida kinnisvarabüroos Whitman & Piers vaid kaasosanik, mitte firma täieõiguslik omanik, oli süüdi tema karma. Mõned võhikud arvavad küll, et nendel positsioonidel ei ole erilist vahet, ent Keiral polnud mingit soovi neid ümber veenda. Selleks ei olnud aegagi – tal oli liiga palju tööd.

Tänagi oli tegemist rohkem kui küll. Koos Roxanne’i, oma äripartneriga, sõitsid nad punase Porschega Big Pine Keysse kontrollima potentsiaalset müügiobjekti. Casa Pura Wida eramus on viis magamistuba ja kuus vannituba – mitte maja, vaid unelm...

Keira kontsad kõpsusid ujumisbasseini ja külalistemaja ümbritsevatel terrassikividel. Kui kena! Õhkki on siin suurepärane. Jahe briis hellitas meeldivalt nägu ja mängis siidseeliku voltidega. Ja milline aed! Keira suundus peamaja poole.

“Vaatame veel kord kõik üle,” tegi ta kaaslasele ettepaneku.

Siinkohal helises Roxanne’i telefon. Keira märkas, kuidas kolleeg selle õlakotist välja võttis, helistaja numbrile pilgu peale viskas, pomisedes midagi arusaamatut, ning telefoni seejärel hooletult uuesti kotti tagasi surus. Kõnele ta ei vastanud. Keira ohkas – sõbrannalt helistaja kohta uurida polnud mõtet, seepärast heitiski ta sinnapoole paljutähendusliku ärritunud pilgu.

Telefon helises uuesti. Roxanne suutis helinat eirata, kuid Keira kannatus oli juba katkenud.

“Kas sulle ei tundu, et keegi on väga järjekindel?” küsis ta lõpuks.

“Pole midagi, elab üle,” vastas Roxanne õlgu kehitades, nagu tahtnuks ta vabaneda tülikast kärbsest. “Mõtleme parem asjast! Mis sa arvad, millist hinda selle luksuse eest küsida? Viis ja pool?”

“Miinimum kuus,” teatas Keira suure toa ust lahti lükates.

Keira vaatas ringi, Roxanne kontrollis palavikuliselt oma mobiilis olevaid telefoninumbreid. Ilmselt tahtis ta teada, kes helistas. Kes see ka polnud, oli ta neiu ilmselt ärevile ajanud. Noh, jumal temaga! Küll ta hakkama saab.

Keira suundus kööki üle vaatama. Läbi klaasseina oli võimalik imetleda siinset muljetavaldavat maastikku.

Tore, lihtsalt suurepärane!

Lõpuks haaras Roxanne öeldust kinni.

“Kuus? Oled sa kindel?” küsis ta nii, nagu ei olekski nende kõnelus katkenud.

“Raudselt!”

Keira tunnetas vaistlikult, milline on hea tehing, ja see tunne ei vedanud teda kunagi alt. Selle oli ta pärinud isalt – paljude kontorihoonete omanikult Chicagos.

Olles veel päris laps, veetis Keira Whitman palju aega koos oma vanematega, kuulates nende üksnes äri puudutavaid vestlusi. Nii et juba lapsepõlvest alates tundis ta end selles valdkonnas nagu kala vees.

Täiskasvanuks saades pühendas Keira end täielikult sellele huvitavale alale. Siis tutvus ta Roxanne’iga. Kui Keira lõunasse kolis ja Coconat Growdi asus, pakkus Roxy talle koostööd. Neiud ühendasid jõud ja alustasid tööd.

Roxanne oli vägagi tõsine inimene, kuid äkki muutus kõik. Viimased paar kuud oli ta ringi käinud, nagu kardaks midagi mööda lasta. Ta jättis maha vanad sõbrad, põhjendades seda sellega, et nad ärritavad teda. Ta hakkas pidevalt tööle hilinema. Kõige rohkem tekitas nördimust see, et ta tahtis üha enam raha saada. Keira kannatus oli katkemas.

Ees oli uus tehing.

“Vaatasin arvuti andmebaasi ning arvan, et kuus on selle maja jaoks kõige reaalsem hind. Klient väärib ju seda, et talle öeldaks, mis asi tegelikult maksab. On ju nii?”

“Jah...” vastas Roxanne, jättes lause lõpetamata, pilk suunatud kaugusse. Keira jälgis Roxanne’i pilku ja nägi suurt musta maasturit sõbranna auto kõrval peatumas.

Autost väljus mees ja tegi ringi ümber Porsche. Tema taga kõndis veel teinegi mees.

“Kas kumbki neist on majaomanik?” küsis Keira.

Roxanne raputas pead.

“Mitte päris nii.”

“On need sinu sõbrad?”

Keira püüdis sõna “sõbrad” öelda sarkasmita, sest noormeeste välimus oli kõike muud kui usaldusväärne.

“Lihtsalt tuttavad,” kohmas Roxanne telefoni taskusse peites. “Oota minutike, pean nendega paar sõna vahetama.”

Roxanne läks kiirustades ära, jättes mitte midagi taipava Keira endale nõutult järele vaatama. Keira jälgis läbi akna, kuidas sõbranna kahtlaste noormeestega vestleb. Tütarlapse pingestatud poos rääkis sellest, et ta on erutatud. Mõne minuti pärast loobus Keira viljatutest katsetest midagi huulte liikumise järgi aimata, sest ta telefon hakkas helisema. Keira vaatas numbrinäitu ja otsustas esialgu mitte vastata.

Roxanne käitumist kopeerida oli muidugi rumalus. Teisel pool oli tüütu, kuid samas tähtis klient. Keira tervitas Madelaine’i ja püüdis ausalt vastata ta küsimustele pistikupesade ja lülitite arvu kohta. Samal ajal jälgis ta silmanurgast väljas toimuvat.

Seal küpses nähtavasti tüli. Keira tahtis juba majast välja joosta, kuid Roxanne tõstis tema peatamiseks käe. Keira toetas käed vastu paksu aknaklaasi.

“Hei, mida te seal teete?”

Loomulikult ei kuulnud Roxanne teda ja lisaks sellele hüppas ta juba maasturi esiistmele.

“Neetud!”

Keira haaras kiiresti telefoni ja valis sõbranna numbri.

Pärast teist kutset kostis automaatvastaja kiretu hääl: “Tere, olete helistanud Roxanne Piersile. Palun jätke oma nimi ja number ning teade pärast signaali. Helistan teile esimesel võimalusel...”

Nojah, kuid siiski oleks telefonis meeldivam kuulda perenaise enda häält.

“Roxanne, olen Keira, helista mulle kohe ja selgita, mis teoksil.”

Ta lülitas telefoni järsu liigutusega välja. Siiski helistas ta mõne aja pärast kontorisse.

“Susanne,” palus ta sekretäri, “ole hea ja anna mulle teada, kui Roxanne kontorisse helistab või sinna ilmub. Jah, tegelikult peaks ta siin olema, kuid olukord on muutunud.”

Keira kuulas ära hulga küsimusi ja jättis siis hüvasti.

Möödus viisteist minutit, siis kakskümmend, nelikümmend...Veel mõni kõne Roxanne’ile, kuid ikka tulemuseta – kogu aeg vastas automaatvastaja. Keira mõistis, et peaks tekkinud olukorras muretsema, kuid kõik oli ju juhtunud Roxyga. Harilik jalustrabav, nördimust tekitav tembutamine tema poolt. Kui palju tegemata tehinguid! Kui palju ebameeldivusi! Ei, temaga tuleb asjad selgeks rääkida, praegu aga peab säilitama rahu.

Keira läks luksuslikku elamut kaunistava veekardina juurde ning pistis sõrmed jaheda joa alla. Pinge oli nagu pühitud. Ta naeratas. Jah, sellisesse majja koliks küll ükskõik millise mehega. Mingi seksuaalse vägimehega näiteks – kellegi Mitch Braueri sugusega.

Huvitav, kust selline mõte?

Neiu tõmbus veest eemale. Hämmastav, miks talle praegu just nimelt Mitch meenus? Ei olnud ju mees kunagi tema tuliste fantaasiate kangelane olnud, ehkki vahel tekitab alateadvus talle selliseid üllatusi.

Ei olegi nii lihtne visata peast mõtteid inimesest, kes kunagi oli olnud hea tuttav. Nüüdseks on Mitch Brauer ja ka Sandy Bandi linnake minevik.

Roxanne’i saladuslikust kadumisest oli möödas juba hulk aega. Et millegagi tegelda, otsustas Keira sorida pisut äripartneri diplomaadikohvris. Ei ole küll ilus, kuid järsku leiab ta sealt Porsche võtmed.

Keira pani raadio mängima, sest vaikus hakkas juba närvidele käima.

Aeg muudkui venis. Jumal tänatud, et tal arvuti kaasas on, saab vähemalt mängida. Et see Roxanne ka käituda ei oska! Tema ema, õed ja vend Stewe on hoopis teistsugused. Muide, Keira ei suhelnud nendega enam ammu. Kahju!

Kella kolmeks oli ta end täiesti ära vaevanud mõttega sellest, kui mitmendat korda ta juba Roxanne’i vastutusvõimetuse ohvriks oli langenud.

Keira oli marus, ta sulges müüki pandud maja ukse ja sõitis kontorisse.

Autoparkla firma Whitman & Piers juures oli tühi. Kui Keira platsile keeras, hakkas päike horisondi taha kaduma.

Kontorisse sisenenud, kontrollis neiu Roxanne’ile suunatud teateid. Ei midagi! Ta jättis sõbranna auto võtmed kirjutuslauale ja otsustas end hellitada värskendava kokteiliga.

Tuleb kuidagimoodi pingest vabaneda, aga enne veel helistada isale. Issi ees peab väheke pugema, et võiks laenuks raha küsida. Tal tuleks end Roxanne’ist lahti osta ja ta igaveseks oma elust kustutada...

Uuesti autorooli istunud, sõitis Keira maja juurde, kus ta juba kolm aastat oli elanud, üürides seda pinda küllaltki odavalt.

Sissesõidualleele sõites märkas ta maja trepil seismas kaht meest. Täiesti võõrad. Vanemal mehel oli seljas must särk ja jalas liibuvad püksid, teine paistis eelistavat heledaid toone.

Keira muutus ettevaatlikuks. Ta sõitis aeglaselt majast mööda ja pööras nurga taha ning märkas, et tema majast veidi eemale tee äärde oli pargitud sinine veoauto. Autole lähenedes silmitses Keira kõrvalistmel istujat: tundus olevat täiesti tavaline naisterahvas tumedate, kastanivärvi juuste ja klassikalise kostüümiga, mida harilikult kannavad keskastme ametnikud. Esialgu tundus Keirale, et ta tähelepanu ei köida miski, kuid... siiski-siiski... Ta usaldas oma intuitsiooni: daamike ei olnudki nii väga tavaline, temast õhkus ebameeldivat ähvardust.

Keira surus jala gaasipedaalile ja sööstis peatänavale.

“Jumal, oh jumal küll!”

Neiu närvid ei pidanud vastu. Lausprobleemid: ülekoormus töö juures, mitte mingit isiklikku elu ja veel sõbranna, kes on äri oma intriigidega huku äärele viinud. Ehk helistada sekretärile? Tema vend on eradetektiiv, las uurib välja, milles asi. Pole just kõige parem mõte, kuid antud momendil paremaid ei olnud.

Hoides vasaku käega rooli, hakkas ta paremaga kindalaekast mobiili otsima. Keira tahtis juba kontori numbrit valima hakata, kui telefon helises. Ootamatusest pidi neiu süda rinnust välja hüppama.

Veidi rahunenud, sõnas ta:

“Halloo!”

“Me teame, et need on sinu käes!”

Võõras mehehääl hirmutas Keirat.

“Mis “need”?”

Ta peatas auto. Peamine – mitte paanikasse sattuda.

“Ära mängi lolli!”

“Ma tõepoolest ei taipa, millest on jutt.”

“Roxanne ütles, et oled kursis. Roxanne’i sa ikka tead?”

“Loomulikult.”

“Tubli, ta ütles, et andis need eile sinu kätte. Nüüd aga too need meile.”

Keira nõjatus jõuetult vastu aknaklaasi. Mida oli Roxanne talle andnud? Tubli portsu stressi ja rohkem ei midagi... Milline jama!

“Kas te ei arva, et Roxanne võib valetada?”

Helistaja hakkas naerma. Keiral jooksid selle peale sipelgad üle selja.

“Mitte seekord, kallike! Pane kõik ilusasti ümbrikusse ja jäta õhtul Coco hotelli Suaresile. Politseid ära asjasse sega, on selge?”

Keirat valdas hirm, jahmatusest jäi tal lausa suu lahti. Ta ei olnud kunagi halva reputatsiooniga Coco hotelli sisse astunud.

“Jah, loomulikult, ma püüan!”

“Siis on hästi.”

“Aga kuulge, teie, te raiskate oma aega, rääkige veel kord Roxanne’iga. Mul ei ole aimugi, millest jutt käib ja seda enam ei kavatse ma...”

Ta jäi vait. Telefonist kostvate signaalide järgi mõistis ta, et keegi ei kuula teda enam. Tütarlaps vaatas telefoni, et vähemalt helistaja number meelde jätta. Mingi arusaamatu numbrikombinatsioon. See kõik hirmutas teda. Ei, maksku mis maksab, tuleb Roxanne’iga ühendust võtta. Muud väljapääsu ei olnud.

“Tere, olen Roxanne Piers!”

Jälle automaatvastaja!

“Olen praegu puhkusel, jätke oma teade, helistan teile.”

Olen puhkusel! Keira pigistas kogu jõust telefoni – ta tundis ära oma äripartneri hääle.

“Roxanne, Keira siin. Ma ei saa aru, millisesse räpasesse tehingusse sa mind seekord tõmmanud oled. Ma ei mängi selliseid mänge, mõistad? Nii et võta minuga ühendust, ja otsekohe!”

Keira lõi telefoni klapi järsu plõksuga kinni ja hakkas kujunenud olukorra üle mõtlema.

Võiks ju isegi uskuda Roxanne’i sõnu puhkusest, kuid ei, siin on siiski mingi nipp. Sõbrannaga toimub midagi halba.

Ta võttis uuesti telefoni ja helistas Susanne’ile. Kuni ta ootas, et sekretär kõne vastu võtab, sõitis juba tuttav sinine furgoon temast mööda.

Jälle tekkis ta ihule kananahk.