Читать книгу Saatuse üllatused - Dorothea Kerr - Страница 5

SÕIDA SINNA, KUST kellelgi ei tule pähe sind otsida, oli soovitanud eradetektiiv.

Jah, selline koht on olemas küll, mõtles Keira.

Poolteist päeva pärast kahtlaste tüüpide visiiti jõudis neiu sihtkohta. Pidevast sõidust hallid rõngad silme all, oleks Keira andnud pool kuningriiki võimaluse eest korralikku vanni sukelduda.

Veetnud unetu öö odavas hotellis, vandus ta maapõhja oma kiindumust luksuslikku eluviisi.

Kuhu siis Keira Whitman oli sattunud?

Võttes arvesse eradetektiivi näpunäiteid, samuti oma mõtteid, oli ta tulnud Sandy Bandi.

See oli küllaltki tagasihoidlik kohake. Viimast korda oli ta siin viibinud kolm aastat tagasi. Elu Michigani järve äärses linnakeses võis olla köitev, kui mitte Mitch Brauerile mõelda.

Nende suhe oli arenenud just Sandy Bandis. Jah, on, mida meenutada! Nende lugu oli olnud plahvatusliku iseloomuga. Nad arutlesid paljudel teemadel, vaidlesid, läksid riidu ja leppisid jälle. Üldiselt veetsid nad aega huvitavalt. Ja siis... läksid lahku.

Keira pidurdas ja jätkas sõitu aeglasemalt. Politseijaoskonnast möödudes hakkas ta süda kiiremini lööma. Teda haaras mälestustetulv. Tahtmatult otsis neiu silmadega Mitchi musta Mustangi.

Aga äkki on tal nüüd teine auto? Ilmselt küll.

Seda, et Mitch on endiselt Sandy Bandis politseinik, teadis ta kindlalt. Sellest oli talle jõulude ajal rääkinud vend. Stewe’i naine on Halley, Mitchi õde.

Aga Keira ei olnud ju selleks siin, et vanade tuttavatega kohtuda. Ta tuli siia peitu kahtlaste tüüpide eest, kellega Roxanne end sidunud oli.

Kuidas küll linnake on muutunud!

Mööda peatänavat sõites nägi Keira uut ilusalongi, mõnd riidepoekest, juveeliäri ja paari-kolme pisikest sümpaatset restorani. Oleks Sandy Band mõned aastad tagasi selline olnud, oleks ta siin hoopis huvitavamalt aega veetnud.

Keira pööras vasakule ja suundus mereäärsele teele, mis viis tema vanemate maja juurde. Eramu oli nagu klantspilt ajakirja kaanelt. Samas nägi see välja nii, nagu ei elakski seal keegi. Vanemad viibisid Sandy Bandis harva ning loodetavasti võib ta end nende pesakeses sisse seada.

Neiu sõitis värava ette ja väljus autost. Ta valis salajase koodi – number oli endine.

“Tervitus teile!” pobises ta erutunult.

Väravad avanesid vaikse sahinaga.

Keira sõitis eramu õue, parkis auto, astus sellest välja ja silus seeliku volte. Mööda peaukse juurde viiva trepi arvutuid astmeid sammudes märkas ta kedagi trepimademel seismas. Teda ootas Rosa Higgins, kes oli Whitmanide juures teeninud juba aastaid.

“Miss Keira vist...”

Tütarlaps kuulis majapidajanna hääles irooniat. See käitumismaneer oli talle juba lapsepõlvest tuttav.

Keiral oli väga kahju, et vaatamata oma Inglise päritolule sarnanes Rosa väga vähe Mary Poppinsile.

“Tere, Rosa! Mul on hea meel sind näha. Kas ema-isa on kodus?”

“Nad on Londonis, enne augustit nad tagasi ei jõua.”

“Suurepärane!”

Nüüd saab Keirast ajutiselt luksusliku villa elanik. Peas mõtted jahedast dušist ja kosutavast puhkusest, astus ta ukse poole.

“Loodan, et sul midagi selle vastu ei ole, kui siin paar päeva peatun?” poetas Keira, kuigi luges küsimust formaalseks.

Rosa hoidis ühe käega ust.

“Võib-olla mitte. Siiski arvan, et koos üürilisega on sul voodis kitsas.”

“Mis jama see on? Mis üürilisega? Isa ei ole kunagi varem maja välja üürinud.”

“Mingi ajani küll, aga nüüd elab siin tema uus äripartner.”

Majapidajanna sisenes majja, püüdes ust neiu nina ees kinni tõmmata.

“Kui su vanemad helistavad, ütlen neile kindlasti, et läbi astusid.”

Unistus jahedast dušist kadus hetkega. Soovimatu külaline vanemate majas… Mis võib veel hullem olla?

“Ära muretse, ma lähen siis ära,” ütles Keira väriseval häälel.

Muie Rosa näol muutus laiaks naeratuseks.

“Sellisel juhul – head teed!”

Põmm! Ja uks sulgus.

Keira vajus longu, masendus oli täielik. Näljane, rahata... ja mitte kellelegi vajalik.

Mis edasi? Plaan oli küpsenud käigu pealt. Ent kui Stewe ja Halley peaksid ka Londonis olema, on nende ridaelamu ju tühi. Oi, kui hästi see praegu Keirale sobiks!