Читать книгу Kuidas öelda jah, kui teie keha ütleb ei - Dr. Lee Jampolsky - Страница 3

Minu teekond

„See ei saa olla. See peab eksitus olema.“

Minu mõistus töötas tühikäigul, hüpates pööraselt ühelt mõttelt teisele, püüdes aru saada, mis on toimumas.

„Ole tähelepanelik,“ ütlesin endale teatava pingutusega. Püüdsin keskenduda sellele, mida arst rääkis, aga meelekohtades pekslev pulss ja tühjustunne maos jäid peale. Ma ei tahtnud tähelepanelik olla. Tahtsin tagasi vaatamata ära joosta.

Siis äkki tahtnuks ma oksendada.

Arst lahkus mõneks hetkeks ruumist, jättes mind haiglariietes üksinda istuma. Ülikooli haigla läbivaatuse ruumi steriilne keskkond täitis iga mu raku, iga poori. Teadvustamata peaaegu mitte midagi peale oma paljaste tuharate läbivaatuselaua külmal terasel, vahtisin mõttelagedalt pead raputades põrandat. „Pagan küll,“ ütlesin ma.

Kümne minuti pärast tuli arst tagasi, vaadates minu haiguslugu, otsekui poleks mind olemas või oleksin kusagil tema märkmelehekülgede vahel.

„Kinnitamiseks ja muude põhjuste välistamiseks on vaja uusi teste.“ Ta rääkis nii asjalikult, otsekui automehaanik räägib rehvide vahetamise vajadusest. Aga fraas muud põhjused kajas mu teadvuses vastu ja andis mulle veel ühe maohaagi. Siis muutusin tuimaks. Olen kindel, et paistis, justkui ma kuulaksin, aga ma ei suuda meenutada midagi muud, mis arst ütles.

Olin tulnud haiglasse näivalt tavaliste, igapäevaste terviseprobleemidega. Nüüd istusin läbivaatuselaua ja oma senise teadaoleva elu serval. Minu elu on nüüd alatiseks muutunud ja arvatavasti palju lühem, kui lootsin. Samal ajal tundus, et seda pole juhtunud ja hetke pärast on see möödas.

Seal ma olin. See oli juhtunud. Ja ma mõtlesin, et ei saa selle vastu mitte midagi teha.

Ebateadlikult elamine

Enne haigla külastamist olin rakendanud tublisti jõupingutusi, et oma elu „kokku koguda“ ja tervikuna hoida. Mul oli õnnestunud end veenda, et elan oma elu tõhusalt ja teadlikult. Ma mõtlesin oma tervisehäirest kui karmist ja järsust sekkumisest oma teadlikku ja terviklikku ellu, see mis ei too kindlasti midagi head kaasa. Kui ma suudaksin vabaneda sellest nähtavasti ületamatust terviseprobleemist, mõtlesin ma, siis võiksin pöörduda tagasi sellisesse ellu, nagu see minu arvates peaks olema.

Ma ei tahtnud tunnistada, et tegelikult ei elanud ma teadlikku elu. Ma ei mõistnud, et olen muutunud pisut arvuti sarnaseks, mu programmid olid etteseadistatud. Mul polnud suurt vajadust teadlikkuseks, kuna kõik mu elus toimus enam-vähem sujuvalt. Aga kui asjad läksid valesti, kui ma jäin haigeks, äratas mu olukord mind üles. Isegi siis vajutasin ma esialgu mõnda aega uinaku nuppu ja keskendusin sellele, et oma elu taas normaalseks muuta.

Tõde on, et seni, kuni ma sain teadlikuks viisidest, kuidas ma olin oma elust ja tervisest harjumuspäraselt mõelnud, kuidas olin mitmesugustele olukordadele ebateadlikult ja kiirustades reageerinud, ei olnud ma võimeline oma tervise suhtes mingeid tõelisi ja arukaid valikuid tegema. Kuna ma tegin tervise kohta otsuseid, mis põhinesid hirmul, tegin ebateadlikke ja viletsaid otsuseid.

Alles kolmanda või neljanda tervisehäire puhul jõudis sõnum mulle pärale. Siis hakkasin viimaks teadlikumalt elama, teadvustades Elu rohkem. Ma mõistsin, et võin püsivamalt, eesmärgistatumalt, teadlikumalt ja ettekavatsetumalt ärgata, teha teadlikumaid otsuseid ja oma tervisehäire kaudu midagi õppida.

Posttraumaatiline areng

Psühholoogina olen alati olnud vähem huvitatud psühholoogia patoloogilisest poolest, mis keskendub sellele, mis on valesti läinud, ja rohkem huvitatud olukordadest, kus inimesed kohutavatele tingimustele vaatamata on võimelised tervenema, arenema, õppima, andma ja paremaks muutuma. Tavakeeles öelduna, mind huvitab küsimus, kas inimest on võimalik õpetada negatiivset positiivseks pöörama. See küsimus on aluseks, usun, kasvavale uuele uurimissuunale, posttraumaatilisele arengule.

Kui te vaatate ükskõik millist karmi tervisehäiret, võite kergesti leida inimesi, kes on sellega silmitsi seisnud ning pole kogenud midagi muud kui tagasilööke ja kannatust. Kui te aga küllalt visalt otsite, leiate ka neid inimesi, kes tulevad samadest (või sarnastest) tervisehäiretest välja targema, kaastundlikuma ja Elu rohkem hindavana.

Kuidas me saame valida, millise kogemuse me tervisehäire näol saame? Sellele küsimusele vastuse leidmine on väga tähtis, sest enamikku meist tabab mingis eluetapis tervisehäire.

North Carolina ülikooli psühholoogid Lawrence G. Calhoun ja Richard Tedeschi kirjeldavad posttraumaatilist arengut kui „positiivset muutust, mis tuleneb millegi väga raskega võitlemisest. See ei ole lihtsalt halva asja automaatne tagajärg“. Minu töö põhineb sellel. Meie võitlused raskete tervisehäiretega võivad tuua positiivse muutuse, kuid see muutus ei ole automaatne. See raamat võib olla teie teerada selle positiivse muutuse poole.

Teadlased on leidnud, – ning minu isiklik ja ka paljude patsientide kogemus kinnitab – et need, kes läbivad posttraumaatilise arengu, seisavad esialgu küsimuste tulva ees selle kohta, mis on juhtunud või juhtumas. Mingil hetkel tunnevad nad tugevaid emotsioone, sageli viha või hirmu. Seejärel alustavad nad isiklikumat ja raskemini tabatavat protsessi, otsimaks juhtunu kõrgemat tähendust. Käesolev raamat tegeleb selle protsessi teise ja kolmanda astmega.

Minu isiklik vastuste otsimine

Peale selle, et ma olen psühholoog, tean oma kogemusest haiguse mõjust elu igale aspektile. Umbes viiekümne neljandaks eluaastaks olin saanud oma osa tervisehäiretest. Noore mehena lebasin kuid haiglas kipsis. Teismelisena ja kahekümnendais eluaastais olin sõltuvuse kütkeis. Psühholoogikarjääri alguses jäin autoimmuunhaiguse tõttu kurdiks. Tegin läbi meeste keskeahirmu, eesnäärme operatsiooni, ja alles mõni aasta tagasi olin peaaegu suremas raskesse bakteriaalsesse kopsupõletikku.

Erinevail aegadel on mu keha torgitud, surgitud, lõigatud ja sellesse tungitud enamail viisidel, kui te kuulda tahaksite, kaasa arvatud kirurgia, kemoteraapia ja ravi steroidide suurte doosidega, mis mõjutasid mu vaimset seisundit. Mul on olnud lamatised ja minu valutavad käsivarred on näinud välja otsekui nõelapadjad, sest neisse oli torgatud loendamatuid nõelu. Kaalukaotus, kõhukinnisus, kõhulahtisus ja üksinduses pimedail öötundidel oksendamine on kogemused, mis on mu mällu sööbinud. Vahepeal tundsin hirmu, viha, haletsust ja lootusetust ning mõtlesin, kuidas ma suudan haiglaarveid maksta ja oma perekonda toetada, kui ma ei ole võimeline töötama.

Otsides vahendeid, kuidas oma tervisehäiretega ning nendega kaasnevate stressi ja emotsioonidega hakkama saada, tundus mulle, et oli olemas kaks peamist lähenemisviisi: traditsiooniline meditsiiniline lähenemine, mis jättis välja tervisehäiretega tegelemise emotsionaalsed, vaimsed ja hingelised komponendid, ja lähenemised, mis suuresti välistasid teaduse. Vähesed lähenemisviisid näisid käsitlevat väga tõelisi, väga valdavaid emotsionaalseid reaktsioone, mida me tervisehäire ajal kogeme, või seda, mida me saame teha oma mõtetega, toetamaks oma füüsilist ja emotsionaalset seisundit, või kuidas need väljakutsed võivad meid arengu juurde juhtida.

Siiski, mõnes teadusasutuses, näiteks Stanfordi ülikoolis tehtud uurimused räägivad meile, et meie elustiil, hoiakud, käitumine, emotsioonid ja mõtted võivad mitte ainult aidata meid haigustest paraneda, vaid kujutavad endast ka väga tugevat ennetusmeditsiini vahendit. Need uurimused näitavad meile lihtsat, kuid väga võimsat fakti: psüühiline ja emotsionaalne seisund mängib meie füüsilises tervises keskset rolli. Uurimused on näidanud ja vähesed professionaalsed meedikud vaidleksid sellele vastu, et probleemid, alates väikestest valudest ja vaevustest kuni kõrge vererõhu ja isegi südamehaiguste või vähini, on põhjustatud emotsionaalse heaolu puudumisest. Enamgi, kuigi paljud arstid tõrguvad arutlemast armastuse rolli üle tervises, tunnistavad paljud neist mitteametlikult oma usku sellesse, et tervise ning stressi ja murede hulga vahel meie elus on sügav seos, või positiivselt öeldes sellesse, kui palju me oma elus armastuse rahustavat mõju kogeme.

Oma elu ja nende inimeste elude põhjal, kellega ma olen töötanud, olen leidnud, et meie emotsioonide, hoiakute ja mõtete mõju on kaugeleulatuv. See mõjutab meie üldist energiataset ja produktiivsust elu kõigis valdkondades. Ajakirja Fortune 2005. aasta 24. jaanuari numbris tsiteeriti dr Norman B. Andersoni, Ameerika Psühholoogia Assotsiatsiooni (APA) tegevjuhi ütlust: „Äriettevõtted tavatsesid mõelda, et produktiivsus sõltub ainult sellest, kui motiveeritud töötaja on. Tänapäevased uurimused näitavad, et inimese füüsiline ja emotsionaalne heaolu on sageli võimaliku produktiivsuse parem mõõdupuu.“

Idee, et vaim mõjutab keha, on muutumas peavoolu arusaamaks. Näiteks APA-l on avalik haridusprogramm eesmärgiga „tõsta teadlikkust, et suundumus inimeste emotsionaalse tervise ja heaolu poole omab mitte ainult otsest positiivset mõju füüsilisele tervisele, vaid võib omada võrdväärset positiivset mõju ka organisatsioonile“. Kui me lisame sellele kõrgenenud teadlikkusele hoolitsuse hinge ja vaimu eest, saab sellest kasu mitte ainult meie füüsiline tervis, vaid ka töö ja suhted.

Elule keskendunud teadlikkus versus hirmupõhine teadlikkus

See raamat käsitleb viise, kuidas universaalsed vaimsed printsiibid, nagu kaastunne, andestamine ja armastus, võivad meil aidata kõige raskemaist aegadest üle saada. Aga ma ei kasuta meelega alati vaimseid termineid ja püüan kasutada nii neutraalset keelt kui võimalik. Kui ma kasutangi sõnu armastus, hing ja seesmine tarkus, ei propageeri ma mingit erilist või suletud uskumuste süsteemi. Vastupidi, kõik need terminid osutavad ühisele niidile, mis jookseb läbi kõigi traditsioonide ja religioonide: usule, et on olemas meist suurem jõud, mis juhatab meid armastusega meie eluteel ka füüsiliste ja/või emotsionaalsete väljakutsete ajal.

Kui me oleme selle jõuga kooskõlas, siis oleme seisundis, mida ma nimetan Elule keskendunud teadlikkuseks. Kui me ei ole selles seisundis, siis viibime hirmupõhise teadlikkuse seisundis. Lisaks on meie mõtlemine samuti kas hirmupõhine või Elule keskendunud. Hirmupõhine mõtlemine ja sellest tulenevad füsioloogilised reageeringud tekitavad suure hulga probleeme või soodustavad nende probleemide ja haigusliku seisundi teket.

Just hirm on alati see, mis hoiab meid Elule jah ütlemast, kui keha ütleb ei. See tuleb mitmesuguses vormis, mitmel põhjusel ja kujul – kaotusehirm, hirm valu ees, hirm selle ees, kuidas meie olukord armastatud inimesi mõjutab.

Viimaste tervisehäirete ajal kogetud hirmust vabanemine nõudis minult julgust loobuda oma vanadest mõtteviisidest ja uskumustest. Kuni ma ei vaadanud üle uskumusi oma olukorra kohta, jäin ma selliseks, nagu olin – enamasti hirmul ning üha enam depressioonis ja vihane. Minu tervisehäire nõudis minult harjumuspärasest täiesti erinevat lähenemisviisi elule, sellist viisi, mida vähesed arstid isegi mainida võtavad.

Esimene samm oli küsida endalt, mida ma oma tervisehäire kohta mõtlen ja usun ning mil viisil mu mõtlemine ja uskumused mõjutavad seda, kuidas ma iga päev elama hakkan. Minu teine samm oli teha ruumi oma emotsionaalsetele reaktsioonidele, neid liialt analüüsimata, mis tähendab, et vahel lubasin endale olla üsna segane.

Soovin, et võiksin öelda, et sain selle aja jooksul põhjalikke vastuseid, kuid suurem osa mu mõtteist olid umbes sellised: „See on jube ja paistab, et paremaks ei lähe niipea – võib-olla mitte kunagi.“ Olin ikka veel hirmul. Tundsin end ohvrina, kellel pole valikut. Haigus ei olnud see, mida ma soovinuks, see oli kindel.

Kuid pikkamööda tekkis rahulikum arusaam, mis ütles: „See ei pruugi olla lõpp või läbinisti halb olukord. Ma võin selle tõttu paremaks inimeseks saada.“

Harjutus: seemne külvamine

Elule jah ütlemine on vahend jõuda mõtlemiselt: „See on kohutav ja ma kaotan arvatavasti väga palju või kannatan lõputult“ mõtlemiseni: „Sellest katsumusest on mul midagi õppida, mingit tarkust ja tähendust“. See nihe võib tunduda tähtsusetu – ja teie praeguses olukorras isegi võimatu – kuid ma kinnitan teile, et see tähendab kõike ja mina olen selle võimalikkuse elav tõestus.

Isegi kui te ei usu, et teie tervisehäire võib olla võimalus arenguks, võite nüüd kohe külvata seemne selle äratundmise kasvuks. Esitage endale järgnevad küsimused, võttes aega igaühe üle mõtisklemiseks ja selle edasiarendamiseks.

Millised on minu uskumused olukorra ja oma keha kohta ning mida see minu elu jaoks tähendab?

Millised on minu tunded?

Kas ma tahan selle uudisega tegelemisel mõnda aega segane olla?

Kas mul on võimalik saada paremaks inimeseks selle läbi, mis mul ees seisab?