Читать книгу Kuidas öelda jah, kui teie keha ütleb ei - Dr. Lee Jampolsky - Страница 4

Häälestumine tervenemisele

Tervenemisvõime avastamine

Olen veetnud rohkem aega arstikabinettides, kliinikutes ja haiglates, kui ma mõelda tahaksin. Olen käinud parimaist parimates kliinikutes ja kohtunud riigi peaekspertidega. Iga kord pidasin ma kõige ärritavamaks asjaks professionaalsete meedikute eeldust, et mina olen oma ravis ja üldises olukorras passiivne osavõtja. Miski ei ärritanud mind rohkem, kui kauged reisid ekspertide juurde, pikk ootamine ja see, et kohtumispäeval ei rääkinud nad mulle peaaegu midagi selle kohta, mis nad mõtlevad, ning reageerisid ärritatult, kui ma rohkem informatsiooni küsisin. See oli harv kogemus, kui arst ja ülejäänud personal kohtlesid mind kui kaasosalist mu tervenemises ja ravis.

Meie tervishoiukultuur peab patsiente passiivseiks osalisteks ja näeb eksperte jumalasarnastena. Ekspertidel arvatakse olevat vastused ja patsiendid ei pea tegelikult teadma palju enamat sellest, millal ravimenetluseks kohale tulla. See kokkuvõte võib tunduda karm, kuid sageli on see norm, nagu te võite juba ise kogenud olla. Paljud inimesed ei pea seda meditsiinimudelit kahtluse alla, sest see nõuab patsiendilt väga vähe vastutust. Meid diagnoositakse, ravitakse ja me loodame parimat. Meile antakse ravim, tehakse operatsioon ja me külastame teisi eksperte. Kellelgi teisel on vastused ja võim meie tervendamiseks, nii ei pea me ise eriti palju vaeva nägema.

Kuid Norman Cousins, hästituntud raamatu „Anatomy of an Illness“ autor, osutab uuele suunale tervishoius: „Õigustatud on oodata arstilt tunnistust, et teadusel ei ole ehk tervise ja tervenemise probleemidele kõiki vastuseid olemas.“ Cousins ei soovita teil loobuda arste külastamast ja seda ei tee ka mina, sest kaasaegne meditsiin ja tehnoloogia on mitmes mõttes tähelepanuväärsed. Kuid ma soovitan teil avastada omaenda võime terveneda, öeldes jah Elule ning saades seega aktiivseks – isegi peamiseks – osaliseks oma tervenemises ja arengus.

Kuigi ma usun, et Elule jah ütlemine suudab teie keha tervendada ja teebki seda, ei ole füüsiline tervenemine selle lähenemisviisi peamine huvi. Tervis, nagu sissejuhatuses öeldud, on lisa seesmisele rahule ja tervenemine on hirmust vabanemine ning pöördumine iseenda tõelise olemuse juurde – ei rohkem ega vähem. Nagu ütleb dr Rachel Naomi Remen: „Tervenemine ei ole niivõrd [füüsiliselt] paranemine, kuivõrd vabanemine kõigest sellest, mis ei kuulu teie olemuse juurde – kõigist ootustest, kõigist uskumustest – ja saamine selleks, kes te olete.“ Niisiis, teie jõud iseennast tervendada seisneb tegelikult võimes saavutada vaimuseisund, kus te suudate vabaneda hirmust ja avastada Elu.

Mida vastutuse võtmine tegelikult tähendab?

Kui ma mainin vastutust seoses tervisehäiretega, siis küsitakse minult sageli, kas ma arvan, et me ise tekitame oma haigused. Mulle ei meeldi see küsimus mitmel põhjusel. Esiteks, kui ma ütlen: „Jah, ma arvan, et me vastutame paljude oma haiguste eest“, siis peetakse mind ekslikult new age’i pooldajaks või ebateaduslikuks, kuigi üsna olulised andmed näitavad emotsioonide, stressi, dieedi, hingeseisundi ja elustiili mõju meie tervise teatud aspektidele ja fakti, et paljud tõsisemad surmahaigused on ennetatavad. Lisaks leian, et see küsimus on tervenemist takistav, eriti algperioodil pärast õnnetust või haiguse diagnoosi, ning võib tekitada süü- või häbitunnet ja emotsionaalselt veel enam rööpast välja viia.

Kui ma kaotasin kuulmise, siis mõned heasoovlikud sõbrad ja isegi inimesed, kes mind vaevu tundsid, ütlesid midagi selletaolist: „Vahel tekitame oma haigused ise. Kas sa oled mõelnud, mida sa ei taha kuulda?“ Teised küsisid, kas minu kuulmisekaotus ei tulene stressist, ja veel mõned küsisid, kas see ei ole varasema narkootikumide tarbimise tagajärg. Aus, julge vastus neile küsijaile olnuks: „Kas sa oled mõelnud, miks sa ei taha, et ma ütleksin sulle, et oled tundetu debiilik?“ – mis oleks küll vaevalt olnud „mõjus reageering“, mida psühholoogilt oodata võiks. Ausalt öeldes tundsin, et see oli neist kalk arvata mu esimesel kokkupuutel kuulmiskaoga, et ma ise selle tekitamiseks midagi tegin. Oma tervisehäire alguses oli mul vaja tegelda sellega, kuidas oma hirmu ja füüsilist seisundit käsitleda, mitte mõelda, kuidas ma selle tervisehäire põhjustasin.

Te näete, et meie egole meeldib kasutada terminit vastutuse võtmine süü omaksvõtmise tähenduses. Ego on see osa meie mõistusest, mis pidevalt defineerib, analüüsib, süüdistusi esitab ja eristusi loob. Selle peamine ülesanne on hoida meid seesmise tarkuse eest. See on osa meie mõistusest, mis usub, et me eristume igaühest, kõigest ja Elust. Meie ego ütleb meile, et me oleme ainult keha, ja täielik tervenemine on meile kättesaamatu – kui see üldse eksisteerib.

Elule jah ütlemine ei alga sellest, et me otsime midagi, mida meie tervisehäires süüdistada, vaid pigem keskendumist sellele, mis toimub meie mõtetes, uskumustes ja emotsioonides nüüd ja praegu ning mida me saame teha selleks, et terveneda ja paraneda. Keskendudes olevikule, pöördume kaudselt, kuid mõjusalt ka mineviku poole – mis meid selle tervisehäire juurde viis – ja produktiivsel moel ka tuleviku poole.

Kui ma kuulmisekaotusega silmitsi seisin, ei vajanud ma kedagi, kes mulle vastutust pähe määriks. Mul oli vaja sellele pehmelt läheneda, siis suutsin sellega mõjusalt tegelda. Huvitaval kombel, kui aja möödudes asjad minu jaoks emotsionaalselt paika loksusid, ei olnud minu ette kerkinud küsimus mitte: „Mida ma ei taha kuulda?“, vaid pigem: „Millised on muud kuulmise viisid peale kõrvadega kuulmise?“ Viimane küsimus on näide sellest, mida ma nimetan õigeks küsimuseks, sest seda küsides tunnistasin nii hetke tegelikkust – ma olin kurt –, kui ka andsin endale õigustuse. Paremates küsimustes sisaldub tavaliselt leppimise ja õigustamise element ning selleks, et öelda jah Elule, on peamine õppida paremaid küsimusi esitama.

Minu puhul tõi parem küsimus kaasa tohutu arengu, samal ajal kui teiste ego-küsimused tekitasid minus vaid süütunnet ja vihastasid mind. Õige ajastamine määrab kõik. Elule jah ütlemine sisaldab üha enam läbimõtlemist eeldavaid küsimusi, kuid mitte sel ajal, kui me päris alguses oma tervisehäire reaalsusega maadleme.

Kui meie eesmärk on tõeline tervenemine, kui me püüame öelda jah Elule, siis ei tähenda „vastutuse võtmine“ süü omaksvõtmist, vaid sammu õigustamise poole. Mulle meeldib mõelda vastutuse võtmisest kui „võimest reageerida“. Olla vastutav oma olukorra eest tähendab olla võimeline sellele positiivselt reageerima.

Esialgu, olles äsja kurdiks jäänud, andis võimalus tunda oma tundeid ilma nende üle liialt arutlemata mulle võime reageerida juhtunule moel, mis viis arengule, samal ajal kui ülemäärane intellektuaalne mõtlemine ahistas mind ning tekitas lihtsalt rohkem hirmu ja viha.

Kui te esimest korda oma tervisehäirega silmitsi seisate, ärge püüdke seda lõpuni mõista. Jätke endale ruumi tunda oma tundeid, ütlemata endale – või laskmata kellelgi teisel öelda – mida te peaksite tundma ja mida mitte. Teadke, et esialgses staadiumis on tähtis lubada endal pisut emotsionaalses segaduses olla. Kui te seda nüüd ei tee, siis on teie hilisem elu ja tervenemine vähem tõhus.

Elule jah ütlemise viisteist printsiipi

Pärast ükskõik millise tervisehäire kogemist olete arvatavasti üleujutatud informatsiooniga arstidelt ja sõpradelt ning teie enda soov oma olukorra kohta rohkem leida sunnib teid arvatavasti veel enam otsima.

Kuid kogu seda informatsiooni tarbides on tähtis järele mõelda, mida te saate teha, et oma vaim rahumeelseisse raamidesse viia ning saada kontakt oma Minaga, oma seesmise tarkuse ja Eluga, otsustamaks, mida selle informatsiooniga peale hakata.

Elule jah ütlemisel on viisteist põhiprintsiipi. Need printsiibid põhinevad sellel, mis on leitud nende inimeste tervendamiseks, kes võitlevad isegi kõige katastroofilisemate olukordadega. Mõned neist tulenevad hoiakulisest tervendamisest, minu isa dr Gerald Jampolsky loodud enesetervendamise meetodist. Tema asutas 1975. aastal Californias Tiburonis hoiakulise tervendamise keskuse ja praeguseks on üle kogu maailma kolmteist sellist keskust. Ta on saanud Ameerika Meditsiiniassotsiatsiooni kõrgeima autasu Excellence in Medicine Pride in the Profession Award. Hoiakulist tervendamist on põhjalikumalt käsitletud minu raamatus „Smile for No Good Reason“.

Mõned Elule jah ütlemise printsiibid pole otsekohe arusaadavad või võivad teie praegusele mõtlemisele isegi võõrad olla. Teisest küljest, mõned printsiibid võivad teile õiged kõlada, kõnetades teie seesmist tarkust. Selles staadiumis ärge muretsege sellepärast, et peaksite nende kõigiga nõustuma või neid mõistma või rakendada oskama. Me räägime printsiipide neist aspektidest hiljem. Nüüdseks on piisav lihtsalt teada, et need on Elule jah ütlemise võtmed.

Ma soovitan teil mitte lugeda neid printsiipe kriitilise meelega, küsides, kas Elule jah ütlemine aitab teid, vaid keskendudes oma kõhutundele. Isegi kui te praegu tunnete segadust, muret või hirmu, on osa teist küps praegu teie elus juhtuvast tervenemiseks ja arenemiseks. Isegi mu tervisehäirete varases staadiumis oli hirmu ja segaduse varjus osa minust näljas tarkuse, sügavuse ja tõe järele. Sestsaadik olen näinud, et see tarkus koosneb kolmest osast: füüsiline, vaimne/emotsionaalne ja hingeline. Seetõttu on viisteist printsiipi Elule jah ütlemiseks niimoodi jaotatud.