Читать книгу Muuda oma mõtteid – muuda oma elu. Tao tarkuse ellurakendamine - Dr Wayne W. Dyer - Страница 6

Elades mõistatusega

Daodejingi avavärsis ütleb Laozi meile: „Tao on nimega ja nimetu.“ Lääne mõistusele tundub see paradoksaalne – ja ongi! Paradoksaalne mõtlemine on Idamaade mõistete puhul tavaline, väljendudes näiteks yin’i ja yang’i või naiseliku ja meheliku puhul, kus asju võib kirjeldada selle ja tollena. Kuid meil Läänes on kombeks vastandeid tajuda kokkusobimatute mõistetena, mis lähevad vastuollu. See raamat soovib anda mõista, et peaksime muutma oma kindlakskujunenud mõtteviise, et näha, kuidas selle käigus muutub ka meie elu.

Tao on tundmatu, nähtamatu mõõde, kust pärineb kõik; samal ajal käib Tao nähtamatult kõigega kaasas. Kui ihkame näha nähtamatut (mõistatust), üritame seda mõtestada välise, vormide maailma kohaselt – Laozi nimetab seda „10 000 asjaks“. Ta õpetab meile, et kui loobume püüdest näha mõistatust, näeme seda tõeliselt. Või nagu mulle meeldiks seda väljendada: „Laske lahti ja lubage Jumalat.“^[1.] Aga kuidas seda teha? Üks võimalus on harjutada paradoksaalsemat mõtlemist, tunnistades endale, et ihaldamine (tahtmine) ja mitteihaldamine (võimaldamine) on üks ja sama … justkui ühe ja sama jätkuvuse mõistatuslikud vastandpooled.

Kui loome tingimused, milles olla vastuvõtlikud, saab ihaldamine selle füüsiliseks väljenduseks; valmistume maailmas elades millegi vastuvõtmiseks. Laozi kohaselt: kui tahame Tao mõistatust näha või tunda, avaldub see mitmesuguste ilmnemiste kujul, aga me ei näe mõistatust ennast. Kuid see pole väljapääsmatu ummikseis! Ihaldamise pinnalt puhkeb õitsele mõistatuslik Tao. Justkui tahtmine muunduks pingutuseta lahtilaskmiseks. Ihaldades näeme ilmnemisi; ihaldamata näeme mõistatust ennast.

Kui keskendume sellele, mida Laozi meile öelda tahab, saab ilmselgeks, et meie maailm pakub selle paradoksaalse protsessi kohta lugematuid näiteid. Mõelge aiapidamisest: ihkame näha küpseid tomateid või kevadel õide puhkevaid nartsisse. Viimaks võimaldame neil kasvada. Mõtleme nüüd asjadele, mis puudutavad tahtmist – kuidas need erinevad võimaldamisest? Tahame jääda magama, kuid ei lase endal seda teha. Tahame pidada dieeti, kuid ei tee seda. Tahame armastada, kuid ei tee seda. Kui siinkohal viidata Taole, seisneks mitteihaldamine usalduses, lubamises ja võimaldamises. Iha on mitteihaldamise algus ja pinnas ning tahtmine on võimaldamise algus ja pinnas. Samad, kuid samas erinevad.

Pöörame tähelepanu neile kordadele, kui oma kehas tunnetame, et oleme ihaldamise ja võimaldamise (või üritamise ja tegemise) vahelises jätkuvuses. Üritame mängida klaverit, juhtida autot või sõita rattaga; sama, kuid ühtlasi erinev tegelikust klaverimängimisest, autojuhtimisest või rattaga sõitmisest. Kui ihaldame ja õpime tegema neid välise maailma tegevusi, saame mingil hetkel lihtsalt võimaldada endal seda teha. Asi on selles, et peame oma kehas eristama üritamist ja võimaldamist ning viimasega kaasas käivat pingutuseta tunnet. See harjutus paneb meid ühtlasi paremini teadvustama nähtamatut mõistatust ja 10 000 asja, mis on meie maailma tajutavad nähtused.

Need 10 000 asja, millele Laozi viitab, on kategoriseeritud, klassifitseeritud ja teaduslikult nimetatud maised objektid, mille abil saame anda edasi ja määrata, millest me räägime ja mõtleme. Kuid hoolimata kogu meie tehnoloogilisest võimekusest ja teaduslikust kategoriseerimisest ei suuda me tühjalt kohalt luua inimsilma või -maksa ega isegi viljatera. Kõik need asjad – nagu ka muu, mis moodustavad tuntud või nimedest koosneva maailma – saavad alguse mõistatusest, igavesest Taost. Just nagu maailm ei koosne äranimetatud osadest, ei koosne meie vaid füüsilistest koostisosadest: nahast, luudest ja kehas leiduvatest vedelikest. Ka meie oleme igavene Tao, mis nähtamatult paneb meie keelt kõnelema, kõrvu kuulma ja silmi nägema, et me kogeksime ilmnemisi ja mõistatust. Kui võimaldame sel nimetul mõistatusel esile kerkida, ongi see Tao harjutamine.

Kas sellega kaasneb mingi oht? Muidugi mitte. Kas see tähendab, et peaksime usaldama mõistatust ka sel hetkel, kui meid röövitakse või kahjustatakse? Ilmselt mitte. Kas see tähendab, et me ei peaks kunagi katsuma midagi muuta? Ei. See tähendab, et harjutame oskust püsida mõistatuses ning lubada sel takistamatult endast läbi voolata. See tähendab, et võimaldame paradoksil vormuda ja mõistatusel lahti rulluda.

Harjutage Taod; leidke oma isiklikud viisid elada mõistatuses. Nagu ütleb Laozi esimeses värsis: „Mõistatus ise on värav kõige mõistmiseni.“

Järgnevalt minu nõuanne selle värsi igapäevaseks harjutamiseks 21. sajandil.

Esmatähtis on mõistatust nautida!

Laske maailmal rulluda lahti, ilma kõigele seletust otsimata. Laske suhetel lihtsalt olla, kuna kõik kulgeb kõrgema plaani kohaselt. Ärge üritage kõike tööle saada – lubage sel lihtsalt juhtuda. Ärge pingutage liigselt, et mõista oma partnerit, vanemaid, ülemust või ükskõik keda, kuna Tao töötab kogu aeg. Kui eeldused purunevad, harjutage sellega leppimist. Lõdvestuge, laske lahti ja tunnetage, et teatud ihad seonduvad soovitud kujutlusega maailmast, mitte tegeliku olukorraga. Muutuge nutikaks vaatlejaks, kes ei langeta kõige kohta hinnanguid ja on sagedamini valmis teisi ära kuulama. Leidke aega, et avada oma meel põnevale mõistatusele ja ebamäärasusele, mida me kõik kogeme.

Harjutage lahtilaskmist pidevast nimetamisest ja sildistamisest

Sildistamisprotsessi omandas enamik meie seast juba kooliajal. Õppisime kõvasti, et oskaksime asju õigesti määratleda ja saada „häid hindeid“. Valdav osa haridusasutustest tähtsustavad määratlemisoskust ja omistavad lõpetajatele kraade, mis viitavad teadmistele kindlates kategooriates. Kuid me teame, ilma et keegi peaks seda ütlema, et ükski tiitel, kraad ega austav silt ei määra meid tõeliselt ära. Samamoodi, nagu vesi pole sõna vesi – ega ka aqua, Wasser või H2O –, pole ka miski muu siin universumis vaid nimi. Hoolimata meie igavesest kategoriseerimisest ei saa ühtki looma, lille, mineraali ega inimest lõplikult ära kirjeldada. Nõnda ütleb ka Tao meile: „Nimetatud nimi pole igavene nimi.“ Nautigem nähtava ja tuntava hiilgust, ilma pidevalt pähe tuupimata ja kategoriseerimata.

Harjutage nüüd Taod

Üritage tänase päeva jooksul panna tähele mõnd hetke, kus mõni inimene või olukord teid ärritas või pahandas. Otsustage, et selsamal hetkel teete Taod (või harjutate Kulgemist), vaadates huviga enese sisse, kus püsite jätkuvalt iha ja lahtilaskmise vahel. Lubage tekkida paradoksil, mis seisneb soovis, et ärritaja kaoks, lastes sel samas olla. Vaadake sissepoole, kus see elab teie mõtetes, ning laske endal seda tunda, ükskõik kus see parajasti asub või kuidas see teie kehas ringleb.

Keskendage kogu oma tähelepanu avatuse saavutamisele, lastes sallivusel eneses sõbruneda mõistatusega. Jälgige, kuidas see tunne ilmneb: vahest keerab see teil kõhus või muudab teie selja kangeks või kraabib kurku. Laske sel olla mõistatuslik sõnumitooja eneses ja pöörake sellele hinnangutevaba tähelepanu. Pange tähele, kuidas ihkate, et see tunne kaoks, ning laske enesel seda kaastundlikult vaadelda. Leppige kõigega, mis juhtub. Seiske silmitsi mõistatusega iseendas, ärge andke talle nime, ärge seletage või õigustage seda. Esialgu on vahe vaid vaevumärgatav ning peate ise vastutama selle äratundmise eest. Vaid teie ise saate valmistada ette pinda mõistatuses elamise kogemiseks.

1  Originaalis „Let go and let God.“ [ ↵ ]