Читать книгу Muuda oma mõtteid – muuda oma elu. Tao tarkuse ellurakendamine - Dr Wayne W. Dyer - Страница 8

Elades paradoksaalses ühtsuses

Millegi ilusana nägemine põhineb hinnangute andmist ja duaalsust soodustaval uskumussüsteemil. See mõtlemisviis on meie kultuuris laialt levinud ja igapäevane ning sel on ühiskonnas koguni teatud väärtus. Ma soovitan teil juurelda paradoksaalse ühtsuse idee üle, mida tutvustab Daodejingi teine värss. Oma mõtlemist muutes suudate muuta ka oma elu ning elada ühtsuse õndsuses.

Kas teile on kunagi tulnud pähe, et ilu sõltub millegi inetuna määratlemisest? Idee ilust loob ühtlasi käsitluse inetusest ning vastupidi. Mõelge vaid, kui paljud arusaamad selles „duaalses uskumussüsteemis“ põhinevad vastanditel: inimene on pikk vaid siis, kui uskumussüsteem sisaldab arusaama lühidusest. Meie käsitlus elust ei saaks eksisteerida ilma surmata. Päev on öö vastand. Mehelik naiseliku antitees.

Aga kui kõike kogeda osana (või vilksatusena) ühtsuse täiusest? Mulle tundub, et sellele Laozi viitabki, kui kirjeldab pühameest, kes „elab avatuna näilises duaalsuses, paradoksaalses ühtsuses“. Kujutage ette täiuslikku ühtsust, mis eksisteerib koos näilise duaalsusega ning kus vastandid on vaid inimmeelte antud hinnangud 10 000 asja maailmas. Nartsiss ei pea karikakart endast ilusamaks või koledamaks ning kotkas ja hiir ei mõtle elu ja surma vastandlikkusest. Puud, lilled ja loomad ei tea ilust või inetusest; nad lihtsalt on … koosõlas igavese Taoga, ilma hindamata.

Kui pühamees elab avatuna näilises duaalsuses, sünteesib ta allika ilmnemisega ega loo selle kohta arvamust. Elamine hinnanguid andmata, täiuslikus ühtsuses – Laozi õhutab lugejaid tegema just seda. Ta loodab, et tarkuse abil suudame näilised vastandid ühtsustada ning elada terviklikku elu. Tao täiuslikkus võimaldab näilist duaalsust, nähes samas ühtsust, mis on tegelikkus. Elu ja surm on sama. Voorus ja patt on hinnangud, üht ei saa teiseta ära tunda. Need on tervikliku elu paradoksid; see on igaveses Taos elamine. Kui vastandipaaride ebakõlad on ületatud või õnnestub neid vähemalt läbi näha, siis voolavad nad elust läbi nagu tõus ja mõõn.

Harjutage olema elav, hingav paradoks igal eluhetkel. Kehal on füüsilised piirid – see algab ja lõpeb ning koosneb ainest. Kuid see sisaldab midagi, mis ületab kõik piirid, mida ei saa samastada ainega, sest on igavese ja vormita. Olete üheaegselt nii Tao kui 10 000 asja. Laske vastanduvatel ideedel teis üheaegselt kohal olla. Lubage endas olla vastandlikel mõtetel, ilma et need üksteist tühistaksid. Uskuge kindlalt oma vabasse tahtesse ning võimesse mõjutada ümbritsevat, kuid andke end samas sisemise energia hoolde. Teadke, et hea ja kuri käivad käsikäes. Teiste sõnadega: leppige ainelise maailma duaalsusega, kuid püsige samas pidevas kontaktis igavese Tao ühtsusega. Siis kaob rumal vajadus tõestada, et meil on õigus ja teised eksivad.

Usun, et Laozi rakendaks Daodejingi tänases maailmas järgmiste nõuannete abil.

Elage terviklikku elu

Sisenege ühtsuse maailma, olles teadlikud kalduvusest jagada kõike heaks ja halvaks, õigeks ja valeks. Kole või inetu on füüsilise maailma standardid, mitte Tao omad. Üritage saada aru, et duaalsus on vaid mõtteline. Teiste sõnadega, inimesed näevad välja sellised, nagu nad on, ja see on kõik – kriitika pole alati vajalik ega kasulik. Nähke Taod rullumas lahti kõigis, sealhulgas iseendas, ning püsige rahujalal sellega, mida märkate.

Olge tubli loom ja liikuge vabalt, et teid ei koormaks mõtted sellest, kus peaksite olema ja kuidas peaksite käituma. Näiteks võite end kujutada saarmana, kes elab „saarmalikult“. Te pole hea ega paha, ilus või inetu, tubli töömurdja või laiskvorst … olete vaid saarmas, kes liigub vees või maismaal vabalt, rahumeelselt, mänguliselt ja ilma hinnanguid andmata. Kui on aeg kehast lahkuda, siis teete nii, võttes taas sisse koha ühtsuse puhtas mõistatuses. Seda peabki Laozi silmas, kui ütleb: „Töö saab tehtud ja unustatakse. Seega kestab see igavesti.“

Teiste sõnadega ei pea kehast lahkuma, et kogeda igavikku; isegi piiratud olekus võite tunda oma igavest mõõdet. Kui duaalsus ja hinnangud kuhjuvad, laske neil olla osa täiuslikust ühtsusest. Kui teised inimesed loovad ebakõlasid, püsite teie Taod harjutades alati ühtsuse juures.

Saavutage rohkem, üritades vähem

Püüdlemine on osa tervikust; mittepüüdlemine on teine osa. Sulatage need ebakõlad kokku ning tulemuseks on püüdluseta tegu, mis ei klammerdu tulemuse külge. Just nagu tantsiksite kellegagi. Üritate midagi teha, võtate sisse asendi, kuulate muusikat ning lasete samas asjadel minna, lasete endal ja partneril vabalt liikuda. Kombineerige need niinimetatud vastandid üheks, ilma hinnangute või hirmuta. Mõnd tegu „tubliks püüdluseks“ ristides väljendate usku, et kõvasti pingutamine on parem kui üldse mitte pingutada. Kuid pingutus eksisteerib vaid tänu usule, et on olemas ka mitte pingutamine. Kui üritame prügi maast üles korjata, on see vaid tegu, üritamisest hoolimata. Kui oleme selle maast üles korjanud, pole tähtis, kas pingutasime või mitte.

Saage aru, et võite tegutseda, ilma et lisaksite sellele sõnalisi hinnanguid nagu püüdlus või pingutus. Võite pingutada, kuid ei pea keskenduma tulemusele. Kui kaotada vastandid, siis saavad need paradoksaalsel kombel üheks ning enam pole vaja end samastada ühe või teisega. Ma kujutan ette, et tänapäevases keeles võtaks Laozi Daodejingi teise värsi kokku kahe lihtsa sõnaga: lihtsalt ole.

Harjutage nüüd Taod

Harjutage Taod juba täna, märgates mõnd võimalust end kaitsta või oma tegevust õigustada, kuid loobudes seda tegemast. Selle asemel vaadake endasse ning märgake arusaamatuse olemust, tajuge seda kogu oma füüsilises kehas. Püsige selle juures, mis on, ning ärge üritage seda pehmendada välise maailma teel sammumisega, mis koosneb selgitamisest ja õigustamisest. Ärge minge kaasa näilise duaalsusega, mõeldes: kas mul on õigus või ma eksin? Õnnitlege end, et tegite valiku jääda püsima paradoksaalsesse ühtsusesse, terviklikkusse, kus sisaldub kogu tundeskaala. Olge endamisi tänulik, et teil on see võimalus, ning jääge kindlaks pühamehe tee harjutamisele!