Читать книгу Grey. «Viiskümmend halli varjundit» läbi Christiani silmade - E. L. James - Страница 7

ANASTASIA ROSE STEELE

Snd:	10. sept 1989, Montesano, WA
Aadress:	1114 SW Green Street, krt 7, Haven Heights, Vancouver, WA 98888
Mobiiltelefon:	360-959-4352
ID nr:	987-65-4320
Pank:	Wells Fargo Bank, Vancouver, WA: Arve nr 309361; arvel 683.16 dollarit
Amet:	üliõpilane Vancouveri ülikool; inglise keel
GPA:	4,0
Eelnev haridus:	Montesano Jr. Sr. High School
SAT:	2150
Töökoht:	Claytoni tööriistakauplus, NW Vancouver Drive, Portland, OR (osalise tööajaga)
Isa:	Franklin A. Lambert, snd 1. sept 1969, srn 11. sept 1989
Ema:	Carla May Wilks Adams, snd 18. juuli 1970
	Abikaasa Frank Lambert 1. märts 1989,
	lesk 11. sept 1989
	Abikaasa Raymond Steele 6. juuni 1990,
	lahutatud 12. juuli 2006
	Abikaasa Stephen M. Morton 16. aug 2006,
	lahutatud 31. jaan 2007
	Abikaasa Bob Adams 6. apr 2009
Poliitiline liikmelisus:	tuvastamata
Religioosne liikmelisus:	tuvastamata
Seksuaalne orientatsioon:	teadmata
Suhted:	hetkel teadmata

Ma juurdlen juba sajandat korda selle kokkuvõtte kallal, mis kaks päeva tagasi minu kätte jõudis, püüdes mõistatuslikust preili Anastasia Rose Steele’ist mingit aimu saada. Mul ei õnnestu seda paganama naist peast välja visata ja see hakkab mind tõsiselt närvi ajama. Viimasel nädalal, eriti igavate koosolekute ajal, olen end pidevalt leidnud seda intervjuud meenutamas. Ta sõrmed kohmitsemas diktofoni kallal, see, kuidas ta juuksed kõrva taha lükkab või huulde hammustab. Jah. Huulde hammustamine meenub mulle iga kord.

Ja siin ma nüüd siis olen, Claytoni tööriistapoe juures – see on Portlandi äärelinnas asuv pereäri, kus Anastasia töötab.

Sa oled lollpea, Grey. Miks sa siin oled?

Ma teadsin, et sinna see asi viib. Kogu nädala teadsin, et pean teda jälle nägema. Ma olin teadnud seda sellest ajast peale, kui ta liftis mu nime ütles. Ma püüdsin sellele vastu seista. Ma ootasin viis päeva, viis piinarikast päeva, et näha, kas suudan teda unustada.

Ja ma pole mingi ootaja. Ma vihkan ootamist ... ükskõik mille ootamist.

Ma pole kunagi varem ühtki naist taga ajanud. Naised, kes mul on olnud, said aru, mida ma neilt ootan. Praegu ma kardan, et preili Steele on lihtsalt liiga noor ja ta pole huvitatud sellest, mis mul on pakkuda. Või äkki on? Kas temast saaks kunagi hea alistuja? Ma raputan pead. Niisiis, siin ma olen, eriline lollpea, ja istun parkimisplatsil Portlandi masendavalt igavas äärelinnas.

Anastasia taustauuring ei andnud midagi erilist – peale kõige viimase fakti, mis on mu mõtetes olnud esikohal. See on põhjus, miks ma siin olen. Miks teil poiss-sõpra pole, preili Steele? Seksuaalne sättumus teadmata – võib-olla on ta lesbi. Ma turtsatan, mõeldes, et see on väga ebatõenäoline. Ma meenutan küsimust, mis ta intervjuul küsis, ta ehtsat piinlikkust, seda, kuidas ta nahk äkki heleroosaks muutus ... Ma olen kannatanud nende tiiraste mõtete all sellest ajast saadik, kui teda kohtasin.

Seepärast sa siin oledki.

Ma tahan teda hirmsasti jälle näha – need sinised silmad on mind kummitanud isegi unenägudes. Ma pole Flynnile temast midagi rääkinud ja mul on selle üle hea meel, sest praegu ma käitun nagu mingi jälitaja. Võib-olla peaksin Flynnile rääkima. Ei. Ma ei taha, et ta hakkaks mind oma lahenduskeskse lühiteraapiaga kiusama. Mul on vaja lihtsalt millegagi mõtted kõrvale viia ja ainus, mis ma tahan, on see, kes töötab müüjana tööriistapoes.

Sa oled kogu selle tee ette võtnud. Vaatame, kas väike preili Steele on nii võluv, nagu sa mäletad.

Etendus algab, Grey.

Uksekell teeb tuima elektroonilist häält, kui ma kauplusse astun. See on palju suurem, kui väljast tundub, ja ehkki lõuna on juba peaaegu käes, on laupäeva kohta vaikne. Siin on riiulite kaupa tavalist tööriistakraami, mida võis oodatagi. Ma olen unustanud võimalused, mida tööriistapood võib pakkuda inimesele nagu mina. Tavaliselt ostan internetist, mis mul vaja on, aga kui ma juba siin olen, siis võib-olla võtan mõne asja: teipi, kardinarõngaid. Just. Ma mõtlen hurmava preili Steele’i üles otsida ja pisut lõbutseda.

Mul võtab ta leidmine aega kolm sekundit. Ta kössitab leti taga, silmitseb pingsalt arvutiekraani ja sööb oma lõunat – sõõrikut. Hajameelselt pühib ta suunurgast puru ja paneb suhu ning lakub oma sõrme. Mu riist tõmbleb selle peale.

Mis ma olen, neliteist?

Mu keha reaktsioon ajab mind närvi. Võib-olla jääb see järele, kui ma ta kinni seon, kepin ja piitsutan ... ja mitte ilmtingimata selles järjekorras. Jah. Just seda mul vaja ongi.

Ta on oma ülesandest täielikult haaratud ja see annab mulle võimaluse teda uurida. Iharaid mõtteid kõrvale jättes – ta on võluv, tõesti võluv. Ma mäletasin teda õigesti.

Ta tõstab pilgu ja tardub. See on sama rammestav kui esimesel korral, kui teda kohtasin. Ta naelutab mulle äratundva pilgu – ma arvan, et ta on rabatud – ja ma ei tea, kas see on hea või halb reaktsioon.

„Preili Steele. Milline meeldiv üllatus.”

„Härra Grey,” ütleb ta katkendlikult hingates ja erutatult. Ahaa, hea vastus.

„Ma olin siinkandis. Pean mõned asjad ostma. Meeldiv on teid jälle näha, preili Steele.” Tõesti väga meeldiv. Tal on seljas keha ümber hoidev T-särk ja teksased, mitte mingi vormitu värk, mida ta varem sel nädalal kandis. Tal on väga pikad jalad, sale piht ja täiuslikud rinnad. Ta huuled on ikka veel üllatusest paokil ja ma pean võitlema sooviga ta lõuga pisut tõsta ja suu kinni panna. Ma sõitsin siia Seattle’ist ainult selleks, et sind vaatama tulla, ja see, kuidas sa praegu välja näed, oli tõepoolest seda sõitu väärt.

„Ana. Mu nimi on Ana. Millega ma saan teid aidata, härra Grey?” Ta hingab sügavalt sisse, ajab selja sirgu nagu intervjuul ja kingib mulle teeseldud naeratuse, mida ta kindlasti klientide juures kasutab.

Mäng on alanud, preili Steele.

„Mul oleks mõnda asja tarvis. Alustuseks mõned kaablid.”

Mu palve viib ta tasakaalust välja; tundub, et ta on rabatud.

Oh, sellised asjad on toredad. Sa hämmastud, nähes, mida kõike võib paari kaabliga korda saata, kullake.

„Meil on neid mitmes pikkuses. Kas ma näitan teile?” ütleb ta, suutes nüüd midagi öelda.

„Palun. Näidake mulle.”

Ta astub leti tagant välja ja viipab riiulite suunas. Tal on tossud jalas. Hetkeks mõtlen, milline ta kõrgetel kontsadel välja näeks. Louboutinid … just, Louboutinid.

„Need on elektrikaupade osakonnas, kaheksandas vahes.” Ta hääl väriseb ja ta punastab …

Ma avaldan talle mõju. Mu rinnus puhkeb lootus.

Ta pole lesbi. Ma muigan.

„Teie järel.” Ma sirutan käe, et ta teed juhataks. Et ma lasen tal enda ees kõndida, annab mulle võimaluse imetleda ta fantastilist tagumikku. Ta pikad paksud hobusesabas juuksed liiguvad nagu metronoom puusade õõtsumise rütmis. Temas on tõesti kõik olemas: ta on armas, viisakas ja ilus, tal on kõik füüsilised omadused, mida ma alistujas hindan. Aga miljoni dollari küsimus on see, et kas ta võiks alistuja olla. Ta ilmselt ei tea sellest elustiilist – minu elustiilist – mitte midagi, aga ma tahaksin väga talle seda tutvustada. Sa ruttad ette, Grey.

„Kas te olete Portlandis äriasjus?” küsib ta mu mõtteid katkestades. Ta hääl on peenike; ta teeskleb huvipuudust. Ma tahaks selle peale naerma hakata. Väga harva ajavad naised mind naerma.

„Ma käisin ülikooli põllumajandusosakonnas. See asub Vancouveris,” valetan ma. Tegelikult tulin ma siia selleks, et sind näha, preili Steele.

Ta kukub näost ära ja ma tunnen end jube pahasti.

„Ma rahastan seal praegu üht uurimust, mis puudutab külvikordi ja mullateadust.” Vähemalt see on tõsi.

„See on osa teie maailma toitmise plaanist?” Ta kergitab lõbustatult kulmu.

„Midagi sellist,” pomisen ma. Kas ta naerab minu üle? Oh, ma tahaks sellele lõpu teha. Aga kuidas alustada? Võib-olla õhtusöögiga, mitte selle tavalise küsimustikuga … noh, see oleks midagi uut, viia ta välja sööma.

Me jõuame kaablite juurde, mis on sorteeritud pikkuse ja värvi järgi. Hajameelselt libistan sõrmed üle pakkide. Ma võiksin ta lihtsalt välja sööma kutsuda. Nagu kohtamisele? Kas ta oleks sellega nõus? Kui ma talle korraks otsa vaatan, uurib ta oma ristatud sõrmi. Ta ei suuda mulle otsa vaadata … see annab lootust. Ma valin pikemad kaablid. Need on pealegi painduvamad ja nendega saab kahed randmed ja kahed pahkluud kokku siduda.

„Need sobivad küll.”

„Kas veel midagi?”

„Ma tahaksin maalriteipi.”

„Kas te teete remonti?” Oh, kui ta ainult teaks ...

„Siitkaudu,” ütleb ta. „Maalriteip on selles vahes.”

Lase käia, Grey. Sul pole eriti palju aega. Haara ta vestlusesse. „Kas te olete siin kaua töötanud?” Muidugi tean ma juba vastust. Mitte nagu mõned teised, mina uurin tausta. Miskipärast tunneb ta piinlikkust. Jeesus, kui uje see tüdruk on. Mul pole mingit lootust. Ta pöörab kähku ringi ja kõnnib sektsiooni suunas, millel on kiri Remont. Ma järgnen talle innukalt nagu kutsikas.

„Neli aastat,” pomiseb ta, kui oleme teipide juurde jõudnud. Ta kummardub ja võtab kaks rulli, kumbki erineva laiusega.

„Ma võtan selle.” Laiem teip sobib suu sulgemiseks paremini. Kui ta minust mööda läheb, puutuvad me sõrmeotsad korraks kokku. See resoneerub mu niuetes. Neetud!

Ta kahvatub. „Veel midagi?” Ta hääl on vaikne ja kähe.

Jeesus, mul on temale samasugune mõju nagu temal minule. Võib-olla …

„Köit, ma arvan.”

„Siitkaudu.” Ta liigub mööda riiulivahet edasi, andes mulle järjekordselt võimaluse oma tagumikku imetleda.

„Millist sorti te tahate? Meil on sünteetilist ja looduslikust kiust köit ... sidumisnööri ... peenikest köit ...”

Kurat küll – lõpeta ära. Ma oigan sisimas, püüdes eemale peletada kujutlust, kuidas ta mu mängutoas laest alla ripub.

„Ma võtan neli meetrit seda looduslikku sidumisnööri, palun.”

See on karedam ja hõõrub naha marraskile, kui rabelema hakkad ... nöör, mis mulle meeldib.

Ta käed värisevad, aga ta mõõdab neli meetrit nööri välja nagu tõeline proff. Ta tõmbab paremast taskust noa ja lõikab nööri sujuva liigutusega katki, kerib korralikult kokku ning paneb plastikkotti. Muljetavaldav.

„Kas te olite gaid?”

„Organiseeritud ühistegevus pole just päris minu rida, härra Grey.”

„Mis on sinu rida, Anastasia?” Ta pupillid suurenevad, kui teda silmitsen.

Just!

„Raamatud,” vastab ta.

„Millised raamatud?”

„Ah, tavalised. Klassika. Peamiselt Briti kirjandus.”

Briti kirjandus? Brontëd ja Austen, ma võin kihla vedada. Kõik see suur romantika, ninnu-nännu.

See pole hea.

„Kas te vajate veel midagi?”

„Ma ei tea. Mida te veel soovitaksite?” Ma tahan ta reaktsiooni näha.

„Tee-ise mõttes?” küsib ta üllatunult.

Ma tahaks laginal naerda. Oh, kallis, tee-ise pole minu rida. Ma noogutan, surudes alla oma lõbusust. Ta silmad liiguvad mu keha mööda alla ja ma tõmbun pingesse. Ta hindab mu seksikust!

„Kaitserõivaid,” pahvatab ta.

See on kõige ootamatum asi, mida olen kuulnud teda ütlemas pärast gei-küsimust.

„Te ei taha ju oma riideid ära määrida.” Ta osutab mu pükstele.

Ma ei suuda vastu panna. „Ma võin need alati jalast ära võtta.”

„Mm.” Ta läheb näost punaseks nagu peet ja põrnitseb maha.

Ma päästan ta. „Ma võtan mõned kaitserõivad. See oleks ju kohutav, kui ma riided ära määriks.” Midagi ütlemata pöörab ta ringi ja läheb kiiresti mööda riiulivahet edasi ning ma järgnen talle lummatult.

„Kas teil on veel midagi vaja?” küsib ta katkendlikult hingates ja ulatab mulle sinised kaitserõivad. Ta on hirmunud, silmad ikka maas. Jumal küll, mis ta minuga teeb.

„Kuidas artikkel edeneb?“ küsin ma lootes, et ta suudab natuke vabamalt võtta.

Ta tõstab pilgu ja naeratab mulle kergendatult.

Lõpuks ometi.

„Mina seda ei kirjuta, Katherine kirjutab. Preili Kavanagh. Minu toakaaslane, tema kirjutab. Tal on selle üle väga hea meel. Ta on ajalehe toimetaja ja oli väga õnnetu, et ei saanud ise intervjuud teha.”

See on kõige pikem lause, mis ta on öelnud meie kohtumisest alates, ja ta räägib kellestki teisest, mitte endast. Huvitav.

Enne kui jõuan midagi öelda, lisab ta: „Tema ainus mure on see, et tal pole teie originaalfotot.”

Visa preili Kavanagh tahab fotosid. Avalikkuse tähelepanu, eks ole? Ma võin seda teha. See annab mulle võimaluse veeta aega koos hurmava preili Steele’iga.

„Milliseid fotosid ta tahab?”

Ta vaatab mulle otsa ning raputab seejärel hämmeldunult pead, teadmata, mida öelda.

„Noh, ma liigun siin ringi. Homme, võib-olla ...” Ma võin Portlandi jääda. Hotellis tööd teha. Võib-olla Heathmanis. Mul on vaja, et Taylor tooks mulle sülearvuti ja riided. Või Elliot – kui ta just plikadega ringi ei lase – see on tal nädalavahetusel tavaline harrastus.

„Kas te oleksite pildistamisega nõus?” Ta ei suuda üllatusest toibuda.

Ma noogutan talle põgusalt. Jah, ma tahan koos sinuga rohkem aega veeta …

Rahulikult, Grey.

„Kate’il oleks väga hea meel – kui me fotograafi leiame.” Ta naeratab ja ta nägu lööb särama nagu pilvitu koidik. Ta on lihtsalt vapustav.

„Andke mulle homse suhtes teada.” Ma võtan teksaste taskust rahakoti. „Minu nimekaart. Sellel on mu mobiilinumber. Helistage hommikul enne kümmet.” Ja kui ta ei helista, lähen Seattle’isse tagasi ja unustan kogu selle tobeduse.

See mõte masendab mind.

„Hästi.” Ta muudkui naeratab.

„Ana!” Me mõlemad pöörame ringi, kui üks vaba aja disainerirõivastes noormees riiulivahe kaugemast otsast nähtavale ilmub. Ta pilk on preili Anastasia Steele’il. Kes kurat see jobu veel on?

„Ee, vabandage mind hetkeks, härra Grey.” Ta sammub mehe juurde ja see sitapea kukub teda kallistama. Mu veri tarretub. See on ürgne reaktsioon.

Võta oma kuradi käpad ta küljest ära.

Ma pigistan käed rusikasse ja tunnen pisut kergendust, kui ta mehe kallistusele ei vasta.

Nad hakkavad midagi sosinal rääkima. Võib-olla on Welchil valeandmed. Võib-olla on see kutt ta poiss-sõber. Ta tundub olevat sobivas vanuses ega suuda pöörata preili Steele’ilt oma ahneid väikesi silmi. Ta hoiab Anat korraks endast kaugemal, silmitsedes teda uurivalt, ja paneb siis käe talle ümber õlgade. See tundub olevat juhuslik liigutus, aga ma tean, et ta jätab muljet, nagu kuuluks naine talle, ja käsib mul tagasi tõmbuda. Anal on ilmselt piinlik ja ta tammub jalalt jalale.

Raisk. Ma peaksin minema hakkama. Ma olin liiga optimistlik. Ta on selle kutiga koos. Seejärel ütleb ta midagi mehele ja liigub ta käeulatusest eemale, puudutades ta käsivart, mitte kätt, ja jätab ta õlgu kehitades sinnapaika. Selge, et nad pole lähedased.

Tore.

„Ee ... Paul, see on Christian Grey. Härra Grey, see on Paul Clayton. Tema vend on selle koha omanik.” Ta saadab mulle kummalise pilgu, mida ma ei mõista, ja jätkab: „Ma olen tundnud Pauli sellest ajast saadik, kui ma siin töötan, ehkki me ei näe teineteist eriti tihti. Ta tuli tagasi Princetonist, kus ta õpib ärijuhtimist.” Ta muudkui räägib, andes mulle pika selgituse ja öeldes, et nad pole koos. Ülemuse vend, mitte poiss-sõber. Ma tunnen kergendust, aga et nii suurt, on ootamatu, ja see paneb mu kulmu kortsutama. See naine on mulle tõepoolest naha vahele pugenud.

„Härra Clayton.” Mu toon on meelega ametlik.

„Härra Grey.” Mehe käepigistus on pehme just nagu ta juuksedki. Tõbras. „Oodake – mitte see Christian Grey? Grey Enterprises Holdings?”

Jah, mina see olen, jobu.

Hetkega näen, kuidas ta omandiiha muutub alandlikkuseks.

„Ohoo – kas ma võiksin teile midagi tuua?”

„Anastasia ajas selle juba korda, härra Clayton. Ta on olnud väga abivalmis.” Nüüd lase jalga.

„Tore,” ütleb mees vaimustunult ja aupaklikult valgete hammaste särades. „Hiljem näeme, Ana.”

„Kindla peale, Paul,” sõnab ta ja ma jälgin, kuidas Paul poe tagumisse otsa kaob.

„Veel midagi, härra Grey?”

„Ainult need asjad,” pomisen ma. Kurat küll, mul pole enam aega ja ma ei tea ikka veel, kas näen teda homme. Ma pean teadma, kas on üldse mingit võimalust, et ta kaaluks seda, mis mul mõttes mõlgub. Kuidas ma saaksin seda temalt küsida? Kas ma olen valmis võtma endale alistuja, kes mitte midagi ei tea? Tal läheb vaja põhitreeningut. Ma panen silmad kinni ja kujutlen huvitavaid võimalusi, mis see annab … sinnamaani jõudmine on pool lõbust. Kas ta üldse nõustuks sellega? Või olen ma kõigest valesti aru saanud?

Ta sammub tagasi leti juurde ja lööb summad kassaaparaati, pilk nimekirjal.

Vaata mulle otsa, pagan võtaks! Ma tahan ta nägu näha ja ära arvata, mida ta mõtleb.

Lõpuks tõstab ta pilgu. „See teeb nelikümmend kolm dollarit, palun.”

Kas see on kõik?

„Kas te kotti soovite?” küsib ta, kui annan talle krediitkaardi.

„Palun, Anastasia.” Ta nimi – ilus nimi ilusale tüdrukule – voolab sujuvalt üle mu huulte.

Ta pakib ostud kokku. Ongi kõik. Ma pean minema.

„Te helistate mulle, kui tahate mind fotoseansile?”

Ta noogutab, andes mulle krediitkaardi tagasi.

„Hästi. Homseni, võib-olla.” Ma ei saa niimoodi lahkuda. Ma pean talle teada andma, et olen huvitatud. „Oh – ja Anastasia, mul on hea meel, et preili Kavanagh ei saanud teha seda intervjuud.” Ta tundub olevat üllatunud ja meelitatud.

See on tore.

Ma viskan koti üle õla ja väljun poest.

Jah, ehkki ma tean väga hästi, et see on vale, tahan ma teda. Nüüd pean ootama … ootama, kurat küll … jälle. Kasutades tahtejõudu, mille üle Elena oleks uhke, hoian pilgu otse ees, võtan mobiiltelefoni taskust välja ning istun rendiautosse. Ma ei vaata meelega tagasi. Ma ei vaata. Ma ei vaata. Mu silmad liiguvad tahavaatepeeglile, kust näen kaupluseust, aga poeesine on tühi. Ta ei vaata mulle järele.

See on pettumus.

Ma vajutan kiirvalimisklahvil 1 ja Taylor vastab enne, kui telefon jõuab heliseda.

„Härra Grey,” ütleb ta.

„Pane Heathmanis tuba kinni; ma jään nädalavahetuseks Portlandi, ja palun too mulle SUV, arvuti ja paberid, mis selle all on, ning paar komplekti vahetusrõivaid.”

„Jah, sir. Ja Charlie Tango?”

„Las Joe viib lennuväljale.”

„Tehtud, sir. Ma jõuan teie juurde umbes kolme ja poole tunni pärast.”

Ma panen toru ära ja käivitan mootori. Niisiis on mul Portlandis mõni tund aega, kuni saan näha, kas see tüdruk on minust huvitatud. Mida ma peaksin tegema? Ma arvan, et natuke jala käima. Ehk suudan käimisega selle kummalise nälja oma organismist välja ajada.

VIIS TUNDI ON möödas, aga hurmavalt preili Steele’ilt pole ühtki kõnet. Mida kuradit ma üldse mõtlesin? Ma vaatan Heathmani hotelli sviidist alla tänavale. Ma vihkan ootamist, olen alati vihanud. Ilm, mis on nüüd pilvine, pidas vastu seni, kuni sain tehtud tiiru Forest Parkis, aga see ei peletanud kuidagi mu rahutust. Ma olen Ana peale pahane, et ta pole helistanud, aga eriti pahane olen ma enda peale. Mina olen praegu see loll. Milline ajaraiskamine on olnud selle naise tagaajamine. Millal olen ma kunagi mingit naist taga ajanud?

Grey, võta end kokku.

Ohates kontrollin ma jälle oma telefoni, lootes, et pole lihtsalt ta kõnet märganud, aga seal pole midagi. Vähemalt on Taylor mu asjadega kohale ilmunud. Mul on Barney raport diagrammidega ja ma saan rahus tööd teha.

Rahus? Mul pole olnud mingit rahu sellest ajast saadik, kui preili Steele mu kabinetti kukkus.

KUI PILGU TÕSTAN, on hämarus katnud mu sviidi hallide varjudega. Väljavaade olla öösel jälle üksi viib mind masendusse. Kuni mõtisklen, mida teha, vibreerib mu telefon laua poleeritud pinnal ja tundmatu, ent samas tuttav Washingtoni piirkonna koodiga number ilmub ekraanile. Äkki hakkab mu süda peksma, nagu oleksin kümme kilomeetrit maha jooksnud.

Kas see on tema?

Ma vastan.

„Ee ... härra Grey? Siin Anastasia Steele.”

Mu nägu läheb muigele. Nii, nii. Hingetu, närvis, vaikselt rääkiv preili Steele. Mu õhtu muutub paremaks.

„Preili Steele. Kui kena.” Ma kuulen ta katkendlikku hingetõmmet, mis liigub otse mu niuetesse.

Suurepärane. Ma mõjun talle. Nagu tema mõjub mulle.

„Mm ... me tahaksime selle artikli jaoks fotoseansi ära teha. Homme, kui sobib. Kus teile sobiks, sir?”

Minu toas. Ainult sina, mina ja juhtmed.

„Ma peatun Portlandis Heathmanis. Ütleme, kell pool kümme hommikul?”

„Hästi, seal näeme,” sosistab preili Steele, suutmata peita oma hääles kergendust ja rõõmu.

„Ma jään ootama, preili Steele.” Ma panen toru ära, enne kui ta tajub mu elevust ja heameelt. Ma nõjatun tooli seljatoele, silmitsen tumenevat silmapiiri ja tõmban kätega läbi juuste.

Kuidas, põrgu päralt, ma selle asja ära teen?