Читать книгу Grey. «Viiskümmend halli varjundit» läbi Christiani silmade - E. L. James - Страница 8

Moby kõlab valjusti mu kõrvus, kui jooksen mööda Southwest Salmon Streeti Willamette’i jõe suunas. Kell on pool seitse hommikul ja ma püüan lõõgastuda. Öösel nägin teda unes. Sinised silmad, katkendlik hääl ... ta laused lõppesid „sir’iga”, kui ta mu ees põlvitas. Sellest ajast saadik, kui teda kohtasin, on unenäod olnud teretulnud vahelduseks mu tavalistele õudusunenägudele. Huvitav, mida Flynn sellest arvaks. See mõte teeb mu rahutuks, niisiis ei mõtle ma enam sellele ja keskendun oma keha viimasele piirile viimisele, joostes Willamette’i kaldal. Mu jalad põntsuvad kõnniteel ja päike tungib läbi pilvede ning annab mulle lootust.

KAKS TUNDI HILJEM, kui ma tagasi hotelli sörgin, möödun kohvikust. Võib-olla peaksin viima ta kohvi jooma.

Nagu kohtamine?

Noh. Ei. Mitte nagu kohtamine. Ma naeran selle tobeda mõtte peale. Lihtsalt et juttu ajada – küsitleda või nii. Siis saan selle mõistatusliku naise kohta rohkem teada ja kas ta on huvitatud või pole mul lootust. Ma olen üksi liftis ja venitan end. Lõpetanud oma venitused hotellisviidis, olen rahulik ja keskendunud – esimest korda pärast Portlandi saabumist. Hommikusöök on kohal ja ma olen hirmus näljane. See pole tunne, mida ma taluksin – mitte kunagi. Ma istun dressides hommikust sööma ja otsustan, et lähen pärast seda duši alla.

UKSELE KOPUTATAKSE energiliselt. Ma teen lahti ja lävel seisab Taylor.

„Tere hommikust, härra Grey.”

„Hommikust. Kas nad on valmis?”

„Jah, sir. Nad on toas number 601.”

„Ma tulen kohe alla.” Ma sulgen ukse ja topin särgi hallidesse pükstesse. Mu juuksed on dušist niisked, aga mul on kama. Üks pilk peeglis sellele moraalitule tõprale, ja ma väljun ning järgnen Taylorile lifti.

Toas 601 on palju inimesi, tulesid ja kaamerakaste, aga ma märkan teda otsekohe. Ta seisab eemal. Ta juuksed on lahti: lopsakas läikiv lõvilakk, mis langeb üle ta rindade. Tal on jalas kitsad teksased ja tossud ning seljas lühikeste varrukatega tumesinine jakk, selle all valge T-särk. Kas ta kannab alati teksaseid ja tosse? Need pole sugugi eriti mugavad, aga teevad ta ilusa kujuga jalad lamedaks. Ta silmad, kütkestavad nagu ei kunagi varem, lähevad suuremaks, kui ma lähemale astun.

„Preili Steele, me kohtume jälle.” Ta võtab mu väljasirutatud käe vastu ja hetkeks tahan seda suruda ja oma huulile tõsta.

Ära ole nõme, Grey.

Ta läheb kenasti roosaks nagu ikka ja viipab oma sõbra suunas, kes seisab liiga lähedal ja ootab, millal ma talle tähelepanu pööran.

„Härra Grey, see on Katherine Kavanagh,” ütleb ta. Ma lasen ta käe vastu tahtmist lahti ja pöördun visa preili Kavanagh’ poole. Ta on pikk, efektne ja hästi hoolitsetud nagu ta isagi, aga tal on oma ema silmad ja ma pean talle tänulik olema, et ta tutvustas mind võrratu preili Steele’iga. See mõte teeb mind tema vastu pisut heatahtlikumaks.

„Visa preili Kavanagh. Kuidas käsi käib? Ma loodan, et tunnete end paremini? Anastasia ütles, et olite eelmisel nädalal haige.”

„Minuga on kõik hästi, tänan, härra Grey.”

Tal on tugev, enesekindel käepigistus ja ma kahtlen, kas ta privilegeeritud elus üldse on raskusi ette tulnud. Ma imestan, miks need naised on sõbrad. Neil pole midagi ühist.

„Tänan, et pildistamiseks aega leidsite,” ütleb Katherine.

„Pole tänu väärt,” vastan ma ja heidan pilgu Anastasiale, kes kingib mulle reetva puna.

Kas ainult mina panen teda punastama? See mõte meeldib mulle.

„See on José Rodriguez, meie fotograaf,” ütleb Anastasia, ja ta nägu lööb poissi tutvustades särama.

Kurat. Kas see on ta poiss-sõber?

Rodriguez peesitab Ana armsa naeratuse paistel.

Kas nad kepivad?

„Härra Grey.” Rodriguez heidab mulle sünge pilgu, kui me kätt surume. See on hoiatus. Ta käsib mul tagasi tõmbuda. Talle meeldib Ana. Ta meeldib talle väga.

Noh, mäng on alanud, poiss.

„Härra Rodriguez, kus ma peaksin olema?” Mu toonis on väljakutse ja ta kuuleb seda, aga Katherine segab vahele ning viipab tooli suunas. Ahaa. Talle meeldib ülemus olla. See mõte lõbustab mind, kui istet võtan. Teine noormees, kes töötab ilmselt koos Rodriguezega, paneb tuled põlema, ja hetkeks olen pimestatud.

Kurat küll!

Kui nägemise tagasi saan, otsin, kus on armas preili Steele. Ta seisab tagapool ja jälgib ettevalmistusi. Kas ta on alati nii uje? Võib-olla seetõttu ongi nad preili Kavanagh’ga sõbrad; ta on rahul, et on tagapool ja laseb Katherine’il keskel särada.

Hmm … loomu poolest alistuja.

Tuleb välja, et fotograaf on üpris professionaalne ja keskendub oma tööle. Ma märkan, et preili Steele jälgib meid mõlemaid. Meie silmad kohtuvad; tema omad on siirad ja süütud ning ma kaalun hetkeks, kas mitte oma plaanist loobuda. Ent siis hammustab ta huulde ja mul jääb hing kinni.

Pööra pea ära, Anastasia. Ma tahan, et ta mind enam ei põrnitseks, ja nagu kuuleks, pöörab esimesena pilgu ära.

Tubli tüdruk.

Katherine palub mul püsti tõusta ja Rodriguez jätkab pildistamist. Siis on kõik tehtud ja mu võimalus on käes.

„Tänan teid veel kord, härra Grey.” Katherine sööstab ettepoole ja surub mu kätt ning talle järgneb fotograaf, kes silmitseb mind halvasti varjatud hukkamõistuga. Ta vastumeelsus paneb mind naeratama.

Oh ... sul pole aimugi.

„Ma ootan, et saaksin teie artiklit lugeda, preili Kavanagh,” ütlen ma, noogutades talle kiiresti viisakalt. See on Ana, kellega ma rääkida tahan. „Kas te saadaksite mind välja, preili Steele?” küsin ma.

„Muidugi,” ütleb ta üllatunult.

Püüa päeva, Grey.

Ma pomisen viisakusi teistele, kes veel toas viibivad, ja kiirustan temaga uksest välja, sest tahan teda Rodriguezest eemale saada. Koridoris jääb ta seisma, näperdades oma juukseid ja seejärel sõrmi, ning Taylor järgneb mulle.

„Ma helistan sulle, Taylor,” ütlen ma, ja kui ta on kuulmiskaugusest peaaegu väljas, kutsun Ana endaga kohvikusse, hoides hinge kinni, mida ta vastab.

Ta pikad ripsmed värelevad. „Ma pean teised koju viima,” sõnab ta vabandavalt.

„Taylor,” hüüan ma talle järele, nii et ta võpatab. Ma pean Ana närvi ajama ja ma ei tea, kas see on hea või halb. Ja ta muudkui niheleb. Mõtlemine kõigile neile viisidele, kuidas ma paneks ta seda lõpetama, ajab mind hulluks.

„Kas nad elavad ülikooli lähedal?” Ana noogutab ja ma palun Tayloril ta sõbrad koju viia.

„Tore. Kas te nüüd saaksite tulla minuga kohvi jooma?”

„Mmm ... härra Grey, ee ... see tõesti ... vaadake …” Ta vaikib.

Kurat. Ta ütleb ei. Ma kaotan selle mängu. Ta vaatab mulle otsa, silmad säramas. „Taylor ei pea neid koju sõidutama. Ma vahetan Kate’iga autod ära, kui annate mulle hetk aega.”

Mu kergendus on käegakatsutav ja ma muigan.

Ma lähen kohtama!

Ust avades lasen ma ta tuppa tagasi ja Taylor peidab oma hämmeldust.

„Kas sa võiksid mu pintsaku tuua, Taylor?”

„Muidugi, sir.”

Taylor pöörab kannal ringi ja ta huuled tõmblevad, kui ta koridori mööda minema läheb. Ma jälgin teda, silmad kissis, kuni ta lifti kaob, ja toetun preili Steele’i oodates seina najale.

Mida paganat ma Anale peaksin ütlema?

„Kuidas sulle meeldiks mu alistuja olla?”

Ei. Rahulikult, Grey. Üks samm korraga.

Taylor on paari minuti pärast mu pintsakuga tagasi.

„On see kõik, sir?”

„Jah. Tänan.”

Ta annab mulle pintsaku ja jätab mu nagu idioodi koridori seisma.

Kui kaua mõtleb Anastasia seal olla? Ma vaatan kella. Ta ilmselt peab läbirääkimisi Katherine’iga auto vahetamise üle. Või räägib Rodriguezega, selgitab talle, et läheb minuga kohvikusse, et hästi läbi saada ja et ma artiklisse kenasti suhtuksin. Mu mõtted muutuvad süngemaks. Võib-olla poiss suudleb teda hüvastijätuks.

Põrguvärk.

Ta ilmub hetk hiljem välja ja mul on hea meel. Ei paista sedamoodi, nagu oleks teda äsja suudeldud.

„Hästi,” ütleb ta otsustavalt. „Lähme kohvi jooma.” Aga ta punaseks muutunud põsed miskipärast alahindavad ta pingutusi enesekindel välja näha.

„Teie järel, preili Steele.” Ma peidan oma rõõmu, kui ta astub sammukese minust ette. Mu uudishimu pöördub ta suhetele Katherine’iga, eriti nende sobivusele. Ma küsin, kui kaua nad on teineteist tundnud.

„Alates esimesest ülikooliaastast. Ta on mu hea sõber.” Ta hääl on tulvil soojust. Ana on kindlasti talle pühendunud. Ta tuli Seattle’isse mind intervjueerima, kui Katherine oli haige, ja ma leian end lootmast, et preili Kavanagh kohtleb Anat samasuguse lojaalsuse ja respektiga.

Liftide juures vajutan nuppu ja uksed avanevad peaaegu kohe. Neiu ja noormees, kes on kirglikus embuses, eemalduvad teineteisest, tundes piinlikkust. Neist välja tegemata astume lifti, aga ma püüan kinni Anastasia vallatu naeratuse.

Kui sõidame esimesele korrusele, on õhustik täitumata ihast paks. Ja ma ei tea, kas see tuleb paarist meie selja taga või minust.

Jah. Ma tahan teda. Kas tema tahaks seda, mida mul on pakkuda?

Ma tunnen kergendust, kui uksed jälle avanevad, ja võtan tal käest kinni – see on jahe ja mitte niiske, nagu olin oodanud. Võib-olla ei mõju ma talle sedavõrd nagu mulle meeliks. See mõte on masendav.

Kui lift seisma jääb, kuuleme paarikese piinlikku itsitamist.

„Mis nende liftidega on?” pomisen ma. Ja pean tunnistama, et selles itsitamises on midagi kosutavat ja naiivset, mis on väga võluv. Preili Steele tundub olevat sama süütu nagu nemad, ja kui me mööda tänavat kõnnime, sean ma jälle oma motiivid kahtluse alla.

Ta on liiga noor. Ta on liiga kogenematu, aga, pagan võtaks, mulle meeldib see tunne – ta käsi mu peos.

Kohvikus palun ma tal laua otsida ja küsin, mida ta juua tahab. Ta kogeleb oma soovi: English Breakfast’i tee – kuum vesi, kotike kõrval. See on mulle midagi uut.

„Mitte kohvi?”

„Mulle ei meeldi kohv.”

„Hästi, tee, kotike eraldi. Suhkrut?”

„Ei, aitäh,” ütleb ta, vaadates oma ristatud sõrmi.

„Midagi süüa?”

„Ei, aitäh.” Ta raputab pead ja heidab juuksed üle õla. Need helgivad punakalt.

Ma pean ootama järjekorras, kus kaks matrooni välimusega naist leti taga kõigi klientidega mõttetuid viisakusi vahetavad. See ajab mind närvi ja hoiab mind eemal Anastasiast.

„Noh, ilus poiss, mida ma võin anda?” küsib vanem naine, tuluke silmis. See on lihtsalt ilus nägu, kullake.

„Ma võtan kohvi kooritud piimaga. English Breakfast tee. Kotike kõrval. Ja mustikamuffin.”

Võib-olla muudab Anastasia meelt ja sööb.

„Te olete Portlandis külas?”

„Jah.”

„Nädalavahetuseks?”

„Jah.”

„Ilm on täna paremaks läinud.”

„Jah.”

„Ma loodan, et saate natuke päikest ka.”

Palun ära räägi minuga ja tee kiiresti, pagan võtaks.

„Jah,” sisistan ma hammaste vahelt ja heidan pilgu Anale, kes kiiresti mujale vaatab.

Ta jälgib mind. Kas ta hindab mu seksikust?

Mu südamesse tungib lootusekiir.

„Olge lahked.” Naine pilgutab silma ja asetab joogid kandikule. „Makske kassasse, kullake, ja ilusat päeva.”

Ma püüan vastata soojalt. „Tänan väga.”

Laua ääres vahib Anastasia oma sõrmi, mõeldes taevas teab millest.

Minust?

„Millele sa mõtled?” küsin ma.

Ta võpatab ja läheb näost punaseks ning ma asetan ta ette teetassi ja enda ette kohvitassi. Ta vaikib ja on hirmunud. Miks? Kas ta tõesti ei taha siin olla?

„Mida sa mõtled?” küsin ma jälle, ja ta näperdab oma teekotti.

„See on mu lemmiktee,” ütleb ta ja ma jätan meelde, et see on Twinings English Breakfast tee, mis talle meeldib. Ma vaatan, kuidas ta teepaki kannu uputab. See on terve tegemine. Ta võtab selle peaaegu kohe välja ja asetab kasutatud teepaki alustassile. Mu suu tõmbleb, sest see teeb mulle nalja. Kui ta ütleb, et talle meeldib must ja lahja, mõtlen hetkeks, et ta räägib, milline mees talle meeldib.

Võta end kokku, Grey. Ta räägib teest.

Aitab sellest sissejuhatusest, aeg on asja kallale asuda. „Kas ta on su kallim?”

Ta tõmbab kulmud kortsu, nii et nina kohale tekib väike v-täht.

„Kes?”

See on hea vastus.

„See fotograaf. José Rodriguez.”

Ta naerab. Minu üle.

Minu üle!

Ja ma ei tea, kas see on kergendusest või ta peab mind naljakaks. See pahandab mind. Ma ei saa temast aru. Kas ma meeldin talle või mitte? Ta ütleb, et see fotograaf on ainult sõber.

Oh, kullake, ta tahab olla rohkem kui sõber.

„Miks te arvasite, et ta on mu kallim?” küsib ta.

„See, kuidas sa talle naeratasid, ja tema sulle.” Sul pole aimugi, eks ole? See poiss on sinust sisse võetud.

„Ta on rohkem nagu sugulane,” ütleb ta.

Hästi, siis on see iha ühepoolne, ja ma mõtlen, kas Anastasia üldse teab, kui kena ta on. Ta silmitseb mustikamuffinit, mille paberi ma tagasi keeran, ja hetkeks kujutlen teda põlvili enda kõrval, kui toidan teda tükikeste haaval. See mõte ajab mind segadusse – ja erutab. „Kas sa tahaksid ka natuke?” küsin.

Ta raputab pead. „Ei, aitäh.” Ta hääl on kõhklev ja ta põrnitseb jälle oma käsi. Miks ta nii ähmi täis on? Võib-olla minu pärast?

„Ja see poiss, keda ma eile poes kohtasin. Kas tema pole su kallim?”

„Ei. Paul on lihtsalt sõber. Ma rääkisin sellest eile.” Ta kortsutab jälle kulmu, nagu oleks segaduses, ja paneb käed kaitseks rinnale risti. Talle ei meeldi, et ma poiste kohta pärin. Mulle tuleb meelde, kui ebamugavalt ta end tundis, kui see kutt seal poes talle käe ümber pani, nagu kuuluks ta talle. „Miks sa seda pärid?” lisab ta.

„Sa tundud meeste seltskonnas närvis olevat.”

Ta silmad lähevad suureks. Need on tõesti väga ilusad, nagu ookean Cabo ääres, kõige sinisem meri. Ma peaksin ta sinna viima.

Mida? Kust see mõte tuli?

„Ma arvan, et teie lihtsalt mõjute heidutavalt,” ütleb ta ja vaatab maha, liigutades jälle oma sõrmi. Ühest küljest on ta nii alistuv, aga teiselt poolt … armastab väljakutseid esitada.

„Sa peadki arvama, et ma olen heidutav.”

Jah, peabki. Neid inimesi pole palju, kellel oleks vaprust mulle öelda, et ma neid heidutan. Ta on aus ja ma ütlen talle seda –, aga kui ta pilgu kõrvale pöörab, siis ma ei tea, mida ta mõtleb. See ajab tõesti närvi. Kas ma meeldin talle? Või kannatab ta seda siin praegu välja Kavanagh’ intervjuu pärast? Kumb variant on õige?

„Te olete mõistatus, preili Steele.”

„Minu juures pole midagi mõistatuslikku.”

„Ma arvan, et sa oled väga kinnine.” Nagu iga hea alistuja. „Välja arvatud muidugi siis, kui sa punastad, ja seda juhtub sageli. Ma lihtsalt tahaksin teada, mille peale sa punastasid.” Nii. See utsitab teda vastama. Ma pistan tükikese muffinit suhu ja ootan ta vastust.

„Kas te teete alati selliseid isiklikke märkusi?”

See pole ju isiklik, või on? „See tuli spontaanselt. Kas ma solvasin sind?”

„Ei.”

„Tore.”

„Aga te olite väga taktitu.”

„Ma olen harjunud oma tahtmist mööda tegema, Anastasia. Kõiges.”

„Ma ei kahtle selles,” pomiseb ta ja küsib, miks ma pole tal palunud end eesnime pidi kutsuda.

Mida?

Ja mulle tuleb meelde, kui ta läks mu kabinetist lifti – kuidas mu nimi kõlas, kui see tuli ta ilusast suust. Kas ta näeb mind läbi? Kas ta meelega tekitab konflikti? Ma ütlen talle, et mitte keegi ei kutsu mind Christianiks peale mu perekonna …

Ma ei tea isegi seda, kas see üldse on mu pärisnimi.

Ära mõtle sellele, Grey.

Ma muudan teemat. Ma tahan tema kohta teada saada.

„Kas sa oled ainus laps?”

Ta ripsmed lähevad mitu korda kinni ja lahti, enne kui ta ütleb, et on küll.

„Räägi mulle oma vanematest.”

Ta pööritab silmi ja ma võitlen sooviga teda noomida.

„Mu ema elab Georgias koos oma uue mehe Bobiga. Mu kasuisa elab Montesanos.”

Muidugi ma juba tean seda kõike Welchi taustauuringust, aga oluline on kuulda seda temalt endalt. Ta huulile ilmub kiindunud naeratus, kui ta oma võõrasisa mainib.

„Aga isa?”

„Mu isa suri, kui ma väike olin.”

Hetkeks katapulteerun oma õudusunenägudesse ja vaatan räpasel põrandal lebavat kogu. „Tunnen kaasa,” pomisen ma.

„Ma ei mäleta teda,” ütleb ta, tuues mu reaalsusesse tagasi. Ta ilme on selge ja särav ning ma tean, et Raymond Steele on olnud sellele tüdrukule hea isa. Ta suhted emaga, teisest küljest – eks see paistab.

„Ja ema abiellus uuesti?”

Ta naerab kibedalt. „Nii võib öelda küll.” Aga ei selgita rohkem. Ta on üks vähestest naistest, kes suudavad vaikides istuda. See on suurepärane, aga mitte seda ei taha ma praegu.

„Sa ei anna endast just eriti palju teada, ega?”

„Teie ka mitte,” annab ta vastulöögi.

Oh, preili Steele. Mäng on alanud.

Ja suure heameele ja muigega tuletan ma talle meelde, et ta on mind juba intervjueerinud. ”Mulle sai osaks nii mõnigi urgitsev küsimus.”

Jah. Sa küsisid, kas ma olen gei.

Mu märkusel on soovitud efekt ja ta tunneb piinlikkust. Ta hakkab lobisema endast ja oma kodust. Ta ema on parandamatu romantik. Minu meelest hindab inimene, kes on neljandat korda abielus, lootust rohkem kui kogemusi. Kas ta sarnaneb oma emaga? Ma ei suuda seda temalt küsida. Kui ta ütleb, et jah – siis pole lootust. Ja ma ei taha, et see jutuajamine lõpeks. Mul on selleks praegu liiga tore olla. Ma küsin ta võõrasisa kohta ja ta kinnitab mu oletusi. Selge see, et Anastasia teda armastab. Ta nägu särab, kui ta isast räägib: tema tööst (ta on puusepp), ta hobidest (talle meeldib jalgpall ja kalapüük). Ta eelistas tema juures elada, kui ema kolmandat korda abiellus.

Huvitav.

Ta ajab end sirgu. „Rääkige mulle oma vanematest,” nõuab ta, justkui püüdes vestlust oma perekonnast mujale suunata. Mulle ei meeldi enda omast rääkida, niisiis mainin vaid mõnda seika.

„Mu isa on jurist, mu ema on lastearst. Nad elavad Seattle’is.”

„Millega teie õed-vennad tegelevad?”

Ta tahab teada? Ma annan talle lühida vastuse, et Elliot on ehitusalal ja Mia õpib Pariisis kokandust.

Ta kuulab süvenenult. „Ma olen kuulnud, et Pariis on ilus,” ütleb ta unistaval ilmel.

„Väga kaunis. Kas sa oled seal käinud?”

„Ma pole kunagi USA mandriosast kaugemale saanud.” Ta hääles on tunda kahetsust. Ma võin ta sinna viia.

„Kas sa tahaksid minna?”

Enne Cabo, nüüd Pariis? Ole nüüd, Grey.

„Pariisi? Muidugi. Aga tegelikult tahaks ma Inglismaal käia.”

Ta nägu lööb elevusest särama. Preili Steele tahab reisida. Aga miks Inglismaa? Ma küsin seda temalt.

„See on Shakespeare’i, Austeni, õdede Brontëde, Thomas Hardy kodu. Ma tahaksin näha neid kohti, mis inspireerisid neid inimesi selliseid suurepäraseid raamatuid kirjutama.“ Ilmselge, et ta neid armastab.

Raamatuid.

Ta rääkis sellest eile Claytonis. See tähendab, et ma võistlen Darcy, Rochesteri ja Angel Claire’iga: võimatult romantiliste kangelastega. Siin ongi tõend, mida vajasin. Ta on lootusetu romantik nagu ta ema – ja seega see asi ei toimi. Tagatipuks vaatab ta kella. Ta on lõpetanud.

Ma ei saanud hakkama.

„Ma parem hakkan minema. Mul on vaja õppida.”

Ma pakun, et saadan ta tagasi ta sõbra auto juurde, mis tähendab, et peaksin jalgsi hotelli minema ja tee peal asja selgitama.

Aga kas ma peaksin seda tegema?

„Aitäh tee eest, härra Grey,” ütleb ta.

„Ole lahke, Anastasia. Mul oli väga meeldiv.” Seda öeldes ma mõistan, et viimased kakskümmend minutit olid … nauditavad. Ma naeratan talle võimalikult säravalt, mis peaks ta kindlasti relvituks tegema, ja ulatan talle käe. „Tule,” ütlen ma. Ta võtab mu käe vastu ja me kõnnime Heathmani tagasi, tundes, et ta käsi mu peos on väga nõustuva moega.

Võib-olla saaks sellest ikkagi asja.

„Kas sa kannad alati teksaseid?” küsin ma.

„Enamasti,” ütleb ta ja nüüd on juba kaks joont, mis räägivad tema vastu: lootusetu romantik, kes kannab ainult teksaseid … mulle meeldib, kui mu naised seelikuid kannavad. Mulle meeldib, kui on võimalik neile ligi pääseda.

„Kas teil kallim on?” küsib ta asja ees, teist taga, ja see on kolmas joon. Mina mingi pesapunumisega ei tegele. Ta tahab armulugu, aga mina ei saa seda talle pakkuda.

„Ei, Anastasia. Kallimad pole minu rida.”

Ana kortsutab kulmu, pöörab äkki ringi ja komistab ning astub sõiduteele.

„Kurat, Ana!” hüüan ma, tõmmates ta enda vastu, et ta ei kukuks selle idioodist jalgratturi ette, kes valel pool tänavat mööda vuhiseb. Äkki on ta mu käte vahel, hoiab kinni mu käsivartest ja vaatab mulle otsa. Ta silmades on ehmatus ja esimest koda märkan ma ta iiriste ümber tumedamat sinist ringi; need on kaunid, sellest kaugusest veelgi kaunimad. Ta pupillid suurenevad ja ma tean, et võiksin ta pilku uppuda ja mitte kunagi enam tagasi tulla. Ta hingab sügavalt sisse.

„Kas sinuga on kõik korras?” Mu hääl kõlab võõrana ja kusagilt kaugelt ning ma tunnen, et ta puudutab mind, aga ma ei hooli sellest. Mu sõrmed silitavad ta põske. Ta nahk on pehme ja sile ning kui ma pöidlaga üle ta alahuule tõmban, jääb mul hing kinni. Ta keha on minu vastu surutud ning ma tajun ta rindu ja kuumust läbi oma särgi, ning see on erutav. Tal on värske, meeldiv lõhn, mis tuletab mulle meelde mu vanaisa õunaaeda. Ma sulgen silmad ja hingan seda sisse. Söövitan selle lõhna endale mällu. Kui ma silmad avan, vaatab ta mulle ikka veel otsa, paludes, anudes mind, silmad mu suul.

Kurat. Ta tahab, et ma teda suudleks.

Ja ma tahan seda. Ainult korraks. Ta huuled on paokil, valmis, ootel. Ta suu oli mu pöidla all nii lahke.

Ei. Ei. Ei. Ära tee seda, Grey.

Ta pole sinu jaoks õige tüdruk.

Ta tahab romantikat, aga sina ei tegele sellise värgiga.

Ma sulgen silmad, et end välja lülitada ja ahvatlusega võidelda, ning kui ma need uuesti avan, on otsus tehtud. „Anastasia,” sosistan ma. „Sa peaksid end minust eemale hoidma. Ma pole sinu jaoks õige mees.”

Ta kulmude vahele tekib väike v-täht ja ma arvan, et ta on lakanud hingamast.

„Hinga, Anastasia, hinga.” Ma pean tal minna laskma, enne kui teen midagi rumalat, aga olen üllatunud, kui vastumeelne see mulle on. Ma tahan teda veel hetkeks oma käte vahel hoida. „Seisa nüüd ise, ma lasen sul minna.” Ma astun sammu tagasi ja ta laseb minust lahti, ehkki kummalisel kombel ei tunne ma mingit kergendust. Ma libistan käed ta õlgadele, et vaadata, kas ta suudab püsti seista. Ta näole ilmub piinlikkus. Ta on mu järsust äraütlemisest haavunud.

Põrgu. Ma ei tahtnud sulle haiget teha.

„Ma saan aru,” ütleb ta ning ta ametlikus toonis on pettumus. Ta hoiab distantsi, aga ei vabasta end mu kätest. „Tänan,” lisab ta.

„Mille eest?”

„Päästmise eest.”

Ja ma tahan talle öelda, et päästan ta mu enda eest … et see on õilis žest, aga just see, mida ta kuulda ei taha. „See idioot sõitis vales suunas. Mul on hea meel, et ma siin olin. Mul tulevad judinad peale, kui mõtlen, mis oleks võinud sinuga juhtuda.” Nüüd olen mina see, kes lobiseb, ja ma ei suuda ikkagi lasta tal minna. Ma pakun, et istun koos temaga hotellis, teades, et see laseks mul pikendada koos temaga olemist, ja alles siis lasen ma ta lahti.

Ta raputab pead, selg tikksirge, ja paneb käed nagu kaitseks enda ümber. Hetk hiljem tormab ta üle tänava ja ma pean kiirustama, et temaga sammu pidada.

Kui me hotelli juurde jõuame, pöördub ta veel kord minu poole ja on end kokku võtnud. „Aitäh tee ja fotoseansi eest.” Ta vaatab mind ükskõiksel ilmel ja kahetsus lööb mu sisimas lõkkele.

„Anastasia ... ma ...” Ma ei tea, mida öelda peale selle, et mul on kahju.

„Mida, Christian?” nähvab ta.

Ohoo. Ta on minu peale vihane ja valab kogu oma põlguse mu nime igasse silpi. See on midagi uut. Ja ta lahkub. Ja ma ei taha, et ta läheks. „Edu eksamitel.”

Ta silmad välgatavad haavumisest ja nördimusest. „Tänan,” pomiseb ta, hääles põlgus. „Hüvasti, härra Grey.” Ta pöörab ringi ja kõnnib mööda tänavat maa-aluse garaaži suunas. Ma jälgin, kuidas ta läheb, lootes, et ta vaatab tagasi, aga ta ei tee seda. Ta kaob majja sisse, jättes endast maha kahetsuse, mälestuse ta kaunitest sinistest silmadest ja sügisese õunaaia lõhna.