Читать книгу Tõendid taeva olemasolu kohta - Eben Alexander MD - Страница 6

Kui ma olin väike, nägin sageli uneslendamist.

Tavaliselt seisin öösel oma õuel ja vaatasin tähti, kui ma järsku hõljuma hakkasin. Esimesed viis-kuus sentimeetrit tõusin ma automaatselt, kuid varsti märkasin, et mida kõrgemale ma jõudsin, seda enam olenes minu liikumine minust endast – sellest, mida mina tegin. Kui ma liiga ärevaks muutusin ja see kõik mind pahviks lõi, kukkusin ma suure pauguga maa peale tagasi. Aga kui ma rahulikuks jäin ning ei lasknud sellel ennast rivist välja viia, tõusin ma üha kiiremini ja kõrgemale tähistaeva poole.

Võib-olla olid need unenäod üheks põhjuseks, miks mulle suuremaks kasvades hakkasid meeldima lennukid, raketid ja kõik muud asjad, mis mind meie kohal asuvasse maailmaruumi transportida suudavad. Kui me perega lennukiga sõitsime, oli mu nägu tihkelt vastu akent alates õhkutõusust kuni maandumiseni. 1968. aasta suvel, kui ma olin 14-aastane, kulutasin ma kogu oma raha, mille ma muruniitmisega olin teeninud, purilennukitundidele, mida viis läbi mees nimega Gus Street väikses murukattega Strawberry Hilli „lennujaamas“, mis asus minu kodulinnast Winston-Salemist Põhja-Carolina osariigis läänes. Ma mäletan siiani, kuidas mu süda rinnus peksis, kui ma suurt kirsipunast linki vajutasin, vabastades nii köie, mis mind puksiirlennuki külge ühendas, ja kuidas mu purilennuk põllu poole sööstis. See oli esimene kord, kui ma olin tõeliselt üksi ja tundsin ennast vabana. Enamik minu sõpru tundis ennast samamoodi autoga sõites, kuid minu jaoks oli 300 meetri kõrgusel purilennukis liuglemine tuhat korda põnevam.

1970. aastatel ülikoolis õppides liitusin ma Põhja-Carolina Ülikooli sportlangevarjurite (ehk langevarjuhüppajate) rühmaga. Nad olid justkui salajane vennaskond – rühm inimesi, kes olid avastanud midagi erilist ja maagilist. Mu esimene hüpe oli hirmutav ja teine veelgi enam. Aga kui ma oma kaheteistkümnendal hüppel lennukiuksest välja astusin ja enne langevarju avamist 300 meetrit vabalt langesin (minu esimene kümnesekundilise viivitusega hüpe), tundsin ma, et olen koju jõudnud. Ma tegin ülikooli ajal 365 langevarjuhüpet ning sain kirja kokku kolm ja pool tundi vabalangemist, millest suurema osa veetsin ma igasugustes kujundites koos kuni 25 kaashüppajaga. Kuigi ma hüppamise 1976. aastal lõpetasin, ei kadunud eredad lendamise unenäod kuhugi ning need olid alati nauditavad.

Parimad hüpped leidsid sageli aset hilisel pärastlõunal, kui päike hakkas silmapiiri taha vajuma. Seda tunnet, mida need hüpped minus tekitasid, on raske kirjeldada. Ma tundsin, et ma lähenen millelegi, millele ma ei oska nime anda, kuid ma teadsin, et ma pean seda üha uuesti kogema. See ei saanud olla üksindus, sest viis, kuidas me hüppasime, polnud üldsegi üksildane. Me hüppasime viie-kuuekesi, vahel isegi kümme või kaksteist inimest korraga, ning moodustasime vabalangemise ajal kujundeid. Mida suuremaid ja keerukamaid, seda parem.

Ühel ilusal laupäeva sügishommikul 1975. aastal sain ma teiste sportlangevarjurite ja paari sõbraga Põhja-Carolina idaosa langevarjukeskuses kokku, et paar kujundhüpet teha. Päeva eelviimasel hüppel D18 Beechcraftist 3200 meetri kõrguselt moodustasime me 10-mehelise lumehelbekujundi. Meil õnnestus kujund moodustada enne, kui me 2100 meetri märgisest möödusime, nii et me saime nautida koguni 18 sekundit kujundlangemist selgesse kuristikku kahe kõrguva rünkpilve vahel, et siis umbes 1000 meetri kõrgusel üksteisest eemalduda ja langevarjud avada.

Selleks ajaks, kui me maapinnale jõudsime, oli päike loojunud. Aga me sahkerdasime ennast ruttu teise lennuki peale, mis kiiresti õhku tõusis, ning meil õnnestus viimaste päiksekiirte taustal uuesti taevasse tõusta ning sooritada veel teinegi päikseloojangu hüpe. Kaks nooremliiget plaanisid selle hüppe ajal esimest korda proovida kujundisse sisse lendamist – see tähendab, et nad ühinevad ringiga väljastpoolt, selle asemel et moodustada kujundi põhja (mis on lihtsam, sest sellisel juhul ei pea sa põhimõtteliselt tegema muud, kui otse alla kukkuma, samal ajal kui teised sinu ümber manööverdavad). See oli põnev nii nendele kahele kui ka kogenumatele hüppajatele, sest me tahtsime oma tiimi laiendada ja uusi hüppajaid välja õpetada, kes oleksid hiljem valmis meiega suuremaid kujundeid moodustama.

Mina pidin olema viimane, kes lennukist välja hüppab, et moodustada kuuemeheline tähekujund väikse lennujaama kohal Roanoke Rapidsi lähistel, mis asub Põhja-California osariigis. Enne mind pidi hüppama mees nimega Chuck. Chuck oli RW kategoorias ehk vabalangemise kujundite moodustamises üsnagi kogenud. 2300 meetri kõrgusel oli veel päikest näha, kuid kaks ja pool kilomeetrit allpool särasid tänavatuled. Videvikuaegsed hüpped olid alati ülevad ning kõik teadsid, et see hüpe tuleb väga ilus.

Vaatamata sellele et ma väljusin lennukist vaid sekund pärast Chucki, pidin ma kiiresti liikuma, et teistele järele jõuda. Ma plaanisin kõigepealt umbes seitse sekundit pea ees otse allapoole söösta. Nii langeks ma peaaegu 160 kilomeetrit tunnis kiiremini kui mu sõbrad ning jõuaks nendeni siis, kui nad on algse kujundi juba moodustanud.

Tavaline reegel RW hüpete puhul oli see, et hüppajad eemalduvad üksteisest 1080 meetri kõrgusel ning liiguvad kujundist eemale, et saavutada vajalik kaugus üksteisest. Seejärel tuleb anda kätega langevarju avanemismärguanne (vehkida kätega pea kohal risti-lahku), vaadata üles, veenduda, et kedagi sinu kohal pole, ning seejärel nöörist tõmmata.

„Kolm, kaks, üks – läks!“

Esimesed neli hüppajat väljusid ning kohe järgnesime neile ka mina ja Chuck. Pea alaspidi oma lõppkiirusele lähenedes naeratasin ma, kui ma päikest teist korda sel päeval loojumas nägin. Teisteni jõudes plaanisin ma käed laiali ajada, et õhupidurid peale tõmmata (meil olid puusast randmeteni ulatuvad riidest tiivad, mis tekitasid suurel kiirusel lahti tõmmates tohutu õhutakistusjõu) ning suunata oma alt laienevad käised ja sääred otse vastutuleva õhujoa poole.

Kuid seda võimalust mul ei tekkinud. Püstloodis kujundi poole langedes märkasin, et üks uutest liikmetest oli liiga kiiresti kujundisse sisse lennanud. Võib-olla oli väle langemine lähedal seisvate pilvede vahelt teda veidi hirmutanud ja talle meelde tuletanud, et ta liikus all laiuva hiiglasliku pooleldi pimedusse mattunud planeedi poole kiirusega umbes 62 meetrit sekundis. Selle asemel et aeglaselt kõrvalt kujundisse lennata, sööstis ta küljega selle sisse ja lõi kõik laiali. Ülejäänud viis hüppajat kaotasid kontrolli ja uperpallitasid ümberringi.

Lisaks sellele olid nad veel ka üksteisele liiga lähedal. Langevarjur jätab endast maha turbulentse madalarõhulise õhuvoo. Kui teine hüppaja selle sisse lendab, suureneb silmapilkselt tema kiirus ning ta võib allpool langevale inimesele sisse sõita. See omakorda võib mõlema hüppaja kiirust suurendada, mille tulemusena võivad nad omakorda nende all olevale hüppajale sisse sõita. Ühesõnaga, sellistes olukordades on õnnetused varmad tekkima.

Ma kallutasin oma keha ja ujusin või träkkisin grupist eemale, et uperpallitavast segadusest eemale hoida. Manööverdasin niikaua, kuni olin otse maandumismärgi kohal – see on maagiline punkt maapinnal, mille kohale jõudes avatakse langevari, et järgmised kaks minutit rahulikult laskuda.

Vaatasin üles ning tundsin kergendust, kui nägin, et segadusse sattunud hüppajad träkkisid üksteisest eemale ning ohtlik pundar hajus laiali.

Chuck oli sealsamas teiste hulgas. Oma üllatuseks märkasin ma, et ta liigub otsejoones minu poole. Ta jäi seisma täpselt minu all. Rühma uperpallitamise tõttu liikusime me 620 meetri märgisest mööda kiiremini, kui Chuck oli eeldanud. Võib-olla arvas ta, et tal on vedanud ning seetõttu ei pea ta reegleid väga täpselt jälgima.

Ta ei ole arvatavasti mind märganud! See mõte jõudis vaevu mu peast läbi käia, enne kui Chucki värviline meduus tema seljakotist avanes. Chucki meduus püüdis kinni 120 meetrit tunnis liikuva tuuleiili, mis teda ümbritses, ning vari sööstis otse minu poole, vedades tema põhivarju endaga kaasa.

Sellest hetkest, kui ma nägin, et Chucki meduus avanes, oli mul murdosa sekundist aega, et reageerida. Vähem kui sekundi pärast oleks ma kukkunud juba läbi avaneva põhivarju ning väga tõenäoliselt otse Chuckile selga. Sellisel kiirusel tema kätt või jalga tabades oleks ma selle silmapilkselt otsast rebinud ning selle käigus ka endale surmava hoobi andnud. Kui ma oleks otse talle sisse sõitnud, siis oleks meie mõlema keha põhimõtteliselt plahvatanud.

Räägitakse, et sellistes situatsioonides liigub aeg aeglasemalt ja nii see ongi. Järgmiste mikrosekundite jooksul jälgis minu mõistus toimuvat nii, justkui vaataksin ma aegluubis filmi.

Kohe kui ma meduusi märkasin, surusin ma käed vastu külgi ning sirutasin keha välja, puusade juurest veidi kallutades, et pea ees laskuda. Vertikaalne asend suurendas mu kiirust ning kalle andis kehale alguses vaid väikse ning seejärel tohutu horisontaaltõuke, mis muutis selle tõhusaks tiivaks, mis lennutas mu Chuckist mööda vahetult enne tema avanevat värvilist Para-Commanderi langevarju.

Ma möödusin temast kiirusel 240 kilomeetrit tunnis ehk 68 meetrit sekundis. Ma kahtlen, et ta sellise kiiruse juures mu näoilmet märkas. Aga kui ta oleks märganud, oleks talle vastu vaadanud pilk täis puhast hämmastust. Imekombel olin ma mikrosekundite jooksul reageerinud situatsioonile, mille lahendamine oleks mulle liiga keeruliseks osutunud, kui mul oleks olnud aega selle üle mõelda.

Aga kõigele vaatamata suutsin ma selle ohtliku situatsiooni lahendada ning me mõlemad maandusime turvaliselt. Mu aju, olles silmitsi olukorraga, millele reageerimine nõudis tavalisest suuremaid võimeid, oli hetkeks muutunud ülivõimekaks.

Kuidas ma seda tegin? Olen selle üle oma rohkem kui 20 aasta pikkuse karjääri jooksul akadeemilise neurokirurgia alal – aju uurides, selle funktsioneerimist jälgides ja seda opereerides – palju mõelnud. Lõpuks kirjutasin ma juhtunu selle arvele, et aju on tõeliselt erakordne mehhanism – erakordsem, kui me isegi arvata oskame.

Nüüd mõistan, et tõeline vastus sellele küsimusele on palju sügavam. Ometi pidin ma oma elus ja vaadetes läbima täieliku metamorfoosi, et selle arusaamiseni jõuda. See raamat räägib nendest sündmustest, mis minu arvamust selles küsimuses muutsid. Juhtunu veenis mind, et ükskõik kui vapustav mehhanism meie aju ka poleks, polnud see üldsegi mu aju, mis tollel päeval mu elu päästis. See, mis tol hetkel, kui Chucki langevari avanema hakkas, minus tööle hakkas, oli teine, hoopis sügavam osa minust. Osa, mis suutis nii kiiresti tegutseda sellepärast, et seda ei kammitse aeg, aju ja keha.

Õigupoolest oli see seesama osa minust, mis minus lapsena taevaigatsust tekitas. See pole mitte ainult meie kõige targem, vaid ka kõige sügavam osa, kuid vaatama sellele polnud ma enamiku oma täiskasvanuelust suutnud sellesse uskuda.

Aga nüüd ma usun ning järgnevad leheküljed selgitavad miks.

Ma olen neurokirurg.

Ma lõpetasin 1976. aastal Põhja-Carolina Ülikooli Chapel Hillis, kus ma õppisin keemiat. Arstikraadi sain ma Duke’i Ülikooli meditsiinikoolist 1980. aastal. Üheteistkümne Duke’is, Massachusettsi üldhaiglas ja Harvardis veedetud meditsiinikooli ja residentuuri aasta jooksul keskendusin ma neuroendokrinoloogiale, mis uurib närvi- ja sisenõresüsteemi ehk näärmete omavahelisi suhteid, mis eraldavad hormoone ja juhivad suurt osa meie organismi talitlusest. Kaks aastat nendest üheteistkümnest uurisin ma seda, kuidas ühe ajuosa veresooned reageerivad patoloogiliselt sellele, kui sinna aneurüsmist verd jookseb – see on sündroom, mida nimetatakse tserebraalseks vasospasmiks.

Pärast seda, kui ma olin tserebrovaskulaarse neurokirurgia teadlasvahetuse raames Suurbritannias Newcastle-Upon-Tyne’is, olin ma viisteist aastat Harvardi meditsiinikoolis kirurgia dotsent ja spetsialiseerusin neurokirurgiale. Nende aastate jooksul opereerisin ma lugematut arvu patsiente, kellest paljud kannatasid raskete ja eluohtlike ajuhaiguste all.

Suurem osa mu teadustööst on seotud progressiivsete kõrgtehnoloogiliste protseduuride arendamisega, nagu näiteks stereotaktilise kiiritusravi tehnoloogia, mis võimaldab kirurgidel juhtida radiatsioonikiiri täpselt konkreetsete sihtmärkide peale ajus ilma lähedal asuvaid piirkondi kahjustamata. Ma aitasin arendada ka magnetresonantstomograafial põhinevaid protseduure, mis mängivad tähtsat rolli raskesti ravitavate ajuprobleemide puhul, nagu kasvajad ja vaskulaarhaigused.

Nende aastate jooksul kirjutasin ja olin kaasautoriks rohkem kui 150 peatükile ja artiklile eelretsenseeritud meditsiiniajakirjades ja tutvustasin oma uurimuste tulemusi enam kui 200 meditsiinikonverentsil üle maailma.

Ühesõnaga ma pühendasin ennast teadusele. Minu kutsumus oli aidata ja ravida inimesi kaasaja meditsiini vahendite abil ning õppida tundma inimkeha ja -aju talitlust. Ma olin äraütlemata õnnelik, et olin oma kutsumuse leidnud. Lisaks sellele oli mul kaunis abikaasa ja kaks armsat last ning kuigi ma olin nii mõneski mõttes abielus oma tööga, ei jätnud ma oma perekonda hooletusse ning pidasin neid teiseks suureks õnnistuseks oma elus. Ma olin mitmes mõttes väga õnnelik mees ja ma teadsin seda.

Aga 10. novembril 2008, kui ma olin 54-aastane, pööras õnn mulle selja. Mind tabas haruldane haigus, mis mind seitsmeks päevaks koomasse viis. Selle aja jooksul oli kogu mu neokorteks – aju välimine pind, mis meist inimese teeb – inaktiveeritud. Välja lülitatud. Põhimõtteliselt olematu.

Kui sul pole töökorras aju, pole sind ennast ka olemas. Neurokirurgina olin ma aastate jooksul kuulnud mitmeid lugusid inimestelt, kes olid pärast südame seiskumist kogenud veidraid asju: lugusid reisidest müstiliselt kaunitele maastikele, surnud sugulastega suhtlemisest ja isegi kohtumistest Jumala endaga.

Need on kahtlemata toredad lood, kuid minu arvates olid need kõik puhtalt fantaasia vili. Mis põhjustas neid ebamaiseid kogemusi, mida inimesed pärast sedasorti üleelamisi sageli kirjeldasid? Ma ei väitnud, et tean vastust, kuid ma teadsin seda, et need kogemused olid ajupõhised. Kogu meie teadvus on ajupõhine. Kui sul pole töötavat aju, ei saa sa teadvusel olla.

Seda sellepärast, et aju on see masin, mis teadvuse üldse tekitab. Kui masin rikki läheb, kaob ka teadvus. Ükskõik kui tohutult keerulised ja müstilised ajuprotsessid ka poleks, kogu asja tuum on just täpselt nii lihtne. Tõmba juhe seinast välja ja televiisori pilt kaob. Etendus lõppeb vaatamata sellele, kui palju sa seda nautisid.

Või vähemalt nii arvasin ma enne, kui mu enda aju kokku jooksis. Kui ma koomas olin, siis mu aju mitte ei töötanud valesti, vaid see ei töötanud üldse. Ma usun nüüd, et just seetõttu oli minu surmalähedane kogemus (SLK) nii sügav ja intensiivne. Paljud sellised kogemused leidsid aset siis, kui inimese süda mõneks ajaks seisma jäi. Sellistel juhtudel on neokorteks ajutiselt välja lülitatud, kuid tavaliselt pole see väga kahjustunud, juhul kui umbes nelja minuti jooksul suudetakse kardiopulmonaarse elustamise või südametegevuse taaskäivitamise kaudu taastada hapnikurikka vere ringlemine. Aga minu puhul oli neokorteks täiesti rivist väljas. Ma tunnetasin teadvuse maailma, mis eksisteerib täielikult väljaspool füüsilise aju piire.

See, mis ma läbi elasin, oli mõnes mõttes täiuslik surmalähedaste kogemuste keeristorm. Praktiseeriva neurokirurgina, kes on aastakümneid aju teaduslikult uurinud ning operatsioonisaalis sellele ka käed külge pannud, olin ma tavalisest paremal positsioonil, et hinnata mitte ainult minuga juhtunu tõelisust, vaid mõista ka seda, milliseid järeldusi selle põhjal võib teha.

Need järeldused on kirjeldamatult vapustavad. Minu kogemus näitas mulle, et keha ja aju surm pole teadvuse lõpp; et inimkogemus jätkub ka haua taga. Ja mis veelgi olulisem – see jätkub Jumala pilgu all, kes armastab meid kõiki ja hoolitseb igaühe eest ning näitab, kuhu universum ja kõik inimesed selle sees lõppkokkuvõttes teel on.

Koht, kus ma käisin, oli tõeline. Tõeline sellisel moel, millega võrreldes elu, mida me siin ja praegu elame, tundub täiesti unenäoline. Ometi ei taha ma öelda, et ma ei väärtustaks elu, mida ma praegu elan. Õigupoolest väärtustan ma seda rohkem kui eales varem. Ma väärtustan elu, sest nüüd näen ma seda selle tõelises kontekstis.

Siinne elu pole mõttetu, kuid vähemalt lõviosa ajast ei suuda me seda siin olles näha. See, mis minuga koomas olles juhtus, on kahtlemata kõige tähtsam lugu, mida ma eales rääkinud olen. Siiski pole seda lugu lihtne rääkida, sest see läheb tavaarusaamadega vastuollu. Ma ei saa oma lugu tervele ilmale kuulutada. Ometi põhinevad mu järeldused oma kogemuste meditsiinilisel analüüsil ning minu teadmistel ajuteaduse ja teadvuse uurimise keerukatest kontseptsioonidest. Kui ma mõistsin, millise tõeni mu rännak mind suunas, teadsin ma, et ma pean selle loo ära rääkima. Minu elu ülesandeks sai seda õigesti teha.

Ma ei taha sellega öelda, et ma olen oma meditsiinilise töö ja neurokirurgi karjääri unarusse jätnud, kuid nüüd, kui mulle on langenud osaks au mõista, et meie elu ei lõppe keha või aju surmaga, leian ma, et minu kohustus ja kutsumus on inimestele rääkida, mida ma väljaspool oma keha ja seda maailma nägin. Ma olen eriti innukas oma lugu rääkima inimestele, kes on sarnaseid lugusid varem kuulnud ja tahtnud neid uskuda, kuid pole siiani suutnud neid jutte täielikult mõista.

Minu raamat ja selles peituv sõnum on mõeldud just nendele inimestele. Minu lugu on tähtsam kui miski muu, mida sulle kunagi räägitakse, ja see on tõde.