Читать книгу Tõendid taeva olemasolu kohta - Eben Alexander MD - Страница 7

Ma avasin silmad. Heitsin pimedas magamistoas pilgu voodi kõrval seisvale kellale, mille punane kuma teatas mulle, et kell on 4.30. Tavaliselt ärkasin ma tund aega hiljem, et võtta ette 70-minutiline sõit meie Virginia osariigis Lynchburgis asuvast majast Fookustatud Ultrahelikirurgia sihtasutusse Charlottesville´is, kus ma töötasin. Minu naine Holley mu kõrval oli veel sügavas unes.

Pärast peaaegu 20 aastat, mil ma Bostoni lähistel akadeemilise neurokirurgia valdkonnas töötasin, kolisime me Holley ja lastega kaks aastat tagasi 2006. aastal Virginia mägismaale. Holley ja mina tutvusime oktoobris 1977 ehk kaks aastat pärast seda, kui me mõlemad ülikooli lõpetasime. Holley oli parasjagu kujutava kunsti magistriõppes ja mina käisin meditsiinikoolis. Ta oli paar korda minu ülikooli korterinaabri Viciga väljas käinud ning ühel päeval tõi Vic Holley koju minuga tutvuma – ilmselt selleks, et temaga uhkeldada. Kui nad ära hakkasid minema, ütlesin ma Holleyle, et ta võib iga kell tagasi tulla, ning lisasin, et ta ei pea tingimata Vici kaasa võtma.

Meie esimesel tõelisel kohtamisel sõitsime me peole, mis toimus Charlotte’is Põhja-Carolina osariigis – kaks ja pool tundi autosõitu sinna ja tagasi. Holleyl oli kurk haige, seega pidin ma 99 protsenti ajast meie mõlema eest rääkima. See oli lihtne. Me abiellusime 1980. aasta juunis Püha Toomase episkopaalses kirikus Põhja-Carolinas Windsoris ning varsti peale seda kolisime me Royal Oaksi^[1.] nimelisse kortermajja Durhamis, kus ma läbisin Duke’i kirurgia residentuuri. Meie kodu polnud kaugeltki kuninglik ning ma ei mäleta ka, et ma oleksin seal läheduses tammesid märganud. Meil oli väga vähe raha, kuid meil mõlemal oli niivõrd palju tegemist ja me olime koos nii õnnelikud, et see ei häirinud meid üldse. Üks meie esimesi puhkusereise oli kevadine telkimismatk piki Põhja-Carolina randu. Kevad on selles piirkonnas habesääskede hooaeg ning meie telk ei pakkunud nende vastu erilist kaitset. Sellele vaatamata oli meil väga lõbus. Ühel pärastlõunal Ocracokes murdlainepiiril ujudes avastasin ma meetodi, kuidas oma jalge all sibavaid sinikrabisid kinni püüda. Me viisime suure portsu krabisid Pony Islandi motelli, kus meie sõbrad peatusid, ning küpsetasime neid grilli peal. Süüa jätkus kõigile. Ehkki me püüdsime kokku hoida, hakkas raha varsti siiski muret tekitavalt vähenema. Me ööbisime oma parimate sõprade Bill ja Patty Wilsoni juures ning otsustasime uitmõtte ajel nendega bingoõhtule kaasa minna. Bill oli juba kümme aastat suvel igal teisipäeval bingot mänginud, kuid polnud kunagi midagi võitnud. Holley mängis bingot esimest korda. Oli see siis algaja õnn või jumalik vahelesegamine, aga Holley võitis 200 dollarit, mis tundus meie jaoks toona kui 5000 dollarit. See raha aitas meil reisi pikendada ja muutis olemise palju muretumaks.

1980. aastal sain ma oma arstikaardi ja Holley oma kraadi kätte ning ta hakkas tööle kunstniku ja õpetajana. Oma esimese iseseisva ajuoperatsiooni viisin ma läbi Duke’is 1981. aastal. Meie esimene laps Eben IV sündis 1987. aastal Printsess Mary sünnitusmajas Newcastle-Upon-Tyne’is Põhja-Inglismaal minu tserebrovaskulaarse teadlasvahetuse ajal ning meie noorem poeg Bond sündis 1998. aastal haiglas nimega Bostoni Brighami ja naistehaigla.

Ma nautisin väga neid 15 aastat, mille ma veetsin Harvardi meditsiinikoolis ja Brighamis töötades. Meie perele meeldis väga Bostoni lähistel elada, aga 2005. aastal otsustasime me Holleyga, et on aeg tagasi lõunasse kolida. Me tahtsime sugulastele lähemal olla ning mina nägin kolimises võimalust endale veidi rohkem autonoomsust kaubelda, kui mul Harvardis oli. 2006. aasta kevadel alustasime me Virginia mägismaal Lynchburgis uut elu. Naasmine muretusse elurütmi, mida me mõlemad lõunas üles kasvades olime nautinud, ei võtnud meil kaua aega.

Hetkeks ma lihtsalt lebasin voodis, püüdes meelde tuletada, mis mu üles oli äratanud. Eelmine päev – pühapäev – oli olnud hilissügisesele Virginiale omaselt päikseline, selge ning vaid veidi karge. Holley, Bond (tollal 10-aastane) ja mina olime käinud naabri juures grillimas. Õhtul helistasime oma pojale Eben IV-le (tollal 20-aastane), kes õppis esimest aastat Delaware’i Ülikoolis. Meie päevale oli varju heitnud vaid kerge hingamisteede viirus, mis Holleyt, Bondi ja mind terve nädala kimbutanud oli. Mu selg oli vahetult enne magamaminekut valutama hakanud ning ma võtsin kiire vanni, mis valu taganema sundis. Mõtlesin endamisi, et ehk oli minu kehas varitsev viirus sundinud mind nii vara hommikul üles ärkama.

Ma liigutasin end veidi voodis ning mu selgroogu lõi valu, mis oli märkimisväärselt tugevam kui eelmisel õhtul. Ilmselgelt oli gripiviirus visa kaduma ja mitte ainult. Mida ärksamaks ma muutusin, seda hullemaks valu läks. Kuna ma ei suutnud enam uuesti magama jääda ja mul oli tund aega raisata, enne kui mu tööpäev algas, otsustasin ma veel ühe sooja vanniskäigu kasuks. Ma tõusin voodis istukile, panin jalad põrandale ja tõusin püsti.

Silmapilkselt tugevnes valu veel ühe pügala võrra – lõikav tuikav valuhoog käis sügavalt läbi mu selgroo põhja. Holleyt üles ajamata komberdasin ma ettevaatlikult mööda koridori ülemisse vannituppa.

Ma lasin vanni veidi vett ja libistasin end sinna sisse, olles kindel, et vee soojus toob kohe valule leevendust. Ma eksisin. Selleks hetkeks, kui vann pooleldi vett täis oli jooksnud, mõistsin ma, et ma olin teinud vea. Valu mitte ainult ei süvenenud, vaid oli muutunud niivõrd talumatuks, et ma kartsin, et pean Holleyt hõikama, et ta mind vannist välja aitaks.

Mõeldes isekeskis sellele, kui naeruväärsesse olukorda ma olin sattunud, sirutasin käe välja ning haarasin käterätikust, mis rippus otse minu kohal rätikurestil. Ma nihutasin rätiku resti ühte äärde, et see minu keharaskuse all seinast lahti ei tuleks, ning tõmbasin ennast ettevaatlikult püsti.

Järjekordne valuhoog jooksis mööda mu selga alla ja see oli nii tugev, et lõi mul hetkeks hinge kinni. See polnud kindlasti mitte gripp. Aga mis see siis olla sai? Libedast vannist välja võidelnud, panin ma oma sarlakpunase froteehommikumantli selga, liikusin aeglaselt mööda koridori magamistoa poole ja viskasin ennast voodile pikali. Mu keha oli külmast higist läbimärg.

Holley liigutas ennast ja pööras end minu poole.

„Mis lahti? Mis kell on?“

„Ma ei tea,“ ütlesin ma. „Mu selg… mul on kohutavad valud.“

Holley hakkas mu selga mudima. Minu üllatuseks parandas see veidi mu enesetunnet. Arstidele üldiselt ei meeldi haige olla ja mina polnud selles suhtes erand. Hetkeks olin ma veendunud, et see valu – ja mis iganes seda põhjustas – hakkas lõpuks taganema. Kuid kella 6.30ks, kui ma tavaliselt tööle hakkasin minema, olin ma endiselt agoonias ja põhimõtteliselt halvatud.

Bond tuli kell 7.30 meie magamistuppa ja tundis huvi, miks ma endiselt kodus olen.

„Mis lahti?“

„Su isa ei tunne ennast hästi, kullake,“ ütles Holley.

Ma lamasin endiselt voodis, pea padjal. Bond tuli minu juurde, sirutas käed minu poole ja hakkas õrnalt minu oimukohti masseerima. Tema puudutus saatis kui piksenoole läbi minu pea, tekitades nii tugevat valu, mida ma polnud veel eales tundnud. Minu reaktsioonist üllatunud, hüppas Bond kiiresti voodist eemale.

„Pole midagi,“ ütles Holley Bondile, ise ilmselgelt oma sõnades kaheldes. „Asi pole sinus. Isal on kohutav peavalu.“ Seejärel kuulsin ma teda pigem iseendale kui minule ütlemas: „Ei tea, kas ma peaksin kiirabi kutsuma.“

Ainus asi, mida arstid vihkavad rohkem kui haige olemist, on see, kui nad satuvad patsiendina erakorralise meditsiini osakonda. Ma kujutasin ette, kuidas maja täitub kiirabiarstidest, millele järgnevad tüüpküsimused, sõit haiglasse, paberimäärimine… Ma arvasin, et üsna varsti tunnen ma ennast juba paremini ning kahetsen, et ma üldse lasin kiirabi kutsuda.

„Ei, pole vaja,“ ütlesin ma. „Valu on küll hetkel üsna hull, kuid ma olen kindel, et see läheb varsti üle. Sa mine aita Bondil ennast kooliks valmis panna.“

„Eben, ma tõesti arvan, et…“

„Kõik saab korda,“ katkestasin ma teda, nägu patja peidetud. Ma olin endiselt valust halvatud. „Ma mõtlen seda tõsiselt – ära helista kiirabisse. Ma pole nii haige. See on vaid lihaskramp selja alumises osas ja peavalu.“

Vastumeelselt viis Holley Bondi allkorrusele, andis talle süüa ja saatis ta mööda tänavat sõbra maja juurde koolibussi peale. Kui Bond eesuksest väljus, käis mu peast läbi mõte, et juhul kui mul ikkagi on midagi tõsist viga ning mind viiakse lõpuks haiglasse, ei pruugi ma teda sellel pärastlõunal pärast kooli näha. Ma võtsin kogu oma jõu kokku ja hüüdsin: „Ilusat koolipäeva, Bond!“

Selleks hetkeks, kui Holley üles mind kontrollima tuli, olin ma peaaegu teadvuse kaotanud. Arvates, et ma tukastan, jättis ta mu puhkama ning läks allkorrusele, et mu kolleegidele helistada lootuses, et nad oskavad arvata, mis mul viga võib olla.

Kaks tundi hiljem arvas ta, et on lasknud mul piisavalt kaua puhata, ning tuli vaatama, kuidas mul läheb. Magamistoa ukse avanud, leidis ta mu voodil lebamas just nagu varem. Aga lähemale jõudes märkas ta, et mu keha polnud lõdvestunud nagu ennist, vaid jäik nagu puitplaat. Ta pani tule põlema ja nägi, et ma tõmblesin ägedalt. Mu lõug ulatus ebanormaalselt ettepoole ning mu silmad olid avatud ja käisid ringi.

„Eben, räägi minuga!“ karjus Holley. Kui ma ei vastanud, helistas ta kiirabisse. Kiirabiarstid olid vähem kui kümne minutiga kohal, panid mu kiiresti autosse ja viisid Lynchburgi üldhaigla erakorralise meditsiini osakonda.

Kui ma oleksin teadvusel olnud, oleksin ma Holleyle täpselt kirjeldanud, mida ma nende hirmuäratavate minutite jooksul tundsin, kui me kiirabi ootasime – mul olid grand mal’i tüüpi krambihood, mida kahtlemata tekitas mingisugune erakordselt tugev ajuvapustus.

Aga loomulikult polnud ma selleks võimeline.

Järgmised seitse päeva olin ma Holley ja ülejäänud perekonna jaoks olemas vaid füüsiliselt. Ma ei mäleta mitte midagi selle nädala jooksul siinses maailmas toimunust ning need osad minu loost, mis leidsid aset minu teadvuseta oleku ajal, panin ma kokku teiste öeldu põhjal. Minu vaim, minu hing – ükskõik kuidas seda keskset inimlikku osa minust nimetada – oli läinud.

1 Kuninglikud tammepuud (tõlkija märkus