Читать книгу Siin ja praegu: kohaloleku jõud - Eckhart Tolle - Страница 12

Valgustumine – mis see on?

Kerjus oli teepervel istunud juba üle kolmekümne aasta. Ühel päeval läks sealt mööda võõras mees.

„Ehk annetate paar senti,” pomises kerjus ja sirutas välja päevinäinud pesapallimütsi.

„Mul pole midagi,” kostis võõras, „aga mille peal sa õieti istud?”

„See on mingi vana kast. Olen selle peal istunud nii kaua, kui mäletan.”

„Kas sa pole kunagi sinna sisse vaadanud?” küsis võõras.

„Ei,” vastas kerjus. „Mis mõte sel oleks. Seal pole nagunii midagi.”

„Vaata!” ei andnud võõras järele.

Kerjus kangutas kasti serva irvakile ja piilus sisse. Suur oli tema imestus ja rõõm, kui ta nägi, et kast oli kulda täis.

Nüüd olen mina see võõras, kel pole sulle midagi anda, aga kes sunnib sind sisse vaatama. Mitte kasti sisse, nagu selles mõistujutus, vaid veel palju lähemale − enda sisse.

„Aga mina pole kerjus,” vaidled sina vastu.

Need, kes pole leidnud oma tegelikku rikkust − olemise ülevat rõõmu − ja sellest sündivat sügavat ning kõigutamatut rahu, on isegi suurte rikkuste käskijana kerjused. Janu turvalisuse, eneseusu ja armastuse järele sunnib naudingu ja rahulolu riismeid otsima hoopis mujalt. Nad ei aimagi, et kannavad endas varandust, mis kõike seda juba sisaldab. Kõike seda ja veel palju rohkem, kui maailm iial pakkuda suudaks.

Sõna „valgustumine” tähendaks justkui ebainimlikku saavutust (loomulikult meeldib egole niisugune suhtumine palju enam), kuid tegelikult on see täiesti loomulik seisund, milles inimene tunnetab ühtsust olemisega. See on seisund, milles sa tunnetad ühtsust millegi mõõtmatu ja hävimatuga. Millegagi, mis paradoksaalsel kombel on nagu sina, aga siiski veel palju suurem. See tähendab oma olemuse leidmist, mis on midagi enamat kui nimi ja vorm. Kui inimene ei suuda seda ühtsust tunnetada, tekib temas teadlikul või mitteteadvuslikul tasandil eraldatusetunne. Ta tunneb end eraldatuna iseendast ja ümbritsevast maailmast. Sellest tekib hirm ning sisemine ja väline konflikt muutuvad ta pärisosaks.

Mulle meeldib Buddha lihtne definitsioon „valgustatus on kannatamise lõpp”. Kas see kõlab kuidagi üliinimlikult? Definitsioonina on see muidugi poolik. See ütleb, mida valgustatus pole − see pole kannatamine. Kuid mis jääb alles, kui pole kannatusi? Selle koha pealt Buddha vaikib, kuid see vaikus tähendab, et tegemist on millegagi, mida inimene peab ise avastama. Ta kasutab negatiivset definitsiooni, et inimmõistus ei muudaks seda dogmaks või mingiks ebainimlikuks saavutuseks − eesmärgiks, milleni pole võimalik jõuda. Sellele vaatamata usub suurem osa budiste siiski, et valgustatus on midagi, mis on jõukohane vaid Buddhale ja mitte neile. Vähemalt mitte selles elus.

Sa kasutad sõna „olemine”. Palun seleta, mida sa selle all mõtled.

Olemine on igavene ja kõikjal olev „üks elu”. Kõik, mis on sealpool sündivaid ja surevaid eluvorme. Olemine on ka iga eluvormi sees olev nähtamatu ja hävinematu olemus. See on kättesaadav sulle kui sinu tõelisele olemusele. Aga ära püüa seda mõista! Ära püüa sellest aru saada! Seda on võimalik tunda ainult siis, kui mõtted vaikivad. Olemist võib tunnetada, kui oled kogu oma tähelepanuga olevikuhetkes, aga sellest pole võimalik kunagi mõistusega aru saada. Olemise teadvustamine ja alistumine sellele „tundmisetunnetamise” seisundile ongi valgustatus.

*

Kui sa ütled „olemine”, kas sa mõtled siis sellega Jumalat? Kui see on nii, siis miks sa seda ei ütle?

Sõna „jumal” on tuhandete aastate pikkuse väärkasutamise tõttu muutunud tühjaks sõnakõlksuks. Mõnikord ma kasutan seda, kuid suure ettevaatusega. Väärkasutamiseks pean seda, kui inimesed, kellel pole aimugi pühadusest − selle sõna mõõtmatust tähendusest − kasutavad seda sügava veendumusega, justkui teaksid, millest jutt käib. Või siis vaidlevad nad sellele vastu, nagu teaksid, mida nad eitavad. Väärkasutamine tekitab absurdseid uskumusi, veendumusi, egoistlikke pettekujutelmi. Näiteks: „Minu või meie jumal on ainus õige jumal ja sinu jumal on vale,” või kas või Nietzsche kuulus ütlus „Jumal on surnud”.

Sõna „jumal” on muutunud piiritletud mõisteks. Hetkel, kui sõna lendu läheb, tekib kujutluspilt − nüüd enam isegi mitte valge habemega vanamehest, vaid millestki või kellestki, kes eksisteerib väljaspool inimest ja on peaaegu alati meessoost.

Ei jumal, olemine ega ükski teine sõna suuda defineerida või selgitada selle taga peituvat sõnulseletamatut tõde. Seepärast tekib küsimus, kas sõna aitab või takistab kogeda seda, millele ta viitab. Kas ta viitab endast kaugemale, sellele transtsendentsele tõele või muutub pigem mingiks ideeks, millesse sa usud − mõtteliseks iidoliks?

Sõna „olemine” ei seleta midagi, kuid seda ei tee ka „jumal”. „Olemise” eelis on see, et tegemist on avatud mõistega. Ta ei taanda mõõtmatut nähtamatut konkreetseks millekski. Sellest ei saa moodustada kujutluspilti. Keegi ei saa olemist enda omaks pidada. See on meie olemus, tunnetatav enda olemasoluna. See on „mina olen”, mis on midagi palju enamat kui „mina olen see või teine”. Seega on vaid väga väike samm sõnast „olemine” olemise kogemiseni.

*

Mis on kogemisel kõige suurem takistus?

Samastumine oma mõistusega. Siis muutub mõte kinnisideeks. See on suur piin, kui sa ei suuda lakata mõtlemast. Keegi ei pea seda aga ebanormaalseks, sest selle käes kannatavad kõik. Pidev mõttemüra ei lase leida olemise pärisosa – sisemist vaikust. Mõistusega samastumine tekitab väärarusaama endast ja heidab kogu elule hirmu ning kannatuse varju. Sellest tuleb edaspidi täpsemalt juttu.

Filosoof Descartes uskus, et on avastanud kõige suurema tõe. Ta ütles: „Ma mõtlen, järelikult ma olen.” Tegelikult tegi ta suurima vea: ta samastas mõtlemise ja olemise ning identiteedi ja mõtlemise. Sunnismõtleja − ehk siis peaaegu igaüks meist − elab näilikus eraldatuses, lõputute probleemide ja konfliktide ebanormaalselt keerulises maailmas, kus mõistus üha enam killustub. Valgustatus on terviklikkus, kus ollakse „üks” kõigega ja seepärast ka rahus. See on üks olemine nähtava maailma, iseenda ja hoomamatuga – üks olemisega. Valgustatus pole mitte ainult kannatuste ega lõputute sisemiste ja väliste vastuolude lõpp. See on ka vabanemine lakkamatu mõtlemise orjusest. Milline imeline vabanemine!

Mõistusega samastumine tekitab terve müriaadi erinevaid mõttemudeleid, kujundeid, sõnu, hinnanguid ja määratlusi, mis pärsivad tõelisi suhteid. See tuleb sinu enda, su kaaslase, looduse ja jumala vahele. See mõtete filter loob eraldatuse illusiooni − pettekujutelma, et on olemas keegi „sina„ ja täiesti omaette „teine”. Sa unustad ära olulise tõe, et väljaspool füüsilist keha ja erinevaid vorme oled sa üks kõigega, mis on. Lakkad tundmast üksolemist ega tunneta seda iseenesestmõistetava reaalsusena. Võib-olla sa usud seda, aga sa ei tea, et see nii on. Usk võib olla lohutav ja rahustav, kuid vabastavaks muutub see ainult oma kogemuse kaudu.

Mõtlemisest on saanud haigus. Haigus tekib siis, kui kaob tasakaal. Näiteks pole selles midagi halba, kui rakud kehas paljunevad ja jagunevad. Kuid kui see protsess pole tasakaalus organismi kui tervikuga, tekib haigus.

Mõistus on sihipärasel ja õigel kasutamisel suurepärane vahend, kuid selle väärkasutamine on väga ohtlik. Tegelikult polegi küsimus selles, et sa oma mõistust valesti kasutad – enamasti ei kasuta sa seda üldse. Sinu mõistus kasutab sind. See on haigus. Sa usud, et sina ja su mõtted on üks ja sama. See on pettekujutelm. Vahend on sinu üle valitsema hakanud.

Ma pole sinuga päris nõus. Ma mõtlen küll palju tühja, kuid võin siiski oma mõistuse abil saavutada palju asju. Ja teen seda kogu aeg.

Ristsõnade lahendamine ja aatomipommi ehitamine ei tähenda veel, et sa oma mõistust kasutad. Koerad armastavad konte närida ja mõistus armastab probleemidega rammu katsuda. Seepärast ta lahendabki ristsõnu ja ehitab aatomipomme. Sina ei tunne kummagi vastu huvi. Las ma küsin sult nii: kas sa suudad oma mõtted soovi korral välja lülitada? Kas oled leidnud selle nupu?

Kas sa mõtled üldse mõtlemast lakkamist? Ei suuda, või siis ehk ainult korraks.

Sel juhul valitseb mõistus sinu üle, mitte vastupidi. Sa oled mitteteadvuslikult end oma mõistusega samastanud. Sa isegi ei tea, et sa ta ori oled. Seepärast pead sa seda, mis su üle võimust on võtnud, iseendaks. Esimene samm vabanemise teel on teadvustada, et see, mis sind vaevab, pole sina. Sina pole mõtleja. Siis saad sa olla vaatleja. Hetkest, kui hakkad mõtlejat vaatlema, hakkab tööle teadvuse kõrgem tase. Sa hakkad nägema, et mõtte taga on tohutu vaimumaailm ja mõte on sellest vaid imetilluke osa. Mõistad ka, et kõik asjad, mis on elus olulised: ilu, armastus, loovus, rõõm, sisemine rahu – ei tulene mõistusest. Sa hakkad ärkama.