Читать книгу Edasi. Suvi 2019 - Edasi - Страница 7

Igor Kaasik:

isiksused ja tulevikukool

HARIDUS

IGOR KAASIK on eesti keele ja kirjanduse õpetaja varsti juba 40 aastat. Alates 2016. aastast on tal ka õigus õpetada matemaatikat põhikoolis. Kooli kõrvalt on ta 24 aastat tegev ettevõtluses raamatute kirjastajana. Edasi püsiautor.

Ent kui kauges tulevikuski sei-sab klassi ees lihast ja luust inimene, on sel mõtet ainult siis, kui ta on isiksus. Mitte isiksus selles mõttes, kellena psühholoogia-teadus näeb meid kõiki, vaid inime-ne, keda kutsume isiksuseks argi-keeles – keegi, kes tõuseb eredalt paljude hulgast esile. Kui koolis ei tööta isiksused, ei ole vahet, kas klassi ees on inimene või robot. Ole-me õpilastega mõnikord fantaseeri-nud, mida peaks robot suutma, eel-kõige kuidas klassis korda hoidma – ja uskuge, see on võimalik. Väike vihje: lahendus on loomade jaoks juba olemas, inimeste tarvis tuleb see disainida kuidagi… inimliku-maks. Ja veel peab leppima sellega, et sõnakuulmatul ja laisal õpilasel on koolis jälle mõnikord valus, mit-te väga, vajadust mööda.

Aga jah, isiksus. Kindlasti soovib valdav osa vanematest, et nende las-te õpetaja oleks keegi selline, aga on see ikka kindel? Kohe vaatame.

See juhtus ühe tuttavaga umbes 25 aastat tagasi. Tema koolis töö-tas silmapaistev õpetaja, tuntud üle Eesti. Minu tuttav, ütleme et Peeter Iks, oli tema aines väga andekas, võinuks käia olümpiaadidel, aga oli tugev ka spordis. Viimane pakkus talle rohkem huvi ja selle võrra vä-hem pühendus ta ainele, vähemalt õpetaja arvates. Nii sai siis Peeter muudkui aga neljasid ja pidi kuula-ma õpetaja nurinat, et raiskab end spordile. Ühel veerandil otsustas

Peeter siiski saada viie. Kui hinne-tepaneku aeg oli käes, kutsus õpeta-ja ta enda juurde, uuris hindeid ja ütles siis: “Ma näen, õpilane Iks on võtnud nõuks saada viie.” Ta võttis pastaka, lisas hinnetele paar kahte ning jätkas: “Aga see oleks ju selge enesepett,” ning pani kokku jälle nelja.

Õpilane, kuigi siis vihane, meenu-tab nüüd õpetajat suure soojusega. Selleks peab muidugi ka ise isiksus olema.

Isiksustega on keeruline. Tihti lu-bavad nad endale veidrusi: mõni näiteks joob tunnis kohvi (ise joob, aga õpilastel ei luba), mõni kutsub konsultatsiooni reedeõhtul kell 9, teine laupäevahommikul kell 9 (ja käiakse mõlema juures). Isiksus-tel on tavaliselt hea huumorimeel, mida lapsed hindavad õpetaja juu-res vaat et kõige enam, aga huumor on selline peru ratsu, et viib kaugele, ent mitte alati õiges suunas.

Aga kõige enam vajab selline ini-mene vabadust ise otsustada, ja kas tal see vabadus on, sõltub direkto-rist. Kui see on ise isiksus, ja tihti on, siis tunneb õpetaja end kindlalt, kui ei ole, ja tihti ei ole, siis ei tunne.

Isiksused on sageli keerulised na-tuurid, ergu närvikavaga. Kui lapse-vanemad hakkavad talle ettekirjutu-si tegema, ta heitub. Kui teda nimeta-takse klienditeenindajaks, ta solvub või vihastab, sest usub end täitvat ülimat missiooni. Sõnad, nagu muu-tunud õpikäsitlus, ümberpööratud

klassiruum ja väärtuspädevus, teki-tavad temas sügavat umbusku.

Kõige enam segadust tekitab te-mas väide, et õpilased ja õpetajad on koolis võrdsed. Ei ole. Veelgi enam, ka vanemad ei ole õpetajaga võrd-sed. Ning, jumala eest, isegi haridus-ministeeriumi ametnikud eesotsas ministriga ei ole õpetajaga koolis võrdsed. Õpetaja on kõrgelt haritud proff ja tunneb oma ala paremini. Kui ta hiljem satub sõitma trolli-ga, roolis mõni lapsevanem, siis on osad vahetunud, trollijuht on proff ja õpetaja ei lähe temalt rooli kra-bama.

Üks on kindel: isiksused ei kao koolist kuhugi, õpilaste hulgas on neid alati. Ja siit kohe suur küsimus: kas lõpututest reformidest ära nudi-tud kool suudab olla neile tõsiseks partneriks?

Ah jaa, kuidas siis on selle õpe-tajaga, kes õpilasele kahed juur-de kirjutas? Kannatame sellist oma lapsega töötama või ei? Mitte veel, aga ootamatult varsti võib vastusest sõltuda, mis koolis meie lapsed õpi-vad. Kas sellises, kus õpetajateks on ekslikud ebatäiuslikud inimesed või seisavad nende ees robotid.

Õpetajaamet kuulub nende hulka, millele visionäärid lubavad tulevikku ka siis, kui robotid peaaegu kõikjal mujal inimesi asendavad.

Üks on kindel: isiksused ei kao koolist kuhugi, õpilaste hulgas on neid alati.

“Toetan Edasit, sest ma näen tulemusi.”

/Ahti Heinla, ettevõtja/

7

EDASI. Nr 1, mai-august 2019