Читать книгу Edasi. Suvi 2019 - Edasi - Страница 9

petitsiooniõigus, mis kohustab par-lamenti käsitlema rahva poolt kol-lektiivselt esitatud ettepanekuid. Ka Eesti põhiseadus annab aluse petitsiooniõiguse rakendamiseks: “§ 46. Igaühel on õigus pöörduda märgukirjade ja avaldustega riigi-asutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikute poole. Vastami-se korra sätestab seadus.” On päris loomulik, et see õigus on rakenda-tav ka kollektiivse õigusena, kus-juures teiste riigiasutuste hulgas lasub kollektiivsetele pöördumis-tele vastamise korra kehtestamise kohustus Riigikogul.

Endise riigikoguliikmena tuleb enesekriitiliselt tunnistada, et petit-siooniõiguse rakendamine viibis lu-bamatult kaua. Oli vaja 2013. aasta kevadtalvel aset leidnud Rahvakogu protsessi, et Riigikogu kollektiivsete märgukirjade menetlemise korra kehtestaks. Vastava eelnõu algatas Rahvakogu ettepanekust tulene-valt Riigikogu Põhiseaduskomisjon. Nagu eelnõu seletuskirjast nähtub, loodeti sellega suurendada rahva kaasatust riigivalitsemise korralda-misse ning tagada rahvale võimalus osaleda riigivalitsemises ka vali-mistevahelisel ajal. Seadus jõustus 11. aprillil 2014.2

Riigikogule kollektiivse märgu-kirja esitamiseks tuleb sellele ko-guda vähemalt tuhat toetusallkirja. Pöördumise sisuks võib olla ettepa-nek kehtiva õigusliku regulatsiooni muutmiseks või üldisemalt – ühis-konnaelu paremaks korraldami-seks. Nagu Riigikogu kodukord ette näeb, suunab Riigikogu juhatus märgukirja asjaomasele komisjoni-le menetlemiseks. Seejuures peab komisjon selgituste andmiseks kut-suma kohale ka märgukirja algata-jate esindaja. Komisjonile on pöör-dumise menetlemine ja selle suhtes seisukoha kujundamine kohustus-lik. Komisjoni otsus märgukirja kohta võib olla kas seaduseelnõu algatamine, teema arutamine riik-likult tähtsa küsimusena Riigikogu

istungil, komisjoni avaliku istungi korraldamine või siis ettepaneku esitamine Vabariigi Valitsusele või mõnele teisele pädevale institut-sioonile lahendamiseks. Kui komis-jon otsustab kollektiivses märgu-kirjas esitatud ettepaneku tagasi lükata, peab komisjon tagasilükka-mist põhjendama.

Petitsiooniõiguse seadustamisest 5 aastat tagasi on Riigikogule esi-tatud 43 kollektiivset märgukirja, neist 38 hiljuti töö lõpetanud XIII Riigikogule. Kuna erinevalt seadu-seelnõudest ei lange märgukirjad Riigikogu koosseisu vahetumi-sel menetlusest välja, siis on uuel Riigikogu koosseisul kohe oma töö alguses võimalik näidata, kui lugu-pidavalt ja tähelepanelikult nad rahvaalgatusse suhtuvad. Neid on menetlemist ootamas koguni 3, teis-te hulgas avalikkuse suurt tähele-panu pälvinud katuseraha jagamise lõpetamise ettepanek.

Viis aastat petitsiooniõigust on piisavalt pikk aeg, et toimunut põh-jalikult analüüsida. Üks on selge: rahvas on lisandunud võimalust oma esinduskoguga dialoogi ärgita-da usinalt kasutanud. Kuidas on aga lood Riigikoguga: kas petitsiooni-õigus praegusel kujul töötab ja kui on tõrkeid, siis millest need on tin-gitud? Seda on vaja põhjalikult ana-lüüsida.

Mida arvata kuldvõtmekesest?

Riigikogu valimiste järgselt kok-ku tulnud võimuliit on otsustanud põhiseadust muuta rahvaalgatuse seadustamiseks ja rahvahääletuse laiendamiseks. Võimuleppe koha-selt on rahvaalgatuseks vaja vähe-malt 25 000 toetusallkirja, mis pa-neb Riigikogule kohustuse eelnõu suhtes arvamus kujundada. Kui aga toetusallkirju on üle 50 000, tuleb eelnõu panna rahvahääletu-sele – seda ilmselt juhul, kui Riigi-kogu eelnõud ei toeta (võimuleppes on sõnastus segane). Kui rahva ja

Riigikogu arvamused lahknevad, siis erinevalt Eesti esimese põhi-seaduse ja ka kehtiva põhiseaduse regulatsioonist, ei pea Riigikogu laiali minema, vaid jätkab oma tööd. Võimuliidu ühe osapoole, EKRE juhtide sõnade kohaselt on leitud „kuldvõtmeke“ oma poliitika teostamiseks.

Kavandatav põhiseaduse muu-datus sellisel kujul on oluline uuen-dus Eesti põhiseaduslikus võimu-korralduses: rahvas saab õiguse teostada seadusandlikku võimu vastuolus sellesama rahva poolt va-litud esinduskogu poliitilise tahte-ga. Kuna Riigikogu otsused määrab eelkõige valitsusliit, siis peegeldab võimalik erimeelsus eelkõige lõhet rahva ja riigi poliitilise juhtkonna vahel. Kas selline olukord peaks Eesti poliitilises süsteemis saama uueks normaalsuseks?

Kui siit edasi mõelda, pole raske ennustada, et kavandatav põhisea-duslik õigusinstrument on eelkõi-ge relv opositsiooni käes. 25 000 allkirja kogumine nõuab tugevat võrgustikku ja meediakampaaniat, milleks jätkub ressurssi vaid orga-niseerunud huvidel – erakondadel ja tugevatel lobigruppidel. Päris kindlasti tekib opositsioonil kiu-satus valitsusele rahvaalgatuse ja sellele järgneva rahvahääletusega koht kätte näidata. Halvemal juhul on võimalik riigi juhtimine täieli-kult halvata.

Ohtudele vaatamata võib seadus-andliku võimu jagamine rahvaga tunduda ahvatlev – Šveits ju suudab! Tõepoolest, Šveitsi demokraatias on rahvahääletused tavapärased. Seal-ne demokraatia on aastakümnete jooksul kohanenud otse- ja esindus-demokraatia rahumeelseks koos-toimeks. Rahvaalgatus koos refe-rendumiga on see riigiõiguslik heidutusmehhanism, mis sunnib parlamenti otsima laiapõhjalist kompromissi juba eelnõu menetle-mise käigus, et ennetada rahva poolt punast tuld.

Kokkuvõttes, kuldvõtmekest ei tasu karta, tuleb vaid selgeks vaiel-da, millise ukse see Eesti demo-kraatiale avab ning kes selle kaudu võimulavale võivad trügida.

1 Põhiseaduse Assamblee istungite stenogrammid: https://www.riigikogu.ee/tutvustus-ja-ajalugu/riigikogu-ajalugu/pohiseaduse-assamblee/pohiseaduse-assamblee-stenogrammid/

2 Märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seaduse ning Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse muutmise seadus: https://www.riigiteataja.ee/akt/101042014001

9

EDASI. Nr 1, mai-august 2019