Читать книгу Vaimude org - Edgar Wallace - Страница 1

Saatus ja kergeltveerev „Spanz“ tõid Andrew Macleodi Beverley ümbrusse. See linn asetseb tagasihoidliku harutee lõpul ega oma nähtavasti vabandust olemasoluks ega võimalusi enda elatamiseks. Aga mingil arusaadamatul põhjusel ei kannatanud Beverley elanikud siiski nälga, ja veidrad väikesed kauplused tema ainsa, laia ning varjulise tänava ääres näisid jõukad. Seda ei võinud pidada aristokraatse eeslinna teeneks, sest Beverley Green sai oma varustuse suurtest ladudest mujalt ja käis linnast ostmas ainult neid kaupu, mida oli unustanud tellida.

Andy peatas oma pika mootorikattega auto postkontori ees ja astus välja. Viie minuti pärast kõneles ta juba telefoni teel politsei­peavalitsusega Allison John Wickerist alias Neljasilmalisest Scottiest, kes oli saanud selle hüüdnime harjumusest kanda prille. Scottie oli üks oma elukutse väheseid mehi, kes armastas kõndida jalgsi. Kui Regent Diamond Sündikaadi direktor ühel esmaspäeva hommikul oma büroosse tulles leidis, et keegi oli atsetüleenlõõtsa abil säästnud talle vaeva avada suurt tule- ja varguskindlat seifi, oli see nii selgesti Scottie tegu, nagu oleks ta jätnud maha kviitungi seitsme paki kalliskivide kohta, mis ta oli kaasa viinud. Raudteejaamades ning sadamais korraldati erakordne valve, külastati hotelle ja pühendati asjasse kõik politseinikud.

Andy Macleod, kes veetis parajasti oma puhkeaega õngega ja raamatukuhjaga, mille lugemiseks polnud leidnud aega aasta jooksul, pidi selle katkestama ja asuma otsingu organiseerimisele.

Ta oli alustanud karjääri dr. Macleodina, politsei­peavalitsuse juures töötava kohtuarstiabina, ja siirdunud vargapüüdja elukutsesse, ilma et oleks isegi täpselt teadnud, kuidas. Ametlikult oli ta ikka veel patoloog, keda kutsutakse kohtusse kindlaks määrama surmapõhjusi; mitteametlikult oli ta „Andy“ ka noorimale väli­politseinikule.

„Ta läbis Panton Mills’i kolme päeva eest jalgsi matkates. Olen päris kindel, et see oli Scottie,“ teatas Macleod. „Ristlen praegu Beverley ja Three Lakesi vahel. Kohalik politsei vannub, et Scottie pole viibinud Beverley lähedal, mis tähendab muidugi, et ta on elanud otse nende nina all. Tark rahvas; küsisid minult, kas ta on teinud midagi kurja, kuna neile saadeti varguse üksikasjad ning Scottie kirjeldus juba nädala eest.“

Sel hetkel astus postkontorisse keegi neiu. Heites pilgu läbi telefonikapi klaaspaneeli, märkas Andy teda imetlusega. Meeldiv — nägus — ilus? Kõik mehed peavad lihtsalõikelist inglise kostüümi sobivaimaks rõivaks naistele. Neiu oli suurt kasvu, sale, kuid mitte kõhn.

„Jah, arvatavasti küll,“ vastas Andy masinlikult oma ülemusele, kuna ta silmad viibisid neiul.

Neiu tõstis käe, ja Andy nägi, et ta kandis kihlasõrmust; see oli kullast, kaunistatud väikeste smaragdide või safiiridega — ei, need olid smaragdid. Andy märkas nende mererohelist värvi.

Teadaande salajasim osa lõpetatud, avas Andy telefonikapi ukse tolli võrra ja kuulas vaba kõrvaga neiu häält.

Enam kui nägus, otsustas ta ja imetles tema poole pööratud profiili.

Siis juhtus midagi kummalist. Neiu pidi olema märganud Andyt sel ajal, kui mees ei vaadanud tema poole. Arvatavasti oli ta küsinud, kes see on; vana jutukas postkontoriülem, kellele Andy oli näidanud oma töötõendit, et hõlbustada kõnevõimaluse saamist, andis muidugi meeleldi seletust. Andy kuulis sõna; „Detektiiv“. Omalt kohalt sai ta vabalt vaadelda neiut.

„Detektiiv!“ suutis see ainult sosistada, aga Andy kuulis seda siiski — ja nägi! Neiu käed haarasid letiäärest kinni ja värv kadus ta näolt, jättes selle surnukahvatuks. Isegi huuled muutusid imelikult jumetuiks.

Andy oli nii üllatunud, et eemaldas kuuldetoru kõrva äärest; samal hetkel pöördus neiu ja kohtas tema pilku. Hirm, ehmatus, paanika oli nois silmis. Andy tundis teda vaadeldes, nagu näeks ta lõksulangenut, piinatavat. Siis pööras neiu pilgu ära ja kobas tagasisaadud raha, mis vanamees oli pannud tema ette; aga ta käed värisesid nõnda, et ta viimaks pühkis rahad letilt pihku ja ruttas postkontorist välja.

Unustanud asjaolu, et traadi teises otsas hämmastunud politseinik tungivalt soovis avaldada oma vaateid, riputas Andy musta toru kohale ja väljus telefonikapist.

„Kes see daam oli?“ küsis ta, tasudes kõnemaksu.

„See daam, härra? See on miss Nelson Beverley Greenist, sealt nende mägede tagant. Väga ilus koht; peaksite seda külastama. Seal elab palju rikkaid inimesi. Mr. Boyd Salter — kas olete temast kuulnud? Ja mr. Merrivan — see on ka jõukas mees, kuigi veidi tahumatu, oh, ja veel palju teisigi. Beverley Green on — kuidas seda nimetataksegi? Aedlinn — jah, just! Seal on mõnedki ümbruskonna tähtsaimad majad. Mr. Nelsoni perekond on elanud seal juba aastaid, kaua enne aedlinna tekkimist. Mäletan tema vanaisagi; oli tore mees!“

Postkontoriülem valmistus esitama Beverley Greeni jõuka rahva üksikasjalisi elulugusid, aga Andy tahtis veel kord silmata neiut ja lõpetas vestluse.

Ta nägi miss Nelsonit sammuvat kiiresti keset teed ja mõistis, et neiu läheb raudteejaama.

Andrew oli hämmastuses. Kuidas oli neiu erutus seletatav? Mis põhjus oli temal karta detektiive? Milline eksimus, suur või väike, oli vastutav jäise hirmu eest, mis oli ilmunud tema pilku?

Oli ajaraiskamine juurelda selle kallal. „Hm! See ei aita püüda Scottiet!“ ütles Andy, hõõrudes oma siledat lõuga.

Ta juhtis auto Beverleyst välja, et sõita paarkümmend miili lõuna poole ja jätkata seal otsimist.

Vähendades kiirust järsu käänaku tõttu umbes miili kaugusel Beverleyst, märkas Andy parempoolses põõsastaras ava. Sealt paistis lai, kruusatatud ja puudega ääristatud tee; korrashoitud muru vahel looklesid jalgrajad. Kunstipärasel viidal seisis: „Eratee Beverley Greeni.“

Andy kiirus oli viinud ta avast mööda; ta tagurdas, vaadeldes mõtlikult viita, ja pöördus siis sõiduteele. Oli vaevalt mõeldav, et Scottie oleks valinud säärase umbtee. Teiselt poolt, Scottie oli geniaalne arvestaja ning oskas kasutada kõiki võimalusi. Ja Beverley Greenis elas rikas seltskond. Nõnda püüdis Andy end vabandada, kuigi teadis oma südames, et tema uudishimu põhjuseks oli hoopis teine huvi. Ta tahtis näha neiu kodu ja tutvuda mr. Nelsoni eluviisiga.

Tee lookles ning keerles, moodustas viimaks järsuma käänaku kui harilikult, ja Beverley Green ilmus äkki nähtavale kogu oma suvises ilus. Andy vähendas kiirust jalakäija omani. Tema ees oli avar, peaaegu lausik aas, üleni ääristatud õitsvate põõsastega. Mõne meetri kaugusel teest algas golfiväljak, mis arvatavasti ulatus piki orgu edasi. Aasa ümber asetses hajali umbes tosin elamut, mis olid pooleldi varjatud ümbritsevate puudega.

Andy vaatas ringi, et leida kedagi, kelle poole pöörduda küsimustega. Tee hargnes äkki tema ees, ja nurgal oli veidra katusega hoone, nähtavasti mingi klubi. Ta märkas silti väravapostil ja tuli autost välja, et vaadelda seda lähemalt, aga siis ilmus nurga tagant nähtavale keegi isand.

„Jõukas kaupmees Londonist — äritegevusest loobunud,“ mõtles Andy. „Must alpakakuub, laia ninaga kingad, kõva krae ja kahekordne uurikett. Arvatavasti upsakas; imestab muidugi, milleks, pagan võtku, mina olen tunginud siia Elüüsiumi väljadele.“

Kindlasti silmitses uustulnuk võõrast tõsiselt, kuigi oleks liialdus öelda, et ta näis pahane.

Tema vanus võis olla neljakümne viie ja kuuekümne vahel. Suur sile nägu oli täiesti kortsudeta ja kõnnak nooruslikult elav. Kuigi tüse, kandis ta oma raskust nii hästi, et Andy ei märganudki seda otsekohe.

Tema tervitus hajutas iga kahtluse, mis külalisel võis olla tekkinud tema lahkuse suhtes.

„Tere hommikust, härra!“ ütles ta. „Nähtavasti otsite kedagi. Green on võõrastele halb koht; meie majadel pole nimesid ega numbreid,“ lisas ta mõnusasti naerdes.

„Ma ei otsi kedagi,“ vastas Andy samuti naeratades. „Ainult uudishimu näha seda ilusat kohta tõi mu siia. Kuulsin sellest Beverleys.“

Härra kummardus.

„Meil käib väga vähe külastajaid — peaaegu oleksin öelnud „õnneks“, aga see poleks olnud viisakas. Siinne ümbrus on minu ja mu naabrite eraomand, ja meil pole hotelli võõraste juurde­meelitamiseks. Ainult külalismaja.“ Ta osutas käega väänkasvudega kaetud hoone poole, mida Andy oli pidanud klubiks. „Selle oleme sisustanud külaliste jaoks. Vahel ei saa me mahutada endi juurde kõiki oma sõpru, ja vahel viibib siin mõni tähtis isik, kes on nii-öelda meie väikese kogukonna külaline. Praegu näiteks,“ lisas ta, „elab siin kuulus Kanada geoloog.“

„Õnnelik mees,“ naeratas Andy, „ja õnnelik kogukond! Kas kõigis majades on elanikud?“

Ta esitas selle küsimuse, teades väga hästi, et saab jaatava vastuse, kuid olles huvitatud selle vormist.

„Oh jah, muidugi. Viimane maja vasakul on kuulsa arhitekti mr. Pearsoni oma, kes nüüd on juba kutsetööst loobunud. Järgmine, viiludega maja kuulub mr. Wilmotile, kes on — noh, ma ei tea täpselt, mis just õieti, olgugi et ta on mu õepoeg — noh, ütleme, midagi Londonis. Lähim maja, mille juures näete palju roose, on mr. Nelsoni oma, — Kenneth Leonard Nelsoni, kellest olete muidugi kuulnud.“

„Kunstnik Nelsoni?“ oli Andy huvitatud.

„Nimelt. Ta on suur kunstnik. Tal on ka ateljee, aga seda pole siit näha; see asetseb põhja pool. Nagu olen kuulnud, eelistavad kunstnikud põhjapoolset valgustust. Maja kaugema nurga taga — nurka te siit ei näe, aga sealt läheb tee tenniseväljakule — on minu feodaalloss,“ lisas mees lõbusalt kihistades.

„Kelle oma on see suur maja mäeküljel?“ küsis Andy.

Niisiis oli neiu isa kunstnik Nelson. Mida oli ta kuulnud kunstnik Nelsonist? See nimi meenutas midagi ebameeldivat.

„Maja mäeküljel? See ei kuulu kahjuks meie kogukonda,“ vastas juht. „See on nimelt tõeline feodaalloss, mille ümber meie, alandlikud talupojad, oleme ehitanud oma hütid.“

See kujund näis talle meeldivat, sest ta kordas: „Ehitanud oma hütid,“ enne kui jätkas:

„Lossi omanik on mr. Boyd Salter. See perekond on elanud siin või lähemas ümbruses sajandeid, mu härra. Salterid põlvnevad — kuid ma ei taha tüüdata teid nende kroonikaga. Boyd Salter on väga rikas, aga haiglane.“

Andy noogutas, ning teine jätkas:

„Seal tulebki meie külaline, professor Bellingham. Muide, minu nimi on Merrivan.“

Niisiis oli see mr. Merrivan. „Rikas, aga natuke tahumatu,“ oli postkontoriülem teda kirjeldanud.

Andy silmitses lähenevat Kanada geoloogi — kõhn mees laiades pükstes, küürus, nagu teadlased sageli on.

„Käis mägedes kivistisi korjamas. Neid on leitud siit suurel hulgal,“ seletas mr. Merrivan.

„Arvan, et tunnen teda kaunis hästi,“ vastas Andy, olles rohkem kui huvitatud.

Ta sammus professorile vastu; kui nende vahet oli veel mõni meeter, tõstis geoloog pilgu ja peatus äkki.

„Paha lugu, Scottie!“ ütles Andrew Macleod halvasti teeseldud kurbusega. „Kas mõtlete teha mürglit või tulete minuga kuhugi einetama?“

„Loogika on mu nõrkus,“ tunnistas Scottie, „ja kui lubate mul minna oma tuppa ning pakkida mõned rõivastusesemed, siis tulen teiega. Näen, et teil on auto, kuigi eelistaksin kõndida.“

Andy vaikis; alles mr. Merrivani juurde tagasi jõudes ütles ta lõbusalt:

„Professor tahab näidata mulle mõnda oma leidu; tänan teid väga, mr. Merrivan, teie lahkuse ja viisakuse eest!“

„Võib-olla tuleksite mõnel päeval tagasi ja lubaksite mul näidata teile ümbrust?“ kutsus paks isand.

„Meeleldi,“ vastas Andy ja mõtles ka seda.

Ta järgnes Scottiele külalismajja, väikesse mugavasse tuppa, kus too oli elanud kaks päeva.

„Skepsis on meie aja needus,“ ütles Scottie kibedusega. „Kas arvate, et ma poleks tulnud tagasi, kui oleksite lubanud mul üksinda oma tuppa minna?“

Scottie oli vahel lapsik, ja Andy Macleod ei võtnud vaevaks vastata.

Kõhn mees astus autosse, näol sügavat vastikust väljendav ilme.

„Praegusel ajal on liiga palju autosid,“ kaebas ta. „Liikumisvaegus tapab iga päev tuhandeid. Mida tahate minust, Mac? Mis see ka iganes oleks, mul on alibi.“

„Kust leidsite selle? Kas ühes kivististega?“ küsis tema vangistaja, aga Scottie vajus väärikasse vaikimisse.