Читать книгу Vaimude org - Edgar Wallace - Страница 3

Stella Nelson lahkus postkontorist paanikas. Kuigi ta ei pööranud pead, oli ta siiski teadlik, et ilus julge näoga mees, keda ta oli näinud telefonikapis, vaatas talle järele. Mida võis küll mõelda see mees, kelle jaoks arvatavasti iga ripsmeliigutuski omas mingit tähendust?

Sõna „detektiiv“ oli neiut nõnda kohutanud, et ta oleks peaaegu minestanud; võõras oli näinud teda vankuvat ning kahvatavat ja oli kindlasti huvitatud selle põhjusest.

Ta oleks tahtnud joosta ja vajas kogu oma enesevalitsust, et mitte kiirendada oma niikuinii ruttavat käiku. Kärmesti tõttas ta nõlvakut mööda alla raudteejaama, leidis seal, et tal on veel pool tundi oodata, ning alles nüüd meenus talle, et ta oli kavatsenud tellida mõningaid köögitarbeid ja seepärast lahkunud kodunt varakult. Kas minna tagasi? Kas ta julgeb kohata seda uurivat vaadet, mis oli teda nõnda hirmutanud?

Ometi läks ta tagasi. Tegi seda enesepõlguse sunnil, aga tundis siiski kergendust leides, et sinine auto oli lahkunud. Siis ruttas ta oma tellimustega ühest poest teise ja viimaks, hetke viivitanud, läks uuesti postkontorisse ning ostis mõned margid.

„Mis te ütlesite, kes see mees oli?“

Ta püüdis hoida oma hääle rahuliku.

„Detektiiv, miss,“ vastas vana postkontoriülem jutukalt. „Olin nagu jalust rabatud, kui ta näitas mulle oma kaarti. Aga ma ei tea, mida ta otsib.“

„Kuhu ta läks?“ küsis neiu, kartes vastust.

„Beverley Greeni, miss, nagu ta ütles.“

Postkontoriülema mälu polnud kõige täpsem, sest muidu oleks tal pidanud olema meeles, et Andy polnud väljendanud sellist kavatsust.

„Beverley Greeni!“ kordas neiu pikkamisi.

„Nõnda see oli, miss… Macleod!“ ütles vanamees äkki. „Nõnda on ta nimi. Mulle ei jäänud see hästi meelde. Macleod.“

„Kas ta peatub siin?“ küsis Stella.

„Ei, miss, ta on ainult läbisõidul. Lihunik Banks ei tahtnud kuidagi uskuda, et meie linnas viibib detektiiv — tähtis mees politsei­peavalitsusest. Sama Macleod oli tunnistajaks tolles Marchmonti mürgitusloos. Kas mäletate seda, miss? Oli huvitav roim. Keegi mees mürgitas oma naise, sest tahtis abielluda teisega, ja Macleodi tunnistuse põhjal mõisteti ta poomissurma. Banks jutustas mulle seda, aga mul tuli see endalgi meelde. Mul on mõrvade suhtes eriliselt hea mälu.“

Stella sammus nüüd aeglasemalt vaksalisse ja võttis pileti. Piinatud kahtlusest ja hirmust, ei suutnud ta otsustada, mida teha. Kuidagi poleks ta tahtnud lahkuda kodunt, olgugi ainult mõneks tunniks, kui too mees oli siin nuhkimas taevas teab mida, mõtles ta pahaselt.

Uuesti hakkas ta sammuma tagasi, aga kuulis siis rongivilet. Ei, ta teostab siiski oma esialgse kavatsuse. Üks oht oli igatahes kindel. Ta vihkas Macleodi. See oli vaenlane. Ta vihkas ja kartis teda ühtaegu. Neiu võpatus, mäletades seda uurivat pilku, mis väljendas nii selgesti: „Teil on mingi põhjus kartuseks.“ Ta püüdis lugeda ajalehte, aga ta mõtted olid mujal, ja kuigi silmad jälgisid ridu, ei näinud ega mõistnud ta midagi.

Oma sihtkohale lähenedes imestas neiu isegi, et ta oli tahtnud pöörduda tagasi. Tal oli ainult nädal selle hirmsa asja korraldamiseks — täpselt nädal — ja iga päeva tuli arvestada. Võib-olla õnnestub tal. Ehk sõidab ta täna pärastlõunal tagasi, süda rõõmust hõiskamas, möödudes samadest põldudest ning sildadest rahulikul meelel.

Hajameelselt vaatles ta maastikku, kust rong läbi kihutas. Ta otsustas panna tagasitulekul tähele oma tundmusi sama valge taluelamu kohal. Seda jälle nähes võib ta olla vabanenud igast murest.

Unistused ja sõit lõppesid. Neiu ruttas läbi suure jaamahoone, ümbritsetud tõuklevatest, vastikutest inimestest, kes poleks pööranud peadki, kui ta oleks sealsamas surnud. Taksoauto lähenes tema märguandel.

„Ashlar Building?“ kordas juht mõtlikult ja lisas siis: „Tean nüüd, kuhu soovite, miss.“

Ashlar Building oli tohutu hoone, täis büroosid; neiu polnud seda kunagi varem näinud, ja tal polnud aimugi, kuidas leida meest, kellega ta tahtis kõnelda. Aga koridori mõlemad seinad olid kaetud nimestikkudega, ja ta silmad libisesid neist veerg-veerult üle, kuni peatusid viimaks.

„309, Abraham Selim.“

See büroo oli viiendal korrusel.

Kulus tükk aega, enne kui Stella leidis selle, sest see asetses pika hoonetiiva nurgas — kaks ust, ühel sildil „Privaatne“, teisel „Abraham Selim“.

Neiu koputas ja kuulis vastuseks: „Sisse!“

Väike võre lahutas bürood kitsast käigust, kus pidid seisma külastajad.

„Mida soovite, miss?“

Lähenev mees küsis seda järsult ning veidi vaenulikult.

„Soovin näha mr. Selimi,“ vastas Stella, aga noormees raputas oma hästivõitud pead.

„Ilma kokkuleppeta ei saa teda näha, miss, ja isegi siis ei võtaks ta teid jutule.“ Mees peatus äkki ja vahtis neiule otsa.

„Kuidas! Miss Nelson!“ ütles ta. „Ma poleks kunagi oodanud teid siin näha.“

Stella punastas ja püüdis asjatult meelde tuletada, kus see mees võis olla teda näinud.

„Te mäletate mind ometi, miss — Sweeny,“ ütles mees, ja neiu punastas veelgi sügavamini.

„Jah, muidugi, Sweeny.“

See avastus hämmastas ja alandas Stellat.

„Te lahkusite õige äkki mr. Merrivani teenistusest, kas pole tõsi?“

Nüüd oli Sweeny kord sattuda segadusse.

„Jah, miss.“ Ta köhatas. „Mul tekkis väike lahkheli mr. Merrivaniga. Väga jõhker härra, ning hirmus kahtlustaja.“ Ta köhatas jälle. „Kas te pole kuulnud midagi, miss?“

Stella raputas pead. Et Nelsonite juures teenijad alati püsisid ainult lühikest aega, siis ei arenenud tutvus nendega nii kaugele, et nad oleksid toonud majja kuulujutte.

„Noh, lugu oli nõnda,“ ütles Sweeny, tundes kergendust, et leidis võimaluse esitada asja omal viisil. „Mr. Merrivan leidis puuduvat mõned hõbeasjad. Hirmus mõtlematult olin mina laenanud need oma vennale jäljendamiseks. Ta on kullassepp ning väga huvitatud vanadest hõbeasjadest, ja kui mr. Merrivan leidis need puuduvat —“ Sweeny köhis jälle, ja ta jutt muutus segaseks. Teda oli süüdistatud varguses — teda! Ja ta oli jalapealt vallandatud. „Oleksin nüüd näljas, miss, aga mr. Selim kuulis minust ja andis mulle selle koha. See pole küll suur asi,“ lisas ta halvustavalt, „aga siiski parem kui mitte midagi. Soovin sageli olla tagasi seal õnnelikus orus. Nimetasin Beverley Greeni alati nõnda.“

Stella katkestas tema voolavad seletused ja mälestused, küsides:

„Millal võin näha mr. Selimi?“

Sweeny raputas pead.

„Ma ei tea öelda, miss. Ma ise pole teda kordagi näinud.“

„Mis!“ ütles Stella, vahtides talle imestunult otsa.

„See on tõsi, miss. Ta on rahalaenutaja — aga seda teadsite muidugi ise.“

Tema arusaavat pilku kohates oleks Stella tahtnud vajuda häbi pärast põranda alla.

„Kogu tema asjaajamine toimub kirjalikult. Mina kõnelen külastajatega ja määran neile vastuvõtte. Aga ta ise ei ilmu siia kunagi, vaid kliendid täidavad plangid — teate küll, miss: kui palju raha nad soovivad, milliseid tagatisi pakuvad ja muud sellesarnast. Mina jätan need siia seifi, kust mr. Selim nad leiab, kui tuleb.“

„Millal ta tuleb?“

„Jumal teab!“ vastas noormees. „Aga tulema ta peab, sest kaks või kolm korda nädalas on kirjad ära viidud. Klientidega peab ta ise ühendust. Kui palju nad laenavad või kui palju tasuvad, sellest ei tea ma midagi.“

„Kas ta annab teile juhatusi samuti kirjalikult?“ küsis neiu, kelle uudishimu hakkas ületama pettumust.

„Ta telefoneerib. Aga ma ei tea, kustkohalt. See on imelik töö. Ainult kaks tundi päevas, ja ainult neli päeva nädalas.“

„Kas pole mingit võimalust teda näha?“ küsis Stella meeleheitel.

„Ei mingit,“ vastas Sweeny jälle tähtsaks muutudes. „Temaga on võimalik ainult kirjalikult asju ajada.“

Neiu langetas pilgu ja jäi mõtlema.

„Kas mr. Nelsoni tervis on hea, miss?“ küsis Sweeny.

„Väga hea, tänan teid,“ vastas Stella kähku. „Tänan teid, Sweeny, ma —“ Oli ebameeldiv paluda teenijal saladust hoida. „Ega te ei kõnele kellelegi, et nägite mind siin?“

„Muidugi mitte,“ vastas vooruslik Sweeny. „Issand, miss, küll oleksite üllatunud, kui teaksite, kes kõik käivad siin! Näitlejad, isikud, kellest loete ajalehtedes, ministrid, vaimulikud…“

„Head päeva, Sweeny!“

Stella lõpetas loendi ukse sulgemisega.

Trepist alla minnes värisesid ta põlved, sest ta teadis nüüd, kui palju oli lootnud sellest külastusest. Meeleheide südames, nägi ta ees raudset paratamatust. Mis oleks nüüd veel võinud peatada hoobiks tõstetud mõõga? Ei miski, ei miski! Mees, keda ta vajas, oli ligipääsmatu — see ainus mees, mõtles ta kibedusega, just see ainus!

Tagasisõidul valgest talumajast möödudes oli tal nutt kurgus.

Kell viis jõudis ta Beverleysse. Esimene inimene, keda ta nägi rongist välja astudes, oli rahulik, tark hallisilmne mees, kes seiras teda pilguga. Neiu süda seisatas hetkeks, aga siis märkas ta detektiivi kõrval käeraudades meest — Kanada professorit! Niisiis oli detektiiv jälitanud toda Kanada professorit, kes oskas nii huvitavalt kõnelda kivististest!

Scottie omas rohkesti teadmisi nende kohta; see oli tema eriharrastus. Vangla raamatukogus leidub harilikult iga aine kohta kolm või neli köidet. Teisel pool Scottie kõrval seisis mundris politseinik. Roimar kohtas neiu ehmunud pilku maheda naeratusega. Stella oletas, et teatavad kogemused muudavad inimese ükskõikseks ning tuimaks ja kaotavad häbitunde vangistuse pärast. Aga kunagi pidi ometi olema olnud aeg, mil too kõhnanäoline mees oleks langetanud pilgu naise ees, kellega oli vestelnud.

Neiu heitis kiire pilgu Andyle ja sammus edasi. Seda lohutust! Tagasisõidu hirmus meeleheide oli kergenenud. Jõudes roosidega äärestatud teele oma kodu juures, oli Stella juba peaaegu rõõmus.