Читать книгу Vaimude org - Edgar Wallace - Страница 2

Kui Scottie oli ajutiselt pandud luku taha, kuulis Andy, et ta peab täitma teatavad formaalsused, enne kui võib vangistatu saata vastust andma oma pattude eest.

„Kust võin neid leida?“ küsis detektiiv, kui taile öeldi, et Scottie äraviimiseks tuleb hankida mõne kohaliku kohtuniku nõusolek ning luba.

„Jah, vaadake, härra,“ mõtiskles politseiseersant, „mr. Staining on küll siin, aga haige; mr. James Bolter viibib puhkusel; peale nende on veel mr. Carrol, aga praegu tuli mulle meelde, et ta läks hobuselaadale. Ta kasvatab —“

Andy katkestas teda.

„Siinne õhk teeb nähtavasti inimesed jutukaks, seersant,“ ütles ta kannatlikult, „aga ma vist ei väljendunud selgesti! Ma ei soovinud kuulda nende nimesid, keda pole kohal. Kas ei leidu läheduses ühtegi isikut, kes kuuluks rahukohtu koosseisu?“

„On küll üks džentelmen,“ rõhutas seersant. „Mr. Boyd Salter. Küllap tema kirjutab vangistamiskäsule alla. Kui ta ainult kodus on,“ lisas ta.

Andy naeris ja läks otsima Boyd Salterit.

Ta leidis, et kõige lühem tee tolle isanda majja ei viinud sugugi Beverley Greeni kaudu. Salteri krunt ulatus Beverleysse ja lossi pääses suurest väravast linna ääres. Andy oli seda näinud ja tundnud huvi, kes võiks elada selle taga.

Lossis valitses sügav vaikus. Esimene hääl, mida Andy kuulis suurde kivipõrandaga eesruumi astudes, oli kella tiksumine. Kui käratult liikuv teener läks esitama Andy nimekaarti, märkas see, et ta kandis kummitaldadega kingi. Kestis kaua aega, enne kui teener uuesti ilmus ja külalist edasi kutsus.

„Mr. Salter on hädas oma närvidega, mu härra,“ sosistas ta. „Kindlasti oleks ta teile väga tänulik, kui kõneleksite vaikselt.“

Andy ootas leida toolil patjade vahel värisevat haiget, kuid nägi tuppa astudes terve välimusega viiekümneaastast meest, kes tõstis kiiresti pilgu.

„Tere, mr. Macleod! Mida võin teha teie heaks? Nagu näen, kuulute politsei koosseisu,“ ütles ta nimekaarti silmitsedes.

Andy seletas oma tuleku põhjuse.

„Pole vaja madaldada häält,“ naeratas lossiomanik. „Arvatavasti soovitas seda Tilling? Vahel olen küll kaunis närviline, aga täna on üks mu häid päevi.“

Ta vaatas dokumenti, mille Andy oli pannud tema ette, ja kirjutas alla.

„Tabatu on vist kalliskividevaras,“ ütles ta. „Kus ta varjas end?“

„Teie aedlinnas,“ vastas Andy, ja mr. Salteri ilusal näol tõmbusid kulmud kortsu.

„Beverley Greenis? Muidugi külalismajas?“

Andy noogutas.

„Kas olete kohanud kedagi sealseist elanikest?“

„Ainult mr. Merrivani.“

Natuke aega valitses vaikus, siis ütles mr. Salter:

„Veider rahvas elab seal! Wilmot näiteks on kummaline tüüp. Mina temast õieti aru ei saa. Olen sageli mõelnud, et ta võib olla aristokraatne murdvaras nagu too mees raamatus — kuidas ta nimi oligi — Ruffles? Ah jaa, Raffles, jah, õigus! Veider tüüp, too Wilmot. Siis on seal Nelson. Jällegi õudne mees! Purjutab hullupööra! Jooks vist meregi kuivaks.“

Nüüd meenus Andyle, mida ta oli kuulnud kunstniku kohta.

„Nelsonil on ka tütar,“ ütles ta, püüdes juhtida vestlust vastavalt oma huvile.

„Oh jah. Kena tüdruk; isegi väga ilus. Wilmot on temaga kihlatud või midagi sellesarnast. Mu poeg on kodus viibides suur uudistekoguja. Tema peaks astuma politsei­teenistusse — aga ta käib veel ülikoolis. Hm!“

Ta vaatas dokumenti, kuivatas tindi ja ulatas siis Andyle.

„Mr. Merrivan näib olevat kena mees,“ hakkas Andy uuesti Beverley Greeni elanikest rääkima.

Kohtunik raputas pead.

„Ma ei tea temast midagi,“ ütles ta. „Mul pole olnud temaga pikemat juttu kui „Tere, kuidas käsi käib?“ Nähtavasti päris kahjutu olend, kuigi kaunis tüütav. Kõneleb liiga palju; seda teevad Beverleys kõik.“

Et rõhutada seda kohalikku nõrkust, jätkas ta peatumatult jutustamist Beverleyst ja selle elanikest. Siis pöördus ta oma lossi juurde.

„Jah, see on ilus kohake, aga tema korrashoid nõuab väga suurt kulu. Ma pole suutnud teha nii palju kui oleksin teinud siis, kui —“

Ta pööras pilgu kiiresti kõrvale, nagu kartes, et külaline võib lugeda tema mõtteid.

Alles mõne aja pärast algas ta uuesti:

„Kas teil on kunagi olnud tegemist kuradiga, mr. Macleod?“

Ta ei naljatanud. Andyle suunatud vaade oli otsekohene ja tõsine.

„Mul on küll olnud tegemist hulga väiksemate kuraditega,“ naeratas Andy, „aga pole olnud au tutvuda nende isaga.“

Mr. Salteri pilk ei liikunud. Hajameelselt, kuid kindlalt peatus see Andyl vähemalt kolmkümmend sekundit.

„Londonis tegutseb keegi Abraham Selim, kes on tõeline kurat,“ lausus ta aeglaselt. „Ütlen seda teile mitte kui politseinikule. Ma ei tea, miks ma üldse kõnelen sellest. Arvatavasti loomulik ideede assotsiatsioon. Olen pidanud kirjutama alla mõnegi vangistamiskäsu, aga pole seda kordagi teha saanud, ilma et oleksin mõelnud sellele suurimale roimarile. Ta on mõrtsukas — mõrtsukas!“

Kohkunult liigatas Andy oma toolil.

„Ta on tapnud inimesi, purustanud nende südameid, ajanud neid hauda! Üks mu sõpru oli tal nõnda pihus!“ Salter pigistas käe nii tugevasti rusikasse, et sõrmenukid läksid valgeks.

„Abraham Selim?“ Andy ei mõistnud midagi muud öelda, ja kohtunik noogutas.

„Kui tal ükskord peaks äparduma, nagu loodan, ja ta satub teie kätte, siis teatage mulle! Aga ei, ei, seda ei juhtu; tema ei lange kunagi lõksu.“

„Kas ta on juut — või türklane? Nime järgi võib oletada nii ühte kui teist.“

Boyd Salter raputas pead.

„Ma pole teda kunagi näinud. Minu teada pole ka keegi teine,“ oli üllatav vastus. „Kas peate juba lahkuma, mr. Macleod? Muide, mis on õieti teie kutse?“

„Olen isegi juurelnud aastaid selle kallal,“ vastas Andy. „Muuseas olen ka arstiteadlane.“

„Doktor?“

Andy noogutas.

„Teen mitmesuguseid analüüse. Olen kohtuarsti abi.“

Boyd Salter naeratas ja ütles:

„Niisiis oleksin pidanud nimetama teid doktoriks. Muidugi Edinburghi ülikoolist?“

Andy vastas jaatavalt.

„Mul on nõrkus doktorite vastu. Mu närvid on hirmsasti rikkis. Kas on võimalik mingi ravi?“

„Psühhoanalüüs,“ vastas Andy kähku. „See võimaldab teil vabaneda alateadvusse surutud kompleksidest. Head päeva, härra!“

Polnud mõjuvamat vahendit Andy Macleodist lahtisaamiseks kui alata temaga arstiteaduslikku kõnelust.

„Head päeva… doktor! Näite veel väga noor selle kraadi kohta — kolmkümmend või kolmkümmend üks?“

„Peaaegu õigesti arvatud, härra,“ naeris Andy ja lahkus.