Читать книгу Usurändajate radadel - Eduard Bornhöhe - Страница 4

«Jeruusalemm, sa kõrge taevalinn!»

Kui mina lapsepõlves kirikukooril laulmas käisin, siis hõiskasin selle laulu esimese kõrge noodi iseäralise jõuga rinna põhjast välja. Mu vaimusilma ette ilmus taevani ulatav mägi, mäe otsas lumivalge linn, linnal kuldne värav ja kullatud tornid, tornide üle sinine taevas. Nõnda pidi Jeruusalemm olema ja nõnda igatsesin ma teda kehaliku silmaga näha saada.

Lapse himu jäi muidugi täitmata, sest isa ütles, raha olla vähe, ja ema ei lubanud jalagi teele minna. Aegamööda venisin ise meheks, rändasin oma kustumata reisihimu või hulguseloomust paitades mitmest maast ja mulgust läbi, kuid ristiusu kätkile ei tahtnud jalg kunagi ulatada. Takistuseks oli osalt see, et mina Rothchildist hea vaksa vaesem olen, osalt ka paraja reisiseltsilise puudus. Üksipäini ei püsinud ma pikka teekonda ette võtta, ja hakkasin ma sõpradest kedagi kaasa meelitama, siis sain tavaliselt vastuseks:

«Ega ma totter ole.»

Mõned ütlesid veel selgema sõnaga: «Ega ma sinusugune totter ei ole.»

Tükki kümme sarnast vastust ajasid mul küsimise himu ära.

Seda suurem oli minu imestus, kui paari aasta eest August Busch, keda ma kui kanget ärimeest kunagi omasuguseks totraks ei arvanud, minu juurde tuli ja lausus:

«Kuule, Eedi, kas läheme Jeruusalemma?»

«Ega ma sinusugune jne.» – oleksin mina peaaegu kostnud, aga mulle tuli meelde, et seekord mitte mina ise küsija ei olnud. Ma vastasin:

«Kas sul siis ka reisiraha on?»

Tema sügas kõrvatagust:

«Minu ärinaaber, eesti rahva ainus sõber ja kuulus eesti algupäralise kirjanduse rohkendaja tassib küll palehigis «Maksumäelt» tuhandeid alla ja topib neid mulle tasku; aga vahel on siiski peenike peos … Mida’s see siis õige maksab?»

Võtsime reisiraamatud käsile ja arvasime karvapealt välja, et tee jalge alla võime võtta, kui paar aastat vöö hästi pingul peame. Minu sõbra laugel läikis küll pisar, kui ta kahetsedes oma vesti silmitses, mille all «paun» juba üsna ilusasti paisuma oli hakanud, aga ta jäi kindlaks. Aastat kaks korjasime kopikaid, uurisime maakaartisid ja linnade plaanisid ja lugesime piibliraamatut.

10. märtsil 1898 oli viimaks teeleminekuks kõik valmis: piibel läbi loetud, reisipaunad raamatute ja pesuga täis topitud, reisipassid ja võileivad taskus. Jumalagajätmiseks kogus vaksalisse paras hulgake sõpru ja sugulasi kokku. Soojalt sooviti reisiõnne, anti tuhat tarka nõu ja paluti Pühalt maalt mälestusi kaasa tuua. Õhtul kell 11 hakkas rong liikuma. Meie vaguni akna ees kerkisid kübarad, lehvisid ninarätikud, helisesid õnnesoovid; Nalja Märt valas nuttes vesist kalja meie jälgede peale …

Küll ütlevad mõned saksad, õige eestlane olevat loomu poolest kolmanda klassi inimene; meie aga olime loomuvastalisel viisil ometi Tallinnast Odessani teise klassi piletid võtnud ja õnnistasime oma armulist riigivalitsust, kes reisimist praegusel ajal vahest kõige odavamaks ajaviiteks teinud. Minu pilet maksis 18 rbl. 90 kop. ja selle natukese eest anti mulle «tuline» õigus pehmete patjade peal kiikudes 2000 versta ära sõita. Kui hiljem Itaalia raudtee-hindadega tuttavaks saime, siis tundsime tihti kuuma igatsust kodumaa järele.

Öö oli külm ja pime, vali tuul vapustas vaguniaknaid, kuna meie kevadet taga ajama läksime. Veel paar päevakest ja siis pidi talve valitsus lõppema! Mina, kes Tallinna ja Odessa vahet mitte esimest korda ei sõitnud, vandusin, et teisel pool leedulaste raja enam lund ei ole. Busch vaidles vastu: tema kui ajakirjanik teada kõike paremini, kuidas ja kus märtsikuu hakatusel rohi kasvab; alles eile saanud ta Krimmist kirja, kus mustalt valge peal seista, et seal hiljuti veel 25 kraadi külma olnud. Mina hakkasin oma arvamist pikalt ja laialt põhjendama ja pakkusin viimaks kihlvedu – aga Busch oli magama uinunud.

Tapal raputasin ta unest üles ja soovisin õnne, sest minu reisiseltsiline oli üle öö 30 aastat vanaks saanud. Puhvetis mälestasime tähtsat päeva sündsal viisil ja ronisime siis Riia kiirrongi, mille ühetasane, mõnus käik meid peagi uinutas.

Hommikul, kui Valgast juba mööda olime, äratas meid käre hääl ja pudelite kõlin. Meie naabruses oli priske noorhärra aset võtnud, kelle näost paistis, kui oleks noorhärra kiirrongiga ümber maailma reisinud ja iga jaama peal «kärakaid» võtnud. Tema istepaik oli õllepudelitest sisse piiratud, mille tühjad suud küsivalt ammuli seisid. Viimase täie pudeli ja klaasiga rändas noorhärra ühest pingivahest teise ja pakkus kaasreisijatele südamekinnitust. Peagi loksus klaas minu nina all.

«Pinnige tühjaks!» põristas noorhärra. «Puhas «Waldschlösschen» ja tuleb heast südamest. Mina ei joo põhjusmõtteliselt iialgi puhvetis, vaid lasen enesele iga jaama peal pudelid vagunisse anda. Teiseks ei joo mina põhjusmõtteliselt üksipäini, vaid terve vagun peab minuga rõõmus olema.»

«Kuhu teie kõik need tühjad pudelid panete?» küsisin mina imestades.

«Need viskan ükshaaval aknast välja; nad näitavad selgesti, kust paigust mina läbi olen tulnud, ja on mulle nõnda-ütelda Ariadne lõngaks, et teed koju tagasi leida. Proosit!»

Mina tänasin ja ütlesin, et ma hommikul õlut ei joo. Tema tõmbas näo nurinale:

«Kardate vahest oma tervisele kahju? Vaadake mind: eks ma ole priske kui nuumatud hüljes? See tuleb kõik sellest … Kas kaugele sõidate?»

«Jeruusalemma.»

«Je-ruu-sa-?!»

Noorhärra põrkas tagasi ja valas mulle poole klaasi õlut sülle. Esimesest ehmatusest toibudes venitas ta suu kõrvade poole ja pajatas:

«Ohoo, kas arvate, et mina juba üsna tüma mees olen? Naljahammas! Mina sõidan Riiga ja loodan, et teie mind ei unusta, kui Võnnus maha lähete. Proosit!»

See pilklik noormees ei olnud ainus kaasreisija Tallinna ja Dvinski vahel, kes meile umbusaldust avaldas, kui oma kaugemat reisisihti nimetasime. Ühed naersid meile suu sisse, teised panid «narrimist» pahaks. Jäi keegi uskuma, siis ei suutnud ta imestust varjata, et kaks meieaegset noort meest, kellel pealegi üsna targad näod ees, oma aega ja raha nii tühja asja peale raiskavad. Niipalju kui meie märku saime, on ristisõitjad Baltimaalt ära kadunud, kuna mujalt maailmast ja iseäranis kaugemalt Vene riigist igal aastal tuhanded oma usu sünnipaigale kipuvad.

Liivi Helveetsia luulelised künkad panid minu reisiseltsilise, kes mägesid veel vähe oli näinud, rõõmu pärast laulma. Ilm oli ilusaks läinud, päike paistis soojalt, pani lumehanged lõkendama ja kinnitas minu usku, et varsti paljast maad näha saame. Isegi Busch hakkas järele andma ja Krimmi kirjasaatjat luiskajaks seletama, kui korraga jälle kange torm ja tuisk lahti pääses ja meie kevadelootused värske lume alla mattis.

Tuisu ajal jõudsime Riiga.

Siin pidime viis tundi järgmist rongi ootama. Oleks sarnane äpardus meile viletsas, aga tundmata võõramaa linnas juhtunud, siis oleks meil aeg kõndides ja vaadates kähku ära kadunud. Et see aga suures ja toredas Riias juhtus, mida meie mõlemad kui oma tasku põhja tundsime, siis ei mõistnud meie igavuse pärast muud paremat peale hakata, kui et «Johanniskellerisse» läksime ja endile sünnipäevarooga lauale kanda käskisime. Toodi meile kõiksugu prantsuse-nimelist kribukrabu-kraami, mis küll eesti kõhtu ei täitnud, see-eest aga kurgulage üsna magusasti kutistas. Meie «kallis» Tallinnas oleksime vist poole reisiraha sarnase maiuse eest maksnud ja teise poole jootrahaks pidanud andma, kuna meid Riias kaunis inimlikult kergitati. Vene riigi suurtest linnadest on minu teada üksainuke Riiast veel odavam, nimelt Varssav.

Tänulikult raputasime kell 3 pärast lõunat Riia räitsaka saabaste küljest ja astusime Riia-Orjoli raudteerongi, mis paraku päris tigurong oli. Kõik vagunid olid rahvast puupüsti täis; näitas, kui oleks Riias katk lahti pääsenud ja elanikud põgenemas. Umbes poolteist tundi pidime püsti jala peal seisma. Sest poleks suurt viga olnud, kuid lugu oli see, et meie paari tosina polütehniklase keskele sattusime, kes kuhugi pidu pidama sõitsid ja reisiraskuste kandmiseks iga viie minuti pärast kinnitust võtsid. Nad olid suuremalt osalt Iisraeli lapsed ja tegid vagunis niisugust müdinat, kui oleksid nad Amalekist võitu saanud või vähemasti Riia-Orjoli raudtee ära kaubelnud. Pudelid ja klaasid käes, vaarusid nad ühest vaguni otsast teise. Meie kõikusime nende keskel kui pillirood tuule käes: üks tõukas eest, teine tagant, kolmas puuris küünarnuki küljeluude vahele, neljas niisutas meie pihta odava veiniga. Katsusime küll vastu vaielda, aga mis sa väe vastu vaidled? Juudid kaebavad tagakiusamise üle, aga kus neid trobikond koos ja jäme ots nende käes, seal hoia alt, ristiinimene!

Viimaks saime neist ometi lahti ja võisime istet võtta.

Pöörasime silmad looduse ilu poolest kuulsa Düüna jõe oru poole. Teeäärsed lumehanged varjasid küll tihti vaate ära, kuid nii palju saime näha, et kena jõe peal – saanidega sõideti. Meie kevadelootused vajusid nii sügavasse, et juba nõu võtsime Venemaalt uisud kaasa võtta ja Surnumerel liugu lasta …

Meie kõrval, vaguni teises küljes istus noor abielupaar, kes oma jutu järgi pulmareisilt tagasi tuli. Mees oli poola mõisnik, vana ja küürakas, kollane ja tusane; noorik oli kena kui sügelise kann, erk kui orav, keel käis tal kui tatraveski. See on, mehele jaotas ta harva mõne sõna moka otsast, seda libedamalt lobises ta aga nägusa noorsandiga, kes tema vastas istus ja kelle mustad silmad tema lumivalge torukraega võidu läikisid. Neid kolme vaadeldes vangutas perepapa Busch kahtlaselt pead ja mina õnnistasin salamahti oma ilmsüüta poissmehe-põlve …

Dvinskist sõitsime kiirrongiga Vilnosse. Voorimees, kes meid odavasse võõrastemajasse pidi vedama, pidas meid vist maskeeritud miljonärideks, sest ta viis meid toredasse hotelli, kus meid armuga toideti ja uinutati, hommikul aga ilma armuta kooriti. Meie jätsime selle õnnetu linna vaatamata ja vurasime sedamaid Belostoki poole edasi.

Vilno ümberkaudsed mäed ägasid veel paksu lumekoorma all, aga kui meie neist alla lagedale maale jõudsime, mustas ja kollendas meile igast küljest paljas maapind vastu.

«Hõissa, eks olegi kevade käes!» hõiskasime meie ühest suust.

Lõuna-õhtu raudteede rong, mis meid Belostokis peale võttis ja ilma vaguni vahetuseta Odessasse – 1050 versta – pidi viima, oli väga pikaldane, sest ta tarvitas sõiduks ligi 40 tundi. Oleksime küll palju rutemalt võinud sõita, aga ei raatsinud raha välja anda. Suurematel raudteedel on nimelt igal pool see paha viis, et nad suurema kiiruse eest iseäralist jootraha nõuavad. Nad on selle poolest meie postipoiste sarnased: tõotad sa rubla jootraha, siis kuuled sõidu ajal tuult oma kõrvade ümber vinguvat; oled sa aga «kahekümnekopikane härra» (postipoiste suust võetud sõnal, siis võid ühe jaamavahega vanaks saada. Et meil sel puhul rohkem aega kui raha oli, siis leppisime lihtsa reisirongiga ja tegime südamed kangeks, kui tagant tulevad kiirrongid jaamade kohal meist mööda kärutasid.

Meie kevaderõõm oli lühike. Kui meie rong Minski rabadest läbi oli veninud ja Volõõnia kõrgustiku selga ronis, hakkas jälle lund sadama, lume kannul tuli külm vihm, siis paks udu ja jälle vihm. Ilm oli nii ropp, et meil himu ei olnud aknast välja vaadata. Näha ei olnud otse midagi. Jaamade vahel enamasti lage maa mõne känguvajunud külakesega, siin ja seal vabriku suitsunud korsten, vaksalites räpased juudid, sopased põrandad ja ilmatu kõrged puhvetihinnad.

Reisilõbu pidime vaguni seinte vahelt otsima. Vagun oli päris tore, auruga soojaks köetud, öösel gaasitulega valgustatud, sohvade vedrud nii pehmed, et kas upu laiskuse sisse ära; meie ei teinud muud, kui aelesime, lugesime ja magasime. Konduktorid olid viisakad, kaasreisijad niisama, üksainuke maha arvata. See oli pealtnäha suur elukas – kõige vähemasti vürsti toapoiss. Ta tuli teise öö hakatusel suure raginaga sisse. Viis kimpu ja seitse pampu olid tal kaasas. Oma märga kasukat raputas ta nii, et vagunis vihma sadama hakkas. Oma kolikraamiga ladus ta kolm pinki täis ja heitis ise neljanda peale pikali, vandudes, et kõik paremad platsid ära võetud. Ühe kimbu oli ta minu jalgotsi mahutanud. Öösel lükkasin ma kimbu kogemata jalaga maha.

«Ärge puutuge võõra asja külge!» kargas suur e1ukas kui tiiger minu kallale.

Mina palusin vabandust ja pistsin paberossi suhu. «Ärge siin suitsetage, mina ei salli seda!» keelas tema valjusti.

Busch ärkas magusast unest ja hakkas nurisema: «Mis lõuamees see õige on, et temast sugugi rahu ei saa?»

«Ärge siin valjusti rääkige, mina tahan magada!» kärgatas suur elukas.

Kui hiljem uued reisijad sisse tulid ja tema kolikraami pinkidelt maha loopima hakkasid, sattus ta nendega nii suure kakluse sisse, et konduktorid ja sandarmid vahele pidid astuma. Siis tuli välja, et suur elukas priipiletiga reisis, mida ta raudteevalitsuses teeniva sõbra sobitusel oli kätte saanud. Ime, et niisugusel ka veel sõpru on!

Odessa ligi kadus lumi täiesti ära; lagedal maal ei ole meie teda sel kevadel enam näinud. Kui meie toredast Odessa vaksalist välja astusime, sadas muidugi jälle vihma kui oavarrest. Veeloikude vahelt läbi tüürides seadsime sammud linna keskpaiga poole. Meie esimene siht oli Püha Eliase kloostri abiasutus (подворье).

Eesti lugeja raputab siin vist pead ja nõuab seletust. Siin ta on:

Türgimaal, Halkise poolsaare idapoolses sopis seisab vanast ajast kuulus Athose mägi, mida suure hulga kreeka-õigeusu kloostrite pärast, mis tema külgedel pesitsevad, ka Pühaks mäeks (Hagion Oros) kutsutakse. Esimesed kloostrid tekkisid siia IX aastasaja lõpul, kunas Kreeka keisririik veel õitses. Türklased jätsid oma võiduteel Athose kloostrid puutumata ja viimaste arv kasvas Vene asutuste läbi veel suuremaks. Püha paigana tõmbab Athose mägi igal aastal suure hulga usurändajaid enese poole. Rändajate korjamiseks ja koristamiseks peavad mõned Athose kloostrid abiasutusi või võõrastekodasid Odessas ja Konstantinoopolis. Õiged usurändajad on ju enamasti vaesed, väheharitud inimesed, kes suurtes sadamalinnades kergesti kelmide ohvriks langevad. Neid selle eest hoida ja neile teed igapidi tasaseks teha – see on kloosterlike võõrastekodade kiiduväärne otstarve. Usurändajatele pakutakse siin peaaegu ilma hinnata öömaja ja ülespidamist, neile muretsetakse reisiluba, kellel seda veel ei ole, ja odavad sõidupiletid kätte, ilma et rändaja ise jalga pruugiks liigutada. Sõit laevalael Odessast Jafani ja sealt tagasi Odessasse ei tule usurändajal rohkem kui 25 rubla maksma, ülespidamine Odessas, Konstantinoopolis ja Jeruusalemmas ei maksa peaaegu midagi. Sel viisil võivad ka päris vaesed Vene alamad pühasid paiku kummardamas käia, kui süda kutsub.

Usu peale ei vaadata. Mungad võtsid meid isaliku lahkusega vastu ega muutnud oma olekut, kui ütlesime, et meie kreeka-õigeusulised ei ole. Meile anti lihtne puhas kamber, mis kloostris kõige parem öeldi olevat, kanti susisev samovar ja saiad lauale ning pakuti lõunaks paastutoitu, mille meie aga tänuga tagasi lükkasime, teades, kui valju seaduse all kloostriköök seisab. Passid, kajutipiletite hinnad ja veel 2 rubla sissemineku-raha Türgi riigi heaks, mida see oma konsuli läbi iga reisija käest võtab, andsime kloostri eestseisja kätte. Õhtuks lubati kõik, mis ärareisimiseks vaja, valmis toimetada. Aurulaev pidi teisel hommikul ära sõitma ja kaks tundi varemalt voorimees meid ukse ees ootama.

Meile enestele ei jäetud, nagu lastele, otse midagi mureks, ja nõnda võisime, kui vihm järele jäi, rahuliku südamega linna jalutama minna.

Teiste suurte linnade kõrval on Odessa nii noor ja nägus kui vaevalt ükski muu. Tema kärme kasvamine ajab imestuse peale. Mineva aastasaja lõpul seisid siin veel Türgi kants ja tatari küla. Aastal 1789 võitsid venelased kantsi ära ja tema asemele tekkis linnake, millele Katariina II praeguse nime andis – kreeka asunduse Odessose mälestuseks, mis vanal ajal siin lähedal seisnud. Aastal 1841 oli linnal alles 25 000 elanikku, nüüd aga 400 000. Nendest on umbes pool osa vene sugu, üks veerand on juudid; muidu on siin veel palju armeenlasi, sakslasi, kreeklasi ja muid Euroopa seeklasi, kes peaaegu terve kauplemise enda kätte on kiskunud.

Linna uulitsad on laiad ja käivad nii otsekoheselt üksteisest läbi, et lindudele taeva all malelauaks kõlbavad. Peauulitsate ääri kaunistavad puude read, nende taga kumavad ilusad kirjuvärvilised majad. Kenam paik on mereäärne bulvar (jalutamisepaik) endise Türgi kantsi kohal. Maa poolt piiravad teda kõrged ja toredad ehitused, puhtad liivateed keerlevad põõsaste ja lillepeenarde vahelt läbi, määratu trepp, 5 sülda lai ja ligi 200 astet pikk, viib alla sadamasse; mastide metsa tagant sinab otsata meri.

See on aga sadam! Tema nelja sopi sees võivad 1000 suurt laeva vabalt liikuda. Merevoogude vastu kaitseb teda verstapikkune tamm, mida suure kauguse pärast silm vaevalt seletab.

Sadama ligidal uulitsa peal seisavad roheliste laudade taga rahavahetajad. Et meil türgi kopikaid vaja oli, siis viskasime paar poolimperiaali laua peale ja käskisime neid peenikeseks teha. Vahetaja ladus meile terve lasu ümmargusi ja lopergusi latakaid ette; ühel oli auk sees, teisel kiri kustunud, kolmandal äärest tükk ära lõigatud, aga vahetaja vandus, et kõik pidi hea raha olema ja võttis vahetamise eest 10 kop. mehe pealt. Konstantinoopolis ei tahtnud sandidki meie «häid» rahasid vastu võtta ja meie olime kumbki umbes 7½ rubla eest targemaks saanud.

Öösel ei saanud ma und silma. Munkade südamed on ristisõitjate vastu küll pehmed, nende sängid aga seda kõvemad; linadest ei tehtud juttugi. Kõmin ja müdin, kellalöömine ja laulmine kostis mulle terve öö kõrvu. Hommikul küsisime munga käest, kes meile teed ja saia tõi, kui palju meie südamliku tänu kõrval puhast raha võlgu oleme. Tema vastas, et öömaja ülespidamine midagi ei maksa, aga kui kloostri heaks natukese tahame ohverdada, siis olla see meie oma asi. Meie ohverdasime natukese ja tema surus meie käsi nii soojalt, kui oleksime meie kloostrile ei tea mis head teinud.

Tänuliku südamega lahkusime lahketest munkadest ja sõitsime kloostri poolt kutsutud voorimehega aurulaeva «Kuninganna Olga» juurde, mis meid esmalt Konstantinoopolisse pidi viima. Sadamasillutis oli väga viletsas korras; peaaegu oleksime omad päevad poriaugus lõpetanud.

Meie aurulaev oli määratu must mürakas; reisiraamatu järgi pidi tema ruum 7885 tonni suur ja tema masinatel 3400 hobujõudu olema; «Vene aurulaeva- ja kaubaselts» on tema õnnelik omanik. Reisijaid oli vähe, seda rohkem loomi; vahetpidamata tõstis aurukraana laiade rihmade abil härgi ja lehmi sadamasillalt kõrgesse ja pillutas neid õrnasti laevakere kuristikkudesse.

Pühapäeval, 15. märtsil hommikul kell 11 ujusime sadamast välja.

Ilm oli vilu ja niiske, paks udu kattis linna, mis muidu mere poolt kena vaadata oleks olnud, täiesti ära. Peaaegu selsamal silmapilgul, kui «Kuninganna Olga» oma uhke nina lahtise Musta mere vahu sisse pistis, kadus ka kodumaa rand meie silmist.

Kõige selle päeva sadas peenikest seenevihma. Meri ei olnud esiotsa mitte üleliiga rahutu, aga kui õhtusel ajal Krimmi poolsaare varju alt välja saime, tuli meile lõunahommiku poolt niisugune maru mühades vastu, et aurulaev kui hiiglase häll õõtsuma hakkas. Mina istusin laevalael olevas majakeses ja vaatasin murega, kuidas laeva nina kordamööda taevasse kerkis ja kuristiku põhja vajus. Suure laeva kiikumine on muidu kena vaade, mis madruste südant rõõmsaks teeb ja luuletajad tööle ergutab, kui nad seda kindlal pinnal seistes näevad. Mina aga mäletasin, et see luuleline kiikumine mind, kui ma mitme aasta eest põigiti üle Musta mere sõitsin, oma sündimise tundi ära vanduma ja peaaegu merre hüppama oli pannud.

«Mina kardan merehaigust,» ütlesin ma Buschile.

Tema vastas külmavereliselt: «Tühi kartus. Mina olen laevaga Riias ja Peterburis käinud, aga merejumalale ei ole ma veel kordagi ohverdanud. Merehaigus ei ole vist muud midagi kui nõrga inimese mõttekujutus. Ole aga hästi julge ja tee meel kindlaks, siis ei juhtu sulle midagi.»

Tuli see nüüd sõbra mehisest sõnast või sellest, et mina merega juba lähemat tutvust olin teinud, aga ma märkasin rõõmuga, et laeva kiikumine mulle seekord suuremat peavalu ei sünnitanud.

Meiega koos istusid majakeses mõned kaasreisijad, isandad ja emandad. Enne tormi algust olid nad kõik heas tujus, vestsid magusat juttu ja kiitsid laeva vagast käiku, aga kui tuul puhuma hakkas, läks pea üks, pea teine näost ja silmist halliks ja tuigerdas uksest välja «värsket õhku tõmbama». Viimaks tõusis ka Busch istmelt ja seletas, tema tahtvat kajutist raamatut tuua. Natukese aja pärast läksin mina temale järele. Ta seisis kummardades ja läkastades pesuvaagna ees. Vaagna põhjast paistis osake meie viimasest lõunasöögist. Mina näitasin näpuga sinnapoole ja küsisin:

«Kas see ongi see nõrga inimese mõttekujutus?» Tema käskis mind rabasse minna ja heitis ägades voodisse.

Öösel läksin ma veel korra üksipäini laevalaele. Vali tuul mühises väsimata jõuga, vintsutas laeva, ilma et ta selle toredat käiku oleks suutnud takistada, ja peksis mulle külma vihma vastu silmi. Taevas oli must kui tõrv, laeva ümber valitses pilkane pimedus ja mustavast sügavusest kostis mere vihane kohin. Minu süda läks kurvaks. Ligi nädala olime nüüd juba reisi peal, üle 2000 versta olime lõuna poole nihkunud, aga veel ei olnud meie ühtki kena päeva näinud. Millal tuled sa, lõunamaa õitsev kevade oma helkiva taeva ja armsa sooja päikesepaistega? …

Hommikul hilja äratas Busch mind rõõmuhüüdega: «Tõuse üles, ilm on ilus ja maa paistab!»

Mina kargasin, kaks jalga korraga, voodist maha, ajasin vatid selga ja tõttasin trepist üles. Hele valgus tegi esiotsa mu silmad tuhniks. Minu meelest oli ime sündinud. Soojalt säras päike sinisest taevast, meri läikis rohekalt ja tegi nii vagase lambanäo, kui ei oleks ta iialgi ühtainust tallesaba ära neelanud. Lääne pool kollendas kaugel liivane Türgi rand, veel kaugemal sinasid üksikud mäekingud. Tuul oli täiesti vaikinud, õhk soe ja pehme nagu meil vaevalt jaanipäeva ajal.

Kuna paremal pool rand ikka nähtavale hakkas laeva nina ees sinine, udusarnane viir merest üles kerkima; see läks tihedamaks ja värvikamaks ja selgus viimaks osalt kollaseks, osalt roheliseks mäeseljaks. See oli juba Aasia rand, mis siin Euroopa omaga pealtnäha täiesti kokku sulas. Ainult valge majakas ja Aasia mägede õrnem karv avaldasid imeliku maalõhe hakatust, mis siin paigas maailmajagusid lahutab ja meresid ühendab.

Uhke käänuga libises meie laev Bosporuse (Konstantinoopoli merekitsuse) suhu. Veepind oli siin tasane ja selge kui peegel. Kaldad on mõlemal pool kõrged ja järsud. Vanad lagunenud kindlused ja väikesed kastisarnased majakesed vaatavad ülevalt alla. Mägede külgedel haljendas rohi, mere kaldal lippasid lapsed palja jalu ja kalamehed lootsikutes töötasid särgiväel. Meie südamed paisusid rõõmust, sest nüüd oli meil käes, mida meie kaua pikisilmi olime oodanud: kevade, õitsev lõunamaa kevade!