Читать книгу Usurändajate radadel - Eduard Bornhöhe - Страница 5

2

TEEKOND MÖÖDA TÜRGI RANDA

Bosporus ei ole muud kui soolane jõgi, mis Musta mere veeliigsust parajal mõõdul vähendab. Ta on sügav kui meri, mitte kusagil üle kahe versta lai ja paiguti nii kitsas, et koerte haukumine Aasiast Euroopasse kostab, nagu juba vanaaegsed kirjanikud tunnistavad. Tema kallaste ilu on lugemata laulikuid vaimustanud. Mina ei ole laulik, aga vaimustatud olin ma ometi. Mu meelest oli, kui kõnniksin ma suures pealinna teatris üle näitelava, kus aga paberist kulisside asemel üks kirju mäenukk teise tagant välja venis. Mägede vahel avab ennast üks õitsev org teise järel, linnad ja külad, vanaaegsed lossivaremed ja uueaegsed kantsid teevad mööda libisedes silmad kirjuks. Linnade vahesid täidavad heledasti värvilud paleed ja suvemajad, rohelised aiad ja tõmmukad metsasalgud. Puudest torkavad oma kentsaka kuju pärast kõigepealt piiniad ja küpressid silma; esimesed on vihmavarju sarnased, peenikese tüve ja laia ladvaga, teised pikad ja sirged kui kaardiväe soldatid.

Vee peal valitseb elu ja liikumine, kui oleks terve Bosporus üksainuke sadam. Mida enam meie Konstantioopolile läheneme, seda tihedamalt seisavad mõlemal pool majad koos; alumised kerkivad pealtnäha otse sinise vee seest välja ja ülemised ronivad üksteise õlgadele astudes sinisesse taevasse. Kus kohal Türgi pealinn õieti algab, on raske ütelda.

Esmaspäeval kell 3 pärast lõunat heitis «Kuninganna Olga» Kuldsarve suus ankru välja. Tubli laev! Tormist ja udust hoolimata oli ta oma 600 versta 28 tunniga ära sõitnud. Nüüd jäi ta umbes ¼ versta kaldast eemal seisma. Terves Türgi riigis ei ole nimelt niisugust sadamat olemas, kus suured laevad otse kalda või silla äärde võiksid minna. Reisijatele on see suureks tüliks, paadimeestele õnneks ja Türgi valitsusele – kõik ükspuha.

Kuldsarv on jõesarnane meresopp, oma sügavuse ja laiuse pärast maailma sadamate seas üks kõige parematest. Ta lahutab Konstantinoopoli kahte jakku. Meie ees seisis pahemat kätt päris türgi linnajagu Stambul, millest madal Serai neem ja kaks määratut ehitust, kuulsad Sofia ja Jeni Džamo mošeed kõige esmalt silma paistsid, paremat kätt enam euroopa laadi alevid: Galata oma kõrge jämeda torniga ja üleval mäekingul Pera. Linna üleüldine pilt on siit mere poolt vaadata ütlemata tore. Majade tihe kogu kerkib otse vee äärest üles ja laguneb mitme ümmarguse kingu üle laiali. Haljendavad aiad ja puud valkja majademere keskel, lugemata mošeede kummid ja saledad tornid teevad pildi kirjuks ja elavaks.

Kaua ei saanud meie seda ilu imetleda, sest meie sattusime mereröövlite kätte. Teist nime ei tea ma neile punamütsilistele ja laiapüksilistele kurjategijatele anda, kes lootsikutega meie laeva sisse piirasid, koleda kisaga üle parda ronisid ja reisijate kallale tikkusid. Busch ja mina valmistasime endid võitlusele ja tõotasime oma elu kallilt müüa, aga siis kuulsime, et need mitte mereröövlid ei olnud, vaid paadimehed, kes reisijaid maale soovisid viia. Meil ei olnud nendega midagi tegemist. Lodjameeste järel nägime nimelt vene munkasid laevalaele tulevat. Neile ütlesime, et meie usurändajad oleme, ja nemad võtsid meid sedamaid oma kaitse alla.

Laevatrepi ees seisis munkade paat kahe sõudjaga. Seal võtsime istet ja sõitsime Türgi tollimaja ette. See oli kaunis vilets ulualune, ametnikke, pakikandjaid, reisijaid ja kõiksugu kraami täis; meid muljuti ja tõugati siin haledal kombel ja kõrvad karjuti meil kõiki maailma keeli täis. Munkadest oli meil siin suur abi ja toetus. Teistel reisijatel nähti otsata vaidlemist ja vandumist vaja olevat, enne kui nad sest põrgu eeskojast läbi pääsesid, kuna meie oma suudki lahti ei pruukinud teha. Mungad tüürisid meid ilma suure vaevata rahvamere lainetest läbi, näitasid Türgi tollivahtidele möödaminnes meie asju ja passisid, sortsasid paar sõna türgi keelt, ametnikud nokutasid oma punaseid tuttmütsisid ja meie võisime minna.

Paari minutiga jõudsime Püha Panteleimoni abikloostrisse. See on suur, mitmekordne maja ja seisab nagu kõik Konstantinoopoli majad kitsa ja porise uulitsa ääres. Vastuvõtmine oli siin niisama lahke kui Odessas, kuid kamber, kuhu meid sisse mahutati, oli kenam ja ruumikam, akendel puhtad kardinad, vooditel pehmed vedrumadratsid ja lumivalged linad.

Kambrit pidime ühe reisijaga jaotama, kes enne meid siin aset oli võtnud. See oli vene ohvitser S., kes paar päeva enne meid Sevastoopolist tulles siia oli jõudnud. Tema oli ennast kaheks kuuks teenistusest lahti võtnud ja tahtis selle aja Kairos rahulikult ära elada, kuid lugu läks tal meiega kokkujuhtumise pärast hoopis teisiti. Kuuldes, et meil umbes niisama palju kapitali, aga palju laialisemad reisiplaanid kui temal, jäi ta mõtlema ja mõtles enese aegamööda nii suure vaimustuse sisse, et oma esialgsest plaanist taganes ja ennast meile seltsiliseks pakkus. Lõime siis käed kokku ja tema jäi meie truuks reisiseltsiliseks Aasias, Aafrikas ja Euroopas, kuni meie teeharud Saksamaal lahku läksid.

Konstantinoopoli uulitsaelu ja mõne muu asja üle olen mina endisel ajal võõraste allikate järgi mõndagi kirjutanud. Nagu nüüd oma silmaga nägin, ei ole lugu sest saadik sugugi teiseks läinud ja ma ei arva seda suureks patuks, kui endisest kirjeldusest seda ja teist asja kordan.

Linna välimise kuju ilu lõpeb, niipea kui sa jala linna sisse tõstad. Uulitsad on kitsad, viletsasti sillutatud ja kubisevad inimestest kui mesipuu lindudest. Inimeste seljas virvendavad veidrad ja narrikad riidehilbud, otsekui oleksid kõik hommikumaa rätsepad peast hulluks läinud. Harva näed sa kahte inimest, kellel ühesugused vatid seljas on.

Poed ei ole muud kui hurtsikud või koopad. Seal istuvad kaupmehed ristis jalgadega, sahkerdavad, suitsetavad otsata pikki piipusid, sülgavad üle uulitsa ja haisevad türgi moodi. Poodide ees luusivad ja luuravad kerjused, hulgused, eesliajajad, kaubakandjad ja muud patused. Türgi naisterahvad, vikerkaarekarva hilbud seljas ja valged loorid näo ees, libisevad salkade kaupa nagu vaimud mööda. Igal pool lamavad ja loigerdavad laisad, poolnälginud koerad. Need on kärnadega kaetud, sagedasti ära kõrbenud karvadega ja lõhkikärisenud nahaga. Nälja ja palavuse pärast on nad nii nõrgad, et ennast ühegi elava looma eest ei liiguta. Ma nägin, kuidas suur lambakari nendest üle läks, ilma et koerad muud oleksid teinud, kui et veidi õhkasid ja tolmu pärast aevastasid. Türklased ei tapa neid kui roojaseid loomi iialgi, aga nad tallavad neid jalgadega, pilluvad kividega ja kupatavad keeva veega. Ometi on koertel Konstantinoopolis suur tähtsus, sest nemad on linnale tervishoiu-komisjoniks ja uulitsapühkijateks. Nad söövad kõik oma nahka, mis maha visatakse, olgu asi söödav või mitte. Peale koerte on kõik muud koduloomad linna uulitsatel luusimas – iseäranis haned ja kitsed. Iseenesest on mõista, et seda, mis loomakesed uulitsa peale kukkuda lasevad, keegi inimesehing ära ei korista.

Sellepärast on Konstantinoopoli uulitsaelu säherdune pilt, mida nina kinni hoides üks kord eluajal maksab vaadata – aga mitte rohkem.

Konstantinoopolis on palju suuri ja ajaloolises mõttes tähtsaid ehitusi, kuid vähe on nende hulgas niisuguseid, mis oma välimise kujuga vaataja silma rõõmustavad; mitmed tuletavad otse varemeid meelde, astud sa aga sisse, siis leiad tihti nii palju rikkust ja toredust, et sul silmad kirjuks lähevad ja suu ammuli jääb. Vanast Kreeka ajast (linn on oma 2500 aastat vana) on väga vähe mälestusi järele jäänud. Türklased on meistrid lõhkuma.

Meie algasime oma ringkäiku Galata tornist, mida lugejad pildi peal näevad. Torn on endisest genualaste lossist järele jäänud ja aastal 1348 ehitatud. Tema paksude müüride taga irvitasid ülbed Genua kaupmehed iga kord väetite kreeklaste üle, kui nad neid kurjasti olid petnud ja selle eest malka pidid saama. Praegu pesitsevad torni otsas tulevahid ja uudishimulikud reisijad imetsevad sealt alla vahtides Konstantinoopoli petlikku ilu.

Torni ligidalt algab Suur-Pera uulits. Konstantinoopoli tänavate seast on see kõige enam suurlinna uulitsate nägu, sest ta on sillutatud ja tema ääres seisavad Euroopa saadikute paleed, teatrid, tingeltanglid, suured trahterid, toredad poed ja muud rahamatmise paigad. Uulits keerleb kui uss mäest üles; lai ei ole ta kusagil, aga hoburaudtee, loomade karjad, koerte salgad ja soldatite trobikonnad teevad ta paiguti nii kitsaks, et läbikäimine tükiks ajaks ummuksesse jääb. Kergem on küll traatköie-raudteega Galatast Pera mäe otsa pääseda, aga see käib paraku ühest otsast teiseni pimedast august läbi. Uulitsa viimases otsas seisab väga suur ja tore kasarm. Nagu meie ka mujal Türgi linnades nägime, ei armasta Türgi valitsejad mingi asja peale nii rohkesti raha raisata kui kasarmute peale.

Pera elanikud on suuremalt jaolt Genua ja Veneetsia kaupmeeste järeltulijad, kuid rohkesti armeenlaste ja kreeklastega segatud. Nende kombelist elu ei kiideta mitte. Mehed olla esimesest kuni viimseni kelmid, hooplejad ja priiskajad; naisterahvastel on ilusad näod ja uhked hilbud, aga kohalik vanasõna ütleb: tahad sa hukka minna, siis kosi Perast naine!

Teisel pool Pera alevit viib hea lai sõidutee sügava oru põhjast läbi ja siis jälle mäest üles Iildis-Kioski (s. o. «Tähelossi») juurde, kus praegune sultan Abdul Hamid II põliselt elab. Sultani palee ei ole suur, ei ka väljastpoolt väga tore, aga ta seisab kena koha peal kõrgel mäetipul ja meelitab juba kaugelt silma oma valgete seinte ja roheliste aknaluukidega. Ilusad aiad ja puiestikud ehivad mäekülgesid. Laialised, aga iluta kõrvalised hooned, naistekojad, peretoad, tallid jne. annavad aimu sest ilmatu suurest inimeste ja loomade hulgast, mida Türgi valitseja peab toitma.

Mäe jalal, Bosporuse kaldal, seisavad palju suuremad ja toredamad keiserlikud paleed Dolmabagdže ja Tširagan, aga praegune sultan ei tõsta neisse jalga, sest esimeses tapeti tema isa, sultan Abdul Asis ära, teises peab tema õnnetu vend Murad, kes lühikese valitsuse järel trooni kaotas, praegu veel elutsema, kui ta mitte ära tapetud ei ole. Paleede seespidist toredust, mis otse muinasjutuline peab olema, ei saanud meie näha. Väravate ees loigerdavad soldatite trobikonnad, kes kedagi palumata võõrast ligi ei lase tulla.