Asta ohver

Оглавление

Eduard Vilde. Asta ohver

ASTA OHVER

Отрывок из книги

Asta tuli kuskilt haljalt saarekeselt pealinna; teenis mõne kuu elatanud Dalbergi-preilit, kuni seda ühel hommikul enam ei olnud, ja kattis järgmise koha peal esimest kohvilauda, kui teda taas tabas tugev hoog seda imelikku vaimustust, millel olid seekord nii mälestatavad tagajärjed.

Söögitoa uksele ilmus, spordisärk seljas ja niklist peeker käes, noor vilajas härra ja ütles: „Tere hommikut, Asta. Ma helistasin, aga vist ei pannud te tähele. Tooge mulle köögist sooja vett.”

.....

„Ma nimetasin teid ometi õige nimega? – Kui noor te olete!”

Asta naeratas talle tõsiselt vastu. Ja vaatega, mida Aage enam ei mõistnud, enam hästi ei mõistnud. Sest see läikiv vaade näis veel midagi muud nägevat kui teda. Aga Asta suu jäi kinni ja see meeldis Aagele. Ja kui ta tagasi läks, jättes peekri laua servale, tundis ta tüdruku silmi oma pea ning selja peal, ja vilistades hakkas ta toas hambaharjale kalodonti pitsitama, kui talle vett oli toodud.

.....