Читать книгу Asta ohver - Eduard Vilde - Страница 3

Asta tuli kuskilt haljalt saarekeselt pealinna; teenis mõne kuu elatanud Dalbergi-preilit, kuni seda ühel hommikul enam ei olnud, ja kattis järgmise koha peal esimest kohvilauda, kui teda taas tabas tugev hoog seda imelikku vaimustust, millel olid seekord nii mälestatavad tagajärjed.

Söögitoa uksele ilmus, spordisärk seljas ja niklist peeker käes, noor vilajas härra ja ütles: „Tere hommikut, Asta. Ma helistasin, aga vist ei pannud te tähele. Tooge mulle köögist sooja vett.”

Aga Asta ei kuulnud, mis ta ütles, ja peekrit tema käes selitas ta silm ka alles hiljem. Esimesel pikal pilgul nägi Asta ainult teda ennast, ja kui ta midagi kuulis, siis vahest ehmatuse sahinat oma kõrvades. Ning ühtlasi tundus talle, nagu imeks rõõm, selle ehmatuse kiimaline süda, kõik jume ta põskedelt ja jõu ta käsivartest.

Aage Rolsted astus ligemale. Ta naeratas. Ta mõistis ja oli rahul.

„Ma nimetasin teid ometi õige nimega? – Kui noor te olete!”

Asta naeratas talle tõsiselt vastu. Ja vaatega, mida Aage enam ei mõistnud, enam hästi ei mõistnud. Sest see läikiv vaade näis veel midagi muud nägevat kui teda. Aga Asta suu jäi kinni ja see meeldis Aagele. Ja kui ta tagasi läks, jättes peekri laua servale, tundis ta tüdruku silmi oma pea ning selja peal, ja vilistades hakkas ta toas hambaharjale kalodonti pitsitama, kui talle vett oli toodud.

Asta aga nägi teda veel mõne korra päeva jooksul, tundis suurt meelehead oma uuest kohast, leidis härraste korteri armsaks, arvas leivavanematega hästi läbi saavat, lootis vana köögi-Eliinega ilusti kokku leppida ja viis õhtul oma kitsasse kambrisse sületäie lusti, mis laulis ja lõhnas ja paistis nagu päike. Ja sel südamel pakkis ta kastist oma asjakesed välja, ehtis ja korraldas oma kambri kauniks, pildid pistis nööpnõeltega kummuti kohta seinale.

Nende piltkaartide hulgas oli üks, mis teda üllatas, nii hästi kui ta teda nagu teisigi tundis. Ta silmitses teda näpu vahel ja pärast seina peal kaua ning ärevalt naeratava tõsidusega. Ja veel voodist, käed ristis pea all, saatis ta temale pikad pilgud, sest täiskuu paistis sisse, kõik oli näha ja kivine noormees paberil virgus ikka enam elama. Asta nägi tema pringiks lihanenud marmorliikmeid ka veel kinniste silmadega, nägi neid nende nooruses trotsival võidukiitlemisel, ringutas ning sirutas end suure lõbuga ja jäi pikkamisi magama, huulte ümber säilitades jälgi sellest tõsisest naeratusest, mida Aage Rolsted hästi ei mõistnud.