Üle suure vee

Оглавление

Eduard Vilde. Üle suure vee

ÜLE SUURE VEE

Отрывок из книги

Kiirrongis Viin-Triest, 1. märtsil 1911.

Jälle teel. Aga mitte enam nagu laps vanaema muinasjuttu kuulatades. Mitte väriseva imede-aimdusega, mitte sala-õnnelikkude õudsuseraputustega. See on möödas. Ma reisin nagu maakuulaja, kes ühe talu teise järel käest pidi andma, sest et ta nõutavat renti ei jõudnud maksta, ja kelle tühjusesse tarduvale murepilgule on ükskõik, missugused maastikud tast mööda lendavad: Siberi stepid või Kaukaasia mäed. Ma reisin kodu otsima – jälle kord! Mõned vist naeravad mind ja mõned kahetsevad. Ma mõistan neid: neil on kodu. Neil on rahu. Kui nad veel teaksid, mäherduse skepsise ma laeva- ja raudteepiletiga põuetasku pistsin …

.....

Meelde tuleb ka isik, kelle seltsis ma neil koosolekuil enamasti käisin: minu naaber lõuna- ja õhtulauas, üks Viinis studeeriv bulgaaria üliõpilane, ristinimega Gospodin. Üsna huvitav slaavi tüüp, see härra Gospodin. Siidivabrikandi poeg Filipoopolist. Makedoonia mässu algul 1903 kaob salaja isamajast ja hakkab Makedoonia mägedes salgajuhatajaks. Sõdib türklastega, purustab dünamiidiga raudteid ja sildu, terroriseerib mittepooldavaid talupoegi, paneb küladele ja üksikuile jõukaile „sõjamaksu” peale, karistab äraandjaid ja salakuulajaid. Bulgaaria valitsus toetab salku raha ning sõjariistadega, mida ta ametlikult kõminal maha salgab. Pärast väsimusse surnud revolutsiooni heidab noormees kodulinnas ohvitseriks, jõuab aga isa äripraksise kaudu – siidivabrikus ekspluateeritakse iseäranis hoolimatult alaealisi tütarlapsi – ning teadusliku uurimise teel sotsialismini ning tõmbab kirju kuue varsti seljast, et minna Viini Põllumajandusülikooli metsateadust õppima. Umbkeelne bulgaarlane teeb enesele vähema kui aastaga saksa keele omaks ja on praegu üks hiilgavamaist eksamitegijaist õppeasutises.

Ma kadestan teda ta raudse tahtejõu, ta murdumatu energia pärast. Mis saab aga tema meelsusest, kui ta kord on bulgaaria kroonu metsaülem – kes teab? Üliõpilase idealism on vaht. Mitte ikka, aga enamasti. Natuke lootust annab mulle see, et Gospodin G. käib hästi riides. Isegi püstkrae ei puudu. Ka armastab ta nägusat tuba ja maitsvat sööki. Just nende akadeemiliste ja muude intelligentsete „junošate” kohta, kes ümber hölberdavad pükste peale kistud punase sitssärgiga, sugemata pea ja ajamata habemega, kes halva kuue, katkise saapa ja korratu toaga püüavad „rahvale läheneda”, on umbusaldus kõige parajamal paigal. (Ma kõnelen muidugi nendest, kes nägusalt ja puhtalt elada j õ u a k s i d.) Kellele ei meenuks neid Venemaal ja meie kodumaalgi nähtud renomaažproletaarlasi, kes nüüd, pärast aastat 1905, oma poliitilise südame kuskilt kollasest või koguni mustast salongist „jälle on leidnud”.

.....